Inimiseloomu kasvatusest ja ühisteadvuse mõjust seriaali "Anne, e lõpus" ainetel. Arieli analüüs

 

Armas lugeja! 

24. veebruaril 2023 toimunud Eesti Vabariigi 105. aastapäeva kõnes rääkis meie lugupeetud president Alar Karis riigi julgeolekuteemadel. Olukord on ärev meie kõigi jaoks, sest aasta tagasi algas Ukrainas sõda, mis kestab siiani ning meie ees on suur vastutus, et me jagaksime igakülgset abi ja toetust selle riigi vapratele sõduritele ning hooliksime sõja jalust ja oma kodumaalt lahkunud peredest, kes soovivad rahus elada. President avaldas oma kõnes mõtte, et “Iga inimene on maailm. Need maailmad loovad meie ühise maailma, kus me oleme kõik koos. Nagu ühes laevas”. See mõte ühtib ka MA GISK hingeravikooli põhimõttega, kus meis õpetatakse parimal võimalikul moel südames elamise kunsti, hinge jumalikku hooldajaloomust ning palju muudki. Lugupeetud presidendi kõnest jääb kõlama ka lause: “Sageli on võti kinni meis endis. Selles, kuidas me kõik mõtleme ja ütleme, kuidas oskame ümberkaudsetega suhteid hoida, kuidas märkame teiste tundeid ja reageerime nendele. Kokkuvõttes on see üsna kõikehaarav lahendus, kuidas olla parem inimene endale ja teistele.” Oleme teadlikud hingeravikooli treeningus olles, kui oluline on enda mõttetööga tegelemine ja õiges suunas mõtlemine, mida kinnitab ka meie kooli juhtlause: “MÕTE LOEB!” 

MA GISK hingeravikooli üheks eesmärgiks on aidata igat hinge tema Mina kasvuprotsessis, sest igal inimesel on oma eriline Vaimne rada käia ning tegeleda oma iseloomumustrite parendamisega, mille kohta on kooli kuldreeglites mõttetera: “ISELOOMUDEST SÕLTUB MAAILMA JA RAHU PÜSIMAJÄÄMINE!”

Antud blogitöö on pühendatud Eesti Vabariigi 105. aastapäevale. 

Oleme MA GISK õppetööks saanud ülesande läbi vaadata filmiseriaal “Anne, e lõpus”, kus on välja toodud olulisi kasvatuspõhimõtteid ning teemasid ühishoolekandest, mida kasutatakse ka meie hingeravikooli õppe- ja treeningtöös.

Olen tänulik soovituse eest vaadata seda südamlikku lugu 13-aastasest orvutüdrukust Anne´st! 

Filmi tegevus toimub 19. sajandi lõpus Prints Edwardi saarel Kanadas. Peategelane, Anne Shirley, on üles kasvanud vaeslaste varjupaigas ning oma teismelise eluea jooksul juba küllaltki palju läbi elanud, mistõttu on eakaaslastega võrreldes märksa kogenum. Aeg oli jõudnud niikaugele, et varjupaiga kasvandikuna tuli ise endale elatist teenima hakata ning talle leiti kodu, kus vajati abilist talutöödes. Eksikombel sattus ta aga majja, kus oodati poisslapsest abitööjõudu. Anne oli esmalt, seda fakti teadmata, ülevoolavalt õnnelik ning tema hing rõõmustas, kui nad koos taluperemees Matthew`ga koduteele asusid, läbides hobuvankriga looduskauneid paiku ja metsateid. Matthew oli väga üllatunud ja ka võlutud, kuulates teel olles Anne lõputut jutuvada ning tema erilist sõnaseadmise oskust, mida polnud ealeski varem kuulnud. Üks Anne hingesügavusest väljapääsu leidnud lause kõlas näiteks nii: “Õndsuse Valge tee - õitsvate puude allee”, mis andis aimu tüdruku romantilisest meelest, sõnaseadmise oskusest ja luuleandest. 

Pärale jõudes Roheliste Viilkatuste majja, oli Matthew õe, Marilla, imestus ja pettumus silmnähtav, kui vend poisi asemel hoopiski tüdrukuga hoovile jõudis. Anne sai aru, et teda ei olnudki majja oodatud ning tema süda tahtis sealsamas murduda. Ta nii väga lootis, et leidis endale hingelähedase kodu, aga nii nagu varemgi, seda ei sündinud. Anne ei andnud siiski alla ning hakkas võitlema enda õnne eest, lubades olla vääriliseks abiliseks ükskõik millise töö jaoks. Siin on asjakohane välja tuua mõte, et “Su tahe määrab su saatuse”. Anne`l tahtest juba puudus ei olnud ning väga sellesse tallu abiliseks saada soovides, võetigi ta esialgu katseajaks tööle. .

Peagi oli Matthew`le selge, et nad on saanud endale hakkaja, entusiastliku ja rõõmsameelse pereliikme, kes täidab nende üksluiseid ja rahulikke päevi eriliste, fantaasiarikaste ja huvipakkuvate juttudega. Ka Marilla hakkas tasapisi sellesse punapäisesse tüdrukusse kiinduma ning nad otsustasid jätta Anne päriseks enda juurde. Külakogukond vaatas orvutüdruku majja võtmise peale aga umbusuga ja skeptiliselt ning kui oli näha, missuguste katsumuste ja ebameeldivate olukordadega tuli tänu temale pererahval rinda pista, siis mõisteti see tegu kõrgemas seltskonnas hukka. Õde-venda aga ei lasknud end külarahva juttudest mõjutada, sest olid aru saanud Anne` erilisest hingeandest, tema taibukusest ja abivalmidusest, rõõmsameelsest olekust, mis ka nende ellu oli toonud teistsuguse mõtlemise ja arusaamise elust. 

Anne ise on aga oma impulsiivsete, mõtlematute ja otsekoheste ütlemiste pärast väga õnnetu ning kannatab seetõttu hirmsasti, kaotades nii mõnelgi korral loa kõige parema sõbrannaga suhtlemiseks. Lubadust, et hoiab ennast tagasi ja suu lukus, siis seda ei suuda ta kauaks pidada, sest see oli juba tema loomusesse sisse kirjutatud. 

Juhtus, et kõrgemast soost pered keelasid oma lastel Anne´ga suhelda, sest ta andvat neile halba mõju. Oma käitumise pärast saab ta koolis tunda teiste laste poolt üleolevat ja alandavat suhtumist ning üheks põhjuseks oli ka see, et tal ei ole selga panna nii kena kleiti, kui teistel. Anne on küll selle kõige üle väga kurb, aga tema hing on helge ja ta oskab leida igast väiksemastki kenast hetkest või lilleõiest enda jaoks rõõmusõnumi, mis toob ta kurbadest hetkedest tagasi õnnelik-olemisse. Ta on tõeline looduslaps ning tema eluhetki täiendavad fantaasiarikkad kujutluspildid - nendest ammutab ta hingejõudu, nagu ta väljendas: “Kujutlused on palju huvitavamad kui tõelisus.” 

Anne´l tekkisid vahel mõnest lapselikust meelest põhjustatud pahandused, mida tuli tema pärisvanemateks saanud õel-vennal ka külarahvale selgitamas ja lahendamas käia, sealjuures Anne´i kaitstes ja toetada. Vanemate ausus ja õiglustunne ei jätnud ka Anne´i ennast suunamast teda oma eksimuste pärast vabandust paluma minema, mis oli kasvatuslikult õige lähenemine ning lahendas nii mõnedki tekkinud lahkarvamused. Lõpuks hakkas ka kogukonna jõukam rahvas seda tunnistama, et Anne oli tegelikult üks vapper tüdruk, kes oskas hädas aidata teisi, tuli appi sõbranna väikeõde terveks ravima ning ei kartnud minna põlevasse majja, et seda suuremast hävingust päästa. Anne oli toonud sealsesse kogukonda elevust ning pannud paljud enda arvamust ja väärtushinnanguid ümber hindama. 

Nende vaprate ja isetute tegude tulemusena oli Anne, sellele ise mõtlemata, saavutanud lõpuks tähelepanuväärse austuse ja usalduse koolikaaslaste seas, kes kuulusid enamuses ikkagi jõukamasse klassi. Suures osas tänu Anne siirusele, hoolimisele ja osavõtlikkusele teiste murede ja rõõmude suhtes, said Roheliste Viilkatuste maja elanikud kogukonna silmis lõpuks väärilise lugupidamise osalisteks. Kui talu viljasaak hävis, siis tuli juba ka lähikonna rikkam rahvas neile abi pakkuma, mis näitas seda, kuidas raskes olukorras saadakse tunda sõpruse ja armastuse jõudu nii oma peres kui ka kogukonna tasandil. Anne lause: “Minu kodu on seal, kus olete teie,” lähendas peret erilise hingesoojuse ja armastusega. 

Film “Anne, e lõpus” on kaasahaarav lugu noore tütarlapse kasvamisest ja arenemisest ning on tulvil väärtuslikke kasvatuspõhimõtteid ja emotsionaalseid arenguid.

LISA: “Minu isiklik arvamus, miks on selle töö alateema ja filmi tegelaskuju õppurgrupi koosseisust just minule analüüsiks antud.” Minu teemaks oli: “Jõukate perede suhtumisest seoses orvu lapsendamisega nende külakogukonnas.”

Mõeldes küsimuse peale, siis esialgu ma seda seost hästi ei tunnetanud. Analüüsides aga teemat, mõistan, et minus on midagi, mis vajab veel muutmist nende inimeste osas, kellel pole ehk nii hästi elus läinud. Meie ühiskonna kõrgema kihi esindus, kui nii võib öelda, ei ole ka osanud alati puudustkannatavat elanikkonda märgata ega toetada. Nendel teemadel on viimasel ajal palju meedias juttu olnud ning asjad on hakanud ka paremuse poole liikuma. Enda kohta saan öelda, et on ka minul olnud raskemaid aegu, kus tuli leida lahendusi, kuidas ära elada ja lapsed üles kasvatada. Siinjuures teen suure tänutundega enda vanemate poole kummarduse, et nad on meile rasketel aegadel enda abikäe ulatanud ja meid toetanud! Mõistan neid olukordi ning olen valmis alati abivajajat toetama, mida olen ka teinud.  

Filmi vaadates ja enda lapsepõlve meenutades, tuli ette nii mõnigi koht, kus võisin ära tunda enda mõtted ja tunded ning isegi situatsioonid. Maast-madalast mäletan õnnehetki ilusa ilma, kauni looduse ja lillede üle, kus võisin ennast täielikult unustada.  Olin unistaja ja arvan, et mõnes mõttes olen seda siiamaani. Loodus kutsub mind ning ma tunnen selle keskel ennast rahulikuna, õnnelikuna ja puhanuna. Üheks hingeravikooli soovituseks meile on olnud õppetööde vahel pidada ka väikseid pause, viibida värskes õhus, liikuda või tegeleda millegi rahustavaga, et mitte liialt ühekülgselt ennast ära kurnata, vaid  anda ka kehale ja hingele oma osa, hoida kõiges tasakaalu ning seda  nõuannet olen ka järginud.  

