Tiksoja loodusradadel

 

Armas blogilehe lugeja!

Seekordne blogiline väljaanne viib meid Tiksoja kaunitele loodusradadele. Olen selle aasta seenekorjamise hooajal käinud nendel radadel päris mitu korda ning iga kord olen saanud erineva üllatuse osaliseks ning nautinud rahustavat metsakümblust.

Oleme MA GISK kooligrupiga läbi töötanud Jaapani professori J.Miyazaki raamatu “Shinrin-Yoku. Jaapani tervistav ja lõõgastav metsakümblus” ning selle raamatu eeskujul seda teraapiat teadlikult ka kasutama hakanud. Raamatus on autori poolt metsakümbluse kohta väike selgitus antud, mille siinjuures välja toon: “Tegemist ei ole sõna otseses mõttes kümblemisega, ometi kümmeldakse kõiki oma meeli kasutades metsa keskkonnas, et kogeda loodust vahetult."

Oleme ka meie metsakümblusele avatud ning jagame oma muljeid alljärgnevate postituste kaudu. 

Arieli esimene Tiksoja loodusrajal käimine

Töötan Maarja tugikeskuses tegevusjuhendajana ning saime 1. septembril teha koos klientidega väikese väljasõidu, mis õnnestus tänu meil viimast päeva tööl olnud alternatiivteenistuse noormehele, kes hea meelega oli nõus olema meile autojuhiks. Käisime Tartu linna piiril oleval Tiksoja matkarajal. Saime ennast maha laadida kena vaikse matkaraja läbimisega ning seda oli märgata ka meie klientides, kes näitasid üles huvi looduse avastamisest ning nende meeleolu ja enesetunne oli pärast seda väljasõitu märgatavalt rõõmsameelsem ja rahulikum. 

Metsakümblus toetab igati ning ma sain oma klientidele metsaraja kõrval olevaid taimi ja ka seeni tutvustada. Palju oli sealsamas tee kõrval ja kraavipervel äsja pea välja pistnud väikseid võipuravikke, mida kuidagi ei saanud korjamata jätta, sest tean, kui maitsvad need seened kohe värskelt panni peale pandult või ja sibulaga praetult on. Käisin neid eraldi veel korjamas, sellel ajal kui teised RMK grillikohas vorstikesi grillisid.

Metsas tunnen ma ennast väga hästi ning mets aitab mul enda sees rahu hoida ja tasakaalu tagasi saada, eriti siis, kui miski on olnud rahutukstegev või kõik pole päris nii nagu võiks olla. Ka kliendid on alati väljasõitudel rahulikumad ja tunda on, kuidas loodus neile head mõju avaldab. Tagasi majja jõudes, puhastasin puravikud ning seekord siiski keetsin nad lihtsalt läbi, nõrutasin, jahutasin ja riputasin peale soola ning saime salatina teise söögi kõrvale prooviks süüa. Osad küll keeldusid seentest, aga ega kõigile ei peagi seened maitse. Teised aga sõid hea meelega ja kiitsid. Head olid küll. Lõpetuseks saab tõdeda, et loodus ravib ja tervendab! Soovitan kõigile looduse imelisest väest osa saama minna. 

Armastusega, MA GISK õppurliige Ariel Raudsepp

Arieli teine Tiksoja loodusrajal käimine 

Armas loodusesõber! Oleme koos kaasaga käinud nendel paaril viimasel nädalal mitmeid kordi metsas ning iga kord olen olnud üllatunud metsateele ette tulnud seeneleidude üle. Kõige huvitavam selle juures on see, et esimesel korral saime vaid pilvikuid, teisel korral kukeseeni.

Järgmisel korral õnnestus tööl väljasõitu tehes leida vaid võipuravikke ning viimasel korral samas kohas käies saime haava- ja kivipuravikke. Loodus pakub meile imelisi üllatusi ning metsas olles täitub hing rahuliku ja rõõmsa meelega, mis tuleb tervisele igati kasuks ning aitab tavaelus jääda tasakaalu. Soovitan kõigile võtta võimalusel veel ette sügisene retk mõnda lähimasse metsa ning vaadata, mida tal teie jaoks varuks on ja mida tervenduseks pakkuda ning missugused üllatused seal ees võivad oodata.

Esmaspäeval, 04.09.2023, tekkis armsal kaasal soov minna seenemetsa. Kuna ma alles hiljuti olin koos klientidega käinud siinsamas Tartu külje all Tiksoja RMK metsarajal ja sealt väikseid võipuravikke leidnud, siis mõtlesin, et läheme uuesti sinna, sest on lähedal ja üldse üks tore koht metsakümblust teha ja kas seeni saab või mitte, see nii oluline polegi. Mõeldud-tehtud ning peagi olimegi matkarajal. Kaasa olime võtnud ühe 5-liitrise ämbri ja noad ning seekord valisime pikema, 2 km raja, kus ongi rohkem metsa. Mingi aeg saime sildilt lugeda, et algab eramets ning paluti olla tähelepanelik ja hooliv looduse suhtes. Esialgu me eriti seeni ei näinud ja jalutasime mööda puidulaastudest teerada edasi, kuid siis tuli ette pimedama alaga kuusemets, kuhu siis armas kaasa edasi liikus. Mina sinna eriti minna ei tahtnud, arvates, et ega seal küll seened ei kasva. 

Hoopis sealsamas tee peal nägin hulganisti kännuseeni ja ka juba vanemaid võipuravikke. Vaatasin neid seeni seal ja samas tuli armas kaasa ning kutsus, et tule, saad häid pilte kärbseseentest teha. Ma olin telefoniga metsas ikka pilte teinud ning läksin vaatama. Siis hakkas neid kärbseseeni riburada tulema. Nad on ilusad punase-täpilised ja efektsed seened ning saingi neist kauneid pilte, kuid sealsamas olid kasvamas ka haavapuravikud. Neid oli seal tõesti palju. Korjasin ja mõtlesin, et huvitav, selline pime kuusik ja kasepuravikud kasvavad siin, et kus need kased siis on, et peaksid ju kaskede juures kasvama. Ütlesin seda ka kaasale ning ümbrust vaadates leidis ta mõned haavapuud. Jah, oligi, kuid küllaltki hõredalt ja siis jäime mõlemad mõtlema, et ei teagi, mis vahe on haava- ja kasepuravikul.

Kodus siis vaatasime järgi: haavapuravik on oranžika kübaraga ja sirge valge jalaga, kasepuravik aga hallikama kübaraga ja jalal on sellised kasele omased tumedamad triibud: https://et.wikipedia.org/wiki/Kasepuravik Meie korjasime siiski haavapuravikke. Ämber sai imekiiresti täis nii haavapuravikest kui ka kivipuravikest, mida seal samuti ohtrasti leidus. Kuna kaasa võetud ämbrisse enam seeni juurde ei mahtunud, siis ei jäänud muud üle, kui võtsime kasutusele juba ka enda riided. Saak oli üllatavalt hea ning kodus meenutasime, et me pole kunagi varem niisugust puravikusaaki saanud, ikka on ka teisi seeni hulgas, aga seekord vaid puravikud, millele lisaks leidsin veel kolm väiksemat šampinjoni.

Kodus puhastasime seened ning panime omas mahlas valmistatuna purki. Lõpetuseks saab järjekordselt nentida, et loodus on võrratu ja iga metsas käimine võib olla nii erinev ja pakkuda imelisi üllatusi. Täna oli ka väga hea ilm ja metsavaikuses jalutamine pakkus tõelist naudingut. 

