Armas blogilehe lugeja!
Seekordne blogiline väljaanne viib meid Tiksoja kaunitele loodusradadele. Olen selle aasta seenekorjamise hooajal käinud nendel radadel päris mitu korda ning iga kord olen saanud erineva üllatuse osaliseks ning nautinud rahustavat metsakümblust.
Oleme MA GISK kooligrupiga läbi töötanud Jaapani professori J.Miyazaki raamatu “Shinrin-Yoku. Jaapani tervistav ja lõõgastav metsakümblus” ning selle raamatu eeskujul seda teraapiat teadlikult ka kasutama hakanud. Raamatus on autori poolt metsakümbluse kohta väike selgitus antud, mille siinjuures välja toon: “Tegemist ei ole sõna otseses mõttes kümblemisega, ometi kümmeldakse kõiki oma meeli kasutades metsa keskkonnas, et kogeda loodust vahetult."
Oleme ka meie metsakümblusele avatud ning jagame oma muljeid alljärgnevate postituste kaudu.
Arieli esimene Tiksoja loodusrajal käimine
Töötan Maarja tugikeskuses tegevusjuhendajana ning saime 1. septembril teha koos klientidega väikese väljasõidu, mis õnnestus tänu meil viimast päeva tööl olnud alternatiivteenistuse noormehele, kes hea meelega oli nõus olema meile autojuhiks. Käisime Tartu linna piiril oleval Tiksoja matkarajal. Saime ennast maha laadida kena vaikse matkaraja läbimisega ning seda oli märgata ka meie klientides, kes näitasid üles huvi looduse avastamisest ning nende meeleolu ja enesetunne oli pärast seda väljasõitu märgatavalt rõõmsameelsem ja rahulikum.
Metsakümblus toetab igati ning ma sain oma klientidele metsaraja kõrval olevaid taimi ja ka seeni tutvustada. Palju oli sealsamas tee kõrval ja kraavipervel äsja pea välja pistnud väikseid võipuravikke, mida kuidagi ei saanud korjamata jätta, sest tean, kui maitsvad need seened kohe värskelt panni peale pandult või ja sibulaga praetult on. Käisin neid eraldi veel korjamas, sellel ajal kui teised RMK grillikohas vorstikesi grillisid.
Metsas tunnen ma ennast väga hästi ning mets aitab mul enda sees rahu hoida ja tasakaalu tagasi saada, eriti siis, kui miski on olnud rahutukstegev või kõik pole päris nii nagu võiks olla. Ka kliendid on alati väljasõitudel rahulikumad ja tunda on, kuidas loodus neile head mõju avaldab. Tagasi majja jõudes, puhastasin puravikud ning seekord siiski keetsin nad lihtsalt läbi, nõrutasin, jahutasin ja riputasin peale soola ning saime salatina teise söögi kõrvale prooviks süüa. Osad küll keeldusid seentest, aga ega kõigile ei peagi seened maitse. Teised aga sõid hea meelega ja kiitsid. Head olid küll. Lõpetuseks saab tõdeda, et loodus ravib ja tervendab! Soovitan kõigile looduse imelisest väest osa saama minna.
Armastusega, MA GISK õppurliige Ariel Raudsepp
Arieli teine Tiksoja loodusrajal käimine
Armas loodusesõber! Oleme koos kaasaga käinud nendel paaril viimasel nädalal mitmeid kordi metsas ning iga kord olen olnud üllatunud metsateele ette tulnud seeneleidude üle. Kõige huvitavam selle juures on see, et esimesel korral saime vaid pilvikuid, teisel korral kukeseeni.
Hoopis sealsamas tee peal nägin hulganisti kännuseeni ja ka juba vanemaid võipuravikke. Vaatasin neid seeni seal ja samas tuli armas kaasa ning kutsus, et tule, saad häid pilte kärbseseentest teha. Ma olin telefoniga metsas ikka pilte teinud ning läksin vaatama. Siis hakkas neid kärbseseeni riburada tulema. Nad on ilusad punase-täpilised ja efektsed seened ning saingi neist kauneid pilte, kuid sealsamas olid kasvamas ka haavapuravikud. Neid oli seal tõesti palju. Korjasin ja mõtlesin, et huvitav, selline pime kuusik ja kasepuravikud kasvavad siin, et kus need kased siis on, et peaksid ju kaskede juures kasvama. Ütlesin seda ka kaasale ning ümbrust vaadates leidis ta mõned haavapuud. Jah, oligi, kuid küllaltki hõredalt ja siis jäime mõlemad mõtlema, et ei teagi, mis vahe on haava- ja kasepuravikul.
Kodus siis vaatasime järgi: haavapuravik on oranžika kübaraga ja sirge valge jalaga, kasepuravik aga hallikama kübaraga ja jalal on sellised kasele omased tumedamad triibud: https://et.wikipedia.org/wiki/Kasepuravik Meie korjasime siiski haavapuravikke. Ämber sai imekiiresti täis nii haavapuravikest kui ka kivipuravikest, mida seal samuti ohtrasti leidus. Kuna kaasa võetud ämbrisse enam seeni juurde ei mahtunud, siis ei jäänud muud üle, kui võtsime kasutusele juba ka enda riided. Saak oli üllatavalt hea ning kodus meenutasime, et me pole kunagi varem niisugust puravikusaaki saanud, ikka on ka teisi seeni hulgas, aga seekord vaid puravikud, millele lisaks leidsin veel kolm väiksemat šampinjoni.
Kodus puhastasime seened ning panime omas mahlas valmistatuna purki. Lõpetuseks saab järjekordselt nentida, et loodus on võrratu ja iga metsas käimine võib olla nii erinev ja pakkuda imelisi üllatusi. Täna oli ka väga hea ilm ja metsavaikuses jalutamine pakkus tõelist naudingut.
Armastusega, MA GISK õppurliige Ariel Raudsepp
Arieli kolmas Tiksoja loodusrajal käimine
Tänan armsat Ingliterapeut Maryat, kes suunas mind organiseerima meie kooli liikmetele, kellel see võimalik, nädalavahetusel seenelkäigu kuhugi linnalähedasse metsa, kus oleks ka käigurada ja kuhu saaks kohale minna ilma maaliini transporti kasutamata. Samas ka juhendama seenelisi, kuidas tuntumaid seeni ära tunda ja mismoodi seeni toiduks kasutada või ka hoidisteks valmistada. Olin alles hiljuti käinud Tiksoja loodusrajal ning sealt kaasa toonud ilusaid puravikke. Tiksojal on olemas ka RMK poolt uuendatud lõkkekohad ning 1 + 2 km pikkused matkarajad korralike laudteedega, kus 1 km rajal on võimalik ka ratastoolis liikuda.:https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/tartu-jogeva-puhkeala/1656
Ülesande täitmiseks valisingi Tiksoja loodusrajale mineku, sest on kohe Tartu külje all ning sinna saab küllaltki lähedale liinibussiga minnes. Minuga ühinesid armas Juno ja Krista. Olime kokku leppinud, et sõidame kesklinnast linnaliini bussiga nr. 13 ning väljume viimases peatuses. Sõit ei olnud pikk ning edasi kõndisime juba jalgsi umbes 800 m kaugusel oleva matkarajani. Metsa jõudes hingasime sisse kosutavat metsahõngu ning olime esmalt metsakümbluse lummuses.
Seejärel hakkasime tasapisi liikuma ja seeni otsima. Esialgu polnud silmad veel harjunud seeni märkama ning esimesed seened, mis silma jäid, olid ilusad punaste kübaratega kärbseseened. Edasi kõndides leidsime juba mõne puraviku ja pilviku ning mitmesuguseid pilkupüüdvaid erilisi seeni.
Seeni leides, vaatlesime neid ning tutvusime seene ehitusega. Heaks võrdluseks oligi söögiseene ja kärbseseene tunnuste omavahel võrdlemine.
Meil kujunes välja kuidagi nii, et armas Juno soovis korjata neid söögiseeni, mida saab kohe metsast tulles pannile panna. Armas Krista korjas ka kupatamist vajavaid seeni, et teha neist maitsvaid kotlette. Mina jagasin oma leiud teistele ja jätsin korvi vaid need seened, mis vajasid veel kodus üle uurimist ning mida ma tavaliselt ei korja.
Seekordsel seenelkäigul oli ka mitmeid üllatusi, näiteks kuuseriisikate näol. Need seened on muidu head söögiseened, kuid tavaliselt on nad suuremalt jaolt ussitanud ning ega meiegi neid eriti korvi panna ei saanud, vahest ehk 2-3 seent. Armas Krista leidis ka ühe tõmmuriisika.
Oli ka šampinjone, osaliselt juba suureks kasvanud, kuid ühe kena seene armas Krista siiski leidis. Seal sain ka näidata, mis on selle seene tunnuseks, et ei eksiks seenemetsas šampinjoni asemel valget kärbseseent korjama, mis teadupärast on meie metsade mürgisemaid seeni.
Pildil noor šampinjon:
Valge kärbseseen:
Huvitavat ja põnevat on seenemetsas küllaga ning sealne rahulik toimetamine viib peast ka ajataju. Enne matkaradade alguspunkti jõudes, saime teha ka mõned välijõusaali harjutused ning seejärel suundusime grillikohta, et seal natukene keha kinnitada ning teha kokkuvõte nähtust ja kogetust. Arutasime läbi ka seente söögiks valmistamise ja kui mõni asi jäi veel rääkimata, siis tagasiteel bussipeatusse ja bussi oodates, sai veel lisa jagatud.
Seejärel aga mõtlesime läbida ka 1 km matkaraja, kus armas Krista sai enda kotlettide valmistamise jaoks juurde veel hulganisti pilvikuid. Minu seenekorvi said seekord erilised seened, millest ma esialgu veel rooga valmistama ei julgenud hakata.
Olen tänulik armsatele matkakaaslastele, kellega koos sai uuritud erinevaid seeni ja nauditud kauni päeva metsaimesid! Tänan armsaid treenereid, kes meid loodusrajale seentega tutvuma suunasid!
Armastusega, MA GISK õppurliige Ariel Raudsepp
Juno tagasiside blogisse
Tänan armsat Arieli, kes meie koolijuhi suunamisel korraldas seenelkäigu nendele kooligrupi liikmetele, kellel oli võimalik sellest osa saada! See oli ühtlasi tema jaoks ka õppeülesanne, mis seisneski sedalaadi ürituse korraldamises. Minul on seente korjamisega olnud kokkupuudet vaid põgusalt ning seda ka lapsepõlves, seega pidin tunnistama, et tegelikult suuri teadmisi selles osas ei omanud. See aga tähendas ühtlasi ka seda, et olin väga huvitatud sellest, millised seened selles metsas kasvavad, kuhu armas Ariel meid viis. Alustasime Tiksoja metsarajale minekut ilusal ja päikesepaistelisel laupäeval. Ilm toetas meie käiku ning andis meelolule positiivseid toone juurde. Olin varem antud metsaraja vastu huvi tundnud, kuid külastama ei olnud jõudnud, seega oli käik ka selles mõttes tore, et sain nüüd seda teha.
Asusime 2km metsarajale, kus armas Ariel sai tasapisi meile erinevaid seeni ning nende tunnuseid tutvustada. Armas Krista, kes samuti oli meiega, ütles toredasti, et meil vaikselt hakkas seeneradar tööle. Tõepoolest see nii oli, sest panin tähele, et esialgu silm isegi hästi ei eristanud maapinda ja seeni, sest ei olnud harjunud sellele tähelepanu pöörama. Mida enam aga seentele keskendusime, seda enam hakkasime neid ka märkama. Seegi oli nagu loodusesse ja pildi sisse minek nagu armas Ingliterapeut Marya on ikka soovitanud. On ju tavapärane, et oleme keskendunud üldisele, võib-olla on ka mingi konkreetne siht silme ees või peas palju erinevaid mõtteid ning seetõttu ei pruugi enam tähelepanu pisidetailidele jätkuda, mille kaudu avaneks aga täiesti uus maailm. Sisenesime justkui seeneriiki, mis meie ees siis üha enam ja enam avanes.
Sain päeva jooksul meelde tuletada juba tuntuid seeni, aga õppida ka uusi, mis oli väga tore kogemus. Ümbritsev loodus aga rahustas ja avas meeled. Hea oli jälgida ka seda, kuidas sügis saabub, millised on sügise saabumise tunnused nagu tegime ka armsa Magdalenaga koos Elistvere loomapargis käies. Rajal oli ka teisi inimesi ning perekondasid, kes olid nädalavahetusel, kas siis seenele või lihtsalt jalutama tulnud. Oli neid, kes liikusid tempokalt, aga meie võtsime rahulikult, et kogu metsa olemust endale ligi lasta, sest just see inimese psüühikale ja närvisüsteemile tasakaalustavalt mõjubki.
Rajal saime proovida ka sealseid spordivahendeid, teha väikese pikniku ning jagada seentest toidu valmistamise kogemusi. Armas Ariel tõi välja, kuidas seeni puhastada ning mida on võimalik nendest hiljem ka söögiks teha.
Mina korjasin seeni, mida oli võimalik kohe praadida, armas Krista ka neid, mida oli vaja eelnevalt kupatada. Koju jõudes võtsingi kohe ka seenekastme valmistamise ette, millest pilte jagan siingi.
Armastusega, MA GISK algõppe mentor-terapeut ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre
Krista tagasiside blogisse
Läinud nädala laupäeval toimus Tartu külje all Tiksoja loodusradadel armsa Arieli poolt juhendatud matka- ja seenelkäik. Kuna minul oli viimasest seenelkäigust möödas väga palju aega, siis tundsin selles osas teatavat põnevust. Olles liikumas Tiksoja loodusradade suunas, siis jäi meile kõigile silma erakordselt sirged puud, mis osutusid haabadeks. Tartus elades on mind kõige enam hämmastanud, kui ilusad ja elujõulised on siinsed puud. Mitte nüüd seda, et mujal neid pole, vaid kuidagi olen hakanud märkama seesugust looduse elujõudu. Kõik see on omakorda pannud mind mõtlema ühe saksa metsamehe puudega seotud tähelepanekutele tema oma raamatust, kus ta kirjeldas, kui keeruline on ikkagi ühel puul jõuda välja tervena kõrge vanuseni. Järelikult pidid nende puude jaoks olema eluks soodsad tingimused, kus neil ei tulnud konkureerida olemasolevate puudega valguse pärast, mida neil oli tarvis kasvamiseks.
Sellel korral me ei sisenenud Tiksoja loodusrajale alguspunktist, vaid tegime seda pisut varem välijõusaali juures asuva tee kaudu, kus oli näha ka mitmeaastaseid humala taimi. Ka neid olen ma näinud kasvamas väga iseäraliku koha peal, elektriposti küljes. Ikka joonistus siingi välja seesama hämmastav elujõud.
Järgmisel hetkel me olemegi juba Tiksoja loodusrajal ja valmis kuulama, mida armsal Arielil on meile mõlemale rääkida seeneriigi kohta. Kui aus olla, siis väga palju ei kulunud, kui esimene seen oligi nägemisulatuses ning sealt see meie matk ja seenelkäik võis alata. Hea oli kogenud seenelkäija käe all teha kaasa seesugust käiku, sest siis sai kõik vajalikud küsimused kohe küsida, mida metsa seenele tulles oleks hea teada.
Nii sain ühel hetkel juba piisava kindluse, et võiksin pisut kaugemale liikuda ja otsida juba ka julgemalt seeni. Tõsi, eks selleks hetkeks läks minul ka naljaga öeldes tööle nn. “seeneradar”, mistõttu jõudsin sinna, kus oligi juba tuttavaid seeni. Iga niisuguse käiguga on minul vähemasti nii, et siis aktiveeruvad varasemad kogemused. Nüüd siis meenusid lapsepõlve mälestused seene- ja marjametsa ning kõigi nende toiminguteni välja, mil valmis midagi kas kohe toidu lauale panekuks või hoopis talvevaruks. Eks niisugused mälestused tekitavad sees hea tunde kui meenuvad asjad, mis tegelikult muudavad ümber kogemused, mis varem varjutasid lapsepõlves kogetud häid aegu.
Tõsi, üht-teist oli ka sellel korral täiesti uut, sest teadvuse avardamiseks peab juba tuttava teadmise kõrvale lisama seda, mis seni teada pole. Nii oli mul võimalus esmakordselt kokku puutuda näiteks šampinjonidega ning varem armsa Hypatia poolt tuvastatud lemmaltsa paiskviljadega. Üllatav oli just see efekt, kui see paiskvili sõrmede all lõhkeb. Lemmaltsa kohta asub info siin: https://et.wikipedia.org/wiki/Lemmalts Tänan info koondajat! Loomulikult sai meil ka Tiksoja loodusrajal välijõusaalis trenni tehtud ning RMK poolt ülesseatud lõkke alal kaasavõetud einet nauditud ning sai jagatud ka muljeid seesuguse metsakümbluse kogemuse kohta.
Meie Tiksoja loodusraja käigu lõpetas vahva idee anda “Piparkoogipoisid” laulule päevakohase sõnumiga seade, mille me ka videosse võtsime ning mille hetk hiljem armas Juno ka meie ühte Fb. gruppi lisas. Õhtul valmis minu korjatud puravikest, pilvikutest, šampinjonist ja riisikatest imemaitsev seenekotlett.
Nüüd siis olen avatud järgmistele seenelkäikudele, matkadele ja muudele toredatele ettevõtmistele, mida elu on minu jaoks valmis pannud. Olen südamest tänulik, et sain osaleda Tiksoja loodusrajal toimunud matka ja seeneretke eest, mida juhtis armas Ariel ning minuga seeneriigiga tutvuma tulnud armsale Junole!
Armastusega, Krista Kommer
Armsad MA GISK õppurliikmed! Mul on äärmiselt hea meel, et sain teiega koos metsas seeni uurida ja metsakümblust nautida ning loodan, et järgmisel sügisel leiame uuesti tee mõnda imelisse seenemetsa! Olen tänulik meie kooli juhile, armsale Ingliterapeut Maryale, kes selle toreda idee meile välja pakkus! Järgmise seenehooajani!
Armastusega, MA GISK õppurliige Ariel Raudsepp
