pühapäev, 31. mai 2020

KUIDAS ME MA GISK PEREDES AAFRIKA KEKSU ÕPPISIME


Armas lugeja! 

Maikuu on emadekuu, aga ka keskkonnakuu ning meie võtsime sellel kaunil ajal eesmärgiks endi peredes ning võimalusel ka teisi kaasates õppida selgeks lõbus ja kaasahaarava muusikaga liikumismäng, Aafrika keks. Inspiratsiooni selleks aktsiooniks saime video kaudu, mis on loodud Euroopa Majanduspiirkonna programmist 2014 - 2021 rahastatud projekti “Kooliõpilaste liikumisaktiivsuse toetamise” raames. Videot on YouTube kanalis jaganud Tartu Ülikooli Liikumislabor, mille eesmärgiks on aidata kaasa elanikkonna liikumisaktiivsuse parandamisele. 
VIDEO AVANEB SIIN: 


Meiegi püüdsime selle eeskuju järgi keksu selgeks saada ning salvestasime need MA GISK õppeülesandeks antud katsetused videoklippidena õppurite ühisblogisse, mida nüüd Sinuga, lugeja, jagamegi. Kuna peaaegu kõikide MA GISK õppegrupi liikmete kodupaigad on Eesti erinevates linnades-külades, siis oleme postituse jaganud alapeatükkideks, kus iga oma peret esindav õppur kirjeldab lühidalt, kuidas neil ettevõtmine kulges.




Mina koos enda armsa poja Oskar Robiniga ning tema hea majanaabrist sõbraga, võtsime keksimise ette 16. mail. Ilm oli küll üsna tuuline, kuid see lõbusat ettevõtmist ei seganud. Tegime plaani, kuidas muusika saatel väljas hüpata nii, et see jääks ka videolindile kõlama. Õnneks on meie kodus Oskar Robinil olemas kõlar, mida on võimalik telefoniga ühendada ning saimegi seda kasutada. Esmalt joonistasime keksukasti. Olin üllatunud, et poisid hakkasid hüppama kohe peale seda, kui olime videot vaid ühe korra vaadanud. Esialgu võttis aega rütmi tajumine, kuid väikese abi, ettenäitamise ning kordustega sai hüppamine üsna kiirelt selgeks. Seejärel hakkasid ka uued ideed tulema, kuidas keksimist huvitavamaks muuta, sest lastel olid olemas ka ratas ja tõukeratas. Seega saime kokkuvõttes väljas oldud aja jooksul küllaldaselt liikuda.
MEIE ÕPPIMISE PROTSESSIST SAAD OSA SIIN:


Armas Ingliterapeut Marya oli meile andnud idee, et võiksime rütmi jaoks välja mõelda ka näiteks uued sõnad. Kuna armas Dianka alias Kadri Uiboupin, kes argipäevil töötab Viljandis ja elab minuga ühes elumajas, viiruse leviku perioodil Tartus koos enda perega seda tegigi, siis mõned päevad hiljem, kui taas Viljandisse saabus, sai Oskar Robin ka armsa Dianka noorema tütre Madliga selle järgigi keksimist proovida. Pidime vaid keksukasti jooned üle värvima ning Madli õpetas selgeks ka paar uut mustrit, mille nad olid sportliku perena ise välja mõelnud. Meie õuetöö kujunes igati lustlikuks, filmisime lisaks veel paar videoklippi. Need olid mõneti sketšide moodi ning pakkusid lastele rõõmu.
MADLI JA OSKAR ROBINI ÜHINE KEKSUVIDEO AVANEB SIIN:  






Meie pere võttis keksumängu ette ühel maikuu laupäeval, kui kõik kodus olid. Esmalt tegime seda koos lastega, siis kutsusime ka pereisa hüppama, kes aitas üles võtta esimese video. Kõige vahvam oli see, et lapsed tulid välja oma leiutatud uute mustritega, mida ka videos esitleme. Kui esimesel päeval oli palju apsakaid ja koperdusi, siis teadsin, et teiseks päevaks suudame ka juba keerukama mustriga vigadeta toime tulla, sest elutarkus ütleb, et kui peale ülesande kallal pusimist vahepeal üks öö ära magada, siis muutuvad võimatuna näivad ülesanded üsna lihtsalt ületatavaks. Kuna videos esitatud Aafrika keksu meloodia oli kaasahaarav, siis soovisin sellele luua samalaadsed eestikeelsed sõnad. Õnneks ei küsinud keegi skeptiliselt, kas mul ka muusikalist haridust on ning juba samal õhtul sai see lauluke ka oma "perebändiga" põlve otsas linti lauldud. See oli vähemalt sama vahva kui keksu hüppamine, sest oma perega me varem koos selliselt polnud musitseerinud. Sellest keksust sai impulsi ka järgnevatel nädalatel distantsõppe lõppemise järel keksu hüppamine meie klassigrupis, kus õpetajana töötan. Muusikaõpetaja seadis algsele viisile veel suupärasemad sõnad ning õpetas mulle ja klassi lastele flöödil ka viisijupi mängimise selgeks. Nii et nüüd on sellest palju edasiarendusi, elevust ja eakohaselt arendavat tegevust sündinud, mida saavad lapsed omakorda enda sõpradele õpetada. 
SIIN ME LOOMETÖÖ NÜÜD ON:






Kui Aafrika keksu enda perega läbitegemise ja videosalvestamise ülesande kooli õppeülesandena saime, oli minul võimalik seda organiseerida koos enda laste ja lastelastega. Viimased on küll juba 16- aastased neiud, väiksemaid meil ei olegi. Esialgu oli kõigil veidi raske aru saada sellise hüppamise mõttekusest. Olin lastel palunud mõelda välja ka koha, kus seda teha võiks. Armas poeg pakkus, et Tallinna Huvikeskuse „Kullo“ taga on korvpalliplats, kus tema oli lapsepõlves käinud mängimas. Meile kõigile see asukoha mõttes sobis ja nii jäi. Hommikune ennustus vihma- ja lörtsisajule õnneks muutus ja selge taevas ning paitav õhtupäike soosisid meie tegevust. Mina jõudsin varem kohale ja tegin tiiru. Veendusin, et see palliplats oli suureks kasvanud puude all liiga pime toimetamiseks, ent oli hea teada saada oma armsa poja lapsepõlve mängumaast. Oli parasjagu aega mõnus tiir teha Löwenruh` pargis, kui teised hakkasid ka juba saabuma. Kuna head kohta siiski ei leidnudki, joonistasin keksukasti samasse parkla nurka endi autode kõrvale. Kui kõik kohal olid, siis kujunesid kohe muusikaseadja ja filmija, aga kaasahüppajaid esialgu mul kahjuks ei olnud. Pisukese vaatamise järel hakati tasapisi siiski liituma ja lõpuks kujunes ettevõtmine üsna lustakaks. Koos sünkroonis hüppamine on lihvimist vajav meeskonnatöö ja mul on hea meel, et see läbi mõnede katsetuste lõpuks kenasti õnnestus. Selleks, et neljakesi ja üksteisest ka mööduma mahtuda, oli vaja keksukasti suurendada. Armas poeg korraldas selle ilusasti silma järgi mõõtes ära, kuigi mina olin ikka pika pulga kaasa võtnud ja esialgse kasti joonistamisel seda ka kasutanud. See tõi meelde tema lapsepõlves väljendunud kunstiande ja suurena soovi arhitektiks õppida, mis küll siiski ei realiseerunud tookord. Tema just algatas keksukasti sisse ka kriidiga lille joonistamise, millele armas tütretütar sekundeeris. Sain tunde ja mulle tundub, et teisedki, kuidas see keksimine on vahva tegevus ka suurematele. Et kuidas tegelikult saab kasti pikemaks joonistades veel suurema inimhulga kaasata. Pikkus ei pea sugugi nelja ruuduga piirduma. Samas tõesti on tore ka erinevaid hüppamise mustreid välja mõtelda ja proovida, nii nagu meiegi tegime. Armsa Dianka pere loomingu, laulu eestikeelsete sõnade ja ettelaulmise järgi hüppasime samuti. Saime tuntavalt hea meeleolu ja energia sellest kooslustimisest ja juttugi jätkus kauemaks. 
MEIE TEGUTSEMIST SAAD VAADATA SIIT:


Et tegu on MA GISK tervisedenduse kampaaniaga ning et loodusel on sel aastal inimese tervise jaoks eriline koht, tekkis minul mõte ka looduse pildid sisse tuua, sest jalutuskäik on samuti terviseks ja aitab suhtlemist edendada. Meie kooli üks olulisi strateegilisi reegleid on "Puhkus taastab jõu" (“Otium reficit vires”). See, millist sõnumit saab lugeda ka Tartus Inglisillale kirjutatuna, on siin koolis juba selle loomise algusest tähtsal kohal olnud. Eks see viiruski, mis inimesed koju kinnistas, tuli meelde tuletama, et elus on oluline OLEMINE ja TEGEMINE tasakaalus hoida ja pereelu mitte kõrvaliseks jätta.
Minu jaoks oli see väga tore kokkusattumus, et just sellesse parki läksime. Olin viimati sinna sattunud siis, kui 80-ndatel aastatel selle lähedal elasime ja see veel korrastamata seisus täiesti teistsugune välja nägi. Renoveerimise järgselt olen mitmeid kordi plaaninud minekut, aga tegemata see jäi. Nüüd tänu armsa poja ettepanekule see õnnestus ja olen peale seda õhtutki veel käinud mitmel korral pildistamas ja suhestumas. 
Minule meeldib ja kutsun Sindki tutvuma: 





Maters alias Maret Raudsepp: 
Kui armas Dianka meile Aafrika keksu video gruppi postitas ja ma seda vaatasin, tekkis minus kohe see tunne, et tahaksin ka ise seda kaasa keksida. Peale selle käis keksimine lihtsa ja meeldejääva muusika taktis. Tundus, et siin pole midagi rasket, muudkui aga keksima. Mõtlesin erinevate variantide peale, kuidas seda videot teoks teha ning järjest enam hakkas kuju võtma idee sõita Randu, kus elab ka armsa poja pere ja kus saame koostööd teha ühise kobaraliikme Magdalenaga. Nii võtsingi ette sõidu Randu. Eelnevalt olin saatnud keksuvideod ka Rannus elavale heale sõbrannale, keda kutsusin samuti oma tütrega sel päeval parki. Otsisime kohta, kuhu kriidiga keksukast maha joonistada ning see oli nagu iseenesest juba valmis tehtud mänguplatsil oleva maha värvitud Ümbermaailmareisi mängu näol, tuli tõmmata vaid paar joont kriidiga juurde ja valmis ta oligi. Seejärel saime hakata video järgi keksu proovima, mis esmalt ei tulnudki nii lihtsalt välja, tahtis ikka väheke harjutamist ning pidime mitmel korral uuesti alustama. Armas Magdalena tõi muusika ka juurde ja nii me selle keksu selgeks saime, mis kenasti ka videosse salvestus. 

Magdalena Kalev: 
Tegime ühise video koos Rannu Rakukese ja kobaraliikme Matersiga. Olime oma pere ja kogukonna lastega mitmel laupäeval juba koos harjutanud. Kõige tähtsam oli see, et keksimine tekitas palju positiivseid tundeid ja rõõmu, mis on ka vaimse tervise säilitamise jaoks oluline hoida. Ingliterapeut Marya on ikka õpetanud meile oma eludes näiteks ka keerukamaid perioode läbides mõtet kõrgemal hoidma, sest MÕTE LOEB. Suur tänu kõigile osavõtjatele! Oli kena ja tegus päev koos sõpradega. 
MEIE ÜHINE KEKSIMISE VIDEO AVANEB SIIN:


Täname väga Tartu Ülikooli liikumislaborit, kust idee alguse sai, aga ka meie kooli juhti armsat Ingliterapeut Maryat MA GISK õppurite tervisedenduse kampaania ettevõtmise algatamise eest ja kõiki pereliikmeid ja sõpru, kellega koos saime värskes õhus tervistavalt liikuda!

Armastusega, MA GISK õppegrupi nimel, 1. kobara liige, AL õppur, noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator Juno alias Merlyn Mandre 

pühapäev, 24. mai 2020

MAI- EMADEKUU 2. LUGU. Dianka loodusleiud.




Tere, armas Taara tarkuste uurija! 

MINU KIRJATÜKI PEAMINE EESMÄRK
Kuna Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskoolis pööratakse erilist tähelepanu hooldajaloomuse kasvatamisele ning seega ka emadusele ja emale  kui elu esmasele hooldajale, siis olen sel kevadel looduses jalutades ka mõtisklenud selle üle, et mida inimesel  looduselt emaduse kohta õppida on. Küllap iga ema teab, et tuleb ette olukordi, kus enda mõistus laste kasvatamise osas otsa lõppeb ja peas keerlevad mõtted lahenduste otsimisel ikka vana sissekäidud rada kipuvad tallama. 

PALVE JA PALVELE AVANEMINE
Võtsin minagi sel kaunil emadepäeval koos perega matkates nõuks teadlikult pöörduda Looduse poole palvega, et ta mind selgi korral õpetaks.   
Aga juba mõne hetke pärast loodust uurides ja pere seltsis liikudes kadus see palve mu mõtetest ja märkamisulatusest.
Elu, meie tark teejuht, aga ei unusta midagi. Selleks ajaks, kui mina oma küsimuse sootuks unustanud olin, püüdsid ühtäkki minu tähelepanu just kõrvenõges ja võilill. 

Need taimed koos teiste tuntud umbrohtudega on olnud aastaid minu kevadised tänuväärsed tervise abilised, aga sel korral oli nõges minu jaoks eriti kutsuv ja võimas leid oma parimas korjeküpsuses, millest tänurõõmu sain tunda. Internetti lisamaterjali otsinguile minnes leidsin, et blogis paikesetoit.blogspot.com on autor kirjutanud, et võilill annab sajakordselt silmad ette igasugusele poest ostetavale supertoidule (*supertoit on märkimisväärselt toitainerikas taimset päritolu tooraine), aga üle kõrvenõgese ei ole miskit. Huvi korral saad SIIT lugeda lisa väga põnevatest mõtisklustest, mis nende taimede kohta on kirja pandud.

VIDEO SAAMISLOOST. 
Soovin Sind omalt poolt kostitada meie pere väljasõidu videoga, kuhu on põimitud sisse Emakese Looduse väekas kohalolu ja leebe tuulega päikeselise päeva paitus.
Räägin Sulle, kallis lugeja, videopildile lisaks ka mõned mõtted. Video esimeses klipis saadavad oma tervitused kolm kollast tantsivat liblikat. Minu armas töökaaslane rääkis, et maridel on niisugune uskumus, et kui mitu liblikat koos tantsides inimese juurde lendavad, on see sõnum esivanemate hingedelt. Meenutades algset palvet enne väljasõidule minekut, oli liblikate parvlend nüüd järjekordne kinnitus, et pärismuslikelt esivanematelt oli kindel õnnistus sellele ettevõtmisele ja siis ka lehvitus Sulle kui video vaatajale. Nad olid kui taeva saadikud minu vaateväljal tantsimas ning pärast pikka imelise vaatemängu üle imestamist jõudsin leiu lõpuks ka kaameraga tabada. 


JUURTE JUURDE TAGASI JA UUES AJAS TAARA TARKUSTEGA EDASI
Mul oli plaan teha videosse ka nõgesekotlettide pildiline valmistamise juhend. Kui aga kirkad õhtupäikeses tehtud fotod läksid transportimisel kaotsi ning armas tütar jõudis originaalid kahjuks teadmatusest rutakalt kustutada, tuli rahulikult järgi mõeldes pähe idee teha uueks katsetuseks nõgesesuppi, sest eelnevalt kotletinõgeste kuuma veega üle valamisel tekkis meeldiv lõhn. See meenutas ema keedetud nõgesesuppe, mis alati väga maitsvad olid. Nüüd on need maitsed jõudnud meie pere lauale. Eks ole hoidmist väärt, kui sellised maitseeelistused pärimusena emalt tütrele edasi kanduvad? 

Ma loodan, et Sinagi said siit inspiratsiooni vaadata üle oma aia või kodulähedase metsa nõgesevarud, et  neid endale looduse varasalvest tervise abiks võtta ning et Sa ei põlga ära Eestis pigem tüütuks umbrohuks peetud võilille, meie aasade kuldset medikamenti ja meetaime. Siinjuures ei saa ütlemata jätta, et võilille on Lääne-Euroopas hakatud kasvatama lausa kultuurtaimena peenardes, kuna sealsetes muldades ta reostuse tõttu kõikjal looduslikult ei kasva. Seostades sedagi olukorda algse teemaga, tuleb kahjuks tunnistada, et  on emadusegagi selline lugu, et seda tuleb üha teadlikumalt hooldada, kuna tänapäeval on emaduse kasvutingimused oluliselt kahjustunud.

KOKKUVÕTTEKS. 
Eks saime siit peale ilusa mälestuse ja maitsvate roogade perele kaasa ka mõrkja kogemuse, et tark ei torma ning et äpardused meid omavahel mitte tülli ei pea ajama, vaid võivad hoopis liita. 
Õppides loodust lähemalt tundma, õpime teda ka austama ja hoidma. Hoides Emakest Loodust hoiame me ka endid, oma peresid ja tulevasi põlvkondi. Seda sama soovivad ka meie armsad esivanemad.

TÄNU. 
Armsale Ingliterapeut Maryale targa suunamise eest minu looduskogemuste jäädvustamiseks! Päikesetoidu blogi autorile Sille Poolale sügavate läbitunnetatud mõtiskluste eest!
Kallile perekonnale jagatud aja ja olemise eest!

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, AL õppur, loodusravitegevuste ja õuesõppe korraldamise koordinaator Dianka alias Kadri Uiboupin


laupäev, 16. mai 2020

MAI - KESKKONNAKUU. 1. LUGU. Hypatia loodusleiud.




Armas lugeja!


See kevad tuli kõigi jaoks teisiti. Meie pere sai sel erilisel ajal viiruseperioodil viibida maakodus, Kiidjärvel, Põlvamaal. Meile oli see üldse esmakordne võimalus olla siin pikemalt sellisel kevadisel ajal ja näha päris algusest peale looduse tärkamist. Nii palju sai sel kevadel toimuda minu jaoks esimest korda, alustades kasemahla võtmisest. Lehtede tulekut sai nautima hakata seekord juba alates erinevatest huvitavatest pungadest. Seda imelisem on olnud jälgida ka lehe- ja õiepungade avanemise ilu, metsa- ja aiataimede, sealhulgas enda külvatute maa seest sirgumist. Ilm on soosinud selle protsessi aeglast kulgemist ja aeg rahulikku olemist, nii et tavaeluga võrreldes on võimalik kõike enam tähele panna. Aega on olnud metsa ja jõega suhelda, aga muidugi ka enda aiaga. Sain teada, et meil on siin ka oravad, oleme näinud teisigi loomi ja naudime varasemast veelgi enam ka lindude toimetamist ja laulu, looduse avanemise ilu. Täiesti uudne võimalus on olnud ka looduse kevadande pikema perioodi vältel toiduks korjata. Muidu on olnud selleks vaid maalkäigu nädalavahetused. 



Siinkohal on põhjust ka üht sellist käiku meenutada. 2017. aasta mais, täpselt samal ajal oli mul vaja tulla esmakordselt maale üksi ja rongiga. Muidu käime ikka kaasaga autoga kaugelt Tallinnast. Rongijaamast koduõuele on üksjagu maad. Kiidjärve piiril maantee kõrval köitis tähelepanu noorte naatide väli, kohati väga kaunite sihvakate puude all ja see kaunis pilt just koos nende puudega.



Selle pildi lummuses olles kõndsin pikalt edasi, aga ei andnud rahu see, et on vaja ikka ka pildistada. Pöörasin ringi ja kõndisin pea kilomeetri tagasi. Tegin pildid ja need niiviisi jäid, kuigi soovinuks ka jagada. Hinge jäi imetlus, et nii tavaline ja mõnes mõttes tüütugi taim saab olla selliselt nii kaunis.

Olin ütlemata tänulik selle leiu võimaluse eest. Tänulik, et Elu andis võimaluse värskelt hele-helerohelises looduses, nagu praegugi on, niimoodi hommikuvalguses kõndida. Imelist oli muudki. Naati tarbinud olen austusega ikka juba enne seda ja jätkuvalt.

Nüüd tagasi tänasesse maikuusse. Saanud meie kooli liidrilt ja arendajalt, meie healt õpetajalt Ingliterapeut Maryalt suunise mingit tarkust siin blogis enda taimeteadmistest ja kogemusest videopakendis jagada, valisin naadi, sest ma just toiduna teda tõesti armastan. Nüüd oli põhjust need varasemad pildid üles otsida ja allolevasse videosse lisada. Need pildid tunneb ära teistsuguse, mustade servadega formaadi järgi, sest said tehtud fotokaameraga, kui kõik muu on jäädvustatud telefoniga. Sai selgeks, miks see kogemus tookord vajalik oli ja et elus on kõik täpses korrapäras ning ei ole olemas "juhuslikke kokkusattumisi". Olen käinud ikka nüüdki sellesama koha peal, aga enam ei ole sellist korrapära tabanud, millest toona lummatud olin ning nüüd sain sealt mälestuseks teha vaid paar lähivõtet. Selge - kahte korda ühte vooluvette astuda ei saagi. Väärtustagem hetki ja olemise võlu!



Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskoolis õppides olen seda taipama hakanud, et kui elame hingestatult hingeliste olenditena ja jälgime ning suhtleme südame kaudu, kui anname elus kõigele tähenduse ja ei lähe märkidest tuimalt ja neid lihtsalt juhuseks pidades mööda, siis saavad seesugused armsad kokkujooksmised, taipamised ja leiud inimese elus toimuda. See oli minu kogemus ja jutustus kogemusest erinevatel ajaperioodidel, näitamaks, et elu ei ole juhus, et iga asi saabub Loojalt täpselt õigel ajal ja kohas ja et abi on alati teel. 


Minu praeguseid tegemisi tutvustav video avaneb siin; 






Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, AL õppur, Ingliterapeut Marya assistent Hypatia alias Rita Hübner

teisipäev, 12. mai 2020

Armas blogi külaline!

Meil on hea meel, et Sa oled jõudnud Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskooli õppurite hallatava loodusväe kogemust jagava blogi ukselävele.
Selles blogis väärtustame Emakest Loodust, mis on inimese tervendaja, tasakaalustaja ja väestaja. Loodus kõneleb meiega ja saab aidata, kui me avame temale oma südame. Ta pakub meie kehale, hingele ja vaimule erinevate meelte kaudu kosutust. Looduses avaldub Looja ise oma armastaval moel, loodus on meile eeskuju oma rahuga. Elutempo aina kiireneb ja liigutakse üha rohkem arvutitesse. Loodus harmoniseerib sellest tekkivat tasakaalutust ja aitab inimesel taastuda. Meie esivanemad teadsid Taara tarkusi ja seda, kuidas end nendega aidata.
Seda kõike me siin blogis endi kogemuse kaudu jagamegi – märkamisi, teadasaamisi ja looduse tunnetust, aga ka looduse heaperemeheliku kasutamise nippe. Kutsume Sind sellele teekonnale kaasa, alustades matkast Kiidjärve ja Taevaskoja kaunis looduses Põlvamaal, mille mina ühe blogi perenaisena läbi tegin koos oma teismeliste lapselastega.
Liigu koos meiega ja saa osa.


Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, AL õppur, Ingliterapeut Marya assistent Hypatia alias Rita Hübner