Teisipäev, 23. veebruar 2021

NAERATUS ON PISIASI, SEE EI MAKSA MIDAGI

 


Armas lugeja!


Täna on meie armsa Eesti Vabariigi 103. sünnipäev. 

Sünnipäevalapsele tehakse ikka kingitusi ja meiegi mõtlesime, mida kinkida. Leidsime, et praegusel ajal on hea luua ja levitada midagi sellist, mis teeb inimestel tuju heaks, suunab neid pilku kõrgemale tõstma ja ehk ka omalt poolt head ideed levitama, mida looduse abiga väga lihtsalt ja kulutusteta teostada saab. 

Meistardasime puudele lumest naerunäod. Kuidas me selleni jõudsime ja kuidas see juba meis endis loojaina hingetule süütas, saate lugeda siin järgnevatest lugudest.


Dianka:

Minu armas tütar käis möödunud laupäeval koos sõbrannaga Viljandis koolitöö jaoks pilte tegemas. Viljandi lossivaremetest teisel pool rippsilda leidsid nad üllatusena eest naeratavad puud. Siin on sellest ka tema tehtud pilt, kus tähelepanelik uurija leiab veel teisegi naeratava puu, neid oli seal raja ääres veel.

Keegi oli naerusuud lumega puude peale vorminud. Olin kuulnud tuttavalt lasteaednikult, et nemad plaanisid lastega puudele lumest meisterdada käest kinni hoidvaid jäneseid, kes koos puu ümber keti moodustavad.  Ei tea, kuidas see neil õnnestus ja kas need naeratavad puud olid ka kuidagi sellega seotud? Igal juhul rõõmustasid need naerusuised puud armsat tütart ja tema sõbrannat ja nemad jagasid seda toredat uudist ka minuga. Oktoobris vaimse tervise kuul olime me loonud oma töökohtades naeratama kutsuvaid sõnumeid. Sellest talvisest leiust saime omakorda uue impulsi taaskord naeratust teistele edasi kinkida. Loodus pakub selleks ju lumerohkel ajal just välitingimustes põnevaid võimalusi. Saab teha lumega, lumele või isegi lumest midagi vormida. Eks ole lumememmedki ühed rõõmu toojad ja naeratuse hoidjad. Kui armsa tütre leidu meie kooligrupis jagasin, meenus armsale Ingliterapeut Maryale laul, mida tema lapselaps oli lasteaia lõpupeo puhul laulnud ja kus olid sõnad: "Naeratus on pisiasi, see ei maksa midagi". Nii sai sellest meie ühise sünnipäevakingituse kampaania loosung. 

Järgmisel päeval koju jõudes imestasin oma uksele ilmunud sildikese üle.



Muidugi tegi see sõnum meele rõõmsaks ning tõi üllatusest ka naeratuse näole. Mõistsin, et armas majanaaber Juno oli selle päeval minu uksele kinnitanud. 

Järgmisel päeval leidsin ka eurütmiakoolitusel osaledes akadeemia tualeti peegli kõrvalt kellegi hooliva meeldetuletuse, mis samuti kellegi siirast algatust ja hoolivat sõnumit kannab ning sedasi siseilma päikesepaistet toob.

Kõik see kokku loob tunde, et minu ümber elab rikkaid inimesi, kel on rõõmu, mida teistega jagada, sest nad hoolivad. Tänan kõiki jagamiste ja toredate leidude eest!

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, EL õppur, loodusravi ja õuetegevuste koordinaator Dianka alias Kadri Uiboupin 


Hypatia:

Minule see mõte koheselt meeldis, sest sobivad puud on nii koduõues kui töökoha territooriumil olemas. Kuna idee saamisel oli ilm loomiseks sobilik, siis tuli kiiresti reageerida. Samal päeval peale tööd, veendunud, et armsad teismelised tütretütred appi siiski tulla ei saa, võtsin üksinda loomise ette. Võimsad puud loomise alusena tundus eriti õige materjal. Koheselt tõmbas enese juurde minu tööpaiga akna all olev puudetrio. Kõik kolmekesi said vahvad näod pähe rõõmustamaks vaatajaid ja möödaliikujaid.


Seda oli tõesti eriline ja imeline tunne ka teha, sest justkui muudad seeläbi puud elavaks. Samas oled ju puudega otse kontaktis ja seegi on terviseks. Oli täiesti omalaadset kunsti loova kunstniku tunne ja sees ka küsimus, kuidas keegi nii geniaalse mõtte peale on tulnud ja miks rohkem ei kasutata. Praegu on koolivaheaeg, aga kui alles hiljuti lapsed ka koroona ettekirjutuste tõttu palju meie koolimaja õues viibisid, võinuks see olla üks tore koosloomine. Kuid selleks peab olema muidugi mõõdukas sula. Selliste mõtetega ja samas ka tähelepanuga, kuidas möödaminejad reageerivad, sai mitmeid võimsaid puid veel disainitud. Küll olid teed nii libedaks muutunud, et möödujad vaatasid sel hetkel pigem maha. 

Sõitsin rongiga koju ja kohe jätkasin maja ees. Siin on meil sihvakad ja hulga peenemad männid, Pääskülale omaselt, aga näod, küll väiksemad, mahtusid kenasti peale. Tegin ühe näo vastu naeratama väravast tulijaile, teise puu tervitama uksest õue astujat. Ka naabermaja sissekäik sai end jälgima ühe silmapaari ja naerusuu.


Siis leidsin, et ka aiaäärsele vahtrale võiks luua näo, üle aia rõõmsalt tänavale vaatama.

Kuna ilm oli hommikuse sulaga võrreldes jahenenud, siis lumi hästi kokku ei hakanud. Seega pidi palja käega palliks ja puule suruma. Siiski see kätekülm ei varjutanud seda rõõmsat elevust, mida selline loomine loob ja hea meelega oleks veel jätkanud ka tänaval, aga pimedus tuli peale.

Küll oli tore mõlemast aknast nüüd järgmiselgi päeval vastunaeratavaid puid vaadata. Mõjub sedaviisi, et ei saa tõsiseks jääda. Tunnetan seda nii, et sümbioosis puu energiaga loob südamenaeratust, mis on aga tervendav. Seda on praeguses olukorras meile kõigile väga vaja ja just seetõttu vajaks levimist. 

Tänan kõiki neid, kellelt selle idee saime ja armsat Ingliterapeut Maryat, kes meid seda ideed endi kodukohtades levitama õhutas!

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, EL õppur, loodusväe ja tunnetusravi töö koordinaator Hypatia alias Rita Hübner


Juno: 

Käisin õhtul oma kodulinnas Viljandis väljas jalutamas. Kuna meil oli teemaks naerunägude tegemine, siis meisterdasin kõndides mõned. Kõigepealt enda kodu juurde elektriposti külge, sest siin meil suurt puud ei ole.


Muidugi puust osa peale, mitte kusagile elektriseadmete juurde. Et juhul, kui inimesed siit mööda kõnnivad, siis kohe märkavad. Minu arvates jäi väga toredasti. See naerunägu püsis posti peal veel ka peale sajust ilma. Lisaks tegin näo veel ka Uueveski tee ühe puu peale, et katsetada kahte erinevat pinda. Kuna sellel puul oli väike samblatutikene, siis jätsin selle ninaks ja tegin silmad ning suu juurde.


Pildi peal ei ole samblatupsu ehk nii hästi näha, kui oli reaalselt, aga samas paistab siitvaates südamekujuline. Armas Ingliterapeut Marya ütles selle peale, et naeratab silmnähtavalt südamlikult.


Kui siis edasi jalutasin, mõtlesin, et kas minu majanaabriks oleva kaasõppuri armsa Dianka ukse juurde ei saaks kuidagi lumest naerunägu teha, et kui ta koolituselt tuleb, siis oleks tore üllatus. Mõtlesin ka tema uksel oleva sildi peale, millel ripub pärg koos võtmetega. Need kohad ei olnud aga sobivad lumest nägude tegemiseks ja tekkis mõte teha uksele hoopis väikene sildike. Kodust leidsin seinanätsu ja ca 5 minutiga oli üllatus valmis. Selgus, et see pakkus armsale Diankale rõõmu ja sellest on väga hea meel. Lihtsuses peitub võlu!

Tänan nii neid armsaid inimesi, kes omaalgatuslikult puude naeratustega kaunistamise ette võtsid kui ka armsa Dianka tütart, kes seda südamega märkas ja sellest emale rääkis! Samuti armsat Diankat, kes seda omakorda meie õppegrupiga jagas! Loomulikult ka  Ingliterapeut Maryat, kes idee edasi kandis ja mille kaudu see väikeseks Eesti Vabariigi sünnipäeva sisekampaaniaks vormus! 


Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, EL õppur, noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator Juno alias Merlyn Mandre


Täname üheskoos neid, kes ilma kellegi juhatuseta tegid midagi lihtsalt puhtast rõõmust ja näitasid seeläbi, et tähtsaim kingi juures on isetu toimimine ja lahke meel, mis ei mõtle, et miks ma seda teen ja mida ma selle eest endale vastu saan! 

Head Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva kõigile!

Armastusega, MA GISK 1. hingekobar





Esmaspäev, 22. veebruar 2021

H. CHR. ANDERSENIST JA MUINASJUTTUDEST



Armas blogi lugeja!

Selle postitusega kutsun Sind kaasa muinasjutulainele. Minu hiljutine tore kogemus oli kokkupuutumine armastatud muinasjutuvestja Hans Christian Anderseniga läbi tema elu ja loometeed tutvustava rändnäituse. Kirjanik kasvas üles vaesuses ja sai seetõttu tunda ka alandamist. Justkui argielu karmuse eest põgenedes liikus ta juba lapsena fantaasiamaailmas oma teatrimängude, laenutatud raamatute lugemise ja loomingu kaudu. Alustanud kirjanduse vallas luuletustest ja näidenditest, jõudis ta alles 30 - aastaselt muinasjuttude juurde ning just seeläbi võitis kogu maailma südame. Ometi oli ta ka hea käega kunstnik ja see on see, millest vähem tema puhul teame. Näituse oluliseks osaks olidki tema toredad paberväljalõiked, aga ka reisikirjade illustratsioonid. Tema viimase väljalõike foto on siin:

                                            
  
Teda küll ettelugemisega palju mõjutanud isa oli varakult surnud, hariduseta ema oli ränga töö läbi kurnatud. Lähedussuhetes ei läinud tal endal hästi, sest ta ei leidnud elus kahjuks vastuarmastust. Naised, kes teda paelusid, pidasid teda järjepidevalt "vennaks". Pere ja laste puudumisel polnud tal ka kindlat kodu, see aga võimaldaski palju rännata. Ta armastas käia just kultuurireisidel.


Talle meeldis väga inimeste meelt lahutada. Ta luges ette või jutustas enda loomingut, mõnigi kord samaaegselt paberväljalõigete loomisega. Ta armastas neid töid kinkida nii lastele kui suurtele ning oma tuttavate lastele koostas lausa raamatuid, kuhu liitis enda loomingu: väljalõikeid, kollaaže ja luuletusi. Siin pildil
allosas on näidatud imetabane kollaaž, mille andekas looja valmistas enne oma surma justkui hüvastijätuks maailmale.
  
                                         

Ta tegi oma elu muinasjutuks ja oli kõigele vaatamata õnnelik, sest ta oli juba noorena endale võtnud motoks järgmise: "Minu elu on ilus muinasjutt, õnnelik ja sündmustest tulvil."

Tema suur püüd oli levitada mõistmist, et inimest ei tohiks hinnata sotsiaalse staatuse järgi, vaid ikka vaimu ja ande alusel nii, et nähtaks inimest ennast. Samas peaks inimene ise alati ehe olema, mitte teesklema kedagi teist. Tema motoks oli, et tuleb olla, mitte näida. Selline mõtte kõrgemale ja õigele kursile suunamine seostub otseselt MA GISK kui hingeravikooli suunaga ja logolausega „MÕTE LOEB!“

Samamoodi suunamist teevad ka muinasjutud, aidates ka keerulistel aegadel. Muinasjutud aitavad mõtet kõrgel hoida, ergutavad fantaasiat. Nad õpetavad eristama head ja kurja, seda, kuidas raskustest üle saada, kuidas olla hooliv kaaslane, kuidas oma tööd hästi teha ning kuidas väärtustada armastust, sõprust ja perekonda. Toon ka tsitaadi hiljuti ilmunud raamatust Maria Ballarin „Elas kord .... Vanad head muinasjutud“ (Ühinenud ajakirjad, 2020):
https://www.rahvaraamat.ee/p/elas-kord-vanad-head-muinaslood/1429470/et?isbn=9789949696680#


                                             

„On väga tähtis, et muinasjutte ei unustataks, sest need virgutavad meie kujutlusvõimet, vormivad meie arusaamu ja ootusi, võivad panna meid maailma hoopis teisiti nägema.“ Et H. Chr. Anderseni muinasjutudki sisaldavad lapsepõlves kuuldud lugusid, mida vanad naised tööd tehes, näiteks kedrates, pajatasid, siis sobitub siia ka see tsitaat: „Lapsepõlves vanematelt ja vanavanematelt kuuldud õpetussõnad tuginesid kolmele hariduslikule alustalale: üldised väärtused, käitumisnormid ja sotsiaalsed oskused, mida enamjaolt anti edasi lugude ja legendidega.“ Maailmakuulsa kirjaniku produktiivsust väljendavad numbrid avanevad siin: https://et.wikipedia.org/wiki/Hans_Christian_Andersen

Oli hea meel seda Anderseni kodulinna Odense Linnamuuseumide ja H.C. Anderseni Maja poolt koostatud ning Taani Suursaatkonna poolt vahendatud näitust ka mõnekümnele lapsele tutvustada ning neid mõtteid jagada, aga ka selle üle, et paljud lapsed said vaadata näitusega kaasaskäivat Taani flmi „Metsluiged“, mille kunstnikutöö on teinud Taani Kuninganna Marghrete II.





Huvilistele olin vaatamiseks välja pannud ka H. Chr. Anderseni muinasjuturaamatud.



Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, EL õppur, loodusväe ja tunnetusravi töö koordinaator Hypatia alias Rita Hübner









Neljapäev, 18. veebruar 2021

ÜKS JÄRJEKORDNE LIHTNE MÕTE LOEB- KOGEMUSLUGU

Armas Taara tarkuste kasvulava uudistaja! Soovin Sinuga jagada üht lookest sellest, mis jõud on lihtsal, kuid siiral mõttel. 

Kord, kui oli ühes veebruarikuises koolitunnis juttu kodusest ülesandest, küsis koolipoiss, et miks me ei võiks hoopis kooki küpsetada. Õpetaja, püüdes ikka õppimisel arvestada laste endi huviga, leidis, et see on väga hea idee. Seda enam, et koogi valmistamine läheb kokku ka mahumõõtude teemaga, mida matemaatikas hiljuti käsitleti. Koos arutledes leiti, et kui jääb koduseks ülesandeks kook valmistada, siis võiks seda ka ülejäänud kooli õpilastega jagada. Saabuv sõbrapäev andis selleks ka suurepärase põhjuse. Pühapäeval peetud sõbrapäevale järgneval esmaspäeval tulidki kõik lapsed oma suure õhinaga küpsetatud hõrgutistega kooli. Vahepeal oli aga õpetaja leidnud, et kooke niisama ära kinkida on tore üllatus, aga hoopis põnevam oleks seada üles kohvik. Aga mille eest oma maiust lunastada? Olulisim oli sõbrapäeva tähistamine ja sõpruse mõtte väärtustamine ja et kingituse vastuvõtjal oleks võimalik samamoodi südamest midagi vastu pakkuda, nagu koogi valmistajad soovisid jagada. Nii saigi kohviku valuutaks sõpruse kohta käivad siirad ja heatahtlikud mõtted. 



Selleks, et need mõtted ka kuhugi alles jääksid, tuli need ostjal paberile kirja panna. 

Selleks, et kohvik hästi töötaks, jagunesid kõik klassi lapsed töögruppidesse- kes lõikas kooke, kes tõstis neid taldrikutele, muffinipaberitesse ja salvrätikutele, kes oli kookide letti viija, kes oli sõnumite vastuvõtja ja vajadusel ka tagasilükkaja, kui see kaup õiglane ei tundunud ja kes klientidele maiused kätte jagas. Uudis sedasorti erilisest kohvikust levis nii kiiresti, et kohe vahetunni alguses kogunes kohvikule pikk-pikk järjekord. Elevust ja sagimist oli kohviku ümber palju. Imestati, et kas tõesti saab hea sõpruse kohta käiva mõtte eest kooki! Jah, tõesti sai! Maiust oli mõeldud igaühele üks ports, aga hiljem selgus, et kui kõik olid juba oma osa kätte saanud, jätkus kooke veel ning kui tund tuli peale, siis jätkus kauplemine ka järgmises vahetunnis pärast koolilõunat. Kuna kooke jätkus enamgi, käidi neid veel hiljem koolimajas kõigile vastutulijatele pakkumas. Sellest ettevõtmisest said rõõmu kõik osapooled ning koogiküpsetajad olid tagantjärgi üksmeelsel nõul, et tahaksid edaspidigi midagi sellist ette võtta. 

Nüüd on valik neist sõpruse mõtetest kaunistamas klassi stendi.


Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, EL õppur, loodusravi ja õuetegevuste korraldaja Dianka alias Kadri Uiboupin