Noorteprojekt "Elutarkused Juhanilt Jukule". Arieli tagasivaade

 

Armas blogi lugeja! 

Suvi on möödas ning hea meel on nüüd meenutada ka meie viimast, 3-päevast laagritsüklit, mis toimus 13.-15. augustil Pangodis ning kandis eelmise laagriga ühtivat projektijärgset nimetust “Ellujäämisõpetused Juhanilt Jukule” alapealkirjaga “Hoia seesmist ja välist tasakaalu ning mõista looduse märke.”

Projekti nimekirjas olev viimane laager oli paljuski mõeldud veel pooleli jäänud objektide ja tegevuste lõpetamisele. Olime tasapisi jätkanud nende töödega ka kahel laagri vahelisel ajal ning edenes vastavalt sellele, kuidas kellegi vaba aeg seda teha võimaldas. Saime aeg-ajalt käia täiustamas veevõtukoha purret, millest lõpptulemusena sai tugev, kandev ja kena ehitis, seda kõigi meie ühisel toel. Samuti valmis maja köögiterassile nagu imeväel kaubaalustest diivan, millele istumiseks leidis armas maja perenaine kenad pehmed padjad, kus oli hommikukohvi kõrval hea päevalplaane pidada ja omavahelisi jutte rääkida. 

Armsate treenerite poolt olin saanud ülesandeks teha diivani kõrval olevale nimepuule värskendust, mis tähendas seda, et varem põletusaparaadiga puule põletatud nimed tuli seekord terava noaga üle lõigata ja seejärel markeriga kinnistada. Seekord oli see laagris olnud noorte jaoks üheks ellujäämisõpetuse proovikiviks. Olin selle tegevuse juures ja nägin, kuidas kõik noormehed, olenemata vanusest, olid noa käsitsemises üpriski osavad ning neile see tegevus pakkus suurt huvi.

Viimase laagri jaoks ettevalmistusi tehes tuli mingil hetkel taevaste poolt suunamine teha laagri territooriumil kasvavate kenade kaskede vahele taimevaip. See mõte oli juba varem ennast ilmutanud, kuid nüüd ilmselgelt oli selleks õige aeg ja koht leitud. Vastav nöör alusraami punumiseks oli samuti juba olemas ning eeltöö, ehk siis raamistik taimevaiba jaoks saigi tehtud, kuhu igaüks andis laagris oleku ajal enda panuse selle valmimiseks. See oli loominguline tegevus ning seda kõrvalt jälgides ja vahel ka kaasa aidates, oli huvitav kogeda, kuidas keegi seda teeb, kes on keskendunud ja huviga asja juures ja kes punuks mõne taimevarre lihtsalt kiiruga ära ja ongi tehtud. Kõik me oleme erinevad. Vaip aga oli omaette vaatamisväärsus, millesse sai iga laagris olija panna osakese enda energiast. Olen selle tulemuse üle rahul ja õnnelik.  

MA GISK hingeravikool on juba 5 aastat järjest korraldanud suvel loodusravilaagreid, enamuses koos oma pere lastega. Need laagrid on meid kõiki palju arendanud ja aidanud loodusega suuremat lähedust leida. Armsa Ingliterapeut Marya eriilmeliste ideede ja suunamiste kaudu oleme ette võtnud mitmeid õpetlikke väljasõite ja läbinud matkaradu, mille tutvustamise laagrilistele oleme saanud enda peale võtta ning vajamineva materjali kokku koguda. Nii olin ka mina saanud ülesandeks hakata tähelepanelikumalt kuulama lindude laulu ja leidma seose laulu esitaja ja viisi vahel. Niisama lihtne see ülesanne ei olnud ja sain aru, et selline tegevus vajab palju aega ja pikemaajalist tegelemist, aga seda saab küll ka igal ajal ja igal pool väljas liikudes täiustada ning võin öelda, et olen nüüd ka palju “terasema kuulmisega” nii linde kui ka nende laule tähele panema. Kiidjärve matkarajal oli minu ülesandeks tutvustada Ahja jõe ümbruses olevaid haruldasemaid linnuliike, nagu jäälind ja vesipapp, aga ka selle ümbruse metsades elutsevaid loomaliike. Mulle väga meeldis metsas käia ja sealse elustikuga tutvuda ning kui on teada, mida ka teistega jagada, siis on rõõm kohe  mitmekordne. Roiupalu matkarajal kogetut saime üle korrata ka meile juba loodusravilaagritest tuttaval Pangodi matkarajal. Oli ka hästi tore teadmine, et noortele oli tuttav linnulaulu äpp “Siuts”, millega püüti kinni ühe linnu laul ning hakati seda kohe ka tuvastama.Tulemuse osas veel õiget lindu ei tuvastatud, aga peamine, et osatakse vajadusel seda kasutada. Meil olid metsarajal liikumiseks koos armsate Metsamemme ja  Ajaingliga olemas ka toredad vilditud mütsid, mis värvi poolest hästi meie rollidega sobituvad. Vilditud mütsid on meie hingeravikooli kõigil liikmetel küll ka olemas ja armas Rafaela oli sellel korral avastanud enda jaoks Vetevanana rolli, mis on temale hästi omane, sest armastab käia hommikul vara ujumas ning tunneb ennast vee läheduses hästi koduselt.  

Projektiga seoses tooksin veel välja minu poolt juhendatud origami-kurgede voltimise töötoa, mis toimus maikuus Tartu Anne Noortekeskuses. Sellel üritusel, pärast päästeautoga tutvumist, väikese esmaabikursuse läbimist, ellujäämiseks vajaliku varustusega tutvumist ja armsa Juno poolt läbiviidava mõttearenduse järel, saime asuda rahu ja armastust loovate mõtetega värvilistest paberitest kurgi voltima. Valminud kure sai igaüks endaga koju kaasa võtta, millele oli lisandunud ühises voltimistöö käigus võimendunud tervist, rahu ja armastust kandev energia.   

Nende eelnevate, minu poolt läbi viidavate või osalusega tegevustega, sain enda arust kenasti hakkama. Millega aga rahule ei saanud jääda, oli viimasel laagripäeval toimunud paelte sidumise töötoaga. Juulikuises laagris armsa Mihkel-Tibori ja tema ema Magdalena läbi viidud uudsete paelte sidumise töötoa lõppedes logiraamatusse tehtud joonised kohe hästi välja ei tulnud ning seejärel sain mina ülesandeks teha enne viimast laagrit uued paelte sidumise joonised. Seda selleks, et oleks vajadusel võimalik sidumine meelde tuletada ja enda ketsidele peale punuda. Olin teinud töötoa läbiviimise eel vea, et ei mõelnud olukorda täpsemalt läbi ja tegin vaid ühe variandi mõlemast sidumise viisist. Sellest aga jäi 8 lapse jaoks väheseks, sest enam-vähem kõik soovisid korraga hakata endale joonist tegema. Siin olen tänulik armsale Junole, kes tuli mõttele just enne laagrit tööle saadud uue printeriga need joonised paljundada ja seda siis juba iga lapse jaoks eraldi. Sellega olukord sai küll lahenduse, aga minule jäi teadmine, et olin saapapaelte sidumise töötoaga läbi kukkunud. Mõistan, et asjata pole meie kooli logolauseks kinnitatud: MÕTE LOEB! Seekord jäi mul enne töötoa läbi viimist kõigele täpsemalt läbi mõtlemata, mistõttu tekitas see laagrilistes suurt segadust ja pahameelt. Loodan, et niisugune olukord enam ei kordu.

