Armas blogilehe lugeja!
Seekordne blogiline väljaanne viib meid Tiksoja kaunitele loodusradadele.
Olen selle aasta seenekorjamise hooajal käinud nendel radadel päris mitu korda ning iga
kord olen saanud erineva üllatuse osaliseks ning nautinud rahustavat metsakümblust.
Oleme MA GISK kooligrupiga läbi töötanud Jaapani professori J.Miyazaki raamatu
“Shinrin-Yoku. Jaapani tervistav ja lõõgastav metsakümblus” ning selle raamatu eeskujul
seda teraapiat teadlikult ka kasutama hakanud. Raamatus on autori poolt
metsakümbluse kohta väike selgitus antud, mille siinjuures välja toon: “Tegemist ei ole
sõna otseses mõttes kümblemisega, ometi kümmeldakse kõiki oma meeli kasutades
metsa keskkonnas, et kogeda loodust vahetult."
Oleme ka meie metsakümblusele avatud ning jagame oma muljeid alljärgnevate
postituste kaudu.
Arieli esimene Tiksoja loodusrajal käimine
Töötan Maarja tugikeskuses tegevusjuhendajana ning saime 1. septembril teha koos
klientidega väikese väljasõidu, mis õnnestus tänu meil viimast päeva tööl olnud
alternatiivteenistuse noormehele, kes hea meelega oli nõus olema meile autojuhiks.
Käisime Tartu linna piiril oleval Tiksoja matkarajal. Saime ennast maha laadida kena
vaikse matkaraja läbimisega ning seda oli märgata ka meie klientides, kes näitasid üles
huvi looduse avastamisest ning nende meeleolu ja enesetunne oli pärast seda väljasõitu
märgatavalt rõõmsameelsem ja rahulikum.
Metsakümblus toetab igati ning ma sain oma klientidele metsaraja kõrval olevaid taimi ja
ka seeni tutvustada. Palju oli sealsamas tee kõrval ja kraavipervel äsja pea välja pistnud
väikseid võipuravikke, mida kuidagi ei saanud korjamata jätta, sest tean, kui maitsvad
need seened kohe värskelt panni peale pandult või ja sibulaga praetult on. Käisin neid eraldi veel
korjamas, sellel ajal kui teised RMK grillikohas vorstikesi grillisid.
Metsas tunnen ma ennast väga hästi ning mets aitab mul enda sees rahu hoida ja
tasakaalu tagasi saada, eriti siis, kui miski on olnud rahutukstegev või kõik pole päris nii
nagu võiks olla. Ka kliendid on alati väljasõitudel rahulikumad ja tunda on, kuidas loodus
neile head mõju avaldab. Tagasi majja jõudes, puhastasin puravikud ning seekord siiski
keetsin nad lihtsalt läbi, nõrutasin, jahutasin ja riputasin peale soola ning saime salatina
teise söögi kõrvale prooviks süüa. Osad küll keeldusid seentest, aga ega kõigile ei peagi
seened maitse. Teised aga sõid hea meelega ja kiitsid. Head olid küll. Lõpetuseks saab tõdeda, et loodus ravib ja tervendab! Soovitan kõigile looduse imelisest
väest osa saama minna.
Armastusega, MA GISK õppurliige Ariel Raudsepp
Arieli teine Tiksoja loodusrajal käimine
Armas loodusesõber! Oleme koos kaasaga käinud nendel paaril viimasel nädalal
mitmeid kordi metsas ning iga kord olen olnud üllatunud metsateele ette tulnud
seeneleidude üle. Kõige huvitavam selle juures on see, et esimesel korral saime vaid
pilvikuid, teisel korral kukeseeni.
Järgmisel korral õnnestus tööl väljasõitu tehes leida vaid võipuravikke ning viimasel
korral samas kohas käies saime haava- ja kivipuravikke. Loodus pakub meile imelisi
üllatusi ning metsas olles täitub hing rahuliku ja rõõmsa meelega, mis tuleb tervisele igati
kasuks ning aitab tavaelus jääda tasakaalu. Soovitan kõigile võtta võimalusel veel ette sügisene retk mõnda lähimasse metsa ning vaadata, mida tal teie jaoks varuks on ja
mida tervenduseks pakkuda ning missugused üllatused seal ees võivad oodata.
Esmaspäeval, 04.09.2023, tekkis armsal kaasal soov minna seenemetsa. Kuna ma alles
hiljuti olin koos klientidega käinud siinsamas Tartu külje all Tiksoja RMK metsarajal ja
sealt väikseid võipuravikke leidnud, siis mõtlesin, et läheme uuesti sinna, sest on lähedal
ja üldse üks tore koht metsakümblust teha ja kas seeni saab või mitte, see nii oluline
polegi. Mõeldud-tehtud ning peagi olimegi matkarajal.
Kaasa olime võtnud ühe 5-liitrise ämbri ja noad ning seekord valisime pikema, 2 km raja,
kus ongi rohkem metsa. Mingi aeg saime sildilt lugeda, et algab eramets ning paluti olla
tähelepanelik ja hooliv looduse suhtes.
Esialgu me eriti seeni ei näinud ja jalutasime mööda puidulaastudest teerada edasi, kuid
siis tuli ette pimedama alaga kuusemets, kuhu siis armas kaasa edasi liikus. Mina sinna
eriti minna ei tahtnud, arvates, et ega seal küll seened ei kasva.
Hoopis sealsamas tee peal nägin hulganisti kännuseeni ja ka juba vanemaid
võipuravikke. Vaatasin neid seeni seal ja samas tuli armas kaasa ning kutsus, et tule,
saad häid pilte kärbseseentest teha. Ma olin telefoniga metsas ikka pilte teinud ning
läksin vaatama.
Siis hakkas neid kärbseseeni riburada tulema. Nad on ilusad punase-täpilised ja
efektsed seened ning saingi neist kauneid pilte, kuid sealsamas olid kasvamas ka
haavapuravikud. Neid oli seal tõesti palju. Korjasin ja mõtlesin, et huvitav, selline pime
kuusik ja kasepuravikud kasvavad siin, et kus need kased siis on, et peaksid ju kaskede
juures kasvama. Ütlesin seda ka kaasale ning ümbrust vaadates leidis ta mõned
haavapuud. Jah, oligi, kuid küllaltki hõredalt ja siis jäime mõlemad mõtlema, et ei teagi,
mis vahe on haava- ja kasepuravikul.
Kodus siis vaatasime järgi: haavapuravik on oranžika kübaraga ja sirge valge jalaga,
kasepuravik aga hallikama kübaraga ja jalal on sellised kasele omased tumedamad
triibud: https://et.wikipedia.org/wiki/Kasepuravik Meie korjasime siiski haavapuravikke.
Ämber sai imekiiresti täis nii haavapuravikest kui ka kivipuravikest, mida seal samuti
ohtrasti leidus. Kuna kaasa võetud ämbrisse enam seeni juurde ei mahtunud, siis ei
jäänud muud üle, kui võtsime kasutusele juba ka enda riided. Saak oli üllatavalt hea ning
kodus meenutasime, et me pole kunagi varem niisugust puravikusaaki saanud, ikka on
ka teisi seeni hulgas, aga seekord vaid puravikud, millele lisaks leidsin veel kolm
väiksemat šampinjoni.
Kodus puhastasime seened ning panime omas mahlas valmistatuna purki. Lõpetuseks
saab järjekordselt nentida, et loodus on võrratu ja iga metsas käimine võib olla nii erinev
ja pakkuda imelisi üllatusi. Täna oli ka väga hea ilm ja metsavaikuses jalutamine pakkus
tõelist naudingut.
Armastusega, MA GISK õppurliige Ariel Raudsepp
Arieli kolmas Tiksoja loodusrajal käimine
Tänan armsat Ingliterapeut Maryat, kes suunas mind organiseerima meie kooli
liikmetele, kellel see võimalik, nädalavahetusel seenelkäigu kuhugi linnalähedasse
metsa, kus oleks ka käigurada ja kuhu saaks kohale minna ilma maaliini transporti
kasutamata. Samas ka juhendama seenelisi, kuidas tuntumaid seeni ära tunda ja
mismoodi seeni toiduks kasutada või ka hoidisteks valmistada.
Olin alles hiljuti käinud Tiksoja loodusrajal ning sealt kaasa toonud ilusaid puravikke.
Tiksojal on olemas ka RMK poolt uuendatud lõkkekohad ning 1 + 2 km pikkused
matkarajad korralike laudteedega, kus 1 km rajal on võimalik ka ratastoolis liikuda.:https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/tartu-jogeva-puhkeala/1656
Ülesande täitmiseks valisingi Tiksoja loodusrajale mineku, sest on kohe Tartu külje all ning
sinna saab küllaltki lähedale liinibussiga minnes. Minuga ühinesid armas Juno ja Krista.
Olime kokku leppinud, et sõidame kesklinnast linnaliini bussiga nr. 13 ning väljume
viimases peatuses. Sõit ei olnud pikk ning edasi kõndisime juba jalgsi umbes 800 m
kaugusel oleva matkarajani. Metsa jõudes hingasime sisse kosutavat metsahõngu ning
olime esmalt metsakümbluse lummuses.
Seejärel hakkasime tasapisi liikuma ja seeni otsima. Esialgu polnud silmad veel
harjunud seeni märkama ning esimesed seened, mis silma jäid, olid ilusad punaste
kübaratega kärbseseened. Edasi kõndides leidsime juba mõne puraviku ja pilviku ning
mitmesuguseid pilkupüüdvaid erilisi seeni.
Seeni leides, vaatlesime neid ning tutvusime seene ehitusega. Heaks võrdluseks oligi
söögiseene ja kärbseseene tunnuste omavahel võrdlemine.
Meil kujunes välja kuidagi nii, et armas Juno soovis korjata neid söögiseeni, mida saab
kohe metsast tulles pannile panna. Armas Krista korjas ka kupatamist vajavaid seeni, et
teha neist maitsvaid kotlette. Mina jagasin oma leiud teistele ja jätsin korvi vaid need
seened, mis vajasid veel kodus üle uurimist ning mida ma tavaliselt ei korja.
Seekordsel seenelkäigul oli ka mitmeid üllatusi, näiteks kuuseriisikate näol. Need
seened on muidu head söögiseened, kuid tavaliselt on nad suuremalt jaolt ussitanud ning ega meiegi neid eriti korvi panna ei saanud, vahest ehk 2-3 seent. Armas
Krista leidis ka ühe tõmmuriisika.
Oli ka šampinjone, osaliselt juba suureks kasvanud, kuid ühe kena seene armas Krista
siiski leidis. Seal sain ka näidata, mis on selle seene tunnuseks, et ei eksiks
seenemetsas šampinjoni asemel valget kärbseseent korjama, mis teadupärast on meie
metsade mürgisemaid seeni.
Pildil noor šampinjon:
Valge kärbseseen:
Huvitavat ja põnevat on seenemetsas küllaga ning sealne rahulik toimetamine viib peast ka ajataju. Enne matkaradade alguspunkti jõudes, saime teha ka mõned
välijõusaali harjutused ning seejärel suundusime grillikohta, et seal natukene keha
kinnitada ning teha kokkuvõte nähtust ja kogetust. Arutasime läbi ka seente söögiks
valmistamise ja kui mõni asi jäi veel rääkimata, siis tagasiteel bussipeatusse ja bussi oodates, sai veel lisa jagatud.
Seejärel aga mõtlesime läbida ka 1 km matkaraja, kus armas Krista sai enda kotlettide valmistamise jaoks juurde veel hulganisti pilvikuid.
Minu seenekorvi said seekord erilised seened, millest ma esialgu veel rooga valmistama
ei julgenud hakata.
Liikudes kolmekesi mööda metsarada tagasi bussipeatuse poole, hakkas armsal Junol
kõrvus helisema viis kolmest piparkoogipoisist ning sealsamas tee peal sündis sellele
viisile ka uued laulusõnad, mille armas Juno oma telefoniga salvestas ning teistele
üllatuseks kooligruppi saatis.
Olen tänulik armsatele matkakaaslastele, kellega koos sai uuritud erinevaid seeni ja
nauditud kauni päeva metsaimesid! Tänan armsaid treenereid, kes meid loodusrajale
seentega tutvuma suunasid!
Armastusega, MA GISK õppurliige Ariel Raudsepp
Juno tagasiside blogisse
Tänan armsat Arieli, kes meie koolijuhi suunamisel korraldas seenelkäigu nendele
kooligrupi liikmetele, kellel oli võimalik sellest osa saada! See oli ühtlasi tema jaoks ka
õppeülesanne, mis seisneski sedalaadi ürituse korraldamises. Minul on seente
korjamisega olnud kokkupuudet vaid põgusalt ning seda ka lapsepõlves, seega pidin
tunnistama, et tegelikult suuri teadmisi selles osas ei omanud. See aga tähendas ühtlasi
ka seda, et olin väga huvitatud sellest, millised seened selles metsas kasvavad, kuhu
armas Ariel meid viis. Alustasime Tiksoja metsarajale minekut ilusal ja päikesepaistelisel
laupäeval. Ilm toetas meie käiku ning andis meelolule positiivseid toone juurde. Olin
varem antud metsaraja vastu huvi tundnud, kuid külastama ei olnud jõudnud, seega oli
käik ka selles mõttes tore, et sain nüüd seda teha.
Asusime 2km metsarajale, kus armas Ariel sai tasapisi meile erinevaid seeni ning nende
tunnuseid tutvustada. Armas Krista, kes samuti oli meiega, ütles toredasti, et meil
vaikselt hakkas seeneradar tööle. Tõepoolest see nii oli, sest panin tähele, et esialgu
silm isegi hästi ei eristanud maapinda ja seeni, sest ei olnud harjunud sellele tähelepanu
pöörama. Mida enam aga seentele keskendusime, seda enam hakkasime neid ka
märkama. Seegi oli nagu loodusesse ja pildi sisse minek nagu armas Ingliterapeut
Marya on ikka soovitanud. On ju tavapärane, et oleme keskendunud üldisele, võib-olla
on ka mingi konkreetne siht silme ees või peas palju erinevaid mõtteid ning seetõttu ei
pruugi enam tähelepanu pisidetailidele jätkuda, mille kaudu avaneks aga täiesti uus
maailm. Sisenesime justkui seeneriiki, mis meie ees siis üha enam ja enam avanes.
Sain päeva jooksul meelde tuletada juba tuntuid seeni, aga õppida ka uusi, mis oli väga
tore kogemus. Ümbritsev loodus aga rahustas ja avas meeled. Hea oli jälgida ka seda,
kuidas sügis saabub, millised on sügise saabumise tunnused nagu tegime ka armsa
Magdalenaga koos Elistvere loomapargis käies. Rajal oli ka teisi inimesi ning
perekondasid, kes olid nädalavahetusel, kas siis seenele või lihtsalt jalutama tulnud. Oli
neid, kes liikusid tempokalt, aga meie võtsime rahulikult, et kogu metsa olemust endale
ligi lasta, sest just see inimese psüühikale ja närvisüsteemile tasakaalustavalt mõjubki.
Rajal saime proovida ka sealseid spordivahendeid, teha väikese pikniku ning jagada
seentest toidu valmistamise kogemusi. Armas Ariel tõi välja, kuidas seeni puhastada
ning mida on võimalik nendest hiljem ka söögiks teha.
Mina korjasin seeni, mida oli võimalik kohe praadida, armas Krista ka neid, mida oli vaja
eelnevalt kupatada. Koju jõudes võtsingi kohe ka seenekastme valmistamise ette, millest
pilte jagan siingi.
Soovitan kõigil metsa ja loodusega sõbraks saada, sest see on miski, mis on alati
olemas ning kättesaadav enda ja teiste tervise heaks!
Head seenehooaja lõppu!Armastusega, MA GISK algõppe mentor-terapeut ja pereprojektide koordinaator Juno
Mandre
Krista tagasiside blogisse
Läinud nädala laupäeval toimus Tartu külje all Tiksoja loodusradadel armsa Arieli poolt
juhendatud matka- ja seenelkäik. Kuna minul oli viimasest seenelkäigust möödas väga
palju aega, siis tundsin selles osas teatavat põnevust.
Olles liikumas Tiksoja loodusradade suunas, siis jäi meile kõigile silma erakordselt sirged
puud, mis osutusid haabadeks. Tartus elades on mind kõige enam hämmastanud, kui ilusad
ja elujõulised on siinsed puud. Mitte nüüd seda, et mujal neid pole, vaid kuidagi olen
hakanud märkama seesugust looduse elujõudu. Kõik see on omakorda pannud mind
mõtlema ühe saksa metsamehe puudega seotud tähelepanekutele tema oma raamatust,
kus ta kirjeldas, kui keeruline on ikkagi ühel puul jõuda välja tervena kõrge vanuseni.
Järelikult pidid nende puude jaoks olema eluks soodsad tingimused, kus neil ei tulnud
konkureerida olemasolevate puudega valguse pärast, mida neil oli tarvis kasvamiseks.
Sellel korral me ei sisenenud Tiksoja loodusrajale alguspunktist, vaid tegime seda pisut
varem välijõusaali juures asuva tee kaudu, kus oli näha ka mitmeaastaseid humala
taimi. Ka neid olen ma näinud kasvamas väga iseäraliku koha peal, elektriposti küljes.
Ikka joonistus siingi välja seesama hämmastav elujõud.
Järgmisel hetkel me olemegi juba Tiksoja loodusrajal ja valmis kuulama, mida armsal Arielil
on meile mõlemale rääkida seeneriigi kohta. Kui aus olla, siis väga palju ei kulunud, kui
esimene seen oligi nägemisulatuses ning sealt see meie matk ja seenelkäik võis alata.
Hea oli kogenud seenelkäija käe all teha kaasa seesugust käiku, sest siis sai kõik vajalikud
küsimused kohe küsida, mida metsa seenele tulles oleks hea teada.
Nii sain ühel hetkel juba piisava kindluse, et võiksin pisut kaugemale liikuda ja otsida juba ka
julgemalt seeni. Tõsi, eks selleks hetkeks läks minul ka naljaga öeldes tööle nn.
“seeneradar”, mistõttu jõudsin sinna, kus oligi juba tuttavaid seeni.
Iga niisuguse käiguga on minul vähemasti nii, et siis aktiveeruvad varasemad
kogemused. Nüüd siis meenusid lapsepõlve mälestused seene- ja marjametsa ning kõigi
nende toiminguteni välja, mil valmis midagi kas kohe toidu lauale panekuks või hoopis
talvevaruks. Eks niisugused mälestused tekitavad sees hea tunde kui meenuvad asjad,
mis tegelikult muudavad ümber kogemused, mis varem varjutasid lapsepõlves kogetud
häid aegu.
Tõsi, üht-teist oli ka sellel korral täiesti uut, sest teadvuse avardamiseks peab juba
tuttava teadmise kõrvale lisama seda, mis seni teada pole. Nii oli mul võimalus
esmakordselt kokku puutuda näiteks šampinjonidega ning varem armsa Hypatia poolt
tuvastatud lemmaltsa paiskviljadega. Üllatav oli just see efekt, kui see paiskvili sõrmede
all lõhkeb. Lemmaltsa kohta asub info siin: https://et.wikipedia.org/wiki/Lemmalts Tänan
info koondajat!
Loomulikult sai meil ka Tiksoja loodusrajal välijõusaalis trenni tehtud ning RMK poolt
ülesseatud lõkke alal kaasavõetud einet nauditud ning sai jagatud ka muljeid seesuguse
metsakümbluse kogemuse kohta.
Meie Tiksoja loodusraja käigu lõpetas vahva idee anda “Piparkoogipoisid” laulule
päevakohase sõnumiga seade, mille me ka videosse võtsime ning mille hetk hiljem armas
Juno ka meie ühte Fb. gruppi lisas.
Õhtul valmis minu korjatud puravikest, pilvikutest, šampinjonist ja riisikatest imemaitsev
seenekotlett.
Nüüd siis olen avatud järgmistele seenelkäikudele, matkadele ja muudele toredatele
ettevõtmistele, mida elu on minu jaoks valmis pannud.
Olen südamest tänulik, et sain osaleda Tiksoja loodusrajal toimunud matka ja seeneretke
eest, mida juhtis armas Ariel ning minuga seeneriigiga tutvuma tulnud armsale Junole!
Armastusega, Krista Kommer
Armsad MA GISK õppurliikmed! Mul on äärmiselt hea meel, et sain teiega koos metsas seeni uurida ja metsakümblust nautida ning loodan, et järgmisel sügisel leiame uuesti tee mõnda imelisse seenemetsa! Olen tänulik meie kooli juhile, armsale Ingliterapeut Maryale, kes selle toreda idee meile välja pakkus! Järgmise seenehooajani!
Armastusega, MA GISK õppurliige Ariel Raudsepp