Kui Anne arvas enda kohta: “Mul on halb iseloom. Olen kole paha, äkiline, kondine ja inetu,” siis see lause käib ka minu kohta. Nii olen endast samuti arvanud ning see pole minu enesehinnangule hästi mõjunud. MA GISK õppetöö läbi on mul aidatud enda iseloomu paremini tundma õppida ning suunatud seejärel sellega jätkuvalt tegelema, et suuta väljuda enda kinnistunud mõttemustritest ja muutuda paremaks ilmakodanikuks. Teada on meile ka hingeravikooli õppematerjalina Taiatarga Veerev Kõu sõnum: “ÕPETUSED EI TULE SEDASI NAGU MÕNED INIMESED ARVAVAD. SA EI SAA LIHTSALT MAHA ISTUDA JA TÕEST RÄÄKIDA. SEDAMOODI SEE EI KÄI. SA PEAD ELAMA SELLE SEES JA OLEMA SELLE OSA NING SIIS SUUDAD SA HAKATA SELLEST ARU SAAMA. SEE ON AEGANÕUDEV JA EDENEB SAMMHAAVAL.” Sellega saab täielikult nõustuda. 

Tuttavlikuna tuli filmis ette situatsioon, kus Anne pandi õpetaja poolt tahvli ette seisma teo pärast, mida ta püüdis siluda, aga välja kukkus ikka nii nagu alati ja temast süüdlane tehti. Sain selles olukorras Anne`st väga hästi aru ja mõistsin tema tundeid, kui ta seda alandamist enam välja ei kannatanud ning astus vaikides lihtsalt ruumist välja. Olen seda olukorda ka ise saanud kogeda ja mõistan, et selles situatsioonis tundis Anne endas kasvavat ebaõigluse ja alandatuse tunnet. Selle situatsiooni valguses saan välja tuua hingeravikoolis saadud teadmise, et igas olukorras on oluline säilitada tasakaal ning meeles pidada reeglit: “TARK EI TORMA!” Olen enda elus seda reeglit järginud ning igas elusituatsioonis ka tasakaalu püüdnud jääda. 

Sarnasusena filmi peategelasega toon välja selle, et armastan väga loodust ning tunnen ennast looduse keskel vabana ja õnnelikuna, ka loomingulisena. Oskan märgata looduses pisemaidki nüansse ja ammutada endasse imelisi vaateid. Samuti armastan ma väga raamatuid lugeda ja fantaseerida, mis ühtib ka Anne´i huvidega..  

Iseloomu tugevusena tooksin välja kindlameelsuse ja abivalmiduse. Arvan, et neid omadusi aitab veelgi tugevamaks muuta igapäevane iseenda jälgimine ja jätkuv töö selle nimel. Olla hooliv teiste suhtes, märgata abivajajat ning olla tema jaoks alati olemas. Neid tugevusi aitab veel tugevamaks kasvatada ka õppetöö MA GISK hingeravikoolis ning kogemused elust enesest.   

Suur tänu veelkord, selle lihtsa ja südamliku filmielamuse eest, mis pööras erilist tähelepanu just hoolekande teemadele ning on mõistetav, kui oluline on rakendada õigeid kasvatuslikke põhimõtteid ka tänapäeva tugeva tahtega ja muutunud ühiskonna mõjutustega laste suunamisel. 

 

Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, HÜP õppur, eakate tegevusjuhendaja ja uuskasutuse tuunija Ariel Raudsepp 

Inimiseloomu kasvatusest ja ühisteadvuse mõjust seriaali "Anne, e lõpus" ainetel. Rafaela analüüs

 

Armas Lugeja!

Antud blogitöö on pühendatud EV 105. aastapäevale, mis kattub ka hr. presidendi Alar Karise tänavuse aastapäeva kõne mõttega: “Sageli on võti ka meis endis - selles, kuidas me kõik mõtleme ja ütleme, kuidas oskame ümberkaudsetega suhteid hoida, kuidas märkame teiste tundeid ja reageerime nendele. Kokkuvõttes on see üsna kõikehaarav lahendus, kuidas olla parem inimene endale ja teistele.” Siinses blogiloo analüüsis on filmis “Anne, e lõpus” peategelane Anne suureks eeskujuks just oma mõttemaailmaga, kus ta avatult suhtleb hinge ja südamega, mis väljendub ka tema vahetus käitumises ja ütlemistes ja on seotud paljus ka looduse armastusega. See kõik on Anne lähedastele ja ka kogukonnale alguses võõristav, aga aja jooksul avab ka nende südamed ühishoolekandlikule suhtumisele, nagu see väljendus hiljem ka Anne naabrinaise ütluses ja mõttes: “Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.”

Ka MA GISK teadvushariduse kooli logolause ütleb, et “MÕTE LOEB!” ja nagu ütleb hingeravikooli juht Ingliterapeut Marya: “Igast mõttest algab sõnastatud tegu ning ilusatest ja isetutest mõtetest sünnivad suured ja väärikad teod.”

Järgnevalt tuleb avaldamisele minu arusaam inimiseloomu kasvatuse meetodeist ja ühisteadvuse mõjudest selles filmiseriaali "Anne, e lõpus" ainetel. Teema: "Anne ja tema sõbratari Diana sõpruse tõusud ja mõõnad. Põhjused, mis neid tekitasid”.

Kui MA GISK koolijuhi, armsa Ingliterapeut Marya poolt tuli suunamine koolitöö osana see filmiseriaal ”Jupiter"- i või teleri vahendusel mõttega läbi vaadata, siis olin väga üllatunud, nähes, kui hea film see on oma lihtsuses ja inimlikkuse erinevates aspektides. Loo sisu tõi filmi vahendusel välja palju tundeid ja emotsioone, tingitult ka paljuski ajastust, kus tegevus toimus. Aeg oli väga karm, aga seda raskendas eriti just inimeste kitsarinnalisus, mis külvas eelarvamusi, kiusamist ja sildistamist, mis omakorda raskendas inimeste omavahelist läbisaamist. Veendusin, et nagu Ingliterapeut Marya ülesannet jagades ütles, siis raamat ja seega ka film on tõesti tulvil ühishoolekandele iseloomulikke olulisi mõtteid ja kasvatuspõhimõtteid.

Peategelane Anne, teismeline aktiivse eluhoiaku ja suure lugemishimu ning fantaasiarikka loomisandega tüdruk, ei olnud kasvanud traditsioonilises peres, vaid saabus kasuperesse lastekodust. Sel ajal ei olnud see tunnustatud ja hea tava, et lapsi võetakse peresse lastekodust ning külakogukond vaatas sellele juhtumilegi alguses üsna võõristavalt ja laitvalt.

Anne kasuemaks sai seni üksnes vennaga talus elanud Marilla, tugeva iseloomuga, korda, töökust, eneseväärikust, perenaiselikkust ja endaga hakkamasaamist väärtustav keskeas naine, kes esialgse vastumeelsuse nii endas kui külarahvas minetas ning lapsele emaks püüdis kasvada. Sama oluline osa oli ka Anne kasuisaks saanud Marilla töökal, vaiksel ja tugevaid eluväärtusi omaval vennal Matthew´l. Tema vaimne ja isalik empaatiline tugi väljendus kasvõi lapsele tema suures ahastuses ja kriisihetkes jagatud lühikeses, ent veendumusega öeldud ütluses: “Kõige tähtsam pole see, mida elu meile annab, vaid see, mida meie sellele anname. Sul on väga palju anda.”

Uude peresse ja kogukonda sisse sulandumine oli vägagi raske katsumus ka Anne’le, aga tal oli kasuvanemate toe kõrval ikka ja jälle võtta positiivseid mõtteid ja loosungeid endas läbi tunnetatud loetud raamatutest, millega ta ennast lohutas ja motiveeris ning mille kaudu end ikka ja jälle jalule aitas ega jäänud kinni enesehaletsusse. Näiteks: “Nõrk ja rumal on öelda, et ei suuda taluda seda, mida saatus nõuab, et Sa taluksid. Loeb minu aju ja iseloom, see, kes ma olen.” Nagu ka MA GISK hingeravikoolis on olulisim oma iseloomuga töötamine ja selle kaudu oma alglooma taltsutamine, veenis filmi tegevus ja õigele teele välja jõudmine, et see on lõpuks see, mis loeb. Anne oma elufilosoofiaga näitas sedasama, mille ka armas Ingliterapeut Marya on meie õpetuseks välja toonud, "et liigne haledus ei too midagi head, aga samas on vaja õppida ka rasketes oludes hakkama saamist, kus tuleb end kehtestada ja enda eest seista, kuid teha seda ausalt ja siiski tasakaalukalt, st et teadlikult kogemustest õppida ja endas õiged loosungeid ritta seada”.

Ma sain sellest tugevalt innustust, kuidas Anne filmis ütles, kui seisis silmitsi raskustega: “Otsustan sellesse ebameeldivasse olukorda positiivselt suhtuda” ja mis tõi ta välja ka keerulisematest olukordadest, kus talle tundus, et mitte keegi ei mõista ega armasta teda sellisena nagu ta on. Samas, oma elutarga suhtumisega ja alati väljapääsu poole liikuvate mõtetega suutis ta mõjutada peret, ümbritsevaid naabreid ja koolikaaslasi, kes hiljem, mitmeaastase kohandumise järel suure austusega temasse suhtusid, sest ta tõi kogukonda palju kaastunnet ja elutervet hakkamasaamist oma lihtsuse ja armastava suhtumisega inimestesse ja loodusesse ning avas paljude inimeste hinged ja südamed inimlikule kaastundele ja armastustele, mis on igikestvalt tähtis ühishoolekande osa.

 

Anne ja tema südamesõbrannaks kujunenud Diana lapsepõlves kasvamise taustad olid väga erinevad. Kui Diana sai kasvada armastavas ja jõukas traditsioonilises perekonnas, siis Anne esimesed 10 eluaastat möödusid orbudekodus, kus olid tollal väga-väga rasked tingimused, milles vanemateta lapsed pigem vaevalt eksisteerisid ja virelesid ning enamasti hingelt väändusid. Kui Anne läks esimest korda koos kasuemaga Diana vanemate koju külla, siis oli kohemaid näha laste kasvatuse erinevusi ja see taust, millest Anne oli saabunud. See vaatepilt keelas Diana emal esialgu lastel tihedalt läbikäimist lubada, andes selgelt teada, et tema arvates mõjub Anne tema tütrele ja nende pere mainele kahjulikult. Anne kasuemal Marillal on oma uue pereliikmega esialgu samuti raske kohaneda ja kuna tal peale venna muud peret polnud täiskasvanueas olnud, ei olnud ka lahendusi ja kasvatusnõu alati käepärast võtta. Siiski mõjutas sõbrataride suhteid ja kokkujäämist Marilla õigel hetkel ja moel jagatud elutark arvamus naabritega kokkupõrke järel: “Kahju, et edumeelne kasvatus ei sisalda kaastunnet.”

Juba esimesel kohtumisel Dianaga ei suutnud sõbratar ära imestada, kui vahetu ja loomulik oli Anne oma tunnete ja mõtete otsekohesel väljendamisel. Talle meeldis väga Anne’le loomuomane impulsiivsus ja ülevoolav kujutlusvõime ning julgus olla see, kes ta tegelikult oli. Nad said kohe sõbrannadeks ja vandusid teineteisele eluaegset sõprust nagu hingesugulased, kes on üksteist leidnud, ehkki ka selles liidus tuli veel mitu kriisi läbi elada, enne kui kumbki teineteisele päriselt toetuda võis. Anne üllatas Dianat juba esimesest kohtumisest saati ka huvitavate loosungitega, kuidas ta ennast motiveeris, kui oli väga raske ja tuli üle olla kogukonna eelarvamusest. Nendevahelised arengust johtuvad erinevused samas täiustasid ja ühendasid sõbrannasid omavahel.