Koostöös armsa Hypatiaga valminud videos tutvustan armsate inglite suunamisi järgides ning enda andest lähtuvalt kooli sümboolikaga seonduvat. Materjal on üles võetud kahe laagri vahelisel ajal toimunud ettevalmistustööde käigus Pangodis. Tänan siinjuures armsat inglikooli uusliiget, Rafaelat, kes tundis huvi meie hingeravikooli tegemiste vastu ning esitas sellekohaseid küsimusi. Suur tänu armsale Hypatiale koostöö eest video loomisel!

Olen tänulik kõigile projektist osavõtjatele, armsatele meeskonnakaaslastele meeldiva koostöö eest ning meie Inglikooli Vaimsele juhile, armsale Ingliterapeut Maryale, meid alati ideedega rikastamast ja juhtimast!

Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, LIP õppur, praktiline tegevusjuht Ariel Raudsepp 

Noorteprojekt "Elutarkused Juhanilt Jukule". Hypatia tagasivaade

Armas lugeja!

Meie projekti „Elutarkused Juhanilt Jukule“ laagrisuvi on lõppenud ja käes on kokkuvõtete tegemise aeg. Sellesuvine laagritegevus erines eelmistest vormi poolest, sest 1 laagri asemel toimus terve laagrite ja kokkusaamiste jada ja kuna meil oli esmakordselt ka projektitoetus, saime ette võtta nii mõndagi põnevat.

MA GISK treenib mitmetes suundades ja need laagrid on olnud justkui praktikabaasid, kus treenitut rakendada saab. Aasta-aastalt süvenenumalt on meis suunatud laste ja noortega suhtlemist. Sel aastal pidi laagrites iga täiskasvanu tegutsema hoolealusega, kes oli temale määratud. Laager-laagrilt me edenesime selles, kuid siiski oleme treenerite tagasisidedes saanud teada ja mõistnud, et märkamistes ja noort toetavas sügavas hingesuhtluses jäi veel palju vajaka. Kui ei ole ise veel lõpuni puhastunud ega saavutanud enda ülesannete täitmise kergust ja sujuvust selles mõttes, et ei pea eelkõige sellele keskenduma, siis tähelepanu on liialt endas. Mõistan, kuhu suunas arenema peaks, aga alati ei ole see lihtne. Armas Ingliterapeut Marya, kes meile ka selgitab, kuidas on õige, on ise sellise hooliva, aga vajadusel ka kasvatuslikult karmilt ütleva suhtluse eeskujuks, millest on väga palju õppida ja mida ka teeme.

Meie kokkusaamiste ja laagrite peamiste märksõnadena toon lisaks suhtlusele välja töökasvatuse, uute oskuste õppimise, teadmiste omandamise, looduses ja elus hakkamasaamise, loodusega kooskõla tunnetamise, milles kõiges arenesid kindlasti ka täiskasvanud, aga kuna oli ka noorteprojekt, siis eelkõige oli see kasvatus just noortele  suunatud ja kus kõik õppurid said enda ande põhiselt panustada. 

Projekti programm oli mitmekülgne. Lastele, aga suurtelegi pakuti erinevat laadi elamusi: kultuuri teatri ja kirjanduse näol, pärimust ja meie esivanemate eluolu ja tööde tutvustust, teadmisi, näiteks Päästeameti tööst, loodusmatku, aktiivset liikumist ja lõõgastust.  

Eredalt jäi meelde ja meeldis kõigile „Robin Hoodi“ etendus Lammasmäel, suveteatrina Rakvere Teatri repertuaaris. Varasematest laagritest on meil käsitlusel olnud iseloomude teema, mis ka selle tegelaskuju kangelaslikkuses väljendub. Iseloomude õilsamaks kujundamine on meie tegevuse väga olulisi prioriteete. Etendusest saime meie projektigagi sobiva tähendusliku tsitaadi, mida meeles peame ja järgime: „Hoia tuld, sest kui see kustub, läheb sedavõrd pimedaks, et oleks parem, kui seda ei oleks olnudki.“ Robin Hoodi teemat jätkasime enda laagriplatsil lõkkeõhtu välikinos „Robin Hoodi“ filmi vaatamisega. Viimases, augustikuises laagris oli meil väljasõit Setomaale, kus külastasime Värska talumuuseumit, saime osa ehedast taluelust ja proovida teha talutööd, lõpetasime laagrisuve ja ühtlasi meie loodusravilaagrite 5-aastase ajaloo Värska SPA külastusega. Suvesoojadel laagripäevadel oli käidud ka järves. Nagu ikka, toimusid laagris lipuheiskamised, töötoad, lõkkeõhtud, koos toiduvalmistamised ja ka vabad tegevused, sest sellist aega on lastele ikka ka alati vaja. Taevast anti meile nii kuuma päikesepaistet kui vihma, et karastuksime.

Iga suve ja laagriga on treenerid meile andnud enam korraldamise õigust ja iseseisvust. Minul on MA GISK-is ja neis laagrites olnud mitmeid rolle. Laagrite ette valmistamisel on minu ülesandeks assistendina olnud väljasõitude korraldamise kirjavahetus, suuline suhtlus, kalkulatsioon jne. Meie augustilaagri väljasõidul Värska talumuuseumisse jäi selles rollis vajaka õigest sõidu eesmärgi tunnetusest ja kõiges inglite suunamisega arvestamisest, täie tähelepanu pööramisest meie lastele ja noortele ja eelkõige nende vajadustele loodust ja maaelu ehedust kogeda, mida armas Ingliterapeut Marya on nüüd tagantjärel analüüsis põhjalikult lahti selgitanud. Sellised järelanalüüsimised toimuvad meie õppetöös alati peale sündmusi ja see on õppimise ning järelduste tegemise ja mustri muutmise seisukohalt väga vajalik.

Ajaingel Hypatia rollis oli mitmeid etteasteid. Tunnen, et olen palju arenenud, olen seeläbi saanud esinemisjulgust, -kindlust ja arenenud on ka loovus, sest teatud suund antakse treenerite poolt ette, aga järjest enam peab ise loov olema.  Suurim roll oli juuli laagris Kiidjärve seljakotimatka korraldamine koos armsate Magdalena ning Arieliga ja selles rollis ka teatraalne etteaste matkaraja alguses. Seal leidis aset selgelt loodusega koos loomine, mis tagasi vaadateski ikka tundub tõeline ime. Olin sellest kirjutanud meie eelmises blogiloos. See oli juba mitmes kord Ajaingli rollis niimoodi matkarajal teiste ette ilmuda ja järjest enam saan aru, kuidas see ilmestab ja köidab ka laste ja noorte tähelepanu ja selliselt looduses toimudes aitab loodusega suhteloomisele kaasa, kui seal ka teadmisi jagada või raamatut lugeda, nagu armsad treenerid nüüdki suunasid. Niimoodi metsaradadel oleme nüüdseks mitmeid raamatuid, lugusid tutvustanud. Suveprojekti esimene üritus toimus meil matkana Elva Väikesel Väerajal, millel on Eesti muinasjuttude tegelastest puuskulptuurid. Seal tutvustas õpetlikke ja iseloomu muutmise vajalikkuse teemaga sobivaid lugusid armas Magdalena, mina täiendasin enda ettevalmistuse põhjal ühtlasi nende punktite energeetilist mõju nimetades. See spontaanselt kujunenud koostöö õnnestus kenasti. Väga meeldis, kui viimases, augustilaagris juba meist mitmed sellise teatraalse etteaste ülesande said, ka armsad Magdalena, Ariel ja Rafaela. Tore oli kogeda teiste loovust ja esinemist, vastavalt armsate treenerite etteantud orientiirile. Selles hariduses on väga olulised kordused. Selleks, et teadmised kinnistuks, olen aeg-ajalt meenutanud näiteks varem käsitletud loodusraamatut - P. Wohllebeni „Kas kuuled, kuidas puud räägivad“ ja suunati seegi kord tegema.

Minu pärimustöö terapeudi teenusesuunas oli tegelemist nii taimedega, nende mõjuga inimesele, kui otseselt inimkehaga. Viimase, augusti laagri alguses oli meile minu hoolealuse armsa Fredi Rasmusega kohe antud ülesanne tuvastada ja märkida territooriumil mõni üldtuntud ravimtaim. Selle ülesande tähendus selgines meie jaokski viimasel päeval, kui metsarajale siirdumise eel käisime need kohad läbi ja tutvustasin armsa Fredi Rasmuse ülesleidmise abiga neid taimi, veidi juurde rääkides. Mulle meeldib väga sügavuti infot uurida ja selliselt ette valmistada mingit teabejagamist, ise selle läbi ka juurde õppides. Teavet ka esitada. See harjumus ja oskus on kujunenud siin koolis, sest varem ikka pelgasin esinemist igati. Koostöö läks meil armsa Frediga  kenasti. Tore oli ka laagri lõpetamisel igaühe poolt koostatud logiraamatus laagri kokkuvõtlikus loos ülesanne segiaetud tähtedest ära tuvastada nende ravimtaimede nimed, mis tõestab taas korduste tegemist ja ka teemade kokku võtmise olulisust selles hariduses. See muudab õppeprotsessi terviklikuks.

Massaaži läbi oli mul väga hea meel viimases laagris aidata paari armsat kaaslast. Armas Ingliterapeut Marya oli suunanud ka lastele põgusat massaaži kogemust pakkuma, kasvõi järjestikku nende õlgu veidi mudides. Intensiivse päevaplaani tõttu nüüd see jäi siiski tegemata ja jääb edaspidiseks, aga oli kordi, kus sai ka kergete paitamistega lapsi aidata pinge või muu probleemi korral, armsa Ingliterapeut Marya märkamisel ja suunamisel. Sel korral vähese päevade arvu tõttu ei saanud korrata ka eelmise suve kogemust, kus kõiki kaaslasi korra masseerisin. Olen küll meie Tartu staabis vahepeal seda teinud. Viimasest korrast pärines vabas looduses masseerimise kogemus, meie lahtiste seintega terrassitelgis ja ümbritsevate puude toetuse tunnetus.

Nii Ajaingli kui pärimustöö rollidest kokku on kujunenud praegune staatus signatuuris, mis on „eluraamatu avastusgiid“, mis tähendabki enesepuhastuse, otsingute,  teadmiste ja tunnetuse saamise läbi teadmiste ja kogemuse teistelegi jagamist. 

Need laagrid on andnud suurepärase võimaluse enda andeid arendada, puudustest teada saada, et õppust võtta, andnud vajalikku kogemust. Olen väga tänulik selle võimaluse eest! Armas Ingliterapeut Marya, kes oli varasemas ilmalikus elus õpetaja ja on meenutanud, kuidas õpetajate väljaõppel toimus harjutamine harjutuskoolis, on nimetanud ka neid laagreid MA GISK harjutuskooliks. Eesmärgiks ikka galaktiliselt suhtleva ja hoolivalt toimiva maaingli kasvatamine. Ühtlasi ka lastes selle kõige treenimine, eelkõige iseloomukasvatuse ja galaktilise suhtlemise treenimise läbi. On olnud suurepärane võimalus näha läbi nende aastate laste arengut ja muutumist ning teadvustada, kui vajalik on selline haridus.

Tänan armsat Ingliterapeut Maryat ja kõiki laagrilisi! Tänan taevaseid meile esitatud imede eest, millest üheks oli veel ka lõkkeõhtu järel arvutiprojektsiooni kaugele suunamisel spontaanselt justkui taevasse ilmunud erakordselt selge pildiga liikuv muster, mille loomises aitasid kaasa maja taga kaugel asuvad kõrged kased. See vaade ja kuidas seda lummatult nautisime, jääb pikalt meelde.  

Lisan siia sellel laagrisuvel mitmetel kohtumistel üles võetud intervjuuklippidest hiljuti kokku liidetud video, milles tutvustan põgusalt teadvushariduse olemust lisaks enda rollide loetlemisele. Loomiskoostöö eest tänan armsat Arieli!

Armastusega,

MA GISK 1. kobara liige, TP õppur, eluraamatu avastusgiid Hypatia Hübner

Noorteprojekt "Elutarkused Juhanilt Jukule". Juno tagasivaade

Armas lugeja!

Meie selleaastane noorteprojekt "Elutarkused Juhanilt Jukule" on lõpuni viidud ja saame öelda, et tõepoolest oli see õpetlik meile kõigile, nii nagu projekti üldine pealkirigi suunda näitas. Viimane kohtumine toimus 13.08.-15.08.2022, mil oligi ka teine pikem koosoldud laagriperiood. Lõpetasime neid töid, mis varasematel kokkusaamistel sai alustatud, näiteks ronimisseina ehitus, aga samas käisime ka väljasõidul Värskas - tutvumas Setomaa talukultuuriga, aga projekti lõpu tähistamiseks ka Värska SPA's. Siinses blogtekstis kirjutan veidi lähemalt sellest, mida viimasel laagrikorral, aga ka kogu projekti perioodi ajal õppisin, mis läks hästi, aga millised olid ka vajakajäämised. 

Projekti meeskond koosnes meie endi lastest ja lastelastest, kes on juba sellises vanuses, et on võimelised teatud määral olema täiskasvanutele koostööpartnerid, aga projekti eesmärk eeldas siiski ka seda, et täiskasvanud näitavad, milliseid eesmärgipärastatud tegevusi teha ning mida kuulata ja vaadata selleks, et toimuks tõepoolest iga osaleja iseloomu tugevnemine ning hooldajaloomuse ilmnemine. See oli ka noortele endile esimene sellelaadne kogemus. Projekti mentoriks oli määratud armas Magdalena, kes on varasemalt ka palju noortetööga tegelenud just seetõttu, et oli noorsootöötaja. Meie andepõhised rollid on hingeravikoolis mõneti sarnased. Mina olen noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator, armas Magdalena aga kogukonna koondaja ja peretööde koordineerija. Seega olin projekti loomisel abiks ning kooli 1. kobara liikmena ka asjaajamisel vajadusel toeks. Kogu laagripäevade korraldamine käib meil aga ikka kõik ühiselt panustades. 