Armastusega, MA GISK õppurliige Ariel Raudsepp 

Arieli kolmas Tiksoja loodusrajal käimine 

Tänan armsat Ingliterapeut Maryat, kes suunas mind organiseerima meie kooli liikmetele, kellel see võimalik, nädalavahetusel seenelkäigu kuhugi linnalähedasse metsa, kus oleks ka käigurada ja kuhu saaks kohale minna ilma maaliini transporti kasutamata. Samas ka juhendama seenelisi, kuidas tuntumaid seeni ära tunda ja mismoodi seeni toiduks kasutada või ka hoidisteks valmistada. Olin alles hiljuti käinud Tiksoja loodusrajal ning sealt kaasa toonud ilusaid puravikke. Tiksojal on olemas ka RMK poolt uuendatud lõkkekohad ning 1 + 2 km pikkused matkarajad korralike laudteedega, kus 1 km rajal on võimalik ka ratastoolis liikuda.:https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/tartu-jogeva-puhkeala/1656

Ülesande täitmiseks valisingi Tiksoja loodusrajale mineku, sest on kohe Tartu külje all ning sinna saab küllaltki lähedale liinibussiga minnes. Minuga ühinesid armas Juno ja Krista. Olime kokku leppinud, et sõidame kesklinnast linnaliini bussiga nr. 13 ning väljume viimases peatuses. Sõit ei olnud pikk ning edasi kõndisime juba jalgsi umbes 800 m kaugusel oleva matkarajani. Metsa jõudes hingasime sisse kosutavat metsahõngu ning olime esmalt metsakümbluse lummuses.

Seejärel hakkasime tasapisi liikuma ja seeni otsima. Esialgu polnud silmad veel harjunud seeni märkama ning esimesed seened, mis silma jäid, olid ilusad punaste kübaratega kärbseseened. Edasi kõndides leidsime juba mõne puraviku ja pilviku ning mitmesuguseid pilkupüüdvaid erilisi seeni.

Seeni leides, vaatlesime neid ning tutvusime seene ehitusega. Heaks võrdluseks oligi söögiseene ja kärbseseene tunnuste omavahel võrdlemine.

Meil kujunes välja kuidagi nii, et armas Juno soovis korjata neid söögiseeni, mida saab kohe metsast tulles pannile panna. Armas Krista korjas ka kupatamist vajavaid seeni, et teha neist maitsvaid kotlette. Mina jagasin oma leiud teistele ja jätsin korvi vaid need seened, mis vajasid veel kodus üle uurimist ning mida ma tavaliselt ei korja.

Seekordsel seenelkäigul oli ka mitmeid üllatusi, näiteks kuuseriisikate näol. Need seened on muidu head söögiseened, kuid tavaliselt on nad suuremalt jaolt ussitanud ning ega meiegi neid eriti korvi panna ei saanud, vahest ehk 2-3 seent. Armas Krista leidis ka ühe tõmmuriisika.

Oli ka šampinjone, osaliselt juba suureks kasvanud, kuid ühe kena seene armas Krista siiski leidis. Seal sain ka näidata, mis on selle seene tunnuseks, et ei eksiks seenemetsas šampinjoni asemel valget kärbseseent korjama, mis teadupärast on meie metsade mürgisemaid seeni. 

Pildil noor šampinjon:   

Valge kärbseseen:   

Huvitavat ja põnevat on seenemetsas küllaga ning sealne rahulik toimetamine viib peast ka ajataju. Enne matkaradade alguspunkti jõudes, saime teha ka mõned välijõusaali harjutused ning seejärel suundusime grillikohta, et seal natukene keha kinnitada ning teha kokkuvõte nähtust ja kogetust. Arutasime läbi ka seente söögiks valmistamise ja kui mõni asi jäi veel rääkimata, siis tagasiteel bussipeatusse ja bussi oodates, sai veel lisa jagatud. 

Seejärel aga mõtlesime läbida ka 1 km matkaraja, kus armas Krista sai enda kotlettide valmistamise jaoks juurde veel hulganisti pilvikuid. Minu seenekorvi said seekord erilised seened, millest ma esialgu veel rooga valmistama ei julgenud hakata.

Liikudes kolmekesi mööda metsarada tagasi bussipeatuse poole, hakkas armsal Junol kõrvus helisema viis kolmest piparkoogipoisist ning sealsamas tee peal sündis sellele viisile ka uued laulusõnad, mille armas Juno oma telefoniga salvestas ning teistele üllatuseks kooligruppi saatis. 

Olen tänulik armsatele matkakaaslastele, kellega koos sai uuritud erinevaid seeni ja nauditud kauni päeva metsaimesid! Tänan armsaid treenereid, kes meid loodusrajale seentega tutvuma suunasid! 

Armastusega, MA GISK õppurliige Ariel Raudsepp

Juno tagasiside blogisse 

Tänan armsat Arieli, kes meie koolijuhi suunamisel korraldas seenelkäigu nendele kooligrupi liikmetele, kellel oli võimalik sellest osa saada! See oli ühtlasi tema jaoks ka õppeülesanne, mis seisneski sedalaadi ürituse korraldamises. Minul on seente korjamisega olnud kokkupuudet vaid põgusalt ning seda ka lapsepõlves, seega pidin tunnistama, et tegelikult suuri teadmisi selles osas ei omanud. See aga tähendas ühtlasi ka seda, et olin väga huvitatud sellest, millised seened selles metsas kasvavad, kuhu armas Ariel meid viis. Alustasime Tiksoja metsarajale minekut ilusal ja päikesepaistelisel laupäeval. Ilm toetas meie käiku ning andis meelolule positiivseid toone juurde. Olin varem antud metsaraja vastu huvi tundnud, kuid külastama ei olnud jõudnud, seega oli käik ka selles mõttes tore, et sain nüüd seda teha.

Asusime 2km metsarajale, kus armas Ariel sai tasapisi meile erinevaid seeni ning nende tunnuseid tutvustada. Armas Krista, kes samuti oli meiega, ütles toredasti, et meil vaikselt hakkas seeneradar tööle. Tõepoolest see nii oli, sest panin tähele, et esialgu silm isegi hästi ei eristanud maapinda ja seeni, sest ei olnud harjunud sellele tähelepanu pöörama. Mida enam aga seentele keskendusime, seda enam hakkasime neid ka märkama. Seegi oli nagu loodusesse ja pildi sisse minek nagu armas Ingliterapeut Marya on ikka soovitanud. On ju tavapärane, et oleme keskendunud üldisele, võib-olla on ka mingi konkreetne siht silme ees või peas palju erinevaid mõtteid ning seetõttu ei pruugi enam tähelepanu pisidetailidele jätkuda, mille kaudu avaneks aga täiesti uus maailm. Sisenesime justkui seeneriiki, mis meie ees siis üha enam ja enam avanes.

Sain päeva jooksul meelde tuletada juba tuntuid seeni, aga õppida ka uusi, mis oli väga tore kogemus. Ümbritsev loodus aga rahustas ja avas meeled. Hea oli jälgida ka seda, kuidas sügis saabub, millised on sügise saabumise tunnused nagu tegime ka armsa Magdalenaga koos Elistvere loomapargis käies. Rajal oli ka teisi inimesi ning perekondasid, kes olid nädalavahetusel, kas siis seenele või lihtsalt jalutama tulnud. Oli neid, kes liikusid tempokalt, aga meie võtsime rahulikult, et kogu metsa olemust endale ligi lasta, sest just see inimese psüühikale ja närvisüsteemile tasakaalustavalt mõjubki.

Rajal saime proovida ka sealseid spordivahendeid, teha väikese pikniku ning jagada seentest toidu valmistamise kogemusi. Armas Ariel tõi välja, kuidas seeni puhastada ning mida on võimalik nendest hiljem ka söögiks teha.

Mina korjasin seeni, mida oli võimalik kohe praadida, armas Krista ka neid, mida oli vaja eelnevalt kupatada. Koju jõudes võtsingi kohe ka seenekastme valmistamise ette, millest pilte jagan siingi.

Soovitan kõigil metsa ja loodusega sõbraks saada, sest see on miski, mis on alati olemas ning kättesaadav enda ja teiste tervise heaks! Head seenehooaja lõppu!

Armastusega, MA GISK algõppe mentor-terapeut ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre

Krista tagasiside blogisse 

Läinud nädala laupäeval toimus Tartu külje all Tiksoja loodusradadel armsa Arieli poolt juhendatud matka- ja seenelkäik. Kuna minul oli viimasest seenelkäigust möödas väga palju aega, siis tundsin selles osas teatavat põnevust. Olles liikumas Tiksoja loodusradade suunas, siis jäi meile kõigile silma erakordselt sirged puud, mis osutusid haabadeks. Tartus elades on mind kõige enam hämmastanud, kui ilusad ja elujõulised on siinsed puud. Mitte nüüd seda, et mujal neid pole, vaid kuidagi olen hakanud märkama seesugust looduse elujõudu. Kõik see on omakorda pannud mind mõtlema ühe saksa metsamehe puudega seotud tähelepanekutele tema oma raamatust, kus ta kirjeldas, kui keeruline on ikkagi ühel puul jõuda välja tervena kõrge vanuseni. Järelikult pidid nende puude jaoks olema eluks soodsad tingimused, kus neil ei tulnud konkureerida olemasolevate puudega valguse pärast, mida neil oli tarvis kasvamiseks.

Sellel korral me ei sisenenud Tiksoja loodusrajale alguspunktist, vaid tegime seda pisut varem välijõusaali juures asuva tee kaudu, kus oli näha ka mitmeaastaseid humala taimi. Ka neid olen ma näinud kasvamas väga iseäraliku koha peal, elektriposti küljes. Ikka joonistus siingi välja seesama hämmastav elujõud.

Järgmisel hetkel me olemegi juba Tiksoja loodusrajal ja valmis kuulama, mida armsal Arielil on meile mõlemale rääkida seeneriigi kohta. Kui aus olla, siis väga palju ei kulunud, kui esimene seen oligi nägemisulatuses ning sealt see meie matk ja seenelkäik võis alata. Hea oli kogenud seenelkäija käe all teha kaasa seesugust käiku, sest siis sai kõik vajalikud küsimused kohe küsida, mida metsa seenele tulles oleks hea teada.

Nii sain ühel hetkel juba piisava kindluse, et võiksin pisut kaugemale liikuda ja otsida juba ka julgemalt seeni. Tõsi, eks selleks hetkeks läks minul ka naljaga öeldes tööle nn. “seeneradar”, mistõttu jõudsin sinna, kus oligi juba tuttavaid seeni. Iga niisuguse käiguga on minul vähemasti nii, et siis aktiveeruvad varasemad kogemused. Nüüd siis meenusid lapsepõlve mälestused seene- ja marjametsa ning kõigi nende toiminguteni välja, mil valmis midagi kas kohe toidu lauale panekuks või hoopis talvevaruks. Eks niisugused mälestused tekitavad sees hea tunde kui meenuvad asjad, mis tegelikult muudavad ümber kogemused, mis varem varjutasid lapsepõlves kogetud häid aegu.

Tõsi, üht-teist oli ka sellel korral täiesti uut, sest teadvuse avardamiseks peab juba tuttava teadmise kõrvale lisama seda, mis seni teada pole. Nii oli mul võimalus esmakordselt kokku puutuda näiteks šampinjonidega ning varem armsa Hypatia poolt tuvastatud lemmaltsa paiskviljadega. Üllatav oli just see efekt, kui see paiskvili sõrmede all lõhkeb. Lemmaltsa kohta asub info siin: https://et.wikipedia.org/wiki/Lemmalts  Tänan info koondajat! Loomulikult sai meil ka Tiksoja loodusrajal välijõusaalis trenni tehtud ning RMK poolt ülesseatud lõkke alal kaasavõetud einet nauditud ning sai jagatud ka muljeid seesuguse metsakümbluse kogemuse kohta.

Meie Tiksoja loodusraja käigu lõpetas vahva idee anda “Piparkoogipoisid” laulule päevakohase sõnumiga seade, mille me ka videosse võtsime ning mille hetk hiljem armas Juno ka meie ühte Fb. gruppi lisas. Õhtul valmis minu korjatud puravikest, pilvikutest, šampinjonist ja riisikatest imemaitsev seenekotlett.

Nüüd siis olen avatud järgmistele seenelkäikudele, matkadele ja muudele toredatele ettevõtmistele, mida elu on minu jaoks valmis pannud. Olen südamest tänulik, et sain osaleda Tiksoja loodusrajal toimunud matka ja seeneretke eest, mida juhtis armas Ariel ning minuga seeneriigiga tutvuma tulnud armsale Junole! 

Armastusega, Krista Kommer

Armsad MA GISK õppurliikmed! Mul on äärmiselt hea meel, et sain teiega koos metsas seeni uurida ja metsakümblust nautida ning loodan, et järgmisel sügisel leiame uuesti tee mõnda imelisse seenemetsa! Olen tänulik meie kooli juhile, armsale Ingliterapeut Maryale, kes selle toreda idee meile välja pakkus! Järgmise seenehooajani! 

Armastusega, MA GISK õppurliige Ariel Raudsepp 

Laagritöö kogemused

 Armas blogi lugeja!

Käesolevaga toome Sinuni ülevaate meie jaoks suurepärasest pakkumisest MTÜ KULLARATAS ühendusele, milleks oli osalemine lasteaia, algklasside ja põhikooli õpilaste kabelaagri korraldamises ning laagri loodustöö sisule kaasa aitamine.  

Laager toimus 5.07 - 9.07.2023 kauni Võrtsjärve kaldal Marienhofis. Selles osalesid algusest lõpuni meie 2 liiget - Magdalena Kalev ja Juno Mandre. Magdalena on neis laagrites osalenud ka varem, aga aastatepikkune MA GISK iseloomutreening ja andepõhine karjäärinõustamine andis idee poolest iseseisvale teenusele pääsenud MTÜ KULLARATAS juhatuse liikmele  Magdalenale sedakorda võimaluse teenuse osutamiseks just meie kooli ühenduse nimel ja  Laagritööde metsamemme teenusenime alt, mistõttu kandis ta ka vahel vastavat teenusevormi.

Kuna meie mtü omab pikka hingeravikooli laagrisuvede kogemust, siis võeti ühenduse juhatuse tasandil vastu otsus, et tehakse peakorraldajale pakkumine vabatahtlike liikmete kaasamiseks nii köögitöö abiks kui muu laagriaja paremaks sisustamiseks ja toeks. Vabatahtlikuks abiliseks saigi lähetuse  MTÜ KULLARATAS juhatuse teine liige, MTÜ KULLARATAS loovterapeudist psühholoog Juno Mandre. Juno rolliks sai olla laagri toeinglina tegutseja-vaatleja-nõuandja,  kes aitab oma ametioskuste pädevuses lastes rahu ja tasakaalu hoida ja neid esmaabi nippe ka lastele näidata, aga samas olla ka meeskondlik abikäsi  Magdalenale ning vajadusel  laagri korraldajale. Ühtlasi oli see hea võimalus saada järjekordne praktiline kogemus erialatöös endale tundmatute  laste ning noortega. 

Siinses blogiloos vaatame toimunud laagripäevadele tagasi nii mtü juhatuse liikmetena kui ka hingeravikooli baasõppe läbinud õppuritena ja asetame rõhumärgi neile aspektidele, mida meie koolis just algajate õppurite  jaoks rõhutatakse ja millise osas on testkooli  veteranliikmete jaoks mitmeid treeningkavu läbi viidud. Võtame oma tagasivaate aluseks valikulisi märksõnu mõistekaardilt, mis on loodud meie õppuri poolt mentorülesandena paar aastat tagasi, kirjeldamaks olulisi aspekte uusõppurite ja edasijõudnute koostöö sujuvaks toimimiseks ja  mis meie hinnangu kohaselt sobituvad väga hästi ka laagri korraldamise konteksti. 

Sujuv järjepidevus

Oleme MA GISK loodusravilaagrites saanud laagripraktikat 5 aasta jooksul. Sujuva järjepidevusena näeme seda, kuidas me oleme kasvanud ja iseloomutreeningutes karastunud, et tulla toime kõigis olukordades, mis laagrites ette tulla võivad. Seda nii inimeste sisemise tasakaalutuse kui ka ilmastikutingimuste  muutumise korral. 

Iga uue oskuse õppimisel on vaja praktikat ja praktilisse ellu kohandamise järjepidevust. Laagris olid lapsed, kes on osalenud korrapäraselt tegutsevas kaberingis ning mis tähendas eeldusena seda, et nad olid sedalaadi mõttesporti järjepidevalt harjutanud ja saanud kogemuse ja teadmise, et millelegi pühendudes muututakse üha osavamaks ja tasemelt paremaks. Laagris saadi seda suutlikkust  siis ka proovile panna, samal ajal ka uusi oskusi omandades. Suurem väljakutse oli meie jaoks eesmärk, kuidas sujuvat järjepidevust hoida muudes tegevustes, kus laste jaoks ei olnud teada ja igati mõistetav nii konkreetne struktuur ja eesmärk nagu kabeturniiridel, millega lapsed juba harjunud olid.

Laagris olid väga erinevas vanuses lapsed, mistõttu oli oluline, et suunamine ja päevade ülesehitus sobiks kõigile. Palju aitas kaasa see, et iga päev oli sarnane päevakava rütm,  mistõttu lapsed teadsid üldjoontes ette, mida mingil kellaajal oodata. Tegevuste kordused kindlal kellaajal on süsteemse järjepidevuse hoidmise kaudu  laste ja täiskasvanute sisemise tasakaalu hoidmise võte ja seega laagritöödes tähtis aspekt.

Sama oluline on järjepidevus laste kaasamise võttena igasse enesega toime tulemise oskuse lihvimisse. Näiteks oli meile teada, et  eelmisel aastal alustati kabelaagris õues nõudepesuga siis, kui vool ära läks ning sellel aastal organiseerisime nõudepesu juba kindla tegevusena ühtsel alusel ja näitasime, et ühiselt koostööd tehes ja võrdsetel alustel  toimides saadakse hakkama küll, ka nende puhul, kes oma nooruse tõttu koduses elus veel seda ise pole teinud.

Delegeerimine

Kuna laagris oli 22 last ja vaid 3 täiskasvanut, siis oli igapäevaselt tähtsate tegevuste läbiviimiseks vaja teha koostööd ning ülesannete delegeerimine oli igapäevaselt oluline  nii meil omavahel kui ka töösuhtes laagri korraldajaga. Kui oli tegevusi, mis olid rohkem ühe või teise täiskasvanu  läbi viia, siis saime igaüks  omalt poolt ka tuge pakkuda. Näiteks kui Metsamemm Magdalena läks poole laagrilaste grupiga metsa meeli kümblema, siis jäi toeingel Juno  teise poolega grupist  köögi toimkonda ning peale toidu valmimist ka mänge läbi viima.

Laagris oli väga oluline oskus märgata, kus oli võimalik enda panus anda isegi siis, kui otseselt abi ei küsitud, sest tegevuses olija oli süvenenult töösse keskendunud, kuid ajahädas või kellegi jaoks väliste märkide järgi tajutavalt sisemise dilemma ees, kuidas oma tööd üksi ära teha, kui eelnevalt oli tehtud valearvestus või oli selleks hetkeks väsimusaste suureks paisunud jne. Kui oli täita  ülesanne, mis vajas rohkem abi, siis oli vaja rollid koostöös ära jaotada, et igaüks teaks, mida ja kuidas teha ja tulemus ei kannataks. Heaks näiteks võib pidada siin õhtuseid unejuttude lugemisi.

Kaasamine

Laagris olles toimub lastes nii või teisiti iseseisva hakkamasaamise kasv ja seetõttu on laagrites osalemine alati lapsele kasuks, kuid see on ka koht, kus saab just kaasamise kaudu lapsi enda eest hoolitsema õpetada ja näidata selle kasu ka kaaslaste abistamiseks, mis on igas ühisgrupis vajalik loomuomadus. Kaasamist rakendasime igapäevaselt ja nõudmistes loomulikkust säilitades, näiteks toidu valmistamisel, laua katmisel, nõudepesukoha ettevalmistamisel,  koristamisel, meisterdamisel üksteist abistades, a’la kus oli võimalik suuremaid lapsi väiksemate juhendamisel abiks kutsuda.

Köögis toimetas  iga päev tubade kaupa loodud  toiduvalmistamise meeskond. 

Laagri alguses kohendasime ühiselt ka vaimseks taastumiseks ehitatud tipitelgi karkassi ning lõime  koos laagritöö õnnestumise mandala, mis pidi tegevustele väge andma ning võimalikult  head energiat hoidma.

Meie jaoks oli rõõmustav seegi, et  lapsed näitasid loodud mandalat ja tipitelki hea meelega ka vanematele, kes vahepeal meil külas käisid. 

Olulisus 

      

Laagritöö meeskonnaliikmetena pidime alati mõtlema sellele, mis on ühel või teisel hetkel kõige olulisem tegevus, et lõppeesmärgini jõuda. Näiteks võis lastel tekkida söögitegemisel erinevaid mõtteid ja probleeme, mis hajutas töötahet ja juhtis mõtteid mujale, kuid meie pidime hoidma keskendatust just toidu tegemisel, et see õigeks ajaks ja hästi valmis saada. Kui valmistuti kabeturniiriks, siis pidid aga just lapsed kõik muud tegevused tahaplaanile jätma ning keskenduma sellele, mis oli kabelaagri läbiviimise peamine mõte. Meil, täiskasvanutel, pidi aga pidevalt olema silme ees orientiir terviku haldamiseks ja et millele on parajasti oluline keskenduda, lähtuvalt päevakavast ja enda rollist, et kõige vajalikum saaks tehtud ja siis oli võimalik juba loominguliselt ka teistes tegevustes kaasatud olla.

Koostöövõime ja koostöövalmidus

Pidime koostööd tegema nii, et üksteist võimalikult hästi kuulata ning vajalikus kohas abistada. Meie kooli suhtlemistreener ja elukäiguravi terapeut Ingliterapeut Marya oli varasemalt suunanud, et oleksime üksteise suhtes võimalikult ausad ning kui midagi on vaja otse oma kolleegile peegelduseks  välja öelda, siis tuleks seda igati treenitud meeskonnaliikmena  julgeda teha ja ühiselt parim lahendus valida. Selle laagritöö  ajal püüdsimegi seda joont igati hoida. Jälgisime, millises seisundis ja tegevuses teine osapool on ning kuidas omalt poolt panustada, et ettevõetu võimalikult hästi õnnestuks. Nii mõnelgi juhul oli vaja iseseisvalt otsustada, mida tööde kuhjumisel parasjagu ette võtta. Sedalaadi ettevõtlikkus oli väga hea kogemus, sest alati ei ole võimalik kõike kaaslasega detailideni läbi rääkida ja tuleb iseseisvalt aru saada, mida on õige ja oluline kogu terviku huvides ära teha. 

Tegime enda arvates igati püüdlikult  koostööd ka laagri juhiga. Laagri edukaks läbiviimiseks arutasime ja rääkisime läbi kogu laagri kava ning tegime ettepanekuid vastavalt meile antud rollile.  Selliselt sai läbi räägitud näiteks tipitelgi ehitamise mõte selleks koolist ülesande saanud  Juno poolt ja selgitatud selle eesmärki ja kasutamise meetodit.  Omavahel koostöös olles arutasime põhjalikult läbi ka metsakümbluse matka sisu ja loodusliku sääsetõrje vahendi valmistamise juhendamise. Ühel laagripäeval tuli meile külla SUP - laua õpetaja, kellel oli 4 meeskonna lauda.  Meid jagati nelja gruppi ja me saime alused järvele viia. Erinevad ülesanded nõudsid ühel alusel olevatelt meeskonnaliikmetelt head koostööd ja turvanõuetest kinnipidamise suutlikkust. Meie aluste meeskonnad said sellega kenasti hakkama, aga pidime kogu aeg jälgima ja arvestama üksteisega, et meil koostöö ja sõudmine ilma äpardusteta välja tuleks.   

 

Oskuslik planeerimine ja ajaressursi kasutus

Lastelaagri korraldamisel ja tegevuste läbiviimisel on väga oluline just oskuslik planeerimine ja ajaressursi kasutamine. Kui vaadata tagasi meie enda kooli praktikale ja  loodusravilaagrite planeerimise perioodidele, siis olime rahul, et oleme saanud selles osas väga hea kogemuse, kuidas kõike detailideni läbi mõelda ning olemasolevat ajaressurssi ära kasutada nii, et oleks aega vabaks olemiseks, aga samas ka organiseeritud ettevõtmisteks. Eriti oluline on ettenägelik planeerimine siis, kui kaasatud on korraga palju eri vanuses ja erineva kogemuse ning vähese  toimetulekuoskustega lapsi, aga abiks  vähe täiskasvanuid, sest kui tegevused ei ole lõpuni ja ohte tajudes läbi mõeldud, siis võivad ka lapsed rahutuks muutuda ja tegevus kaosesse uppuda. Saime selles osas ka nüüdses laagris väga hea kogemuse ning peale laagrit oli mõtlemisainet selles osas, kuidas järgmistel kordadel sarnases olukorras paremini käituda või mida paremini ette valmistada. Meie õpe hingeravikoolis ongi alati olnud eelkõige kogemuslik, mille järel toimub põhjalik ja enesekriitiline analüüs, et järgmisel korral midagi juba tunduvalt paremal tasemel või sootuks teisiti teha. 

Juba õpitu ja treenitu ellurakendamine

Meie laagritöö üllatuseks  käis ühel õhtul külas vetevaim, kes tuli meie juurde Aafrikast. Seda rolli täitis meie mtü õppurliige Rafaela Kristerson, kes oli lähetatud möödunud laagritöö kogemusi edasi arendama. Vetevaimu Neptuni on ta ka varasemalt meie loodusravilaagris kehastanud. Lisaks teadmistele vetemaailmast tõi ta kaasa ka Aafrika keksu, mida me lastega koos hüpata saime. Aafrika keksu oleme  MA GISK loodusravilaagrites samuti eelnevatel aastatel selgeks õppinud ja hüppama treeninud ning nüüd õpetame seda erinevates laagrites edasi, toetades ja aidates kohaneda uutel õppuritel keksu mustriga. 

Esimesel proovimiskorral ei tulnud see kõigil välja, aga kui saime veidi harjutada, siis said juba paljud lapsed, kes olid valmis proovima, keksu hüppamisega hakkama. Hüppamise ajal laulsime varasema MTÜ KULLARATAS tervisedenduse kampaania ajal loodud keksusalmi, mis kõlas nii: “Mis teed, mis teed, teen piparmündi teed, ma võtan puhta vee ja panen tulele”. Magdalena laulis seda laulu ja mängis rütmi toetamiseks Aafrika trummi Djembe. Peale seda laulsid lapsed seda spontaanselt erinevatel hetkedel, ühiselt ka näiteks lõpuõhtuks kaunistusi meisterdades. 

Loovus eriolukordades toimimisel

Ilmastik oli laagri ajal vahelduv ja kohati ka väga tormine, mis tähendas seda, et kõiki tegevusi algset plaani järgides väljas teha ei saanud ning pidime vastavalt oludele ka tegevusi ümber planeerima. Meil on varasematest laagritest ka sedalaadi kogemusi, et kui vihma sajab, siis tuleb olemasolevad tegevused katkestada või siis teha neid teisel viisil, seega meie jaoks ei olnud tekkinud olukord täiesti uus ning see aitas paremini ka selle lastelaagri oludega kohaneda. Loovad pidime olema ka näiteks tipitelgi üles panemisel, sest katte kinnitamine oli tuulise ilma tõttu raskendatud. Ehitis püsis kuni laagri lõpuni korras ja täitis ikkagi oma tegelikku eesmärki. 

Kuna laagris olid erivanuselised lapsed, siis pidime olema loovad ka olukordades, kus lapsed olid näiteks ärevad magama minekul ning soovisid täiskasvanu poolset turvatunnet, mida kodus olles vanemad saaksid pakkuda, aga laagris tuli iseseisvamalt toime tulla. Loovust saime kasutada ka SUP lauaga sõites, kui pidime meeskondadena erinevaid ülesandeid lahendama ja laagriüllatuse rõõmsaks loovusmänguks juhtima, kui külalise aeg oli piiratud ja ta meie seniseid eeskirju ja tava veel ei tundnud. Need hetked ja vajadused olid sellised, millest  keegi meist sügavama mõttega polnud osanud ette mõelda, mistõttu saab neid mõneti ka  eriolukordadeks nimetada ja just eriolukorrad on need, milles loovad ja julged tegutsemismõtted olukorra päästavad. 

Kokkuvõtteks saame öelda, et laagris osalemine oli igati väärtuslik kogemus ning siinkohal jagame igaüks ka lühikest kokkuvõtet meie endi silme läbi vaadatuna. 

Juno tagasiside:

Olen väga tänulik, et kooli juhtide poolt tuli lähetus koos armsa Magdalenaga kabelaagris osaleda. Meil on küll varasemad laagrikogemused peamiselt meie isiklike lastega, kuid sedalaadi laagris osalemise võimalust, kus on palju minule esialgu tundmatuid lapsi, varasemalt ei ole olnud. Seetõttu saab öelda, et Magdalena oli selles osas minust kogenum, ka seetõttu, et on varasemalt ametialaselt noorsootööd teinud. Mina pigem individuaalselt teraapiatöö kontekstis.

Laagris olles oli võimalik toetuda loodusravilaagris saadud kogemustele, aga samas oli vajalik järgneda ka sellele, kuidas antud laager oli üles ehitatud ning millise lähenemisega ka lapsed on harjunud.

Jõudsime laagripaika juba 1 päev varem ja saime teha vajalikke ettevalmistusi. Meie Magdalenaga ööbisime telgis ning esialgu otsisimegi telgi jaoks sobivat kohta. Telki üles seades saime toetuda juba varasematele kogemustele, sest Magdalena ütles, et telgi üles panemine ei ole kunagi nii kiiresti läinud, kui sel korral. Mõni hetk peale seda, kui saime telgi püsti ning asjad ka sisse viidud, hakkas väljas tormama ja vihma sadama. Saime olla tänulikud õigele ajastusele, sest kui meil oleks läinud toimetustega kauem, oleksime kindlasti vihma ja tormi kätte jäänud. Telgis olles kuulsime ootamatult, et kuskilt kostub meloodia, kuid me ei saanud aru, kust see heli tuleb. Seisatades ja kuulatades saime aru, et Magdalena kohvris oli mängima hakanud meie MA GISK tegevusteks soetatud mikrofon, kus kostus laul "Inglid on laskunud maale". Imestasime, et kuidas see võimalik oli ning nägime selles selget inglite märki. Seega vaatamata väljas möllanud tormile laulsime üheskoos laulu ning üsna pea läks ilm ilusamaks - tõdesime, et peale tormi tuleb ikka alati päike välja.

Laagri ajal märkasime mitmel juhul seda, kuidas vaatamata üsna külmale ja tuulisele ilmale ilmus päike välja just nendel hetkedel, kus see vajalik oli. Näiteks metsakümbluse ajal või siis SUP laudadega sõites. See oli nagu kingitus meile kõigile. Muul ajal saime endid karastada ja raskemates oludes proovile panna. 

Laagri esimeseks päevaks oli planeeritud ka tipitelgi üles panemine ja mandala loomine. Laste kaasamiseks, meelte aktiveerimiseks ning esialgse võõristuse vähendamiseks tegime minu juhtimisel üheskoos ringis erinevaid rütmiharjutusi. Selle käigus said kõik ennast ka nimepidi tutvustada ja mina seeläbi lastega lähemalt tuttavaks. Peale seda suundusimegi ühises reas tipitelgi juurde, et seal vaatamata tuulisele ilmale ühisenergia loomist jätkata. 

Kuna oli neid lapsi, kellel hakkas vee ääres külm, siis pidime loomist tegema tempokamalt kui esialgu planeeritud oli ning küsimuseks jäi, kas lapsed ikka võtavad tipitelgi idee omaks. Selle otstarvet selgitasin ka järgmisel päeval. Mul oli hea meel, et meelte rahustamiseks loodud tipitelk leidis laagri jooksul siiski mitme lapse poolt kasutust. Kuigi ma pidevalt telgi juures ei olnud, siis jälgisin, et sellel alal oleks kõik korras. Viimaste päevade sajused ilmad lõid siiski ka teatud piirangud, mistõttu pidin tipitelgi istumise alla pandud teki ära võtma, ka värvimiseks mõeldud mandala raamatu ning kastanikorvi. 

Kastanite rahustavat mõju sai lastele ka muude tegevuste käigus nö esmaabi meetodina tutvustatud. Kui armas Magdalena käis poole lastegrupiga metsakümblust tegemas, rääkisin mina nendele, kes laagripaika jäid, kastanite mõjust, saime neid tunnetada ning lisaks nendega ka rütmiharjutusi teha. Selle järel asetasin kausikese kastanitega ka elutoa laua peale, kuhu me tavaliselt õhtuseks tagasisideringiks kogunesime. Kuna lapsed olid kogenud eelnevalt seda, et kastan võib olla käes justkui mõnusalt rahustav ja maandav stressipall, siis oli näha, et nii mõnigi võttis ringis istudes ühe endale kätte, et seda enese rahustamiseks mudida. See andis teadmise, et kuigi ehk kõik ei pruukinud kohe kastani mudimise mõtet omaks võtta, siis kogemus iseenesest hakkas justkui õigel hetkel ennast ilmutama ja seeläbi ka abistama. 

Mängisime lastega koos ka palli ning tuttavaid õuemänge. Esialgu oli vaja neid juhendada ka selles, kuidas üksteisega seejuures arvestada, kui mänguhoos kiputi reeglitest ja piiridest üle astuma. Laagri teises pooles leidsid lapsed endale aktiivselt juba ka ise tegevust ning lemmik mänguks sai jalgpall erinevatel viisidel. 

Minu kui psühholoogi jaoks oli ka laagri abiliseks olemine kindlasti väljakutse, sest tekkivaid probleeme pidi järjepidevalt lahendama ning nii mõnelgi juhul oli vaja lastega ka individuaalselt toimunust vestelda. 

Väga hea oli jälgida seda, kuidas laagripäevade ajal laste iseseisvus järk-järgult kasvas. Kuna koos olid erivanuselised lapsed, siis oli näha, kuidas nooremad lapsed vanematega koos mängides ja tegutsedes julgemaks muutusid. Sedalaadi iseseisvumise kogemust ei ole võimalik koduses keskkonnas alati luua, mistõttu laagris olemine on iga lapse jaoks kindlasti väärtuslik. Seeläbi õpiti iseendaga ja enda emotsioonidega paremini toime tulema, aga samas saadi vajadusel toetuda ka täiskasvanute abile ja suunamisele. 

Eelviimasel laagripäeval juhendasin ka kaunistamiseks mõeldud lipukeste töötuba, mis avas nii mõnegi lapse loova soone, sest jäädi laua taha veel edasi meisterdama. Nii valmisidki need kaks toredat kassikest, mille asetasin lõpuõhtu toidulaua peale. Ühe kassi meisterdaja ütles toredasti, et see kass valvab meie laagrimaja. 

Lõpuõhtul oli aega teha ka väikene muusikaõhtu, mil kõik, kellel oli kaasas mõni pill, mida nad mängida oskasid, said kõigi ees esineda. Kuulasime kitarrimängu, kannelt ja meie armsa Magdalenaga esitasime MA GISK repertuaari kuuluva laulu “Laevuke läks merele” nii, et Magdalena mängis süntesaatoril ja mina trummi. Oli väga tore ja spontaanne etteaste, milleks me eelnevalt ettevalmistusi teinud ei olnud. Olen esinemise, aga ka laagrikogemuse meenutamiseks kokku pannud lühikese videoklipi, millega enda kokkuvõtte ka lõpetan. 

Suur tänu laagri korraldajale, armsale Magdalenale väga hea koostöö eest, Rafaelale meile appi tõttamise eest, aga ka kõikidele laagri lastele, kes vapralt vastu pidasid ja meie poolt planeeritut kaasa tegid! 

Magdalena tagasiside: 

Laagri juhi loal saime laagripaika minna juba eelmisel päeval ja seda võimalust me ka kasutasime. Me planeerisime kogu laagriaja ööbida telkides, et end paremini eelhäälestada ja laadida, kui juba loodusesse läksime. Mitmete aastate kogemused telkides magamise mõttes on nii palju kasvatanud, et ilmastiku muutused meid ei heiduta.

Eelmisel päeval kohale minemine oli hea ka seetõttu, et saime vaadata laagriala üle ja käia metsarajal, et siis läbi arutada armsa Junoga, mida ja kuidas läbi viia, kuhu panna metsakümbluse tarkvara põlled, kuhu tipitelk, et lastel oleks hea ja mõnus minna sinna rahulikult istuma. Lisaks vaatasime üle kööginõud ja söögiriistad ning lugesime kokku joogikruusid. Istusime köögis koos ja pidasime plaani. Toidulaua katsime sellelgi aastal terassile.

       

Väikesteks kohalolekuhetkedeks mahti saanud kolmas meie mtü  juhatuse liige, Rafaela sai näha meie ettevalmistusi ja kogeda koostööd ning kõiges, milles tema aeg võimaldas, kaasa teha. Mul oli kohe laagri alguses väga hea tunne, et me olime koos MTÜ juhatusega kohal ja et armas Juno oli vabatahtlikuna appi tulnud koos oma teismelise pojaga, sest eelmise aasta kogemused, kus me laagri juhiga olime täiskasvanutest vaid  kahekesi, andsid selge märgi, et vajame ka abikäsi. Sellel aastal oli laagri juht jaganud lapsed juba eelnevalt tubadesse, et lapsed õpiksid üksteist tundma, koostööd tegema ja üksteist aktsepteerima. Tubade kaupa tulid lapsed ka igapäevaselt köögi toimikonda toitu valmistama koos minuga ja lauda katma ning nõudepesu vett vahetama. Mõni noormees oli väga agar ja soovis kogu aeg aidata vett tassida.

Mulle see mõte meeldis ja ka see, et ööseks tuli jätta telefon meie põhiruumi hoiule. Põhiruumide koristamine koos lastega kuulus samuti igapäeva tegevuste juurde.

Lapsed olid erinevates tubades enamasti neljakesi ja meie Junoga siis saime need toad omavahel ära jagada, et neile õhtuti raamatut ette lugeda. See meeldis lastele ja nad ootasid juba järgmise päeva õhtul meid lugema ning küsisid laagri vältel, et kas me ikka igal õhtul loeme. Juba eelmisel aastal õhtuti lugusid lugedes sai selgeks, et see on laste rahustamiseks väga vajalik tegevus ning et siia on tingimata abikäsi vaja.

Koos Junoga panime püsti tipitelgi, otsides ümbrusest kuivi jämedamaid oksi ja hiljem kaasasime ka lapsi tipitelgi kohendamisse. Mulle tundus, et lapsed oleks tahtnud veel midagi ehitada, milleks saab selle laagri korraldaja ehk idee järgmisel aastal kätega ühisloomistele rohkem aega planeerida. Me oleme teadlikud, et vaimse tervise tasakaalu jaoks mõeldud tegevusi tuleks võimalikult individuaalselt pakkuda. Metsakümbluse päeval olimegi juba eos lapsed gruppidesse jaganud ja läbi rääkinud selle, kuidas me toimetame.

Leppisime kokku, et mina lähen ühe grupiga metsa ja Juno teeb teise grupiga sõna- või rütmimänge. Tulemus sellisest jaotusest oli suurepärane, sest väiksema grupiga metsa minnes saab tunduvalt paremini keskenduda metsa häälte kuulamisele, tunnetamisele ja kohalolu nautimisele. Juhendajal on parem gruppi ohjata ja rääkida metsa ja looduse kasust inimesele ning lapsed suudavad paremini ka kuulata väiksemas grupis olles. Nõudepesu jätkus laagris ka sellel aastal, sest enese eest hoolitsemine ja toimetulek oli oluline.

Metsakümblus oli väga hea kogemus lastele meelte rahustamiseks ja looduse häälte kuulamiseks, et nautida enda ümber toimuvat ja keskenduda loodusele ning selle tunnetamisele. Metsakümbluse lõpuks  jõime lastega ka väekat kuusejooki, mille ma oma teenuse traditsiooni kohaselt kuusevõrsetest olin valmistanud.

Nad ütlesid, et jook on väga maitsev ja soovisid veel. Enne metsakümblust sai eelmisel õhtul enda laagritööde metsamemme rolli lastele tutvustades tehtud ka looduslik sääsetõrje, mille me matkapäeva hommikul kõik endale ka peale lasime. Junoga tegime põhjaliku plaani, kuidas läbi viia sääsetõrje valmistamise töötuba, kus lapsed said mõõta oliiviõlisse teepuuõli. Olin enne läbi katsetanud.

Kuna ilmad olid küllaltki tuulised, siis ujuma saime vaid paaril korral minna, sest  lainetus oli tugev. SUP- laua päeval aga ilm lausa tellitud taas ja paistis imeilus päike ning lasi meil väga toredalt teha meeskonnatööd.  Osalesime Junoga ja lastega selles seikluses ning saime suurepäraseid kogemusi, et üksinda on SUP-lauda lihtsam tasakaalus hoida kui meeskonnaga ja et see nõuab järjepidevat omavahelist suhtlust ning koostööd.  Meil tuli see hästi välja.

Õppisime laagris ka laagrilaulu “Kiki Miki”, mida igapäevaselt saime harjutada lastega ja mis lastele väga meeldis. Ühel õhtul oli meil muusikaõhtu, kus mängisime pille ja laulsime armsa Junoga meie MTÜ KULLARATAS varamust pärit lugu “Laevuke läks merele”. Lisaks mõttespordile õpivad mitmed lapsed ka muusikakoolis või õpivad pille huvialaringides. Löövad kaasa ansamblites, teevad teatrit ning tegelevad veel mõne spordialaga nagu näiteks jalgpall. 

Lisaks saime ühe laagrilapsega ette kanda ka laulu “Torm”. Mina mängisin süntesaatorit ja tema kitarri ning mõlemad laulsime. Muusika ja laul kuuluvad planeedi hooldusvahendite hulka, sest muusika maandab ja tekitab inimeses hea tunde ning tõstab sagedust nii esinejatel kui ka kuulajatel. 

Kogu laagri vältel oli tunda Juno abikäsi ning ette tulevates olukordades jooksvalt probleemide lahendamise oskust. 

Me saime mõlemad toetada lapsi ja laagri juhti, kui nad käisid poole grupiga Elvas kohvikute päeval. 

Mul on väga hea meel, et Rafaela tuli ühel õhtul ja tegi meie jaoks üllatuskingi- teatraalselt mängulise põneva õhtu, mängides vetevaim Neptunit, kes saabus kaugetelt meredelt ja millise rolli oli ta saanud õppeurülesandeks juba meie eelnevas loodusravilaagris.

Hiljem saime hüpata tema poolt eksootilise maa tunnusmänguks pakutud “Aafrika keksu” ja mina djembel mängida rütmi ning samal ajal ka laulda. 

Viimasel päeval oli plaanis aktiivne tegevus väikese maastikumänguna ja lõpetada see esmaabi punktiga. 

Käisime armsa Junoga kahekesi raja läbi ja selgitasin ja näitasin talle oma mõtteid, mida ja kuidas seda läbida. Rada oli mõeldud koos sõbraga läbimiseks, loodud koostöö, tasakaalu, osavuse ja tähelepanu rajana. 

Lapsed võtsid paaridesse ja esimene asi oli ping-pongi palli edasi viimine sellise pika pesunööri peal nii, et mõlemalt poolt hoiti reketit vastu palli ja lapsed pidid üksteisega sünkroonis liikuma, et pall maha ei kukuks. Edasi tuli käbivise plekist kaussi, kummalgi lapsel oli 5 käbi. Peale seda kõnniti maas oleva nööri peal tasakaalu hoides järgmise kontrollpunktini. Sealt tuli siis ajada jalgpall õueping-pongi raja ühest august teise ja tagasi. Järgmine kontrollpunkt oli asetatud terrassile, kust tuli väikese rehaga tõugata ühte palli 4 tooli vahel nagu slaalomisõitu ja siis tuli endal väikesest laste liulaskmise mäest alla lasta. Peale seda sai kõndida mööda pikka tasakaalupinki nii, et sõber hoiab käest ja siis kohti vahetades vastupidi. Edasi tuli visata 4 kummist rõngast ühe metallkonksu külge ja lõpuks läbida kaskede vahele tehtud nöörlabürint. 

Viimane koht oli esmaabipunkt ja sümboolse verejooksu peatamine. Mina turvasin rada algusest, Juno keskelt ja Oskar Robin vaatles tegevuse õigsust labürindi läbimise juures. Lastele see aktiivne tegevus meeldis ja tekitas elevust ning andis neile võimaluse ennast koos sõbraga proovile panna, et kõik sujuks.

Peale laagrit käisime veel metsas loodust tänamas ja puid kallistamas! 

Tänan kabelaagri korraldajat Annat ja meie MTÜ KULLARATAS juhatuse liiget Junot! 

Tänan lapsevanemaid, üks nendest valmistas meile nimelise kingi! 

Kohtumiseni uutes laagrites! 

Rafaela tagasiside:

Sain MA GISK koolijuhilt armsalt Ingliterapeut Maryalt vabatahtliku töö korras lähetuse laste kabelaagrisse, et mängida vetevaimu Neptuni rolli. See oli minu jaoks toredaks väljakutseks, et tuua lastele ka seda laadi rõõmu laagri tegemistesse. Samuti sain ülesandeks olla toeks hingeravi koolikaaslastele armsatele Magdalenale ja Junole, et nad laagrisse transportida ja sealt ka laagri lõppedes tagasi tuua. Esimesena sõitsin Juno juurde ja panime laagriasjad peale, aga ei arvestanud, et sõites Magdalena juurde oli ka tema asjad vaja juurde lisada, ning kohale jõudes ja vaadates asjade hulka tundus see alguses võimatu, aga arutasime erinevaid paigutamise viise ja sai valitud lahendus, kus kõik asjad said ikka kenasti kaasa pakitud ja olin ise ka üllatunud, et asjad ära mahtusid.

Esimesel päeval, kui laagrisse jõudsime, siis kulusid igati ära armsa Magdalena “mitut laadi” laagrikogemused, et telk kõigepealt üles panna ja mitte enne asju autost välja tõsta, sest peale telgi ülespanekut ja asjade sisseviimist algaski kohe vihmasadu. Ülejärgmisel päeval laagrisse kohale jõudes mängisid lapsed õues jalgpalli. Ühinesin nendega, et seeläbi paremini tutvust teha. Olin väravavaht ja lapsed lõid osavalt jalgpalli väravasse. Kaitsesin ka mõned väravalöögid ära ja üks väike poiss ütles: ”Sa oled nii vana, aga Sul on nii palju energiat”. Armsad Magdalena ja Juno toimetasid köögis ja pakkusid maitsvat süüa. Seejärel tulid ühistegevused, kus sain vaikselt eemale minna ja enda rolli jaoks asjad võtta ning oma etteasteks valmistuda. Kui saabus õige aeg, siis armsa Juno märguande peale suundusin rannavette jalutama. Lapsed märkasid mind ning jooksid randa, kuigi vihma tibutas, aga see neid ei heidutanud ja lapsed tundsid igati huvi, et kes see vetevaim siin sellise ilmaga ringi käib. Jäin siis vees seisma, lestad käes, sest nii oli ka parem vees liikuda. 

Lapsed küsisid igasuguseid küsimusi ja olid suures elevuses, kui näitasin neile, et oskan lestadega sukelduda, mille peale oli rõõmsat naeru palju. Siis juba suundusime armsa Juno suunamisel kõik koos maja juurde, sest teatasin, et tõin neile külakostiks uuelaadse liikumismängu, “Aafrika keksu” kaasa. Juno juhtimisel ja Magdalenaga koostöös, kes mängis pilli, saime Aafrika keksumängu lõbusalt käima. Lastele see väga meeldis. Heaks rütmi hoidjaks ja rõõmsa meeleolu loojaks oli ka "Piparmündi tee" laul, mida lapsed kenasti hüppamise taktis kaasa laulsid ning suureks toeks oli ka Magdalena trumm, millega sai rütmi vaos hoida. Kui mäng lõppes, siis andsin lastele teada, et kahju küll, aga pean nüüd Võrtsjärve muude rahvaste juurde edasi liikuma ja suundusin vette, kuhu laste pilgud mind saatma jäid, kui kadusin kõrkjate taha. Muidugi, antud kogemus andis palju mõtlemisainet, kuidas saab veel paremini teiste inglikooli õppuritega koostööd teha ja mida on vaja vetevaimu rolli juures fookuses hoida ja mida ning kuidas just harimise ja kasvatuse eesmärgil juurde rääkida. Viimasel päeval jõudsin laagrisse, kui lapsed olid lahkunud ja sain aidata veel maja koristustöödes ja akende pesemisel. Kõige lõpuks saime meeskondlikult telgid kokku panna ja autosse pakkida ning koolikaaslased õnnelikult ja turvaliselt tagasi Tartusse tuua. 

Olen selle suunamise ja kogemuse eest väga tänulik armsale Ingliterapeut Maryale, sest õnnestus näha lastega laagritööd kõrvalt ning aduda, et ettevõtmine ei ole kerge, aga samas pakub palju rõõmu ja ilusaid hingelisi hetki ning teeb südame soojaks. Tänan ka laagri juhti, armsat Annat, kes selliseid vahvaid laagreid organiseerib ja läbi viib ning andis võimaluse meie mtü liikmeil ka vabatahtlikuna abis olla! Suur tänu armsale Oskar Robinile, kes oli meile igati abiks ka pildistamisel!

Armastusega, MA GISK algtaseme mentor-terapeut ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre

Armastusega, MA GISK aktiivtegevuste tugiisik - tegevusjuhendaja Magdalena Kalev

Armastusega, MA GISK erivajadustega inimeste sotsiaaltöö koordinaator Rafaela Kristerson