Anne sees põlev hingetuli viitas tugevale ja intelligentsele ajule ja südamega mõtlemise suutlikkusele, a’la: “Minust saab minu enda loo kangelane.” Minu jaoks oli huvitav Anne enda kogemusest sündinud mantralik mõtteväljendus, et “armastus ei ole almus ja vahel tuleb lasta inimestel meid armastada”. Anne’st oli olude tõttu saanud siiras ja siiski varaküps tütarlaps, kes oli juba oma lapse-elus näinud seda, mida lapsed selles eas veel teadma ei peaks ja mis tema puhtsüdamlikus suhtluses talle ebamugavusi kaasa tõi, mistõttu kutsus Diana Anne tihti korrale, et ta vähem räägiks ja end ise ei reedaks, kuna Annel puudus kasvatuslik piir, mida sobib ja mida mitte rääkida ning just sellistest intiimasjadest, mida Anne oli lastekodus kasvades ja suurtes peredes koduabiliseks käies argielu sündmustes pealt näinud ja madala mõtlemisega pereemade tarkusi ise lugu mõistmata teistele lastele pahaaimamatult edasi rääkis.

Diana püüdis emaliku hoole ja oma koduse kasvatuse normide järgi pidevalt Anne suhteid teiste tüdrukutega ja kogukonnaga siluda, aga teada on, et inimese loomust ühe korraga ei muuda ja nii tuli ikka ja jälle ebasoovitavaid hetki ette, kuni Anne sai vanemaks ja kogenumaks ja tema tegelik loomus ning küla hämmastanud elutarkus veenis temasse paremini suhtuma ja tema nõu ja innustusi järgima suudeti hakata.

Anne ja Diana sõprus sai uue ja tugevama kinnituse, kui Anne näitas rikka perekonna maja põlengus üles suurt meelekindlust ja oskust päästjaid õigesti aidata, mis mõjus ses kontekstis pisut tragikoomiliselt, kui Anne küsimuse peale, kuidas ta teadis, et põlevas majas tuleb hapniku juurdevool peatada ja uksed ning aknad sulgeda, et kui ta lastekodus omaette peitu puges ja mõtteid paremal hoidmiseks lugemist otsis, siis polnud seal muud lugemisvara kui juhend tulekahju korral toimimiseks, mis oli talle paljukordse lugemise järel pähe kulunud ning aastate järel õigel ajal meenus. See juhtum oli suurem pööre Anne tunnustamise osas ja andis ka Dianale rohkem julgust teiste koolikaaslaste ees Anne`i tunnustada.

Kui Anne ja Diana olid juba hilises teismeeas, siis sai nende sõpruse proovikiviks Diana esimene armumine ja kiindumus prantsuse sulasepoisi Jerry vastu, millest lahvatas hiljem suur tüli, sest Diana oli seda suhet Anne eest varjanud ja ka samas haiget teinud sulaspoisile, sest ta sai aru, et neil on Jerryga liialt suur ühiskondlik erinevus ja Dianas ei olnud seda ootust, mida hellitas noormees. Jerry armumise valu tegi omakorda palju haiget Anne’le, kuna Jerry oli Anne’le nagu vend ja saatusekaaslane. Seekord said nad siiski omavahel lahkheli lahendatud, et veelgi tugevama ja targemana nooruseaja järgmistele katsumustele vastu astuda. Diana sai sõbrannalt palju vaprust ja südikust oma eluteed järgides südamekutsele kuuletuda, tegi vajalikud küpsuseksamid, kehtestas Anne julgustusel ennast perekonnas ja sai koduperenaiseks õppimise asemel koos Annega kõrgkooli edasi õppima minna. 

 

Lõpetuseks. See film raputas ka mind ennast üles, et tarvis on teadlikult aru saada, kui loomulik on armastav suhtlemine, lävimine hinge ja südamega ning isetult tark kaastunne, mis aitab üksteist mõista ja toeks olla eluraskustes. Tänan filmi loojaid! Suur tänu ka armsale Ingliterapeut Maryale, kes suunas filmi vaatama ja kaasa mõtlema, mida tegelikult tähendab tingimusteta armastus ja iseloomude kasvatus ning mida sisaldab mõiste “ühishoolekanne”! 

 

LISA. "Minu isiklik arvamus, miks on selle töö alateema ja filmi tegelaskuju õppurgrupi koosseisust just minule analüüsida antud.”

 

Arvan, et see töö alateema anti mulle analüüsida, kuna olen ka ise kasvanud asenduskodus ja seetõttu mõistsin Anne käitumist ja tema empaatilist tundemaailma väga hästi, kaasa arvatud tema impulsiivsust ja suurt kujutlusvõimet, et kõiki raskusi trotsides leida koht siin päikese all. Sarnasusena on ka mul huvi raamatute lugemise vastu, looduse armastust ning head vahetut oskust suhelda erinevate inimestega. Ka minu iseloomu tugevused on visadus ja sihikindlus ja suur huvi õppimise vastu läbi kogu elu ning oskus kiiresti kontakti saada võõraste inimestega. Arvan, et sedalaadi iseloomu aitab veelgi tugevamaks muuta, kui iseendaga tööd teha, et iga päev parem inimene olla ning suhelda hinge- ja armastusekeeles, mida olen saanud õppida ja kogeda MA GISK teadvushariduse koolis just läbi enda praktiliste kogemuste elus eneses ning treenides maailma laiemalt vaatama läbi ühishoolekande, kus kooli peamine eesmärk on suunatud hingelise tulevikuinimese ja ühisperelise toimimismudeli väljatöötamisele ja selle kaudu inimteadvuse tõstmisele ning kodanikuvastutuse ja hinge jumaliku hooldajaloomuse kasvatamisele.

 

Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, HÜP õppur, erivajadustega inimeste sotsiaaltöö koordinaator Rafaela Kristerson 

Inimiseloomu kasvatusest ja ühisteadvuse mõjust seriaali "Anne, e lõpus" ainetel. Magdalena analüüs

 

Armas lugeja! President Alar Karis puudutas Eesti Vabariigi iseseisvuspäevale pühendatud kõnes ka hinge teemat, tsiteerin: “Eesti haridus ja Eesti kool – tark rahvas – annavad selgroo Eestile, ka meie kultuurile. See tuletab meelde, et inimesel on ka hing...” MA GISK hingeravikoolis ongi esikohal hing ja hingestatus, et luua uus ühiskonnamudel, kus inimesed suhtlevad üksteist austades ja armastusega pöördudes ning on oma anded avastanud ja rakendavad neid planetaarses teenimises ning ühishoolekandes. Koostöös Loojaga on võimalik saavutada Kõrgkultuuri toomine Maa peale, mis tagab rahu ühiskonna, mida me nii väga tänasel päeval igatseme, vaadates maailmas toimuvat, milles kurjuse juur niisama lihtsalt ei taltu. Hinge tundma õppimiseks ongi ellu kutsutud Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskool (MA GISK), teadvusharidust andev hingeravikool, et meile meenuks see, milleks me oleme kehastunud ning mida siia ellu tegema tulnud. Meie ülesanne on hingestatuse rakendamine igapäevaellu, kõigisse oma suhtlusviisidesse ja tegemistesse, mis saab toimuda läbi iseloomutreeningu, nagu meie koolis käibelolev peamine kuldreegel ütleb: "ISELOOMUDEST SÕLTUB MAAILMA JA RAHU PÜSIMAJÄÄMINE." (Ingliterapeut Marya) Tsiteerin Ingliterapeut Marya öeldut: “Maa Ema Ülimjõu koosluses pole Maarja uueks Elu annetajaks ülendamisest eemale jäänud, vaid elab siin riigis, Emana ja taaskord Maarjas ning kasutab Ema abinõudeks hingeravilist koolikatsetust MA GISK sel moel nagu see praegune tsitaat veidi paotas, sest meie tänase päeva arusaamad on teisemaks muudetud ja religioonist saab abi vaid usupuhastuse vajaduseks, kuid seda, mida Elu ise vajab ja kuidas uue maailma loomiseks teed avab, see on teada Elava Jumalema suurtes kooliraamatute salataskutes ja selles peab peale jääma hing ja hingestatus, mistõttu ongi meie koolis peamine töömeetod see, mis inimese jumalikku hinge ja annet avab ja oma uutel inglitiibadel õigele südamepuhtusele kannab.” Pikemalt saad lugeda MIS lehelt 16.02 kell 12.46 postituse alt SIIT Eesti Vabariigi 105. aastapäevale pühendatud postitus, mida MA GISK õppetöö raames saadud ülesandena analüüsime filmi “Anne, e lõpus” ainetel, milles on näha peategelase, lastekodust pärit noore tütarlapse isiksuse kujunemislugu, kus tal oli vaja ennast ületades ja oma tundeid taltsutades õppida uues kodus kohanema, on suurepärane näide kasvatusmeetodite kasust ja iseloomutreeningust. Kogu filmi vältel on näha paljude isikute iseloomude teravate nurkade lihvimist, et saaks elada kogukonnas, kus üksteist austades tehakse koostööd, meeskonnatööd ja seistakse üksteise eest. Ühiselt millegi eest seistes tekib sünergia, mis võimendab olukorra muutmiseks vajaminevat energiat. Taas saan siia lisada ühe meie hingeravikooli reegli: “ISETU KOOSTÖÖ LOOB SÜNERGIAT." (MARIA&ANGELS) Ajastu, millest film pärineb, oli raske ja täis mitmeid eelarvamusi väga paljudes ühiskondlikes teemades ning eriti lastekodust tulnud laste kohta, keda väga raskelt kogukondadesse vastu võeti, kui üldse. Roheliste Viilkatuste tallu, kus elasid vend ja õde, Matthew ja Marilla, kes olid juba eakamad, saabus lastekodust pärit tüdruk nimega Anne. Pere oli soovinud lastekodust poissi, kes oleks abiks talutööde tegemisel, kuid üksteisest möödarääkimiste tõttu oli lastekodu aru saanud, et tuleb saata tüdruk. Tugeva iseloomuga naine Marilla pidas endaga sisemist võitlust ning ütles kindla ei tüdrukule ja lasi ta tagasi saata. Marilla arvas, et ega tüdrukust ju talutöödes abi ei oleks olnud. Asjaolud kujunesid siiski nii, et Marilla andis tüdrukule võimaluse jääda nende perre elama, kõigepealt katseajaks, et vaadata, kuidas tüdruk saab käitumisega hakkama. Tugeva natuuriga ja ellujääja tüdruk taltsutas ennast, et jääda perre täieõiguslikuks pereliikmeks ning ta jäi. Edaspidi pidi ta pidevalt õppima ennast taltsutama ja oma iseloomu parandama ning see kõik oli talle raske. Väärkohtlemine lastekodus ja kasuperedes olid jätnud oma jälje tema mälestustesse, kuid samas oli ta ka palju kogenud ning tal oli oskusi ja julgust, millega aidata teisi inimesi ja nende oskustega ta ka kogukonna poolehoiu tasapisi võitis. Kuna meie MA GISK hingeravikoolis toimub täiskasvanute iseloomutreening, siis filmis oli seda samuti näha, kuidas täiskasvanud pidasid sisemist võitlust oma tunnetega ja siis tegid otsuse. Perenaine Marilla taltsutas enda tugevat natuuri ja pidi ka oma venna sõnade üle järele mõtlema päris mitmel korral, sest vend Matthew kiindus tunduvalt kiiremini tüdrukusse ja mõistis tema üle elatut paremini. Kuna Anne jäi peretütreks ja läks kooli, oli talutööde jaoks vaja endiselt sulasepoissi. Nii võetigi tallu Jerry, kes oli pärit vaesemast, paljulapselisest, prantsuse perest. Tema ülesandeks oli abistada Matthew`d talutöödes, sest Matthew ei olnud enam noor ja talutöid oli palju. Sulasepoiss Jerry tundus esmajoones natuke häbelik ja vaikne noormees, mida ta tegelikult ka oli. Märkasin seda, et Jerry't koos pererahvaga söögituppa sööma ei kutsutud, vaid talle viidi toit õue, seega võib arvata, et sulasepoisse tuppa ei lastudki, mis tähendas seda, et nad veetsid ilmselt oma elus väga palju aega õues, süües kas küünis, põlluveerel või aias. Kuna Jerry oli pärit vaesemast paljulapselisest prantsuse perest, siis tema kodus ei olnud tal näiteks oma vooditki ning ta magas koos õdede ja vendadega nii, et lastel olid pead ja jalad vaheldumisi. Jerry kodus oli aga alati muusika ja laul ning tema peres olid inimeste omavahelised suhted soojad ja sõbralikud. Poiss sai kodust lauluande ja laulis keerukamatel hetkedel alati mõnda viisikest ning seeläbi lahustas nii mõnegi tüdruku pahameele. Teadvuse tõstmise koolist teame, et laul on planeedi hooldusvahend ning teeb rinna rõõmsaks ja tõstab inimese meeleolu. Filmi episoodides tuli ka see välja, et Jerry oli väga viisakas ja lahke noormees, kes alati tervitas tüdrukuid, öeldes, “Tere preilid”, püüdes ennast ja oma riideid enne nende ette ilmumist kohendada, kui tüdrukud näiteks Anne`le külla tulid, või teda otsimas käisid. Kui Anne`l tekkis kriis ja ta ei tahtnud enam kooli minna, aga valetas, et läks, siis kutsuti koju pastor, kes räägiks õigetest käitumisnormidest ja Jumala vaatest tema käitumisele. Pastor selgitas, et valetada ei tohi ja ta arvas, et kui Anne ei taha koolis käia, et las ta siis õpib majapidamistöid selleks, et temast saaks tulevikus hea abikaasa.

Anne hakkaski majapidamistöödes abiks olema ning kasuema Marilla saatis ta heinaküüni Jerry juurde, kes viskas lakas hanguga heina. Anne arvas, et Jerry'l on vedanud, et kuna ta on poiss ja võib teha mida tahab. Tüdruk arvas, et poistele on kõik lubatud. Anne ei olnud mõelnud, et Jerry ei saanud koolis käia ja poiss ütles Anne`le nii: “Sina võid koolis käia, kui Sa tahad.” Selle peale küsis Anne poisilt, et kas tema jaoks siis ei tule kool kõne alla? Jerry küsis vastu, et mida Anne arvab, kus poiss olla tahaks, ikka koolis. Usun, et kui Jerry nägi, kuidas tüdrukud koolist tulles Anne`l külas olid ja juttu vadistasid ning koos õppisid või lihtsalt aega veetsid, siis tuli temalgi tahtmine omaealistega koolis käia ja omandada uusi teadmisi ning leida sõpru. Anne vajus mõttesse selle üle, mida Jerry oli öelnud ning ütles, et pole sellele mõelnudki, et Jerry ei saagi koolis käia nagu tema ja arvas, et on nii palju asju, millele ta ei olnud mõelnud. Anne arvas, et temast ei saaks head abikaasat, millele Jerry ka jaatavalt noogutas ja ega see abikaasaks olemine praegu teda ei paelunud ka. Kui Anne arvas enda kohta, et tal on halb iseloom, oli Jerry sellega taas nõus, sest see oli tõesti nii. Siinkohal pean ütlema, et see elu, mida Anne oli pidanud läbi tegema ja elama enne Roheliste Viilkatuste majja tulekut, ei olnud kergete killast ja oli kasvatanud tüdrukus vastuhakku, okkalisust ja kergesti vihastumist, seega oli vaja ennast muuta ja suuta taltsutada oma iseloomu, milles Jerry oli tüdrukule kindlalt eeskujuks mitmes aspektis. Kui Anne ja Jerry veel omavahel vestlesid kooli teemal ning tüdruk uuris, miks Jerry ei lähe siis kooli, selgus, et tema töö ongi olla sulane. Jerry rääkis, et tema vend õpib sepaks ja teine lihunikuks, aga tema teeb seda, mida teeb, on sulane, sest tema harimiseks perel raha ei jätku. Kui Anne küsis Jerry`lt tema unistuste kohta, siis ei osanud Jerry midagi selle peale vastata, sest ta ei olnud sellele mõelnud, kelleks ta võiks tulevikus saada, kuna oli sulane ja ei osanudki muust unistada. Anne kasutas poisiga vesteldes selliseid sõnu, mida Jerry ei tundnud ega saanud aru ja Anne lõpetas selle teema. Ta võttis hangu ja hakkas hoopis heina viskama, sest ta mõistis, et Jerry ei saa tema jutu mõttest aru. Siin oli näide sellest, kuidas Jerry'ga ei saanudki kahjuks kõigest rääkida, sest ta ei mõistnud sõnade taga olevat mõtet ja tal ei olnud ka nii hiilgavat kujutlusvõimet, kui Anne`l oli. Anne sai elu olukordades peagi selgelt aru, et koolis käimine oli temale võimaldatud privileeg, aga Jerry'le, ka Anne kasuemale Marillale ei olnud see sugugi tavaline asi, sest nad ei saanud valida, vaid pidid tegema seda, mis tollel ajahetkel nende peret aitas või tähtis oli. Marilla ei saanud koolis käia, sest tema vend suri ja ema haigestus raskelt ning talu eest oli vaja hoolt kanda. Just seetõttu tuli loobuda Marillal nii koolis käimisest kui ka nooruspõlve armastusest, mida ta veel eakanagi meenutas. Vaesemates peredes ei saanud kõik lapsed haridust, vaid esiklapsed said selle, kui seegi võimalik oli.

Muidugi peab seda ütlema, et Matthew, Anne kasuisa, oli väga suure südamega mees ja ta kinkis Jerry`le koolitahvli, selle, millega Anne lõi kooli alguses noormeest nimega Gilbert, mille tulemusel tekkis tahvlisse mõra. Jerry oli siiski selle tahvli üle väga õnnelik ning ta õppis tähed selgeks. Aeg läks edasi ja Anne perekond sattus rahalistesse raskustesse, kus Jerry tuli saata koju, sest teda ei saadud pidada, mis põhjustas ka noormehele suurt meelehärmi ning tema perele, sest oli ju tema sissetulek ta perele tähtis. Küll aga saadeti Jerry Anne`ga linna kaasa müüma nende pere isiklikke asju ja hobust. Ta pidi olema Anne`le saatjaks. Jerry oskas rege juhtida ja hobust oksjonile viia ning müüa, tal oli selleks annet ja oskusi. Anne küll ei tahtnud teda kaasa võtta, aga pererahva nõudmisel tegi seda ning Jerry oli hea veenja ja arvas, et Anne`l on hästi läinud siiani, käies üksi linnas, sest alati ei pruugi see nii turvaline olla. Jerry oli oma hinges heatujuline. Ta laulis ikka prantsuse keeles, mis Anne`i isegi natuke pahandas, sest Anne tahtis olla vihane aeg-ajalt, kuid Jerry ei lasknud ennast sellest häirida. Jerry iseloomu kohta saab öelda, et ta oli väga lojaalne ja truu oma pererahvale ning suure südamega noormees, kes hoolis ka Anne`st. Hobust oksjonil müües sai Jerry raha, kuid sulid peksid ta läbi ja võtsid kogu raha, millest poiss oli väga löödud ja kurb ning ka kehalisi vigastusi saanud. Siis oli Anne see, kes poissi lohutas ning nii nad seal linnas üksteisele toeks olid. Jerry oli tõeline kaitsja, kes arvates, et Anne on ohus, kui viimane klassikaaslase Gilbertiga vestles, astus kohe vahele, olles ise just läbi pekstud. Tema head iseloomuomadused tulid esile ka keerulistes olukordades, mis näitas seda, et teda oli vaatamata vaesusele peres hästi kasvatatud. Lastest said noored inimesed. Jerry`le hakkas meeldima rikkast perest pärit Diana, kes oli Anne parim sõbranna ja käis Anne juures pidevalt külas. Noored hakkasid koos salaja jalutamas käima. Kord tõi Jerry Dianale raamatu lugemiseks. Mõne aja pärast hakkas Diana raamatust rääkima ja siis selgus, et Diana märkas raamatu sisus hoopis teisi asju ja tahtis kirjeldada tundeid ning arutada mõtteid selle teema kohta, aga Jerry ei osanud samal teemal sõna võtta ja nad ei saanudki koos selle raamatu sisu üle arutleda. Diana viis jutu mujale, aga filmis oli näha, et see puudutas teda sügavalt, et ta Jerry'ga ei saanud rääkida oma mõtetest. Hiljem oligi näha see, kuidas noorte tee viis lahku, sest need maailmad, kus nad kasvasid, olid väga erinevad. Selgelt joonistus välja hariduse ja harituse olulisus ning laste koolis käimise vajadus. Haridus avardab inimese mõtlemist ja suurendab teadmisi ning teeb inimesest laia maailmavaatega ja huvitava vestluspartneri. Jerry'l ei olnud lootustki saada sellest talust kuhugi edasi ning ega ühiskond ja Diana vanemad ei oleks seda suhet ilmselt ka aktsepteerinud, kuna üks oli vaene sulasepoiss ja teine rikas tüdruk. Armas Ingliterapeut Marya on alati meie MA GISK teadvuse tõstmise koolis haridusele ja haritusele tähelepanu pööranud, sest ilma selleta ei saa inimene elada täisväärtuslikku elu ning mõista maailma laiemalt ja laskuda avatud dialoogi teistega ning sotsialiseeruda, sellest on ka minu loo alguses juttu. Tegelikult oli seda nii kurb näha ja kogeda, et ühel lapsel olid suured võimalused kooliharidust saada ja tore, kui ta seda hindas, milline õnn talle sülle oli kukkunud, aga teisel lapsel oli ainult see töö, mida ta tegi, et ellu jääda ja oma peret aidata. Läbi filmi oli näha inimeste vaheline nähtamatu niit, mille nimeks on armastus ja millega inimesed püüdsid üksteist toetada ja siis leida lahendusi ning üksmeelt läbi erinevate olukordade. Nii mõnigi kord oli vaja kogukonnas vanematel noorte kaitseks välja astuda ning võtta omaks näiteks uus innovaatiline õpetaja, kes õpetas lapsi läbi kogemuse, mida ka meie hingeravikoolis teeme. Filmis oli väga tugevalt näha, kuidas uus ja vana muster põrkusid ning vana ei andnud sugugi kergelt alla, vaid püüdis kasutada ka valet ning jõudu, kuid ega uut siiski kinni ei hoia, see tuleb vääramatu jõuga. Meie MA GISK hingeravikoolis pöörataksegi suurt tähelepanu heale iseloomule ning heade iseloomujoonte treenimisele, et meie ühiskond muutuks samuti eetilisemaks ja üksteist austavamaks. Film on südamlik ja väga hea õppematerjal kasvatusmeetodite rakendamisest ning just iseloomutreeningu kaudu. LISA. "Minu isiklik arvamus, miks on selle töö alateema ja filmi tegelaskuju õppurgrupi koosseisust just minule analüüsida antud." Sarnaselt sulasepoiss Jerry`le olen ka mina pärit suurest perest ning mul on endal ka suur pere, seega olen teadlik nendest valikutest ja hakkama saamise võimalustest.