Rääkides laagri sisulisest tegevusest, siis minule anti läbi erinevate kohtumiste ülesandeks keskenduda õuemängude ja aktiivtegevuste korraldamisele ja rakendada neid teadmisi näiteks juhul, kui selleks tekkis soodne võimalus. Olin eelnevalt kogunud kokku ka erinevate õuemängude kirjeldusi, laagri alale sai paigaldatud ka nööridest takistusrada, mille läbimine vajas kehalist paindlikkust ja tasakaalu. Laagripäevad kujunesid aga valdavalt nii, et saime keskenduda praktilistele ehitustegevustele, mis oligi elutarkuste õppimise mõttes põhiline suund, eelnevalt planeeritud töötubadele ning organiseeritud õuemänge saime mängida pigem vähe. Siinkohal õppisin aga seda, et tuleb jälgida kogu laagri tegevust sellise pilguga, et kui tekibki mõni põgus vaba hetk, siis olla koheselt ka lapsi tegevusse, siinkohal siis näiteks mängudesse kaasav. Armas Rafaela näitas head eeskuju sellega, kui suundus lastega näiteks mõnda lauamängu mängima, kui olin tegevuses muude toimingutega. Peale eelviimast laagrikorda saime aga koos armsa Rafaelaga ja osade laagrilastega veelkord Pangodis kokku ja siis saime rakendada seda, mida eelmises laagris teha ei saanud. Ingliteele on see omane, et kui miski ei tule ehk kõige paremini välja või ei lähe esialgne plaan täies mahus käiku, siis antakse tervenduseks uus võimalus, kui inimene seda ise ka ikka soovib ning see vajalik on. 

Hingeravikoolis on oluline andepõhine tegevus ja iga inimese individuaalsete tugevuste, aga ka nõrkuste märkamine selleks, et liikmeid maksimaalselt tegevusse kaasata, aga samas ka tervendada neid kohti, mis veel väga eeskujulikud ei ole. See on ka kõikide laagrite eesmärgiks olnud - nii täiskasvanute kui ka laste puhul. Mõlemis on tulnud aastate jooksul esile nii häid kui ka mitte nii häid omadusi, mis pigem ehk takistavad koostööd või millegi heal tasemel täide viimist. Selline iga inimese, aga ka terve grupi tervenemise protsess ongi. Lihtsalt head nägu tehes ja vigu varjates inimesed ei arene, nii meiegi. Eelnevast lähtuvalt sain enne viimast laagrikorda ülesandeks vaadata igat last sellest vaatenurgast, et millised on just tema anded ja iseloom ning kuidas laagri ajal seda kõige paremini esile tuua. See oli huvitav ülesanne ning sellesse süvenedes avastasin rohkem, kui enne oskasin näha. See sobis mulle ilmselt just seetõttu, et töötan igapäevaselt psühholoogina ja olen harjunud inimkäitumist vaatlema ja analüüsima. Seda peame me kõik hingeravikooli õppuritena tegema, eelkõige just enda käitumist muutes ning oli näha, et just tänu kaasamisele keskendumisele läks meil viimane laagrikord ka mõneti paremini kui esimene kokkusaamine. Olime juba tehtud vigades õppinud, kuid arenguruumi on veel päris palju.

Laagri ajal sain kogeda seda, et minul endal läheb paremini tüdrukute või siis ka rahulikuma loomuga poiste kaasamine. Kuna minu enda armas poeg võib olla nii rahulikult toimetaja kui ka aktiivne tegutseja, siis tema kaudu olen saanud õppida ka teistmoodi temperamendi suunamist, kuid see on siiski kordades keerulisem, kui on koos mitmeid aktiivseid, noorukiikka jõudnud poisse, kes üksteist aktiveerivad ja seeläbi jõudu juurde annavad. See vajab tugevat kohalolekut ning seda, et noored tajuksid täiskasvanut kui kedagi, keda saab usaldada ning kellele vajadusel toetuda. Minu loomus on alati olnud pigem leebe ja kuigi hingeravikoolis õppides olen ma pidanud seda palju sitkemaks kasvatama, siis muutmisvajavat seejuures veel on. Seega saan öelda, et nii mõnelgi juhul tuli esile ebakindlus, mis ei lasknud olukordi juhtida ehk selliselt nagu olnuks vaja ja mida ma teoreetiliselt kindlasti näha oskan ning hiljem ka analüüsida suudan. Seega jõuab kõik alati tagasi inimese enda juurde, tema küpsuse tasemeni. See on midagi, mis on hingeravikooli peamine suund alati olnud ja millest räägib ka see minu kooli ja enda teenimist tutvustav video, mille ka siia blogipostituse lõppu juurde lisan. 

Viimase laagrikorra eredaks kogemuseks oli see, kui peale välikino vaatamist, milleks oli üks osa Robin Hood'i seriaalist, sest seda teemat oleme laagri jooksul käsitlenud, projitseerisin elupuu ja taeva suunas värvilise kaleidoskoobi. See oli meie kõigi jaoks lausa ime, kuidas need värvilised mustrid taevas mängisid nii nagu see oleks olnud selge tervitus taevastelt vägedelt, et "Tere, me oleme siin!". Kaleidoskoobi projektsiooni oleme varemgi kasutunud, aga sel korral tuli see kuidagi eriliselt võimsalt esile. 

Väga meeldis ka armsa Ingliterapeut Marya juhendamisel läbiviidud nö soojendusharjutused liivakastitöö jaoks, kus pidime nii üheskoos kui ka tandemis või siis suuremas grupis tegema harjutusi kastanikotikestega. Selline meeskondlik töö mulle väga meeldib ning olen hea meelega sellesse kaasatud. Seejärel suundusimegi liivakasti juurde, kus koos pojaga aitasin liivakasti valmis teha, et siis üheskoos kõigi liikmetega tööle asuda. Vormisime märjast liivast enda nime esitähe ning kaunistasime selle looduslike materjalidega. Materjalist millegi üles ehitamine mulle meeldib, see annab seesmiseltki tugeva tunde. 

Väga meeldejäävaks kogemuseks oli ka metsa memotuur, kus iga MA GISK liige sai esitada väikese rolli enda andest lähtuvalt. Nautisin seda metsaskäiku väga ja eriti just seetõttu, et nägime ka meie uusimat liiget, armsat Rafaelat lastele sobivalt humoorikalt enda rolli esitamas. See oli uudne meile, aga kindlasti ka laste jaoks. Enda osa tegin küll juba laagrialale tagasi jõudes, mil võtsime olnu kokku ning jagasime lastega ka väikesed meened, mis sümboliseerisid ühte töötuba, ketsipaelte sidumise töötuba. Laagris osalejad said mappide vahele ka väikesed töölehed, mida esialgu oli plaanis üheskoos täita, kuid mis aja nappuse tõttu jäid koduseks ülesandeks. Sain seeläbi kõigi laagrilaste ees rääkimise kogemuse, mille eest olen tänulik. 

Tänulik olen ka selle eest, et Värska Talumuuseumis võeti meid eriliselt soojalt vastu ning jagati teadmisi, kus oli uut nii noortele kui ka vanematele. Ka Lammasmäel toimunud Robin Hoodi suveteatri külastus oli meeldejääv. 

Inglikoolis on selline kuldreegel nagu "KUI EI PROOVI, SIIS EI TEA, MIDA OSKAN" (Ingliterapeut Marya). See iseloomustab väga hästi kõiki neid kokkusaamisi, mis meil on olnud ning kus nii noored kui ka täiskasvanud on saanud ennast mitmekülgselt proovile panna. Selline kogemuste saamise kaudu liikumine on kõige õpetlikum just seetõttu, et kaotab ära järk-järgult hirmu eksida ning annab teadmised, mis talletuvad palju sügavamale kui lihtsalt kuskilt loetud teoreetilised teadmised.

Projekti lõpp tähistas ühtlasi ka hingeravikooli katselise õppetöö lõpetamist ning selle puhul valmisid kõigi liikmete teenimist, aga eelkõige hingeravikoolis kogetut kajastavad videod. 

Minu oma avaneb siin.

    

 

 

          

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, TP õppur, noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre 

MA GISK LAAGER “HOIA SEESMIST JA VÄLIST TASAKAALU JA MÕISTA LOODUSE MÄRKE” 15.-18.07.2022

Armsad hingeravikooli MA GISK blogijuttude  lugejad! 

 

Jagan hea meelega taas meie MA GISK tegemisi sedakorda siis juba viiendat aastat kestnud suvisest loodusravilaagrist Pangodis. Laager lõppes esmaspäeval 18.07. Tartus Ronimisministeeriumis, pannes punkti 4-päevasele mobiilsele suvelaagrile, projekti „Ellujäämisõpetused Juhanilt Jukule“, alapealkirja „Hoia seesmist ja välist tasakaalu ning mõista looduse märke“ raames. 

Juba viiendat aastat olen meie loodusravilaagrites laagrikokana tegutsenud, pannes kokku laagrimenüü ja kalkuleerides toitude kogust, arvestades inimeste arvuga, seda kõike kahasse armsa Hypatiaga. Loomulikult on toidutegemine jagatud ka teiste liikmetega, aga vastutusala mõttes on see minu areaal ning hoian silma peal laagrite kestvuse ajal kõigel, mis seda valdkonda puudutab.

Hoolekannet laagrialal saime sellel aastal rikastada ka sellega, et igale täiskasvanule määrati hoolealune, et siis peale oma laste suunata tähelepanu ka teistele, keda siis silmas pidada. Tore oli kogeda, et vastastikune õpetamine ja õppimine täiskasvanute ja noorte vahel toimus igas hetkes, nagu meie projekti pealkirigi ütleb, et "Elutarkused Juhanilt Jukule!". 

Minul ja mu pojal Mihkel-Tiboril oli esimesel päeval tarvis läbi viia ketsipaelte sidumise töötuba, mis hõlmas siis erinevate mustritega sidumise viise. Tegime seda tandemis, kus ma sain toeks olla oma pojale, kes õpetas uusi ja põnevaid paelte sidumise mustreid teistele. Oleme varasemalt sõlmede tegemist õpetanud ning selline punumine ja sõlmed on mu poja üks andepõhine tegevus. Töötuba pani proovile meie omavahelise suhtlemise, koostöö- ja meeskonnatöö oskuse ning kasvuruumi meil on, nagu selgus. Noorele inimesele on ikka vaja julgustust ja tuge, eriti kui näiteks teiste ees rääkimine ei ole kõige tugevam külg, aga tean omast käest, et see on elus väga vajalik oskus ja treeningu küsimus, mida ma hingeravikoolis olen praktiseerides palju kordi harjutada saanud. Elutarkused Juhanilt Jukule said jagatud.

Laagris oli minu ülesanne ka laste kaasamine ronimisseina ehitusse. Algselt lõikasime mõned toetuslauad parajaks ja siis lihvisime, et pinde ei oleks ja lõpuks saime akutrelliga lasta need seinaks. 

Nagu ikka, kuulub muusika mu ellu igas variandis. Sedakorda saime armsa Hypatiaga meie lõkkeõhtul sujuvalt koos mängida, mina tema šamaanitrummil ja tema siis parmupillil. Lõkkeõhtute juurde kuulub maanduse mõttes alati trumm, kuid selline kooslus oli meil esmakordne esitus ja kaaslased lisasid mõned üksikud helid veel juurde kalimbal ning sahistil. 1. dimensiooni juurde kuulub ka tuli ning seda saime enne pillidel mängimist taas tandemis armsa pojaga valmis panna ja süüdata.

Saime armsa Hypatiaga kahasse ka ette valmistada Roiupalu matkaraja, mis oligi selle laagri suurim eesmärk ja ettevalmistus ning väljasõit. Ka armsal Arielil oli oma osa matkal, rääkida lindudest. Organiseerisime selle RMK Kiidjärve Külastuskeskuse seljakotiprogrammi „Loodusesõbrad metsas ja majas“ abiga. Moodustasime grupid ja saime kaasa toredad "Puu-uurija" seljakotid ning seiklused võisid alata. Kaunile päikesepaistelisele ilmale lisandus vihm ning see pani meid kõiki proovile, kuidas karmimates oludes hakkama saada. 

Matka peamine giid oli armas Hypatia, kes selles paikkonnas ka elab ning mina ja armas Ariel täiendasime mõnes punktis oma teadmistega teda. Kuna meie laagrite põhieesmärk üldse on ellujäämisoskuste igas olukorras kasutamine, siis saime ainuüksi 4-tunnise matka raames panna proovile endi iseloomude sitkuse, karastatuse ja vastupidavuse. Päkapikumaa ja Haldjatemaa koostöö Kiidjärves Roiupalu matkarajal toimis hästi ja meie kenad metsamütsid sobisid ideaalselt meie triole. 

Hingeravikoolis on tähtsal kohal annete välja toomine ja nende kasutamine iseloomutreeninguga käsikäes, sest anne võib ju olla, aga endaga tuleb tööd teha igal juhul. Kindlasti ei pidanud ma võimalikuks varasemalt ainuüksi seda, et ma üldse kunagi inimeste ees midagi räägin, selgitan või õpetan, aga nüüdseks olen saanud teenuse "Laagritööde metsamemm" lehegi valmis ja käiku lastud, sest treening on olnud tulemuslik. 

Suur tänu armsale Ingliterapeut Maryale, kes erilist egoravi meetodit meie elukäikude tervendamiseks kasutades on aidanud meil jõuda tulemusteni, mis pakuvad rõõmu nii endale kui ka teistele! Tugev julgustamine on nende poolt alati tunda ja see on aidanud ennast ületades viia ellu sammud, mida ma võimalikuks ei pidanud, aga olen liikunud edasi.

Tänan kõiki kaaslasi, treenereid ja kõiki neid, kes erinevates kohtades käies meid väga hästi vastu võtsid, ka bussijuhti! 

Siin on minu valitud fotodega kokkuvõttev video laagripäevade tegemistest:

                        

Armastusega, MA GISK 2. kobar, LIP liige, kogukonna koondaja ja peretööde koordineerija Magdalena Kalev

Armas sõber! 

 

Sellesuvine MA GISK 4-päevane laagritsükkel, mis kandis projektijärgset nimetust “Ellujäämisõpetused Juhanilt Jukule” alapealkirjaga “Hoia seesmist ja välist tasakaalu ning mõista looduse märke”, sai mõni päev tagasi läbi.

Sellel laagrikorral saime tunda jahedamaid ja vihmasemaid ilmasid, mida võib lugeda ka üheks ellujäämisõpetuse läbimise osaks. Tulime sellest kenasti välja ning saime väikese karastuse nendes tingimustes telkides ööbimisel. Et laagris kõik kenasti sujuks, siis olid meil põhitegevused hingeravikooli liikmete vahel kenasti andepõhist suunda arvestades ära jagatud. Kuna olin alles hiljuti omandanud aktiivtegevuste instruktori kutse matkaradade juhendajana, siis sellest lähtuvalt sain ka mina ennast nüüd proovile panna laagri väljasõidul  Kiidjärvele, Roiupalu õpperajale matkama minnes. Kuna rada polnud mulle tuttav, siis sain infot armsate meeskonnakaaslaste Hypatia ja Magdalena käest ning tegin kokkuvõtted rajal olevate infotahvlite abil, tutvustades teistele sealset linnu- ja loomariiki. See oli huvitav kogemus, kui ise polegi veel rajal käinud, aga tuleb olla valmis millegi tutvustamiseks. Et järgmisel korral paremini läheks, siis selleks on veel vaja üksjagu tööd teha. Arenguruumi jätkub, aga algus sai tehtud ja see tunne oli hea.

Laagripaigas sai koos kõigi laagrilistega valmis ka ronimisseina alus, kus igaüks sai anda enda panuse mõne kruvi sisse keeramisega ja mida mina sain aidata  juhendada. Iga juhendamise töö annab palju juurde ka juhendajale, sest inimesed on erinevad ja oskused on erinevad ning kruvimise tööd juhendades oli huvitav kogemus tunnetada iga akutrelli käes hoidja teatud iseloomu.

Veel tooksin enda laagritöödest välja huvitava kogemuse koostöös armsa Junoga, kellega valmistasime ette nööridest labürindi läbimise raja. Kerge seda just teha ei olnud, sest puudusid kinnituspunktid ja seega nuputamist oli omajagu. Tulemusega võis rahule jääda, sest labürindi läbimine vajas osavust, nupukust ja tasakaalu hoidmist ning pakkus ka rõõmsat elevust.

 

Need on mõned näited ja ka pildid minu andepõhisest tegevusest seekordsest laagrisoleku ajast. Tänan kõiki armsaid laagrilisi ja juhendajaid toredate laagripäevade eest! 

Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, LIP õppur, praktiline tegevusjuht Ariel Raudsepp

Armas sõber! 

15.07-18.07 toimus järjekordne mobiilse laagri tsükkel Pangodi - Kiidjärve, Roiupalu õpperaja ja Tartu Ronimisministeeriumi trajektooril, mis kannab projektinimetust "Ellujäämisõpetused Juhanilt Jukule" ja alateemat "Hoia seesmist ja välist tasakaalu ning mõista looduse märke."

Tegemist oli taaskord lastele ja noortele suunatud ettevõtmisega, sest hingeravikooli ja selle kõrval tegutseva MTÜ KULLARATAS ühenduse üks prioriteete on uue põlvkonna laste ja noorte hoolekanne. Laste ja noorte hoolekanne aitab meie ühiskonnas kaitsta tundliku energeetikaga laste-noorte vaimset ja füüsilist tervist ning võimaldab neile luua parema lapsepõlve ja annab nendele kaasa eluks vajaliku ettevalmistuse. Nende tegevustesse kaasamine on hingeravikooli ning meie teadvusharidust ja rahva tervist edendava ühenduse seisukohast määrava tähendusega, sest iga kogemus, kui seda hiljem läbi analüüsida ja iseloomu karastamisse investeerida, loeb. Seda ma nimetan arenguks. Niisuguses vanuses laste ja noorte puhul on oluline, et mõistetaks-hinnataks oma iseloomu ja tegevuste tähtsust õigesti. 

Olles ise vanem ja tegevusjuhendaja, näen, kui oluline on luua laste ja noorte jaoks sobiv kasvu ja arengu keskkond, milles nad on valmis end avama ning heas mõttes meid üllatama. Seda juba mitmendat aastat hingeravikooli täiskasvanud õppurite poolt  organiseeritud loodusravilaagrid nii lastele kui ka nende peredele pakuvad. Nende laagrite mõju on pikaajaline, tervendav ja tajutav.

Tänan kõiki laagrilisi, tegevuste juhendajaid, fotograafe ja armsat Ingliterapeut Maryat! Jätku uutele ettevõtmistele!

Laste ja noorte hoolekandele seatud mõte loeb! 

Armastusega, Krista Kommer, MTÜ KULLARATAS ühenduse liige

Armas sõber!

18. juulil lõppes MA GISK sellesuvise laagritsükli pikim, 4-päevane kokkusaamine. See kandis projektijärgse nime „Ellujäämisõpetused Juhanilt Jukule“ kõrval alapealkirja „Hoia seesmist ja välist tasakaalu ning mõista looduse märke“. Jahedaid ja vihmaseid ilmaolusid trotsides karastusid nii täiskasvanud kui meiega ühtemoodi juba mitmete laagrite kogemust saanud lapsed ja noored, kelle kaasamise läbi me ka endi andepõhise arengutee praktikat saame teostada lisaks sellele, et pakume neile loodusega suhestumise, vahvate õuetegevuste, töökasvatuse ja kena suhtlemise kogemust. Sellised kõrgteadvuse poolt ellu kutsutud laagrid loovad ühest küljest hingestatust ja avaramat maailmavaadet, aga teisalt seavad ka piire, näiteks ebatervislikkusele, õpetades kogemuse kaudu elus hakkamasaamist, mis ongi õige vanemlik toimimisviis. Selliste kasvatusmeetodite rakendamist treenitakse ka meis, kooli õppureis.

Järjest enam oleme laagrites saanud endid andepõhiselt avaldada. Meie seekordse laagri peamine sündmus oli väljasõit Kiidjärvele, kus matkasime Roiupalu õpperaja ürgses looduses. Organiseerisime selle matka RMK Kiidjärve Külastuskeskuse seljakotiprogrammi „Loodusesõbrad metsas ja majas“ abiga, kust saime kaasa loodusvaatluseks vajalikke tarbeid ja töölehed täitmiseks. Hingeravikooli poolt olime seda matka määratud läbi viima kolmekesi koos armsate Magdalena ja Arieliga, kes mõlemad ongi hiljuti saanud aktiivtegevuste instruktori kutse.  Mina suvise Kiidjärve elanikuna juhatasin tuttava paikkonna matka ja tutvustasin piirkonda, armsad kaaslased olid samuti valmistunud stendidel olevat infot jagama, mida armsa Magdalenaga eelneval raja läbimisel olime pildistanud.

Matka sissejuhatus algas eelmisel päeval, kui lõkke ääres matka tutvustasin ja seoseid tõin meie eelmise suve ettevõtmisega, kus samamoodi Kiidjärvelt kanuudega Taevaskoja kanti sõitsime. Nüüd pidi meie matk algama samast kohast ja kulgema samamoodi piki Ahja jõe ürgorgu, seekord siis liivakivikaljude rohke kalda peal. Tänu ettevalmistuse vajalikkusele olin isegi palju huvitavaid teadmisi juurde saanud ja sain nüüd jagada.

Kuna see suvi on sääserohke, siis korraldasime ka loodusliku sääsetõrjevahendi minitöötoa. Segasin teepuuõli mõõdetult oliivõliga ja jagasin armsa Anette abiga väikestesse pudelikestesse, millega sai siis vahend uuel hommikul matkale kaasa võetud ja kasutatud. Meid, täiskasvanuid, oli jagatud selles laagris ka igaüht 1 lapse eest mentorina hoolt kandma. Armas Anette oligi minu hoolealune. 

Uuel hommikul juhatasin esmalt matka sisse RMK Kiidjärve Külastuskeskuse juures.

Seejärel nö haihtusin ehk kuni matkaseltskond koges maja sisemuse tutvustust, ja alustas armsa Magdalena juhatusel rännakut, liikusin raja algusosa haldjalikku orgu, et neid vastu võtta üllatuslikult - Ajaingel Hypatia rollis ja parmupilliga. Teatraalust on meie armsad treenerid ka selliste matkade ilmestamiseks ja jäädvustumiseks õhutanud ja olen nende antud näpunäidete ning ka endas sellest süttinud inspiratsiooni varal seda juba aastaid järginud. Selline, minu avatarrolli kandja Ajaingli pea otse Linnuteelt metsarajale matkajate ette ilmumine ja teadmiste jagamine on saanud meile juba traditsiooniks. Kuna meie matkale oli antud selline dimensioonidevahetuse suund, et inglisagedus läheb haldjatemaale külla, kus tegutsevad samas ka 1. dimensiooni ehk maad, vett, kive valitsevad päkapikud ehk elementaalid, oli see osjade ja sõnajalgadega kaetud Hatiku oru äärne haldjalik org kui loodud selliseks kokkusaamiseks. Seekordne legend oli, et Ajaisandad olid mind Pangodi asemel hoopis sinna haldjametsa kandnud ja seepärast oli mul peas ka haldjamüts. Ääretult tore on sellises inglilaines toimuvas loomisprotsessis olla, kui näed, kuidas ka loodus hakkab kaasa mängima.

Teadsin põldosja ravivõimest, aga nüüd üle uurides kinnistus, et osi on planeedi vanemaid taimi, pärinedes juba dinosauruste eelsest ürgajastust, mil nad kasvasid kõrgena: https://naine.postimees.ee/4149047/taimetark-soovitab-vutt-vutt-metsa-imeparane-poldosi-ootab   Selline metsa aluspõhi on seega ka täiesti ürgsuse väljendus, lisaks sealse paikkonna väga kõrgetele puudele, mille vanus ulatub 150 aastani. Kui sealseid radu olin varem ju liikunud, siis sellesse orgu sattusin esimest korda, sest alles hiljuti oli seoses eramaa sulgemisega matkaraja algus muudetud.

Samas oli see metsaminek inglite poolt juhitult justkui sisenemine „salaaeda“, mis on meie lastelegi varasemast laagrist tuttav teema. Olime käsitlenud F. H. Burnetti suurepärast raamatut „Salaaed“, milles loodusega ja taimedega tegelemine, aia harimine peategelased ja nende läbi kogu paikkonna tervenemiseni viib. Selline on just ka meie loodusravilaagrite suund – loodusekogemuse ja sissepoolemineku kaudu hinge ja keha tervendamine ning väestamine.  Seekord juhatasid armsad inglid mind aga ette lugema Tony Wolfi raamatust „Metsamuinasjutud. Haldjad“ juttu, milles edukalt labürinditeekonna läbimise ülesande teostanud haldjad said preemiaks puhkuse päkapikumaal. Toredaid seoseid kui palju ka meie loo, laagri pealkirja ja metsaretkega.

Edasi juba suundusime metsarajale, mis kulges esmalt kõrgel liivakiviseljandikul, vaatega alla jõele, siis laskus jõe tasapinnale ja muutus kohati päris metsikuks.

Üheks tutvustuse ja ühtlasi koospildistamise objektiks oli ka Ahja jõe sümbol -  jäälind.

Tähelepanu! Leia jäälind pildilt!

Et Alar Krautmani Terviseakadeemia õpingutes saan taimede osas teadmisi aina juurde, siis ongi ka taimedest teadlikkus üks minu suundi. Siin tutvustan sealsele metsas üsna rohkelt esinevat imeilusat ja praegu ahvatlevate punaste marjadega, kuid väga mürgist taime – näsiniini.

Armsad matka kaasjuhid tutvustasid oma ettevalmistatud teemasid ja juhendasid mõttetegevuse vahepalana füüsilist aktiivsust pakkuvat hiigelsuure mahalangenud puu peal raja läbimist ning vaikides loodushäälte kuulamist. Vahepeal sadanud vihmal me ei lasknud endid segada. Tänan väga armsaid Arieli ja Magdalenat, kellega siin pildil piilume Eestis haruldase korgi- ehk krokodillikuuse tagant: https://et.wikipedia.org/wiki/Krokodillikuusk

Raamatutega seotud Ajaingli rollist lähtuvalt tutvustasin laagris ka usundilisi muistendeid koondavat raamatut „Emand kaseladvas“ ja jutustasin sellest paar meie haridusega seonduvat ning õpetlikku lugu nii, nagu armas Ingliterapeut Marya oli meid suunanud enne igat söögikorda tegema. Olen aru saanud, kuidas meis seeläbi ühtlasi treenitakse lugude vestmise oskust. See väga tore oskus, mida saan kasutada ka päevatöös, ongi tulnud praktika käigus, juba mõnda aega naudin ja olen tänulik.

Meie hariduses on väga olulisel kohal ka muusika. Laulame palju ja mängime pilli, kasvõi käepäraste looduslike vahenditega, nagu kivid. Lõkkesüütamistele olen ikka enda trummiga väge lisanud, nii ka nüüd. Samas oli mul esmakordselt kaasas hiljutise parmupillitöötoa läbimise käigus soetatud parmupill. Seda muusikat aeg-ajalt mingi tegevuse taustaks võimaldasin, näiteks kui värviti logiraamatu kaantel mandalaid. Lõkkeõhtul siis proovisime tummi ja parmupilli kooskõla armsa Magdalena abiga, aga sinna sobitusid hästi ka kalimba armsa Juno käes ja sahisti armsal Rafaelal.

Minu assistendirolli ja 1. kobarasse kuulumisega seondus kooli uue lipuga tegelemine koos armsa Junoga. Selle eelmisel, koolilõpupeo kokkusaamisel pidulikult masti tõmmatud lipu laagri 2. päeval langetasime ja heiskasime varasema, veidi väiksema kollase laagrilipu sarnaselt eelmise aasta laagritraditsioonile. Pidulikel tseremooniatel on alati kõik läbi mõeldud, minu ülesanne oli esinduslippu kokku paneku järel enda käel hoida. Kollane laagrilipp on näha loo alguse posteril.

Nagu ikka meie laagrites, kandsin assistendina ettevalmistuse ülesandeid, aga olin koos armsa Magdalenaga ka taas toitlustusala vastutajaks. Päevad on meil traditsiooniliselt toimkondadeks jagatud, kus nüüdki toimetasid peamiselt väliköögis 1 täiskasvanu ja tema käe all 2 last, aga alati on kõik, kel võimalik, abiks.

See ülevaade tõestab, kuidas selles koolis annetel võimaldatakse avalduda ja areneda ning julgustatakse muuhulgas esinema, mida ma varem isegi ei oleks uskunud, et suudan.

Viimasel laagripäeval külastasime Tartu Ronimisministeeriumit. Olin sellisest kohast vaid kuulnud ja selliseid ronimisradu mõnel pool näinud, proovimine oli esmakordne. Armas noor entusiastlik juhendaja Tarvi juhatas meid esmalt huvitavaid paaris- ja peale ronimist lõdvestusharjutusi tegema mati peal. See oli nii tõhus kui ka lõbus, samamoodi kui eelhäälestusena kullimäng, milles tuli aeg-ajalt seinale ronida. Kui esimeseks tõsisemaks ronimise harjutuseks suunati tervet seinanurka servast servani läbima, kusjuures kohati tuli võimaluste leidmiseks ronida kõrgele, siis esialgu tundus see ületamatu, aga seljatasin hirmutunde ning hakkasin minema. Väga meeldis järgmise sammu või käevõtu juhatamine armsa juhendaja poolt, kui ühtäkki ei leidnud ise enam sobivat kohta. See oli selgelt meie kooliski alaliselt korratava üteluse ABI ON ALATI TEEL! näide, selline liikumine ise aga sarnanes raskuste ületamise teekonnaga pühitsusteel, mis on meile kõigile tuttav. Jõudsin õnnelikult lõppu.

Tänan armsaid hingeravikooli treenereid, kaaslasi ja kõiki, kes meid abistasid!

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, TP õppur, eluraamatu avastusgiid Hypatia Hübner

Armas blogi külaline! 

Esmaspäeval, 18.07.2022, lõppes meie 4-päevane MA GISK'i korraldatud suvine laagriaeg, mis kandis projektijärgse nime „Ellujäämisõpetused Juhanilt Jukule“ kõrval alapealkirja „Hoia seesmist ja välist tasakaalu ning mõista looduse märke“. Ilmad olid laagripäevade ajal valdavalt sajused, mis tähendas seda, et pidime olema varasemaga võrreldes veelgi paindlikumad päevakavasse lisatud tegevuste läbiviimisel ning leidma nende jaoks just õige koha ja hetke, mida ka väline ilm toetaks. Mina olin köögitoimkonnas kohe esimesel päeval ning koos armsa Hypatiaga oli au ka meie uus masti tõmmatud lipp langetada, et asendada see laagrilipuga. 

Sel korral olid täiskasvanud tandemis ühe noorega, kellega vajadusel paaristöid teha ning kelle suunamisel sai ka täiskasvanu enda juhendamise kätt proovida, kui see vajalikuks osutus. Kuna meie noored on juba pea teismeikka jõudnud ning selja taga on 4 aastat laagritegevusi, siis tuleb tunnistada, et erinevate tegevuste juures ollakse juba üpris osavad. Täiskasvanute suunamine ja abi oli siiski ka vajalik, aga nii mõnelgi hetkel saime meie olla need, kes ka noortelt midagi õppisid. 

Laagri ettevalmistustel olin mina tegev erinevates töögruppides ja koondasin ka olemasolevat infot ning töögruppide ülesandeid, aga eelkõige keskendusin õuemängude- ja aktiivtegevuste ettevalmistamisele. Laagri ajal tegime aga nii palju, kui olud lubasid. Näiteks meie eelmisel aastal valminud slackline sai uue lisandi, mille abil ülemise, tasakaalustamiseks vajalikul nööril abivahendiga kõndida. Selle idee sain ühelt internetist leitud mänguväljaku atraktsioonide fotolt. Nii kerge see ei olnudki, kui esialgu ehk tundus.

Lisaks sellele seadsime armsa Arieliga üles ka nööridest takistusraja, kus pidi kasutama paindlikkust ja tasakaalu, et see läbida nii, et nööri võimalikult vähe kehaga puutuda. Selline takistustest läbimineku võime ei ole oluline mitte ainult füüsiliselt, vaid ka psühholoogiliselt, sest inimestega suhtleminegi ning koostöö tegemine vajab sedalaadi oludega arvestamise võimet.

Lisaks eelnevale andis Ingliterapeut Marya ülesandeks meenutada koos lastega ka eelnevaid laagrikordi, kus oleme keskendunud erinevate iseloomuomaduste treenimisele ning saime jagada ka seda, milliseid iseloomujooni nii noored kui ka täiskasvanud on varasemate kordade ajal üksteise juures tähele pannud. Siin piltidel olen eelmise aasta loodusravilaagri metsaraja puukepikestega, millele on külge seotud lindid, kus on peale kirjutatud erinevad iseloomujooned, mida metsarada läbides sai treenida. Jagasin need laiali selleks, et saaksime gruppide kaupa omavahel arutelu läbi viia. 

Meie matkapäeval Kiidjärvel, sealses haldjalikus metsas, täitsin mina eelkõige fotograafi rolli, tehes ka mõned videoklipid. Videotöödega olen mina varasemalt ka peamiselt tegelenud, kuigi neid oskusi peame me kõik omandama.

Praktiliste ehitustööde osas olen pigem mina õpipoisi rollis ja sain armsa Arieli juhendamisel esimest korda ka akutrelliga kruvi ehitatavale ronimisseinale sisse lasta. 

Laupäevaõhtusel lõkkepeol otsisin aga sobivaid noote kalimbal, et täiendada armsa Magdalena ja Hypatia tandemesinemist trummi ja parmupilliga.

Aktiivtegevuste hulka kuulus kindlasti ka laagri viimasel päeval Ronimisministeeriumi külastamine, mis oli tore esmakordne elamus meie kõigi jaoks. Seal ei pidanud meie ise tegevusi läbi viima, vaid seda tegi osav juhendaja. Nautisin seda käiku väga, sest see on tõepoolest hea treening kogu kehale, mis vajab ka tugevat tasakaalumeelt ning julgust vallutada uusi kõrgusi ja läbida järjest suuremaid takistusi. 

Meie sellekordsele laagrikorrale järgnes veel üks kohtumine Pangodis, kus täiskasvanutest saime kokku meie koos armsa Rafaelaga ning lastest oli kohal minu poeg ja kaks laagri noort, kes viimase laagri ajal esimesel päeval kohal olla ei saanud. Päev kujunes tegevusterohkeks, olleski justkui üks laagripäevadest, kus me saime keskenduda juba õpitud oskuste kinnistamisele ja ka edasi andmisele. Ehk siis meie kõik saime üksteiselt õppida ja midagi ka teisele õpetada skeemis Juhanilt Jukule - Jukult Juhanile, Jukult Jukule (noorelt noorele) - Juhanilt Juhanile.

Saime uuesti läbi teha ja õpetada ketsipaelte sidumist, mis vajab veel taasmeenutamist ning tulevasel laagrikorral koos lastega ka skeemide joonistamist. Armsa Rafaelaga tandemis juhendasime ka kassikanga kudumist, mida meie lapsega peale laagripäevi kodus veel harjutasime ning uusi mustreidki juurde õppisime. Sain seejuures hea juhendamise kogemuse, kuidas samm-sammult midagi ette näidata nii, et uusõppur ka aru saaks, kuidas kassikangal mustreid luua. 

Selle kohtumise juurde kuulus ka Pangodi järve ääres käimine, kus poisid said ujuda, aga mina sain ühele liikumispuudega laagrinoorele, kes on ka meie selleaastase projekti meeskonna liige, näidata, kuidas kaamerat käsitseda ning sellega pilte ja videosid teha.

Laagripaika tagasi jõudes viisime läbi ka aktiivseid õuemänge, mida laagri ajal ilmaolude tõttu teha ei saanud ning selle osa lõpetasime rahuliku malemänguga. Seda vaatasin mina küll kõrvalt, sest ei ole mängu veel selgeks õppinud. Kabet oskan küll.

Tänan kõiki laagris osalenud lapsi ning meie armsaid täiskasvanuid MA GISK õppureid õpetlike laagripäevade eest! 

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, TP õppur, noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre