pühapäev, 17. detsember 2023

Marya Angletorium. Sisseseadmine uutesse ruumidesse.

 Armas  blogilehe lugeja!


MA GISK teraapiakeskuse töös on alanud põhjalik uuendus ning oleme Tartu kesklinnast kolinud äärelinna, sest senine esindusruum enam meie vajadusi ei katnud ning tuli aeg taaselustada Viljandist alguse saanud Marya Angletorium ja alustada iseseisvama ettevõtluse teed.





10. detsembril 2023 kogunesime MA GISK liikmeskonnaga meie taasavatud uude angletoriumi Ringteel, et võtta ette vajalikud tööd ruumide sisse seadmisel, teha jõulukaunistusi ning pidada üheskoos ka jõulueelset aega. Uued ruumid vajasid sisustamist ning selleks olid saabunud mõni päev tagasi juba ka vajalikud mööbliesemed. Nende kokku panemine ja paigaldamine võttis aega ning vajas osavaid töökäsi, kelle leidsime esialgu ikka endi hulgast. Uutes angletoriumi ruumides jagus tõid igale liikmele, vastavalt tema andest lähtuvalt, kuid mitte ainult, sest tuli teha ka neid töid, mida polnud ehk varem ette võetud ja tehtud.

Minu ülesannete hulka kuulusid põhiliselt ruumide kujunduselementide üles panemine, enda ruumi sisustamine ja sättimine ning veel mõned olulised tegemised, milleks aga endal aega enam ei jagunud ning tuli osa ülesandeid armsatele kaaslastele edasi delegeerida. 
Nendest siin siis lähemalt.





Armsa Junoga olime juba mõni päev varem alustanud inglikooli tsitaatide välja valimisega, mis tuli fuajee seinale uue raami sisse paigutada. Tsitaadid said välja valitud, arvutiprogrammis valmis ka prinditud ning nüüd jäi armsale Junole sellega edasi toimetamine: paigutada sakiliste kääridega paberist välja lõigatud tsitaadid raamistikku ja sellega seinale asetada.


  



Armas Juno toimetas asjalikult ning võis aru saada, et temale see rahulik töö sobis ning tundus, et selline nokitsemine isegi meeldis. 


 


Esialgu oli tsitaatide raami sisse paigutamise ülesanne minule antud, kuid ma ei jõudnud selleni ning olen armsale Junole tänulik, et ülesande enda kanda võttis ja nii kenasti ja püüdlikult õpetlikud tsitaadid fuajee seinale paigutas!

Mina tegelesin samal ajal enda ruumi kappidega, mille paar päeva tagasi alles kohale olime toimetanud ning need vajasid pesemist ja puhastamist, sest üks armas laps oli seal oma joonistamise oskusi proovinud. Pesemine kandis vilja ning kriimud said eemaldatud, mille järel nägid kapid kenad ja puhtad välja.





Seejärel tuli armas Ingliteraprut Marya ning annetas ruumile ilusa ingliga peegli, mis sobitus imekenasti kummutikapi peale seinale. Peegli aitasid kruviga seinale sättida armsad Magdalena ja tema abiliseks olnud Krista. Neil olidki selleks ajaks juba suuremad tööd tehtud ning said minu ruumi appi tulla. 
 





Peeglit seina pannes märkasime, et selle ülaosa kumas kuidagi roosakalt, justkui oleks õigesse kohta sattunud, sest ka avatar Arieli värviks on roosa ning seda värvi olid ka kummutil nupud ja kapi 2 riiulit. JUHUSEID EI OLE! Olen armsatele inglitele südamest tänulik selle kingituse eest!






Vaja oli läbi viia veel ka jõulukaunistuse töötuba ja maja kaunistamiseks valmistada üks pärg, mis tuli ämbris oleva varre otsa sättida. Vars sai juba varem ämbrisse seguga kinnitatud. Alustasin töötoaga ning igaüks sai valida, mida ta enda koju kaunistuseks teha soovib, kas eelmisel korral alustatud kuusekäbi kaunistamise lõpetamist, reklaamajakirjadest volditud kuuske, paberist volditud inglit või jõulupärga.






Siin palusin armsat Kristat välisukse juurde pärga meisterdama, sest mul endal ootas ees juba uus töö. Tema oli sellega meelsasti nõus ning ma ise alustasin angletoriumi tahvlile kriidiga majarahvale jõulutervituse kirjutamist.





Töötoast õhkus jõulukaunistuse loomise töörahu ja soojuse hoidmise meeleolu ning kõik said ette võetud jõulukaunistuse kenasti valmis. Ka majarahva jaoks mõeldud pärg oli armsal Kristal valmis, millele veel pihustasin peale kunstlund ja jätsin selle kummutile, kust järgmisel päeval armas Ingliterapeut Marya sättis ta paigale ning viis koos heade soovide tahvliga alla välisukse juurde meie poolt tervituseks majarahvale.







Tuli hakata asju kokku panema ja tuba korda seadma. Teised olidki juba lahkunud ning meie armsa Magdalena ja Junoga tegime veel viimased korrastustööd enne lahkumist. Armsad koolikaaslased aitasid mul laua ja põranda puhtaks pühkida, mina sättisin asjad kappidesse ning osa asju võtsin kaasa, sest peatselt tuleb töötuba Tallinnas, kus neid vaja läheb.

Lõpetuseks tahan suured tänud öelda oma kallitele koolikaaslastele, kes aitasid mul kõik need vajalikud tööd ära teha, sest üksinda ma selle päeva numbri sees seda kõike ei oleks suutnud ära teha! See oligi tähtis õppetund, et kõike ei peagi ise tegema, kui kaaslased on olemas. Delegeerimise oskus on suur oskus ja meis kõigis on olemas anne midagi valmis teha.





Tänan armsat Junot suure pühendumise eest tsitaatidega toimetamisel! 
Tänan armsat Kristat, kes hoolsalt pärja jaoks kuuseoksi sättis ning need kenaks pärjaks kokku sidus! Tänan armsat Magdalenat ja tema abilist Kristat, kes oma trelliga igale poole jõudis ja terves angletoriumis suured tööd ära tegid! 
Tänan armsat Ingliterapeut Maryat suure hoole ja armastuse eest meie kõigi vastu! 


Armastusega, MA GISK õppurliige Ariel Raudsepp
 


 



neljapäev, 21. september 2023

Tiksoja loodusradadel

 

Armas blogilehe lugeja!


Seekordne blogiline väljaanne viib meid Tiksoja kaunitele loodusradadele. Olen selle aasta seenekorjamise hooajal käinud nendel radadel päris mitu korda ning iga kord olen saanud erineva üllatuse osaliseks ning nautinud rahustavat metsakümblust.

Oleme MA GISK kooligrupiga läbi töötanud Jaapani professori J.Miyazaki raamatu “Shinrin-Yoku. Jaapani tervistav ja lõõgastav metsakümblus” ning selle raamatu eeskujul seda teraapiat teadlikult ka kasutama hakanud. Raamatus on autori poolt metsakümbluse kohta väike selgitus antud, mille siinjuures välja toon: “Tegemist ei ole sõna otseses mõttes kümblemisega, ometi kümmeldakse kõiki oma meeli kasutades metsa keskkonnas, et kogeda loodust vahetult."

Oleme ka meie metsakümblusele avatud ning jagame oma muljeid alljärgnevate postituste kaudu. 


Arieli esimene Tiksoja loodusrajal käimine

Töötan Maarja tugikeskuses tegevusjuhendajana ning saime 1. septembril teha koos klientidega väikese väljasõidu, mis õnnestus tänu meil viimast päeva tööl olnud alternatiivteenistuse noormehele, kes hea meelega oli nõus olema meile autojuhiks. Käisime Tartu linna piiril oleval Tiksoja matkarajal. Saime ennast maha laadida kena vaikse matkaraja läbimisega ning seda oli märgata ka meie klientides, kes näitasid üles huvi looduse avastamisest ning nende meeleolu ja enesetunne oli pärast seda väljasõitu märgatavalt rõõmsameelsem ja rahulikum. 



Metsakümblus toetab igati ning ma sain oma klientidele metsaraja kõrval olevaid taimi ja ka seeni tutvustada. Palju oli sealsamas tee kõrval ja kraavipervel äsja pea välja pistnud väikseid võipuravikke, mida kuidagi ei saanud korjamata jätta, sest tean, kui maitsvad need seened kohe värskelt panni peale pandult või ja sibulaga praetult on. Käisin neid eraldi veel korjamas, sellel ajal kui teised RMK grillikohas vorstikesi grillisid.



Metsas tunnen ma ennast väga hästi ning mets aitab mul enda sees rahu hoida ja tasakaalu tagasi saada, eriti siis, kui miski on olnud rahutukstegev või kõik pole päris nii nagu võiks olla. Ka kliendid on alati väljasõitudel rahulikumad ja tunda on, kuidas loodus neile head mõju avaldab. Tagasi majja jõudes, puhastasin puravikud ning seekord siiski keetsin nad lihtsalt läbi, nõrutasin, jahutasin ja riputasin peale soola ning saime salatina teise söögi kõrvale prooviks süüa. Osad küll keeldusid seentest, aga ega kõigile ei peagi seened maitse. Teised aga sõid hea meelega ja kiitsid. Head olid küll. Lõpetuseks saab tõdeda, et loodus ravib ja tervendab! Soovitan kõigile looduse imelisest väest osa saama minna. 

Armastusega, MA GISK õppurliige Ariel Raudsepp


Arieli teine Tiksoja loodusrajal käimine 

Armas loodusesõber! Oleme koos kaasaga käinud nendel paaril viimasel nädalal mitmeid kordi metsas ning iga kord olen olnud üllatunud metsateele ette tulnud seeneleidude üle. Kõige huvitavam selle juures on see, et esimesel korral saime vaid pilvikuid, teisel korral kukeseeni.



Järgmisel korral õnnestus tööl väljasõitu tehes leida vaid võipuravikke ning viimasel korral samas kohas käies saime haava- ja kivipuravikke. Loodus pakub meile imelisi üllatusi ning metsas olles täitub hing rahuliku ja rõõmsa meelega, mis tuleb tervisele igati kasuks ning aitab tavaelus jääda tasakaalu. Soovitan kõigile võtta võimalusel veel ette sügisene retk mõnda lähimasse metsa ning vaadata, mida tal teie jaoks varuks on ja mida tervenduseks pakkuda ning missugused üllatused seal ees võivad oodata.


Esmaspäeval, 04.09.2023, tekkis armsal kaasal soov minna seenemetsa. Kuna ma alles hiljuti olin koos klientidega käinud siinsamas Tartu külje all Tiksoja RMK metsarajal ja sealt väikseid võipuravikke leidnud, siis mõtlesin, et läheme uuesti sinna, sest on lähedal ja üldse üks tore koht metsakümblust teha ja kas seeni saab või mitte, see nii oluline polegi. Mõeldud-tehtud ning peagi olimegi matkarajal. Kaasa olime võtnud ühe 5-liitrise ämbri ja noad ning seekord valisime pikema, 2 km raja, kus ongi rohkem metsa. Mingi aeg saime sildilt lugeda, et algab eramets ning paluti olla tähelepanelik ja hooliv looduse suhtes. Esialgu me eriti seeni ei näinud ja jalutasime mööda puidulaastudest teerada edasi, kuid siis tuli ette pimedama alaga kuusemets, kuhu siis armas kaasa edasi liikus. Mina sinna eriti minna ei tahtnud, arvates, et ega seal küll seened ei kasva. 



Hoopis sealsamas tee peal nägin hulganisti kännuseeni ja ka juba vanemaid võipuravikke. Vaatasin neid seeni seal ja samas tuli armas kaasa ning kutsus, et tule, saad häid pilte kärbseseentest teha. Ma olin telefoniga metsas ikka pilte teinud ning läksin vaatama. Siis hakkas neid kärbseseeni riburada tulema. Nad on ilusad punase-täpilised ja efektsed seened ning saingi neist kauneid pilte, kuid sealsamas olid kasvamas ka haavapuravikud. Neid oli seal tõesti palju. Korjasin ja mõtlesin, et huvitav, selline pime kuusik ja kasepuravikud kasvavad siin, et kus need kased siis on, et peaksid ju kaskede juures kasvama. Ütlesin seda ka kaasale ning ümbrust vaadates leidis ta mõned haavapuud. Jah, oligi, kuid küllaltki hõredalt ja siis jäime mõlemad mõtlema, et ei teagi, mis vahe on haava- ja kasepuravikul.



Kodus siis vaatasime järgi: haavapuravik on oranžika kübaraga ja sirge valge jalaga, kasepuravik aga hallikama kübaraga ja jalal on sellised kasele omased tumedamad triibud: https://et.wikipedia.org/wiki/Kasepuravik Meie korjasime siiski haavapuravikke. Ämber sai imekiiresti täis nii haavapuravikest kui ka kivipuravikest, mida seal samuti ohtrasti leidus. Kuna kaasa võetud ämbrisse enam seeni juurde ei mahtunud, siis ei jäänud muud üle, kui võtsime kasutusele juba ka enda riided. Saak oli üllatavalt hea ning kodus meenutasime, et me pole kunagi varem niisugust puravikusaaki saanud, ikka on ka teisi seeni hulgas, aga seekord vaid puravikud, millele lisaks leidsin veel kolm väiksemat šampinjoni.

Kodus puhastasime seened ning panime omas mahlas valmistatuna purki. Lõpetuseks saab järjekordselt nentida, et loodus on võrratu ja iga metsas käimine võib olla nii erinev ja pakkuda imelisi üllatusi. Täna oli ka väga hea ilm ja metsavaikuses jalutamine pakkus tõelist naudingut. 

Armastusega, MA GISK õppurliige Ariel Raudsepp 


Arieli kolmas Tiksoja loodusrajal käimine 

Tänan armsat Ingliterapeut Maryat, kes suunas mind organiseerima meie kooli liikmetele, kellel see võimalik, nädalavahetusel seenelkäigu kuhugi linnalähedasse metsa, kus oleks ka käigurada ja kuhu saaks kohale minna ilma maaliini transporti kasutamata. Samas ka juhendama seenelisi, kuidas tuntumaid seeni ära tunda ja mismoodi seeni toiduks kasutada või ka hoidisteks valmistada. Olin alles hiljuti käinud Tiksoja loodusrajal ning sealt kaasa toonud ilusaid puravikke. Tiksojal on olemas ka RMK poolt uuendatud lõkkekohad ning 1 + 2 km pikkused matkarajad korralike laudteedega, kus 1 km rajal on võimalik ka ratastoolis liikuda.:https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/tartu-jogeva-puhkeala/1656



Ülesande täitmiseks valisingi Tiksoja loodusrajale mineku, sest on kohe Tartu külje all ning sinna saab küllaltki lähedale liinibussiga minnes. Minuga ühinesid armas Juno ja Krista. Olime kokku leppinud, et sõidame kesklinnast linnaliini bussiga nr. 13 ning väljume viimases peatuses. Sõit ei olnud pikk ning edasi kõndisime juba jalgsi umbes 800 m kaugusel oleva matkarajani. Metsa jõudes hingasime sisse kosutavat metsahõngu ning olime esmalt metsakümbluse lummuses.



Seejärel hakkasime tasapisi liikuma ja seeni otsima. Esialgu polnud silmad veel harjunud seeni märkama ning esimesed seened, mis silma jäid, olid ilusad punaste kübaratega kärbseseened. Edasi kõndides leidsime juba mõne puraviku ja pilviku ning mitmesuguseid pilkupüüdvaid erilisi seeni.



Seeni leides, vaatlesime neid ning tutvusime seene ehitusega. Heaks võrdluseks oligi söögiseene ja kärbseseene tunnuste omavahel võrdlemine.





Meil kujunes välja kuidagi nii, et armas Juno soovis korjata neid söögiseeni, mida saab kohe metsast tulles pannile panna. Armas Krista korjas ka kupatamist vajavaid seeni, et teha neist maitsvaid kotlette. Mina jagasin oma leiud teistele ja jätsin korvi vaid need seened, mis vajasid veel kodus üle uurimist ning mida ma tavaliselt ei korja.

Seekordsel seenelkäigul oli ka mitmeid üllatusi, näiteks kuuseriisikate näol. Need seened on muidu head söögiseened, kuid tavaliselt on nad suuremalt jaolt ussitanud ning ega meiegi neid eriti korvi panna ei saanud, vahest ehk 2-3 seent. Armas Krista leidis ka ühe tõmmuriisika.



Oli ka šampinjone, osaliselt juba suureks kasvanud, kuid ühe kena seene armas Krista siiski leidis. Seal sain ka näidata, mis on selle seene tunnuseks, et ei eksiks seenemetsas šampinjoni asemel valget kärbseseent korjama, mis teadupärast on meie metsade mürgisemaid seeni. 

Pildil noor šampinjon:   


Valge kärbseseen:   


Huvitavat ja põnevat on seenemetsas küllaga ning sealne rahulik toimetamine viib peast ka ajataju. Enne matkaradade alguspunkti jõudes, saime teha ka mõned välijõusaali harjutused ning seejärel suundusime grillikohta, et seal natukene keha kinnitada ning teha kokkuvõte nähtust ja kogetust. Arutasime läbi ka seente söögiks valmistamise ja kui mõni asi jäi veel rääkimata, siis tagasiteel bussipeatusse ja bussi oodates, sai veel lisa jagatud. 



Seejärel aga mõtlesime läbida ka 1 km matkaraja, kus armas Krista sai enda kotlettide valmistamise jaoks juurde veel hulganisti pilvikuid. Minu seenekorvi said seekord erilised seened, millest ma esialgu veel rooga valmistama ei julgenud hakata.



Liikudes kolmekesi mööda metsarada tagasi bussipeatuse poole, hakkas armsal Junol kõrvus helisema viis kolmest piparkoogipoisist ning sealsamas tee peal sündis sellele viisile ka uued laulusõnad, mille armas Juno oma telefoniga salvestas ning teistele üllatuseks kooligruppi saatis. 

Olen tänulik armsatele matkakaaslastele, kellega koos sai uuritud erinevaid seeni ja nauditud kauni päeva metsaimesid! Tänan armsaid treenereid, kes meid loodusrajale seentega tutvuma suunasid! 



Armastusega, MA GISK õppurliige Ariel Raudsepp


Juno tagasiside blogisse 

Tänan armsat Arieli, kes meie koolijuhi suunamisel korraldas seenelkäigu nendele kooligrupi liikmetele, kellel oli võimalik sellest osa saada! See oli ühtlasi tema jaoks ka õppeülesanne, mis seisneski sedalaadi ürituse korraldamises. Minul on seente korjamisega olnud kokkupuudet vaid põgusalt ning seda ka lapsepõlves, seega pidin tunnistama, et tegelikult suuri teadmisi selles osas ei omanud. See aga tähendas ühtlasi ka seda, et olin väga huvitatud sellest, millised seened selles metsas kasvavad, kuhu armas Ariel meid viis. Alustasime Tiksoja metsarajale minekut ilusal ja päikesepaistelisel laupäeval. Ilm toetas meie käiku ning andis meelolule positiivseid toone juurde. Olin varem antud metsaraja vastu huvi tundnud, kuid külastama ei olnud jõudnud, seega oli käik ka selles mõttes tore, et sain nüüd seda teha.



Asusime 2km metsarajale, kus armas Ariel sai tasapisi meile erinevaid seeni ning nende tunnuseid tutvustada. Armas Krista, kes samuti oli meiega, ütles toredasti, et meil vaikselt hakkas seeneradar tööle. Tõepoolest see nii oli, sest panin tähele, et esialgu silm isegi hästi ei eristanud maapinda ja seeni, sest ei olnud harjunud sellele tähelepanu pöörama. Mida enam aga seentele keskendusime, seda enam hakkasime neid ka märkama. Seegi oli nagu loodusesse ja pildi sisse minek nagu armas Ingliterapeut Marya on ikka soovitanud. On ju tavapärane, et oleme keskendunud üldisele, võib-olla on ka mingi konkreetne siht silme ees või peas palju erinevaid mõtteid ning seetõttu ei pruugi enam tähelepanu pisidetailidele jätkuda, mille kaudu avaneks aga täiesti uus maailm. Sisenesime justkui seeneriiki, mis meie ees siis üha enam ja enam avanes.



Sain päeva jooksul meelde tuletada juba tuntuid seeni, aga õppida ka uusi, mis oli väga tore kogemus. Ümbritsev loodus aga rahustas ja avas meeled. Hea oli jälgida ka seda, kuidas sügis saabub, millised on sügise saabumise tunnused nagu tegime ka armsa Magdalenaga koos Elistvere loomapargis käies. Rajal oli ka teisi inimesi ning perekondasid, kes olid nädalavahetusel, kas siis seenele või lihtsalt jalutama tulnud. Oli neid, kes liikusid tempokalt, aga meie võtsime rahulikult, et kogu metsa olemust endale ligi lasta, sest just see inimese psüühikale ja närvisüsteemile tasakaalustavalt mõjubki.




Rajal saime proovida ka sealseid spordivahendeid, teha väikese pikniku ning jagada seentest toidu valmistamise kogemusi. Armas Ariel tõi välja, kuidas seeni puhastada ning mida on võimalik nendest hiljem ka söögiks teha.



Mina korjasin seeni, mida oli võimalik kohe praadida, armas Krista ka neid, mida oli vaja eelnevalt kupatada. Koju jõudes võtsingi kohe ka seenekastme valmistamise ette, millest pilte jagan siingi.









Soovitan kõigil metsa ja loodusega sõbraks saada, sest see on miski, mis on alati olemas ning kättesaadav enda ja teiste tervise heaks! Head seenehooaja lõppu!

Armastusega, MA GISK algõppe mentor-terapeut ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre


Krista tagasiside blogisse 

Läinud nädala laupäeval toimus Tartu külje all Tiksoja loodusradadel armsa Arieli poolt juhendatud matka- ja seenelkäik. Kuna minul oli viimasest seenelkäigust möödas väga palju aega, siis tundsin selles osas teatavat põnevust. Olles liikumas Tiksoja loodusradade suunas, siis jäi meile kõigile silma erakordselt sirged puud, mis osutusid haabadeks. Tartus elades on mind kõige enam hämmastanud, kui ilusad ja elujõulised on siinsed puud. Mitte nüüd seda, et mujal neid pole, vaid kuidagi olen hakanud märkama seesugust looduse elujõudu. Kõik see on omakorda pannud mind mõtlema ühe saksa metsamehe puudega seotud tähelepanekutele tema oma raamatust, kus ta kirjeldas, kui keeruline on ikkagi ühel puul jõuda välja tervena kõrge vanuseni. Järelikult pidid nende puude jaoks olema eluks soodsad tingimused, kus neil ei tulnud konkureerida olemasolevate puudega valguse pärast, mida neil oli tarvis kasvamiseks.



Sellel korral me ei sisenenud Tiksoja loodusrajale alguspunktist, vaid tegime seda pisut varem välijõusaali juures asuva tee kaudu, kus oli näha ka mitmeaastaseid humala taimi. Ka neid olen ma näinud kasvamas väga iseäraliku koha peal, elektriposti küljes. Ikka joonistus siingi välja seesama hämmastav elujõud.



Järgmisel hetkel me olemegi juba Tiksoja loodusrajal ja valmis kuulama, mida armsal Arielil on meile mõlemale rääkida seeneriigi kohta. Kui aus olla, siis väga palju ei kulunud, kui esimene seen oligi nägemisulatuses ning sealt see meie matk ja seenelkäik võis alata. Hea oli kogenud seenelkäija käe all teha kaasa seesugust käiku, sest siis sai kõik vajalikud küsimused kohe küsida, mida metsa seenele tulles oleks hea teada.



Nii sain ühel hetkel juba piisava kindluse, et võiksin pisut kaugemale liikuda ja otsida juba ka julgemalt seeni. Tõsi, eks selleks hetkeks läks minul ka naljaga öeldes tööle nn. “seeneradar”, mistõttu jõudsin sinna, kus oligi juba tuttavaid seeni. Iga niisuguse käiguga on minul vähemasti nii, et siis aktiveeruvad varasemad kogemused. Nüüd siis meenusid lapsepõlve mälestused seene- ja marjametsa ning kõigi nende toiminguteni välja, mil valmis midagi kas kohe toidu lauale panekuks või hoopis talvevaruks. Eks niisugused mälestused tekitavad sees hea tunde kui meenuvad asjad, mis tegelikult muudavad ümber kogemused, mis varem varjutasid lapsepõlves kogetud häid aegu.



Tõsi, üht-teist oli ka sellel korral täiesti uut, sest teadvuse avardamiseks peab juba tuttava teadmise kõrvale lisama seda, mis seni teada pole. Nii oli mul võimalus esmakordselt kokku puutuda näiteks šampinjonidega ning varem armsa Hypatia poolt tuvastatud lemmaltsa paiskviljadega. Üllatav oli just see efekt, kui see paiskvili sõrmede all lõhkeb. Lemmaltsa kohta asub info siin: https://et.wikipedia.org/wiki/Lemmalts  Tänan info koondajat! Loomulikult sai meil ka Tiksoja loodusrajal välijõusaalis trenni tehtud ning RMK poolt ülesseatud lõkke alal kaasavõetud einet nauditud ning sai jagatud ka muljeid seesuguse metsakümbluse kogemuse kohta.



Meie Tiksoja loodusraja käigu lõpetas vahva idee anda “Piparkoogipoisid” laulule päevakohase sõnumiga seade, mille me ka videosse võtsime ning mille hetk hiljem armas Juno ka meie ühte Fb. gruppi lisas. Õhtul valmis minu korjatud puravikest, pilvikutest, šampinjonist ja riisikatest imemaitsev seenekotlett.



Nüüd siis olen avatud järgmistele seenelkäikudele, matkadele ja muudele toredatele ettevõtmistele, mida elu on minu jaoks valmis pannud. Olen südamest tänulik, et sain osaleda Tiksoja loodusrajal toimunud matka ja seeneretke eest, mida juhtis armas Ariel ning minuga seeneriigiga tutvuma tulnud armsale Junole! 

Armastusega, Krista Kommer


Armsad MA GISK õppurliikmed! Mul on äärmiselt hea meel, et sain teiega koos metsas seeni uurida ja metsakümblust nautida ning loodan, et järgmisel sügisel leiame uuesti tee mõnda imelisse seenemetsa! Olen tänulik meie kooli juhile, armsale Ingliterapeut Maryale, kes selle toreda idee meile välja pakkus! Järgmise seenehooajani! 

Armastusega, MA GISK õppurliige Ariel Raudsepp