Sulasepoisiga on meil ühine laulu ja muusika armastus. Lisaks on meil vastupidavus ja jõud füüsilise töö tegemiseks. Ma arvan, et ka truudus oma perele ja lähedastele on ühised omadused. Negatiivse iseloomujoonena toon välja liigse ujeduse ning pidevalt enda tahaplaanile jätmise ning sellest tuleneva üksinduse, kuigi filmis ei olekski saanud üks laps palju muuta, sest Jerry jaoks seisnes elu sulasepoisi rollis olemises. Kui teda oleks keegi õpetanud ja suunanud ning ta oleks saanud kooli minna, siis usun, et temast oleks kasvanud noormees, kes oma sügavuses ja tundlikkuses saanuks oma annetega maailmale palju pakkuda. Hingeravikoolis olen tahaplaanile hoidmise hoiakust pidanud välja treenima ja seda on tulnud harjutada. Olen pidanud õppima töötubade juhtimisoskust, suhtlemisoskust, väljendamisoskust, lisaks aja planeerimisele, et ma saaksin enda andeid üldse ellu rakendada. Viie aasta jooksul olen osalenud MA GISK loodusravilaagrites ja saanud olla kokk ning õppida delegeerimist ja juhendamist. Iseloomutugevust saab siin kindlasti toetada veel julgustamisega ja eneseväljendusoskuse harjutamisega ning ujedusest välja esinemisega, just nii on ka mind treenitud maavälises emaenergias. Seetõttu saame kooli ülesanneteks vaadata filme ja lugeda raamatuid ning neid pärast analüüsida kirjalikult. Kõik see toetab eneseväljendusoskust ja julgust teiste ees rääkida ning oma mõtteid väljendada. Tänan filmi tegijaid ja näitlejaid!

Tänan MA GISK visionääri, arendajat ja elukäiguravi vahendajat Ingliterapeut Maryat! Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, HÜP õppur, kogukonna koondaja ja peretööde koordineerija Magdalena Kalev

Inimiseloomu kasvatusest ja ühisteadvuse mõjust seriaali "Anne, e lõpus" ainetel. Hypatia analüüs

 

Armas lugeja! 

Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskoolis treenitakse läbi teadvushariduse iseloomusid selleks, et ühiskonnas laieneks headus ja igapäevaelus hakkamasaamine, paraneksid suhted. Hingeravikooli treening laieneb ikka ka õpetlike raamatute, filmide ja internetimaterjalide analüüsimisele. Meie seekordseks treeningülesandeks oli läbi vaadata filmiseriaal “Anne, e lõpus” (Kanada, 2017-2019), mis räägib ühe oma eluteed orvuna alustanud, ent juhuse tahtel toredasse peresse ja seeläbi uude kogukonda sattunud,  sealgi konarliku sirgumistee läbinud tüdrukust Anne’st, kelle tulek ja olek raputas samas ka ümbritsevat. Meie ülesanne oli lähtuda teemast: “Minu arusaam inimiseloomu kasvatuse meetodeist ja ühisteadvuse mõjudest selles filmiseriaali "Anne, e lõpus" ainetel”  ning minu individuaalne ülesanne "Anne'i iseloomu tugevused ja nõrkused ning meetodid, mis ühele ja teisele aspektile tuge pakkusid." 

Meie filmianalüüsid valmisid samaaegselt Eesti Vabariigi 105. sünnipäevaga ja pühendasimegi need lood sellele tähtpäevale. Film toob välja palju ühishoolekandele olulisi mõtteid ja kasvatuspõhimõtteid, mis on olnud meie esivanematelegi omased ja mida rakendatakse ka meie hingeravikooli õppe- ning treeningtöös. Kasvatus kujundab paljuski inimese iseloomu, vaimse tervise ja hingelisuse. Kõike seda rõhutas sel aastal enda aastapäevakõnes ka Eesti Vabariigi president Alar Karis. Kõnes tähtsuselt teisele kohale tõstetud vaimse tervise teemas rõhutas ta eriti noorte inimeste vaimse tervise olukorra parandamise vajadust. Kõlama jäi ka see, et tähtsustada tuleb materiaalse elu kõrval ka hinge ning et igast inimesest, tema olemusest, suhtumisest ja suhtlemisest saab ühiskond alguse. Kõneledes Eesti inimarengu värske aruande kurbadest näitajatest vaimse tervise olukorra puhul, ütles president:   “Sageli on võti kinni meis endis. Selles, kuidas me kõik mõtleme ja ütleme, kuidas oskame ümberkaudsetega suhteid hoida, kuidas märkame teiste tundeid ja reageerime nendele. Kokkuvõttes on see üsna kõikehaarav lahendus, kuidas olla parem inimene endale ja teistele.” President lisas olulise viitena, et parem tähendab ka tervemat. 

Kasvatus ja selle kaudu kujunev iga üksikinimese iseloom on laiemas plaanis ühiskonda kujundav, aga teame, et iseloomudest sõltub veel enam. “ISELOOMUDEST SÕLTUB MAAILMA JA RAHU PÜSIMAJÄÄMINE” -  see armsalt Ingliterapeut Maryalt pärinev tsitaat on teadvuse tõstmise projektis meie teadvusesse juurdunud. Seega inimhinge arendamisel on väga oluline teada ja kasutada õigeid  kasvatusvõtteid.  Anne’i arengut ühiskonna vastuseisu kiuste, mis mõnes mõttes sarnaneb ka teadvuse tõstmise projekti arenguga ühisteadvuse vastuseseisu suhtes, kuna on liialt uudne,  sobib iseloomustama teine meie treeneritelt pärit MA GISK kuldreeglite seast:  “Kel vägi, see areneb kasvõi vägisi, s.t olude kiuste ja muust ilmast välja tegemata" (eesmärgi saavutamise, mitte isekuse mõttes).

Minu tagasiside Anne’i arenguloost järgneb siin. 

Anne sattus Avonlea külla Roheliste Viilkatuste tallu õnneliku juhuse läbi, sest perele, eakatele õele ning vennale Matthew’le ja Marillale pidi saadetama meestetööde abiks orbudekodust poiss, mitte tüdruk. Vaikne ja sissepooletõmbunud Matthew imetles juba esimesel koossõidul Anne loodusearmastust ja tarku mõttearendusi, millest algas südame sulamine. Tulevases kasuema Marillas toimus usalduse võitmine aegamööda, alates täielikust vastuolemisest sellisele eksitusele kuni tugeva armastuseni aja möödudes. Kogukonnas tekitas elav punasejuukseline tüdruk üsna palju tormi ja muutuseid. Nii Anne kui tema lapsendamise tõttu ta kasuvanemad pidid ühiskonna halvakspanuga hakkama saama ja sellest läbi minema, sest orb oli sellel ajal nii täiskasvanute kui laste teadvuses alaväärtuslik. 

Anne tugevusteks oli elurõõm, siirus, õppimishimu, tarkus, töökus ja loovus, sihikindlus ja eesmärgile orienteeritus, raskustest ülesaamise oskus ja ka eelnevast eluperioodist saadud teadmised, samuti õiglusetunne, hoolivus ja osavõtlik abivalmidus, oskus oma emotsioone ja ka väliseid olukordi lahata, mis arenes väga tarkade ja tolleaegses konservatiivses ühiskonnas piire ületavate mõtete ja ka tegudeni. Paljudele hakkas silma, aga esialgu nõudis ka harjumist tema eriline loodusetunnetus ja osadus sellega. Näiteks kasuema Marilla oli talle alguses öelnud, kui ta tuppa ja endale kübarasse õisi sättis: “Ära risusta ennast ja oma tuba lilledega!”, aga järjest enam hakkas ta last mõistma.  

Anne’i nõrkuseks oli impulsiivsus, üliemotsionaalsus, mõnikord valede kasutamine eesmärgi saavutamiseks. Selles impulsiivsuses tuli ette lobisemist piire tunnetamata, mis viis näiteks konflikti ka kõrgemast ühiskonnakihist pärit klassikaaslastega ja põhjustas nende perede suhtumise taas halvenemise.  Anne käis nagu noateral, mõistis ka ise seda ja lootis, et tuleks päev, kus midagi halvasti ei läheks.  

Anne minevik oli olnud senimaani ääretult raske. Orbudekodus oli ta teistest erinevana pidanud taluma kasvatajate ja kaaslaste ülekohut. Asendusperesse antult oli ta pigem teenijaks alandatud ja karmus ning ülekohus jätkus pererahva poolt. Sealt kujunes tema kujutlus- ja kirjandusmaailma armastus, mis oli tollel ajal olnud tema ainus reaalsusest põgenemise võimalus ja millega ta avaldas nüüd uues elus ka enda sõprades imetlust. Keerulistes olukordades soovitas Anne ka teistel kujutlusvõimet kasutada ehk loov olla, aga võimalusel aitas hädasolijaid alati ka reaalselt. Paraku pidi ta ka sellel oma raamatuarmastuse ja loovuse teel mitmel korral kaotusi taluma, sest nii nagu võeti orbudekodus talt karistuseks raamatuid, nii lõhuti tema ja ta sõprade meelis- ja loovuspaigana sisse seatud metsaonn, ometi vajas ta seda kõike nagu õhku. Kontrastiks oligi tema loovale küljele varasematest kogemustest pärit reaalse tegutsemise oskus, näiteks kiire ja ennastsalgav tegutsemine tulekahjus,  sõbra Diana väikese õe kriitilisest haigusseisust välja toomine.  

Kõige enam oli tema kasvataja rollis kasuema Marilla. Marilla kasvatusstiil oli nõudlik, mis arenes esialgsetelt karistustelt küll tüdrukut enam tundma õppides järjest enam mõistmisteks. Nõudlikkus oli vajalik Anne´i impulsiivsuse ja kohati mässumeelsuse vaos hoidmiseks. Nõudlikkus on meile teadvushariduse kooliski väga tuttav meetod, mille puudumisel ei saaks toimuda arengut. Tollases ühiskonnas oli muidugi ka religioon väga olulisel kohal ja Marilla õpetas Anne’ile ka igapäevast palvetamist. Anne oma spontaansuses tegi seda küll püüdlikult, see kujunes ta harjumuseks ja ilmselt sai ka abi, aga hinges oli esialgu mõelnud, et teeks seda täiesti teisiti - läheks ihuüksi suurele väljale või sügavasse metsa, vaataks üles ja tunneks seda palvet.

Üks meeldejäävaid kohti oli see, kui Marilla sõber, naaber proua Lynde esimesel kohtumisel orbu eelarvamusega suhtus nii, nagu seda tegi pea kogu kogukond, ja temale omaselt jõuliselt otse ja paraku alandavalt ka väljendus. Anne läks ägedaks ja vastas sama mõõduga. Olgugi, et Marilla mõistis Anne´ile tehtud ülekohut, pidi säilima tollele ajale veel eriti omane austus täiskasvanu vastu ja ta nõudis tüdrukult proua Lynde ees vabandamist. Anne keeldus esialgu kategooriliselt, ent nähes, et kasuema enda nõudmisest ei tagane, läks sellest vabandamisest läbi ja tegi seda ennastsäästval üliemotsionaalsel viisil, mis tegelikult ka proua Lynde sulatas. Siin ja veel mitmetes kohtades väljendus tema võime raskuste puhul otsustada, et teeb ära ja suutlikkus tehagi. Juba siis, kui filmi algul, eksituse ilmnedes ja Marilla nõudel oli Anne orbudekodusse tagasi viidud, olles küll ääretult õnnetu, ütles tüdruk endale, et otsustab nautida seda sõitu. Ta oli märganud, et peaaegu kõike võib nautida, kui otsustab seda teha. Tuleb vaid kindlalt otsustada. See seostub ka teadvuse tõstmise protsessis vajaliku mõtte seadmise ja otsustamisega, sest areng toimub skeemis “Mõte-sõna-tegu” ja seda toetab kooli slogan “MÕTE LOEB!”. 

Et lapsed õpivad paljuski eeskuju järgi, siis proua Lynde kindlasti enda keelepeksukombe, kaootilisusega, konservatiivsete juhtidega koostöös tekkinud vastuseisu tõttu positiivne eeskuju ei olnud, küll aga Marilla, rahuliku, tööka, sihikindla, ikkagi hooliva ja ka arenemisvõimelisena Anne´i näidatud suunas. Arenes lõpus õiges, paljuski ka Anne’i õiglustunde ja vaprusega näidatud suunas küll ka proua Lynde. 

Matthew oli enda lapsepõlvetraumadest tingitult peres alandlik ja vähe emotsioone ning sõnu välja ütlev, aga tema armastav toetus oli kogu filmi vältel igati tuntav ja Anne´le turvatunnet pakkuv. Ta oli kui väga vajalik rahulik tugipuu. Just Matthew oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel andis Anne’le eneseusku ja enesekindlust, kui tunnustas, et ta on väga vapper. Anne’i minevik ei olnud võimaldanud tal enda jaoks endast kujundada adekvaatset pilti ja seetõttu olid tunnustused väga olulised. Matthew õhutas ka Marillat rohkem Anne’i ja tema valikuid usaldama. Kartlikum Marilla andiski mitmel puhul viimase sõna Matthew`le. Näiteks kui Anne sõpradega linna tollasele kõrgseltskonna peole soovis minna. Kui Anne organiseeris naiste õiguste eest seisvat demonstratsiooni ja Marilla oli küsinud Matthew’lt tema arvamust, kas sellest tuleb midagi head,  vastas see: “Anne… , … ta tahab asju muuta paremaks, nii et me toetame tema püüdlusi”. Ta rääkis vähe, aga kui ütles, siis kaalukalt ja mõistvuse- ning armastusetundes. Nimetatud kogukonda raputava ettevõtmise juures avaldus ka Anne’i hulljulgus enda eesmärgi ja õigluse saavutamise teel, sest oli võimalus, et ei tulda kaasa, aga lõpuks selgus, et ikkagi kõik tulid tema taha. 

Anne ei olnud piiridesse kammitsetud, nagu tollane ühiskond oli. Ta puutus kokku mitmete täiskasvanutega, kes olid ka õnneks tolleaegsetest piiridest väljas, keda tema mõistis ja kes teda mõistsid ning tema avatust julgustavalt kannustasid  -  Matthew sõber preili Jeanne, Anne´i sõbra Diana eriline tädi Josephine. Nad aitasid maailma avaramalt vaadata ja toetasid otseselt. Tädi Josephine tasapisi avaneva isikliku suhte teema teise naisega andis Anne´le teadmise, et võimalusi on rohkem, kui esialgu paistab. Film on loodud Lucy Maud Montgomery 1908. aastal valminud raamatu “Roheliste viilkatuste Anne” põhjal. Kui arvestada, et raamatu ja filmi tegevus toimus 1808. aastal, oli sellistel teemadel kirjutamine ka autori poolt julge ja muutusi toov samm. 

Järjestikused kooliõpetajad olid kardinaalselt erinevad. Härra Phillips oli ebameeldiva iseloomuga, alandas ülekohtuselt mitmeid õpilasi, eriti Anne’i  just tema päritolu ja ehk ka tarkuse tõttu. Ta tegi seda iseenda probleemide ja komplekside tõttu, liiatigi alavääristas teisi õpilasi õpetaja suhtepunumine ühe õpilasega, mille valelikkus lõpus siiski ilmnes. Sellised alandamised jätsid ka Anne’i hinge kindlasti haava, aga kasvatasid veel enam talle omast õiglustunnet. Anne’il tundus olevat võime ka alati lootusrikkalt ettepoole vaadata, valusaid mälestusi juurde kogumata, sest ta oli ka nii toimekas, et pikalt nukrutsemiseks ei olnudki aega ega võimalust. Keerulise mineviku väga valusad mälestused küll aeg-ajalt erinevates olukordades esile tulid, aga silma jäi keskendatus positiivsele ja eesmärgile.   

Uut kooliõpetajat preili Staceyd tunnetas Anne kohe hingesugulasena sarnase pealehakkamise ja maailma muutva hoiakuga. Ta sattus kohe nii vaimustusse, et ei suutnud end ohjeldada teiste asjadest rääkides. Siin avaldus õpetaja nõudlikkus, kui ta kutsus Anne´i endaga vestlusse inimeste privaatsusest ja kirjutama essee keelepeksu ohtudest ja empaatiast. See oli mõjus kasvatusmeetod ja sarnases ka meie koolitööga, mis toimub ka enamjaolt kirjutades, kus me valukohti ja toimunut analüüsime. Kui Anne´i kirjatöö hävines, siis õpetaja uskus, usaldas  ja ütles sõnad: “Tagasilöögid võivad olla õnnistus”. Mõistan seda nii, et tagasilöögi puhul peadki süvenenult teemaga tegelema, analüüsima ja sellest läbi minema, mis annab vajaliku kogemuse uuele tasandile jõudmiseks. Teadvushariduse kogemusõppes toimub samuti. Õpetaja meetodid olid kõik progressiivsed ja lapsi tõeliselt eluks ette valmistavad. Temagi sattus kohe tagurliku valitsusega konflikti ja taheti eemaldada, aga laste ja ka tasapisi usaldama hakanud kogukonna abiga sai jääda. 

Anne’i suuremad sõbrad ka kindlasti mõjutasid teda. Diana oli rikkast perest, aga see ei seganud nende sõprust. Anne’i iseenesest head soovivad teod või tõe rääkimised olid koolipõlves juba mõnigi kord ebaõnnestunult lõppenud. Mõlemad siis iga kord jahmusid, et nii läks. Diana jäi siiski alati Anne’i juurde, lohutama ja kaaslaste suhtumist korrastama. 

Klassivend Gilbert näitas algusest peale ainsana poistest hoolivust ja õiglust, millest kujuneski ka vastastikune austus ja armastus. Anne oli alati avatud, ka armastuseasjadele mõeldes. Kui ta selleteemalisi küsimusi peres otse esitama hakkas, tõi ta sellegagi kui uue kevadtuulepuhangu, kus kasuvanematele nende endi minevik ja suhtelood meenusid ja kus nad ka hingelisuse poole sulama hakkasid senisest traditsioonilisest jäikusest. Anne oligi kogu sellele paikkonnale kui värskendav kevadetuul, muutes elu uueks, aga pannes inimesi ka sügavamalt elu üle mõtlema.  

Anne´i ja Ema Marilla kahekõnest toon tsitaadi, mis seostub ka otseselt Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskooliga: 

Anne: „Saame teha ainult oma parima, sõltumata sellest, mida teame või ei tea. Mina usun, et igas olukorras on midagi head, isegi halvas. See kasvatab iseloomu.“

Marilla:„Kergem öelda, kui teha. Aga see on tore viis asju näha.“

MA GISK teadvusharidus treenib ka iseloome. See ei ole lihtne teekond, aga vajalik, sest oleme teadvustanud iseloomude muutmise vajadust. 

Minule meenutab see lugu mõneti ka teist, meil hingeravikoolis varem analüüsitud, pea samal ajal kirjutatud raamatut “Salaaed” (F. H. Burnett, 1911), sest selleski muudab orvuks jäänud tüdruk ühe kogukonna - seal siis lossi ja selle elanike elu must-valgest värviliseks ja tervendab inimesi, oma helge hingelise olemuse ja loodusearmastusega. 

Tänan väga nüüdse suunamise eest armsat Ingliterapeut Maryat ja kõiki loojaid! 

LISA "Minu isiklik arvamus, miks on selle töö alateema ja filmi tegelaskuju õppurgrupi koosseisust just minule analüüsida antud." 

Leidsin peategelases endaga teatud sarnasust. Eelkõige samastusin tema loodusearmastusega ja võimega märgata lihtsates väikestes asjadeski võlu, ka olukordades positiivse külje leidmise võimega. See seostub mul näiteks eelneva elu kõigis ametites kiire kohanemisega, kus kõige üle on alati prevaleerinud võimalus inimesi aidata. 

Kui nimetada negatiivseid omadusi, siis ka minul on siin õppeprotsessis ette tulnud piiride õige tunnetamise teemat, mida olen ise näinud siirusena, kuid see on selgelt tasakaalust väljunud. See on väljendunud nii armsate treenerite juhistest täpses kinnipidamises tegudes kui ka suhtluses. Olen vigade näitamise eest väga tänulik! 

Anne’iga sarnasustena toon veel välja teadmistejanu, sihikindluse ja eesmärgile orienteerituse, võime raskustega hakkama saada ja näiteks püsivalt mingit ülesannet paremaks lihvida. Tema impulsiivsusest olen pigem tasakaalukam ja stabiilsem. Seda kõike on aga paremaks treeninud iseloomusid muutev teadvusharidus kuni loovuse ja hooldajaloomuse avamiseni, mida minus varem niisugusel kujul ei ole olnud. Samas on Anne’ilt palju õppida tema loovate lähenemiste, kõrgemate eesmärkide seadmise ja otsustava ärategemise osas, aga inspireeriv on ka tema võime alati olla tema ise, mitte teeselda kedagi teist, sest ka teadvuse tõstmise kool õpetab, et oluline on olla, mitte näida ja taunib meeldimise pärast olemist või tegemist, mida on ka minu veaks märgitud. 

Positiivsete külgede veel tugevamaks arenguks on vajalik kasvatusmeetod olnud nõudlikkus, aga ka rahulik selgitamine, mis oli ka Anne’i kasvatuses eelkõige kasuema, aga ka õpetaja preili Stacey poolt olemas. Näitena toon sellesama korra, kui õpetaja palus Anne’il kuulujuttude levitamise kohta essee kirjutada. Meie kogemusõppena toimuvas hariduses on treenerite nõudlikkuse ja selgituste kõrval ainulaadseks meetodiks arendamist nõudvate olukordade Elu poolt ettetoomine ehk see, mis arendamist vajab, tulebki lihtsalt elus vajaliku lahendamist vajava olukorrana ette. See on võimalik ainult kõrgteadvuse käe all kogemusõppes treenides. Kogemusõpe tähendab seda, et tihti antakse õppuritele enne kogemus, alles seejärel selgitatakse.  Peame ka palju toimuvat analüüsima nagu praegugi siin. Kindlasti on oluliseks meetodiks treeningud pingelistes olukordades ja enamasti järjest kõrgemal tasemel antud kordused, millest aina läbi minnes kujunevad uued harjumused ja parem iseloom. Anne'i kasvatus kujunes tema pereliikmete poolt armastusest kantuks aegamisi, teadvushariduse koolis on õpetus kogu aeg tingimusteta armastusest lähtuv, ka siis, kui  egotoimimist karmilt korrale kutsutakse, mille eesmärgiks ongi inimese enda senisest olemusest kõrgemale aitamine. Ka rasketes olukordades aidatakse samas alati jalgele jääda ehk nii nagu inglitel on tavaks korrata, ABI ON ALATI TEEL.

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, HÜP õppur, eluraamatu avastusgiid Hypatia Hübner

Inimiseloomu kasvatusest ja ühisteadvuse mõjust seriaali "Anne, e lõpus" ainetel. Juno analüüs

 

Armas lugeja!

President Alar Karis andis enda Eesti Vabariigi 105. aastapäeva kõnes edasi Tallinna Polütehnikumi õpetaja Merje Meerits'a järgneva mõtte: "Iga inimene on maailm..." See tähendab ühtlasi seda, et maailma loomine algab meist endist, meie mõtetest, sõnadest ja tegudest. On neid inimesi, kes on seejuures eeskujuks, aga on ka neid, kes enda sisemusest lähtuvalt loovad maailma, kus kellelgi ei ole hea olla.

Siin postituses, mis on pühendatud ka EV 105. sünnipäevale, saan aga rääkida positiivseks eeskujuks olemisest, sest MA GISK õppetöö raames on meile antud ülesandeks analüüsida seriaali "Anne, e lõpus", mis räägib noorest tüdrukust, kes on elu alguses orvuna justkui elu poolt hüljatud, kuid kes sellegi poolest kasvab igas mõttes vastutustundlikuks ja eeskujulikuks kodanikuks, sütitades enda hingetulega ka teisi. See meenutab mulle Oscar Wilde'i tsitaati, et: "Me kõik oleme rentslis, aga mõnel meist on pilk suunatud taevatähtede poole", aga samas ka, et: "Eeskuju ei ole peamine viis teisi mõjutada. See on ainus viis (A. Schweitzer)." Mõlemad tsitaadid on pärit MA GISK ülestõusustrateegia dokumendist, mis on kooli juhi ning medium-terapeudi Ingliterapeut Marya koostatud ja on meie kui õppurite jaoks olnud oluliseks õppematerjaliks. 

Sellised elulised eeskujud nagu "Anne, e lõpus" filmis saab näha, on väga vajalikud nii täiskasvanutele kui ka lastele, kelle iseloomu on veel võimalik ilma suuremate vastutöö konfliktideta suunata. Samas oleme meie MA GISK õppuritena kogenud ka seda, kui oluline on täiskasvanutelgi enda iseloomuga tööd teha. Õppetöö üheks olulisemaks eesmärgiks on olnud ka vastutustundliku hooldajaloomuse sütitamine, mis Anne's väga loomulikul viisil olemas oli. Ka lugupeetud president on alati ümbritseva märkamist ning inimese isikliku panuse andmise olulisust rõhutanud, öeldes ka viimases kõnes järgmist: "Sageli on võti ka meis endis. Selles, kuidas me kõik mõtleme ja ütleme.." Sellega saab vaid nõustuda. 

Kuna minu ülesandeks oli seriaali vaadates pöörata rohkem tähelepanu sellele, kuidas täitsid lapsevanema rolli filmi ühed peategelased Matthew ja Marilla, kes said ootamatult noore tüdruku hooldajateks ning kuidas nad siis kõik üheskoos kasvasid ja arenesid, siis käsitlen enda analüüsis kaudselt eeskujuks olemist nii Anne'st kui ka tema hooldajate vanemlikest rollidest lähtuvalt. 

Nimetatud seriaal on loodud Lucy Maud Montgomery 1908. aastal valminud raamatu “Roheliste Viilkatuste Anne” põhjal. See räägib orvuks jäänud tüdrukust, kelle kasvatajateks saavad õde ja vend, kes elavad koos ning kellel elu keerdkäikude tõttu enda perekonda ei ole. Seeläbi satub peategelane uude kogukonda, kus esialgu toimub kohanemine üle kivide ja kändude, kuid kus ta siiski pälvib ka teiste poolehoiu südika iseloomu ja mitmekülgsete annete tõttu.

Eredalt jäi meelde seriaali algusosa, kui Anne saabus Roheliste Viilkatuste maja juurde koos Matthew'ga, kes loomult oli väga kinnine, aga samas ka äärmiselt südamlik. Ta lihtsalt ei osanud ning julgenud välja näidata seda, mida ta tunneb ja mõtleb. Sellel ajal oli see tõenäoliselt üsna tavapärane, eriti meeste puhul. Kohale jõudes tuli uksele vastu Marilla, kes oli väga kohkunud sellest, et neile ei tulnud abiks poisslaps, vaid tüdruk, keda nad ei oodanud. Nad olid soovinud abilist talutöödeks, sest vanuse tõttu olid igapäevased tööd Matthew jaoks juba raskendatud. Anne sai sellest aru ning Marilla reageering oli tema jaoks šokk. Sellel hetkel oli keeruline tekkinud olukorda vaadata, sest Anne koges taas seda, mida ta terve elu oli pidanud tundma, kuid mõistsin, et see peegeldas eelkõige selle ajastu ühisteadvust, mis oli kohati eluliselt väga karm, sest inimesed pidid hakkama saama ka rasketes olukordades. Esialgu siis tunduski, et perekonna ühte sulamine ei pruugi minna kergelt ning tekkis küsimus, kas ja kuidas Matthew ning Marilla avanevad, et võetud rolli täita nii, et Anne tunneks ennast hoitud ning armastatuna. Üsna pea aga Anne’i avatud ja loominguliselt mitmekülgne iseloom muutis ka õde-venda ning välja koorus nende ääretult südamlik, aga samas ka vajalikul määral konkreetne ning piire seadev vaade elule ja kasvatusele. Arvan, et Anne sattus väga õigesse perekonda, sest kui ta oleks võetud näiteks mõne rikkama perekonna liikmeks, siis oleks teda olnud äärmiselt raske taltsutada ning olnuks suurem tõenäosus, et ta jääb teiste inimeste põlu alla või oleks teda sunnitud olema keegi, kes ta tegelikult ei ole. Seda kõike oli ta niikuinii juba varem orvuna kogenud. 

Matthew oli küll vaikne mees, kuid oli neid hetki, kus ta seisis Anne’i eest väga õigel viisil. Näiteks ütles Matthew Anne’i kaitseks, et iga idee on kunagi olnud modernne, kuni see seda enam ei olnud. See ühtib väga hästi ka MA GISK arengulooga, kus oleme korduvalt pidanud näiteks tooma selle, et nii mõnedki asjad, mis tänapäeval on juba tuttavad ja tavapärased, olid 20 või 50 aastat tagasi veel justkui teiselt planeedilt. Elu muutub pidevalt ja sellega on oluline kaasa liikuda. Ma arvan, et Anne’i tulek sellesse perekonda aitas ka Matthew'l ja Marillal seda mõista. Nende aeg oli talus justkui seisma jäänud, sest elati elu, mis oli saatuse ja pere poolt ette määratud ja mitte niivõrd seda, mida nad iseenda jaoks oleks soovinud. Kui Anne tuli, siis oli see nagu värske tuulepuhang või kevade saabumine peale pikka ja külma talve. See keerutas lahti seisva vee ja pani paljud protsessid tööle nii peres, pereliikmetes endis kui ka terves kogukonnas. Nii toimubki tervendus sügavamate mustrite tasandil elus eneses. 

Eelnevat kinnitas Marilla enda öeldu. Seriaali teises pooles toimus pööre, sest kooli tuli tööle uus õpetaja. Kuigi õpilased olid õpetajast väga vaimustunud, siis täiskasvanutest kogukond ei võtnud õpetajat kohe vastu, kartes, et tema õpetamismeetodid on liialt erinevad traditsioonilisest. Seetõttu oleks õpetaja pidanud peaaegu lahkuma, kui õpilased ei oleks teinud tema heaks toetusaktsiooni. Marilla aga ütles toimuval koosolekul, et ta on elanud suurema osa enda elust muutusteta, aga siis tuli tema ellu tohutu muutus. Ta sai seeläbi kinnitada, et see on ainuke viis areneda ja õppida. Siin meenub mulle tsitaat meie reeglite kullavaramust: "ELU TULEB LAHTISTE SILMADEGA VAADATA JA KUI KOHTAD MIDAGI, MIDA EI TUNNE, MIDA EI TEA, SAA TUNDMA, SAA TEADA, ENNE KUI KUULUTAD VASTUTULIJA ENDA VAENLASEKS VÕI KURJAJÕU ESINDAJAKS. ELU MUUTUB MEIE ÜMBER IGA HETKEGA JA KEEGI EI SAA SEDA SEETÕTTU VALEKS PIDADA, ET EI OLE VEEL MUUTUSTEST TÄIT ÜLEVAADET SAANUD." (UNIVERSAALNE ELU REEGEL; Ingliterapeut Marya)

Kui Anne’l oli kooli minnes keeruline, sest teda kiusati, siis ta soovis valu eest põgeneda kujutlusmaailma. Marilla oli aga seejuures pigem karm ja resoluutne, et Anne peab kooli minema. Kohati tundus see isegi liiga järsu lähenemisviisina, aga samas oli see ka mõistetav ja vajalik, sest Anne olekski muidu hakanud sellistes olukordades kõigest eemale hoidma. Võib-olla oleks Anne't aidanud selles olukorras ka MA GISK mõttetera, et "IME EI OLE MITTE ÕHUS LENDAMINE, VAID MAA PEAL KÕNDIMINE", sest spirituaalses hinge rollis taolist tunnet enam kogeda ei saa. Armas Ingliterapeut Marya on alati öelnud, et isegi kui on raske, siis Maa peal kehastumise võimalust tuleb sügavalt hinnata, sest hingele õpetab see kogemus väga palju. 

Marilla siiski ka kahtles selles, kas ta on käitunud õigesti ja mõtles, mida ta üldse ette võtma peaks, sest lapsekasvatamise kogemus puudus. Seetõttu küsis ta nõu naabrinaiselt, kes oli paljulapselise pere ema, kuid vastuolulise iseloomuga ja kuulujutte levitav. Vaatamata sellele, et Marillal tekkis kahtlusi ja segadust, tegi ta siiski lõpuks õigeid otsuseid, sest armastus Anne’i vastu näitas teed. Koolis tekkinud raskuste tõttu valetas Anne Marillale, et ta käib koolis ja seal kulgeb kõik hästi, kuid tegelikult oli ta loonud metsa enda koolimaja, kus ta käis raamatuid lugemas. Kuigi Marilla oli selle peale pahane, siis südames ta siiski tõenäoliselt mõistis Anne't. See oli samuti kooskasvamise koht, sest Anne sai aru, et see ei aita, kui ta põgeneb probleemide eest. Matthew ja Marilla kasvatuses oli seda tõe joont ka igati tunda. Ka karmus ja resoluutsus saab olla armastus teise inimese vastu, kui selle eesmärgiks on aidata püsida õigel rajal. Vanemad õppisid kindlasti ka seda, et kasvatus ei ole tavaliselt otsetee, vaid kulgeb käänuliselt läbi erinevate kogemuste lähtuvalt lapse enda pagasist ja kujunemisloost.  

Kui Marilla sai aru, et Anne’st sirgub juba noor naine, siis andis ta talle ka veidi rohkem vabadust, kuid see esialgu kulmineerus siiski ka katastroofiga, mille järel Anne’l ja Diana'l ei olnud luba enam omavahel suhelda. Vaatamata kogukonnas tekkinud probleemidele õppisid Matthew ja Marilla nendega toime tulema ja kui vaja, siis ka Anne’i eest kõnelema. Samas oli just Anne ise see, kes lõpuks enda annetega võitis kõigi südamed. Siinkohal sooviksin Anne'le öelda, et: "KEL VÄGI, SEE ARENEB KASVÕI VÄGISI, S.T, OLUDE KIUSTE JA MUUST ILMAST VÄLJA TEGEMATA (eesmärgi saavutamise, mitte isekuse mõttes)." See on samuti Ingliterapeut Marya poolt meile antud kuldreegel. 

Anne õpetas enda tarkuseteradega ka vanemaid, öeldes näiteks nii: "Ma usun, et igas olukorras on midagi head, isegi halvas. See kasvatab iseloomu." Inglikoolis on kuldreegel, et: "Iseloomudest sõltub maailma rahu püsimajäämine." See ütleb otseselt, et iseloom on väga oluline. Au sees on ka olukordade positiivselt vaatamine, mida film ülimalt hästi demonstreeris. Olukorras, kus Anne pidi Matthew ja Marilla kodust lastekodusse tagasi minema, sest arvati, et ta on ära võtnud Marilla perekonnale kuuluva prossi ja see talle väga haiget tegi, otsustas ta siiski vaadata olukorda positiivselt ehk teise nurga alt. 

Matthew ja Marilla olid harjunud elama kahekesi, töises rahus ja vaikuses. Kui Anne saabus, siis oli majas palju jutustamist, aga mõnikord ka teiste laste külaskäiku ja kilkeid. Seriaalis oli stseen, kus esialgu Marillat laste valjuhäälsus justkui häiris, aga siis ta seisatas korra ja naeratas, nagu oleks midagi meenunud ka iseenda elust. See näitas selgelt seda, kuidas ta selle rolliga üha enam ja enam kohanes, ei olnud enam nii resoluutne ja kohati ka kalk. Õde-vend pidid minevikus hakkama saama nendes tingimustes, mis neile oli antud ja Marilla tunnistas vestluses Matthew’ga, et kogetud elusündmused on teda teinud südamelt mõneti kalgiks. Oli aga aru saada, et ta seda tegelikult ei soovinud ning hakkas ka ise sellest välja kasvama. 

Kohati Anne’i avatus ka vanemaid šokeeris, mille peale Marilla reageeris nii, et Anne ei tohiks söögilauas teatud teemadest rääkida, Matthew aga soovis põgeneda. Arvan, et teatud olukordades ongi oluline piire kehtestada, aga see oli ka oluline teema, mida arutada. Täiskasvanu ei pruugi mõnes olukorras teada, kuidas on õige reageerida ja siis on oluline võtta aega, et selle üle mõtiskleda ja siis lapsega uuesti rääkida. Marilla seda tegi.

Kui Anne’l tuli teismeliseiga, siis ta pööras rohkem tähelepanu enda välimusele. Oma välimuse ja eriti juuste punase värviga ei olnud ta kunagi rahul olnud. Ühel hetkel soovis ta patsidesse punuda juuksepaelad, aga Marilla palus need ära võtta, mille tõttu Anne sai vihaseks ning küsis, kuidas Marilla võib nii tundetu olla. Seda olukorda võib vaadata mitmeti. Ühest küljest oli see hea, et Marilla ei lasknud Anne's edevusel ja välimusele keskendatusel kasvada, teisalt oli see olukord, kus valikuvabaduse andmine oleks olnud ka mõneti eakohane. Siiski ma usun, et Marilla käitumine oli õige, sest kõike tuleb alati vaadata konkreetse lapse või noore iseloomu kasvatamise kontekstis. Välimuse teema kulmineerus sellega, et Anne värvis enda juuksed mustaks ning kui ta sai aru, et see oli väga vale tegu, proovis neid valgendada, mistõttu olid juuksed lõpuks rohelised. Selle tagajärjel pidi ta juuksed lõikama täiesti lühikeseks. Marilla ütles seejärel ka õpetussõnad, et loodetavasti Anne nüüd mõistab, kuhu edevus teda viib. Inglikoolis on välimuse eest hoolitsemine olnud olulisel kohal, aga pigem nii, et inimese enda loomulik ilu domineerima jääks. 

Vanemad mõtlesid alati ka Anne tuleviku peale ning Matthew oli seisukohal, et kui nad tahavad Anne’le teha head, siis ta peab saama elada täiuslikumat elu kui neil see on olnud. Samas oli neil siiski raske sellega ka leppida, kui Anne hakkas huvi tundma enda juurte vastu ning kooli lõpetamisel pidi kodust lahkuma. Matthew ja Marilla esialgu kartsid, mida Anne’i vanemate otsing võib neile põhjustada ja kas ehk Anne siis nende juurest lahkub. Nad siiski mõistsid, kui oluline juurte tunnetus noore jaoks on ning koos saatjaga lubasid Anne’l minna iseseisvalt linna, et koguda infot enda vanemate kohta. See oli lahti laskmise ja aususe õppetund, mis vanemaks olemise juures on oluline. Sarnane olukord tekkis ka siis, kui Anne läks ülikooli ning Matthew'l oli keeruline välja näidata, mida ta tegelikult tunneb. Seetõttu käitus ta, justkui see teda ei huvitakski ja pigem keskendus sellele, et sulasepoiss Jerry saaks neid rohkem aidata, mille peale Anne muutus armukadedaks ja kurvaks. Kui aga perekond Anne’t külastades jälle kokku sai, tunnistas Matthew enda tegelikke tundeid, mis oli samuti vanemlikult õige käitumine. See on kindlasti midagi, millest ka tänasel päeval saab palju õppida. 

Anne õpetas nii enda vanemaid kui ka kogu kogukonda olema julge, tõene, innukas ja aktiivne ning see oli midagi, mida kõik need inimesed väga vajasid ja mida ka praegune ühiskond taga igatseb. See oli ilus perekonna kooskasvamise lugu. 

LISA. "Minu isiklik arvamus, miks on selle töö alateema ja filmi tegelaskuju õppurgrupi koosseisust just minule analüüsida antud." 

Arvan, et see konkreetne alateema on minule antud just seetõttu, et vaataksin sügavamalt lastekasvatuse ja üldiselt isiksuse ning iseloomu kujunemise teemat. Olen üles kasvanud Anne'ga võrreldes väga teistsuguses taustsüsteemis ja seetõttu olen pidanud õppima mõistma ja tunnetama väga erinevaid elukäike, et suuta suhtuda nendesse hinnanguvabalt. Hilisemas elus nii mõnelgi juhul ka läbi isikliku kogemuse. Iga selline analüüsiülesanne aitab sisse elada konkreetsesse ajastusse ning sellel ajal levinud hoiakutesse, suhtemustritesse ning kasvatusstiilidesse, mis annab palju laiema vaatepildi võrreldes sellega, mida ise kogenud olen. Olen aru saanud, et kui inimene elab väga heas keskkonnas, siis see ei tähenda veel seda, et ta enda potentsiaali tegelikult realiseerib, pigem võib ta jääda hellikuks ning puudub tahe midagi suurt enda, aga eelkõige teiste jaoks ära teha. Selle filmi vaatamine aitas aga tervendada seda kohta, et ka rasked tingimused võivad olla õnnistus ning kokkuvõttes palju õpetlikumad, kui miski muu. See aitab ka enda elus ettetulevaid keerukamaid kohti teisiti näha, keskendumata haledusele iseenda ja teiste suunas. 

Usun, et pidin just sellest aspektist lähtuvalt seriaali analüüsima ka seetõttu, et ma mõistaks paremini, kuidas perekonnana ja vanemana on võimalik koos kasvada ning mõistaksin, et elu ongi pidev looming ja loomine ning mitte miski ei ole lõplikult kivisse raiutud. Igas meetodis on oma head ja vead ning meetod areneb ka vastavalt sellele, kuidas elu muutub. Peab olema oskust inimesi sügavuti näha ning sellest lähtuvalt ka valikuid teha.  

Kui mõelda Anne iseloomu peale, siis minus on kindlasti sarnaselt temaga uutest lähenemisviisidest innustumise võimet ning sütitatult ka julgust nende järel liikuda. Ilma selleta ei oleks ma tõenäoliselt hingeravikooliga liitunud ning siia püsima jäänud. Teisiti öeldes on mulle alati meeldinud innovaatilised lähenemised, mis muudavad olemasolevat süsteemi ja õpetavad toimuvat nägema uuel viisil. Reeglipärasus ei ole minu jaoks tingimata vajalik olnud, seda olen ma pidanud õppima eelkõige hingeravikoolis ning mõistan nüüd ka selle olulisust. 

Anne on enda loomult väga loominguline, temal väljendus see looduses toimetades, rikkalikus keelelises väljendusviisis ning kujuteldavatesse sündmustikke sisseelamise võimes. Minus on samuti loomingulisust, aga teisel viisil. Siia hulka kuulub minu arvates teatud määral ka elu ja olukordade sügavam tunnetus ning seoste mõistmine, mis ka minus on võimena olemas ja on miski, mis eelkõige hingeravikoolis on esile tulnud.  

Kuna tervenemisteekonnal on olnud ka parasjagu raskusi, siis kindlasti on minus ka teatud määral sisemist motiveeritust takistusi ületada ning iseendale vajalikke eesmärke seada, hoides endas alal teadmist, et "MÕTE LOEB!" -  nii nagu Anne seda tegi. Olen selleks vajanud küll ka suunamist ja tuge, kuid ilma tahtepingutuseta ei oleks ma saavutanud seda, mille eest tänasel päeval ka rõõmu tunda saan. 

Positiivseid iseloomuomadusi aitab tugevamaks muuta see, kui on võimalik ennast mitmekülgselt väljendada ning proovile panna, ka uusi tegevusi katsetades. Eesmärgipärasust aitab tugevdada just konkreetsete eesmärkide suunas liikumine ning järjepidevuse hoidmine. Seda kõike on hingeravikoolis ka tegema suunatud. 

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, HÜP õppur, noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre