Armas blogi lugeja!
Üsna kohe juhtusime kokku loodusfestivali ühe peakorraldaja Kaarin Heinaga, kes asus meile linnuvaatlust ja lindude helide tuvastamist tutvustama. Inglikoolis on kuldreegel, et "Juhuseid ei ole, on juhuste tõlkimise oskuse või tõlkimiseks vajaliku info puudus." Saime teada, et linnulaulu tuvastamise jaoks on erinevaid programme - mõni neist täpsem, mõni veidi vähem. Seega suundusimegi kohe aiast veidi eemale aasa peale, kus muru oli kõrgem ja linnud sädistasid puude latvades. Kuulasime lindude laulu ja proovisime neid eristada, ka juba nimetatut meelde jätta. Huvitav märkamine oli näiteks see, et kui me mõnda aega olime linnulaulule keskendunud ning omavahel läheduses rääkinud, siis oli kuulda lindude rahutut sädistamist - nad said aru ja muutusid selle peale ärevaks.
Meile toredaks üllatuseks tuli taamalt silmapiirile ka rebane ning kuna ühel osalejal oli olemas ka kvaliteetne binokkel, siis saime sellega rebase uudistamist kordamööda jälgida. Üsna pea suundus ta aga ka metsa poole ning meie liikusime edasi.
Aias toimetas ka aiahaldjas, kes tegeles peamiselt lastega, tehes seda nii lastega arutledes, aiategevusi ette näidates kui ka pillimängu saatel lauldes.
Peale terapeutilist võimlemist saime tutvuda ka kodukohvikuga ning rahulikult väljas istudes keha kinnitada. Meenus ka Viljandis kogu tollase angletoriumi meeskonnaga kohvikute päeval osalemine, kus me samamoodi kujundasime hooviala kodukohvikuks ning saime seeläbi palju vajalikke kogemusi juurde. Rohekrati koduhoovis said enda müümise ja suhtlemise oskusi lihvida pere lapsed. Tutvusime ka ühe osalejaga, kes muu hulgas tegeleb ka loodusmatkade läbiviimisega. Oli tore vestlus ning loodusest saadud kogemuste ja teadmiste jagamine. Meie seltsi oli tulnud ka üks armas päevakoer, kellega me tutvust tegime. Loodus tuleb ise lähedale, kui piisavalt vaiki olla.
Päeva saime lõpetada tantsude ja laulumängude saatel, mille läbiviijaks oli Kristi Kool. Lisaks publiku kaasamisele esines ta ka mitmete rahvuslike paladega. Tema pilliks oli kuldsetes toonides lõõtspill. Olen kunagi koos enda vanaemaga mänginud akordionit, mis ei ole küll sama, mis lõõtspill, kuid oman seeläbi veidi aimu, kuidas on sedalaadi pilli mängida. Samas tänasel päeval ma seda tõenäoliselt enam mängida ei oskaks. Õppisin tollel ajal vanaema matkides ning vaid kuulmise järgi. Saime nii pingil istudes rahulikult esinemist kuulata kui ka laulumänge kaasa mängida, regilaulu laulda. See oli väga tore kogemus ning püüdsin seejuures erinevaid ühismänge ka meelde jätta, et oleks võimalik mõnel muul ettevõtmisel neid juba näiteks ise ka läbi viia.
Tänan kõiki korraldajaid õpetlike töötubade ja koosolemise võimaluse loomise eest! Ka armsaid MA GISK liikmeid ühiselt veedetud päeva eest!
Armastusega, MA GISK algõppe mentor-terapeut ja preprojektide koordinaator Juno Mandre
Oleme juba aastaid MA GISK loodusravilaagrites üha enam liikunud looduse imelise väe avastamise suunas nii endas kui ka aidanud meie lastes see vägi üles leida. Kui oskame kõike seda märgata, mida tal meile pakkuda on, siis oleme juba poolel teel tervenemisele nii vaimselt kui ka füüsiliselt.
Juba angletoriumi ajast on meie tegevusi ilmestanud looduse ja keskkonna teemad, kus oleme püüelnud selle poole, et ise oma kätega ja loodust tunnetades midagi lihtsat ja kõigile kättesaadavat ära teha ja luua. Edasi juba on liikumine toimunud loodusravilaagrite suunas, kus on ka meie lapsed olnud kaasatud. Kõigest eelnevast on nüüdseks välja kasvanud meie osade õppurliikmete teenuste osutamise suund LOODUSE RAVIRAHVAMAJA ühisnimetuse alt.
Arutasime, missugune linnulaulu äpp on efektiivsem ja täpsem ning saime selles osas teadmisi juurde, et "Merlin" äpp on nende arvates praegu parim, kuid on inglisekeelne. Edasi liikudes tuvastasime ka mõned taimed ja saime binokliga vaadata kaugemal metsa ääres askeldavat rebast. Loodusvaatlus missugune. Mina jätsin seekord meelde talvikese siristamise. Linnud siiski muutusid meie uudistamise ajal üha ärevamateks ja mida aeg edasi, jäi siristamist järjest vähemaks. Linnud armastavad tavaliselt varahommikul enda lauluoskust demonstreerida.
Maja juurde tagasi minnes kohtusime väikese lastegrupiga tegeleva aiahaldjaga ning jälgisime mõnda aega nende tegevust, mis oli kena ja armas vaatemäng.
Leidsime parkimiskoha ning siirdusime Aparaaditehase hoovi, kus toimus vilgas tegevus. Meie läksime majja sisse, kus toimusid mõned töötoad. Jäime vaatama laua juurde, kus valmistati seemnelinte. Asusime mõne aja pärast neid ka ise huviga meisterdama, milleks valisime välja enda jaoks just vajaminevad seemned. Tõstsime pisikesi seemneid salvrätikule - jahu ja vee täpikesse, mille enne valmis täpitasime ning pärast voltisime kokku ja saime need kaasa võtta. Mina panin enda seemnelindi kodus köögiaknale lillekasti kasvama ning loodan peagi maitserohelist saada.
Eriti huvitav kogemus oli ära arvata erinevate seemnete järgi, mis kultuuriga tegemist on. Kuigi on olnud kogemusi külvata mitmeid aiasaadusi seemnest, siis 16 paki erineva seemne äraarvamine polnud sugugi lihtne ülesanne. Arvasime õigesti ära umbes pooled seemned. Nuputamist jätkus, aga oli äärmiselt huvitav.
Hakkasime otsima festivali kavas olnud "Ööliblikate aeda" ning siis vastaslaua juures toimetanud noor naisterahvas, kes oligi selle projekti autor, suunas meid pimedasse ruumi, kus oli punane valgus, mida just ööliblikad armastavad ja mille peale lendavad (nad ei näe punast valgust).
Väljusime majast ja kuna kontserdini oli veel natukene aega, siis läksime midagi kõhukinnituseks otsima. Peatselt hakkasid kõlama juba ka pärimusmuusiku Kristi Kooli karmoškahelid ja sättisime end kuulama, vaatama. Peagi kutsus ta erinevatel mängudel-tantsudel kaasa lööma ja seda me ka rõõmsal meelel tegime.
Huvitav oli veel see, et perepäeva üritusest olid osa võtma tulnud ka väike grupp erivajadustega inimesi ning üheskoos saime osaleda nendel mängudel-tantsudel.
Kaks tundi pillimängu saatel möödus imekiiresti ning kontserdi lõpus oligi juba aeg hakata mõtlema ka koju minekule. Käisime veel auto juures asjade järel, tegime kallid ja meie armsa Magdalenaga sõitsime bussiga koju. Oli igati tore ja õpetlik päev ning meeldiv viibida koos teiste õppurliikmetega. Aitäh, et mind kaasa võtsite!
Armastusega, MA GISK aktiivtegevuste tugispetsialist ja tegevusjuhendaja Ariel Raudsepp
Kaunil pühapäeva hommikul, Loodusfestivali viimasel päeval sõitsime oma meeskonnaga Ella tee 7 aadressile, kus asus Rohekrati koduaed. Kohale jõudes oli tunne, et olen sattunud maagilisse paika, kus linnud elavalt siristasid, õhk vibreeris ja oli tunda suurt looduse väge.
Armsad kividest lepatriinud näitasid teed Rohekrati koduaeda, kust tuli meile avasüli vastu perenaine, kes siiralt tervitades meid oma hoovile kutsus. Selgus, et meie üks MA GISK õppegrupi liige Hypatia oli perenaisega mõni päev tagasi Tallinnas kohtunud ja nende kahe kohtumise üllatusest ning meeldivast ära tundmisest saime meiegi osa.
Tulles mööda sissesõiduteed, nägime suuri kividele maalitud lepatriinusid.
Perenaine rääkis, et alguses on pool tundi linnuvaatlust. Loodusfestivali projektijuht ning linnuökoloog Kaarin Hein oligi valmis alustama. Esimene lind, kelle häält me kuulsime ja keda ta nimetas, oli karmiinleevike. Ta tegevat sellist flöödiheli häält, mida meie püüdsime ka oma kõrvaga tabada.
Lisan siia lingi https://www.youtube.com/watch?v=6i0tB2mFU44
Mina panin sisse ka oma telefonist äpi "Siuts", aga karmiinleevikest see kinni ei püüdnud. Kaarin siis ütles, et siutsuga on nii, et seda peab kogu aeg aktiivselt kasutama ja et see ei ole kõige parem heli äratundja ja linnumääraja ning ta pakkus seal paar äppi meile välja. Üks neist oli "Merlin Bird ID by Cornell Lab" äpp. See äpp küll kirjutab linnu nime inglise keeles, aga annab selge vaste linnulaulule. Siirdusime sügavamale ära märgitud ja kaardistatud rohealale.
Väga huvitav, et just karmiinleevike oli lind, kes meile laulis ja see seostus kohe raamatuga “Salaaed”. Ühes meie MA GISK suvises loodusravilaagris oli meil laste ja täiskasvanute ringis just selle raamatu sisu tutvustus ning hiljem arutelu laste iseloomude teemal. Leevike oli selles raamatus väga oluline tegelane. Nagu ikka olen kogenud, tuleb loodus inimesele kohe ennast ise näitama, nagu rebane üle põllu jalutades ennast demonstreeris. Saime teda uurida binokliga, mis ühel linnulaulu-huvilisel kaasas oli.
Meie kuulasime linnulaule edasi ja kasutades äppi näitas linnuökoloog Kaarin, kuidas linnulaule lindistada ja neid saata vastavasse kohta, kuhu kogutakse linnulaulude andmed erinevatest paikadest üle Eesti. Ta rääkis ka seda, et päris raske on linde ära tunda, et paljud tulevad mujalt maadest ja on seal kopeerinud teisi linde ning laulavad hoopis teisiti. Seega võib linnud lausa segamini ajada. Õppinud kõrvgi täpsustab ja kontrollib alati üle, et kas ikka sai kokku pandud õige laul ja lind.
Minu jaoks oli see kõik nii müstiline ja tõstev, et sellises roheluses ja natuke ürgses metsatukas saime loodusega väga tugevas kontaktis olla, mis väestab ja tervendab inimest.
Loomulikult oli suur rõõm olla koos meie hingeravikooli liikmetega ning tutvuda uute toredate inimestega, kes on samuti loodushuvilised.
Kui meie linnulaulu uurimus läbi sai, suundusime Rohekrati koduhoovi peale tagasi. Peagi pidi algama terapeutiline võimlemine, millele olime eelmisel päeval ka registreerinud ja oma matid kaasa võtnud.
Füsioterapeut ja treener Krista Majak viis töötoa läbi väga mõnusalt. Ta selgitas iga harjutuse kohta, kuhu see täpselt mõjub. Olles igapäevaelus hooldustöötaja, oli nüüd suurepärane võimalus saada osa hommikustest liigeste ja lihaste venitustest, painutustest ning tunda äratundmisrõõmu ka nendest harjutustest, mida enda keha jaoks isegi kodus aeg-ajalt teen.
Selline võimlemine elus looduses pisut puude varjus andis väga hea tunde ning oli veelkord tõestuseks, et loodusega koos saab inimene oma tervist parandada ja ennetada paljusid probleeme, sest looduse vägi rahustab, tasakaalustab meie närvisüsteemi, alandab vererõhku ning tekitab kehas heaolu tunde. Meie suund on samuti loodusega koos olles aidata inimestel loodust märgata ja terveneda.
Märkasime aias ka aiahaldjat, kes pakkus lastele mõnusat ajaviidet, aga ka õpetlikku. Näiteks näitas ta lastele lindude pilte ja rääkis, mis häält mingi lind teeb. Ta luges muinasjuttu ja mängis ukulelet. Laulsime temaga kaasa sepapoisse. Oli nii tore näha, et kõigi sihtgruppide peale oldi mõeldud.
Peale mõnusat ja lõõgastavat võimlemist võtsime kodukohvikust kohvi ja wrapi ning vahukommidega vahvleid ning einestasime puude all sellise alusest laua peal ja istusime vaipadel.
Armas Hypatia kutsus meie juurde ka naise, kes oli õppinud loodusgiidiks Luual ja nüüd õppis loodusturismi. Tema sulandus meiega väga hästi ja saime temaga rääkida ka meie avataride nimedest ja sisse tuua metsakümbluse teema.
Talle sain anda oma visiitkaardi, ka Estkeeri reklaami, sest koduhooldus tuli teemaks. Ta mainis ka, et võib tulla Pangodisse, kui soovime taimede liike määrata näiteks ja on tore, et selline koostöö on võimalik.
Läheduses oli puuris väike hall jänes, kes silkas minu juurde, kui ma puuri lähedale jõudsin. Tuli ennast tutvustama.
Peale keha kinnitust hakkasime siin lõpetama, et siirduda Aparaaditehasesse töötubadesse. Tänasime pererahvast ja soovisime head ning lahkusime!
Aparaaditehases suundusime seemnelintide valmistamise töötuppa, kus ajasime juttu, et võiks ju seemneid ka arvata, et nii tore oleks.
Kui küsida, siis ikka ju antakse ja töötoa juhid näitasid karpi, kus oli umbes 15 väikest klaasist anumat, milles olid seemned ära arvamiseks valmis. See oli tõeline väljakutse, aga me võtsime selle vastu.
Esimese korraga arvasime ära pooled seemned ning pärast parandasime vigu ja saime ka teise poolega hakkama. Töötoa juhendaja tänas meid väljakutse vastu võtmise eest ja meiegi olime tänulikud võimaluse eest ennast proovile panna.
Plaan oli ka ööliblikatega tutvuda ning edasi siirdusimegi töötuppa „Ööliblikate aed“ ja valgusinstallatsioon „Nähtamatud ööliblika loitsud“
Ruum oli pime ja punakas valgus paistis nurgast ning tegi olemise mõnusalt lõõgastavaks. Installatsiooni vaatasime laest. Ruumis oli matt, kuhu saime pikali visata ja nautida 8- minutilist töötuba. Disainer Liina Lemberi sisse loetud luuletused ööliblikatest uinutasid meeli. Oli äärmiselt tore kohtumine ööliblikate eluga linnaruumis.
Tänasime töötoa pakkujat ja liikusime välja, kus võtsime kehakinnitust ning asusime Kristi Kooli tantsu ja laulumängude töötuppa. See oli vägev, kaasahaarav ja meeleolukas 2 tundi kestev töötuba. Saime osaleda mitmetes ringmängudes, mis on eesti rahvamängud. Oli tore teada saada, kui palju mõnusaid ja inimesi ühendavaid mänge saab erinevate seltskondadega kaasa mängida ning omavahel tutvuda.
Kohtusime mitmete mulle juba ka tuttavate erivajadustega inimestega. Kaasasime neidki kõigesse ja see oli väga tore koos veedetud aeg.
Laulsime ka loomislaule vaheldumisi ringmängudele ning Kristi pillimängule.
Lõpus olid viimased lood ja läksime armsa Hypatiaga valssi tantsima.
Kogu päev oli mulle positiivne nii kehale, hingele kui ka vaimule ning ma tundsin, et olin saanud tõelise elamuse osaliseks, mida ka Looduse Ravirahvamaja taotleb, et inimene saaks hea tunde mitmel tasandil!
Suur tänu korraldajatele ja Ingliterapeut Maryale, kes ikka on suunanud alati tähele panema, mida ja kus korraldatakse ning võttes ka ise osa kõigest pakutavast!