Pühapäev, 29. august 2021

MA GISK LOODUSRAVILAAGER “LOODUS RAVIB JA VÄESTAB” 31.07. - 5.08.2021 Pangodis

 



Armas lugeja!


Sel suvel sai teoks järjekorras 4. MA GISK loodusravilaager, kuhu tulid kokku meie endi peredest juba omavahel tuttavad sõbrad, aga ka üks uus laagriline. Esmakordselt MA GISK loodusravilaagrite praktikate ajaloos olid määratud laagri juhid kui laagrivanemad, kelleks said MA GISK 1. kobara liikmed  Juno ja Dianka. 

Lisaks oli laager üles ehitatud nii, et igale avatarliikmele oli antud oma valitsemispäev, mille läbiviimise eest ta vastutas ning mis oli ühtlasi seotud sel päeval toimuvate tegevuste ning omakorda erinevate dimensioonide esindamisega nagu näiteks elemendid (maa, tuli, õhk, vesi), taimed, loomad ja kuninglikku laadi inimlik kõrgus. Esimene valitsemispäev kuulus Ingliterapeut Maryale, kes laagri  üldise raami paika pani ning eeltöös individuaalseid andepõhiseid töölõike suunas ja juhendas, laagri sisse juhatas ning ka kogu laagri jooksul tähelepanelikult toimuval silma peal hoidis. 

Sobivate ja noortele laagrilistele eakohaste tegevustega rikastasid seda laagrit ka mitmed külalised, kes osalejatele uusi kogemusi ja teadmisi jagasid. Sellest saab lähemalt lugeda õppurite tagasisidest toimunule.

Järgnevalt jagavadki õppurliikmed oma laagrikogemusi, lähtudes enda avatari väepäeva teemast. 2 laagrivanemat tegid läbilõike tervest laagrist. Kuna armsale Matersile ei olnud antud eraldi avatarpäeva läbiviimise ülesannet, koostas tema oma osa samuti terve laagri lõikes, lähtudes oma kaastööst selles laagris. 

 

KOGEMUSEST KIRJUTAB: Magdalena Kalev, Algajate Baasõppe Tuutorgrupp




Armsad lugejad!

Muinasjutu "Metsluiged" sisu on ilmselt enamikule meist juba lapsepõlvest saadik teada ja tuttav. Julge, vapper ja vastutustundlik ning sihikindel peategelane Eliise päästis oma vennad sellega, et tegi teoks väga suure sisemise veendumusega ja jõuga selle plaani, mida talle taevased andsid ehk siis kudus nõgestest särgid oma vendade päästmiseks.

Meie neljandas loodusravilaagris oli just iseloomude teema läbivaks jooneks ja me kõik saime ennast mitmetes erinevates olukordades proovile panna, testida enda iseloomu ja omandada uusi kogemusi. Meie kooli üks peamine tsitaate on "ISELOOMUDEST SÕLTUB MAAILMA PÜSIMAJÄÄMINE" (Marya&Angels). 



Tõepoolest kehvade iseloomuomadustega ei jõua kaugele, kuid kuidas neid siis arendada?

Selleks on vaja Ingliterapeut Marya abi, et hakata oma iseloomu lihvima ja muutma, aga ka inimese enda tahet. Meie laagri lapsed, kellest mõned on jõudnud nooruki ikka tahavad ennast rohkem proovile panna. On väga hea tunne, kui midagi tuleb hästi välja, aga samas on vaja endas arendada ka neid oskusi, mis kohe ei pruugi õnnestuda. Iseloomuomadustega on ka nii, et häid iseloomuomadusi tuleb arendada. Mina sain seekordses loodusravilaagris panna proovile ennast   aktiivtegevuste instruktori õppurina, kes tegi oma praktikat koos tandemikaaslase armsa Matersiga meie MTÜ KULLARATAS meeskonnas. Kõik liikmed olid toeks ja abiks. Sain testida, milles ma olen tugevam ja milles on vaja veel pingutada ja harida ennast ning iseloomuomadusi parandada. Areng ei jää kunagi seisma, kuigi noorena arvasin, et kui kool on läbi, siis sellest piisab terveks eluks. Nüüd on vaade hoopis teine ja on tunne, et mida rohkem õpin, seda rohkem saan aru, kui on vaja teada. Suutlikkust saab alati juurde kasvatada ja igast kogemusest õppides. Mina kirjutasin metsaraja iseloomuribale "sihikindlus", sest ilma selleta ei saa elus edasi, kuid latt kuhuni jõuda peab kõrge olema, et mitte rahulduda enda tavapärase olekuga, mis tegelikult vähendab elu väärtustamist ja nautimist.

Laagris oli igal meie liikmel ka oma avatari valitsemispäev, minul 1.08.2021.

Päeva värv- pruun ja liivakollane

Päeva reegel: ELU ON LOOMISMÄNG, AGA ELUGA EI TOHI MÄNGIDA

Magdalena valitseb 1. dimensiooni, mis on Kivimite kuningriik, planeedi juured ja inimmõtte ideed.  Ankurmaterjalid- kivid, samblad, vesi, muld, tuli.



Eeltööna kuulusid minu ülesannete hulka enne laagrit läbirääkimised ja kokkulepped. Selle päeva töötubasid juhendasid noortejuht Silver ja male ning kabe õpetaja Anna, kellega ma töötan koos Rannu Pere- ja Noortekeskuses. Nendega toimusid meil väga meeldivad ja sõbralikud vestlused ja saime kokkuleppele sobivates kellaaegades ja kuupäevades. Mul on väga hea meel, et nad on mõlemad avatud suhtlejad ja nõus alati õpetama ja appi tulema, kui neile ettepanek teha. Meie laagrilapsed jäid väga rahule. Nad said uusi kogemusi ja kaasatud mõlema töötoa tegevustesse.



Slackline oli populaarne laagri tasakaaluliin.

Suurem organiseerimine ja läbirääkimine oli juba kahe organisatsiooni kutsumine laagrisse. Päästekoerte väljaõppega tegelev organisatsioon "MÄRJAD KÄPAD" ja Elva Päästekomando olid meeldivad suhtlejad nii kirja teel kui telefonis. Meeleldi olid nõus tulema veeohutusõpet läbi viima meie loodusravilaagri "LOODUS RAVIB JA VÄESTAB" ühel laagripäeval Pangodi rannas.

Kohale tuli kuus suurt vetelpäästekoera. Üks neist oli leonbergeri, kaks koera newfoundlandi ja kolm olid landseeri tõugu. Päästekoerte peremehed koos koertega demonstreerisid oma oskusi ja koertega päästmisviiside võimalusi. Tutvusime turvavestidega. Elva päästemeeskond tutvustas oma masinat ja selles olevat varustust. Noormehed said proovida hapnikuballooni ning said lähemalt uurida soojuskaamerat. Päästekomando meeskond jagas huvitavat ja harivat teavet brošüüride näol juurde. Kuna ilm oli tavalisest tuulisem, siis ühel hetkel kiirustas päästekomando meeskond taas inimestele appi aga päästekoerte meeskonnale saime tänuks laulda meie laagrihümni "Hümn päikesele". See tuli meie südamest ja oli väga armas meeleliigutus nii kuulajatele kui ka esitajatele.

Hiljem laagris kokkuvõtet ja tagasisidet jagades viidi läbi viktoriin teadmiste kinnistamiseks.


Selle päeva rahulikum töötuba oli male ja kabe, mida tuli läbi viima õpetaja Anna. Noormehed ootasid seda väga. Nad said palju häid õpetusi koos nuppude tutvustamisega ning lõpuks ka omavahel koos meeskonnaga mängida.


Päev oli põnev, vaheldusrikas ja meeleolukas. Tänasime kõiki meie juurde tulijaid nii, et päästjate mõlemad organisatsioonid said väga kaunid puidust tähed. Male ning kabe ja slackline töötubade juhendajad said kingiks meie liikmete isevalmistatud purgilaternad.

Meie laagripäev päädis minu jutustusega minu teekonnast avatar Magdalenani. Rääkisin enne armsale Hypatiale saua üle andmist, kuidas 9 aastat tagasi algas Ingliterapeut Marya juures minu iseloomu parandamise ja treenin.





Tänan Ingliterapeut Maryat, et mul on olnud au seda rada käia! Ma tänan kõiki liikmeid abi ja toetuse eest! Tänan meie laagri lapsi! Jagan teiega videot, tänades selle päeva töötubade õpetajaid ja kahte organisatsiooni.


Armastusega, MA GISK 2 kobara liige, ABT õppur, kogukonna koondaja ja peretööde koordineerija Magdalena Kalev 




KOGEMUSEST KIRJUTAB: Hypatia Hübner, Edasijõudnute Mentorliiga




Armas lugeja!

Tänan kõigepealt armsat Magdalenat! 

Minu avatari Hypatia väepäev oli laagri 3. päev, 2.08. Minu esindada oli  2. dimensioon ehk taimede kuningriik. Armsa Ingliterapeut Marya poolt lahti kirjutatuna: „puud, põõsad, lilled, mets ja värav vaimse informatsiooni ja teadmiste juurde". Päeva toonid olid tumepunane ja tumesinine, mis oli esindatud ka minu andepõhise rolli riietuses ja vihmavarjus,  ning päeva reegel ehk moto: IGA MÕTE LOEB JA MUUDAB ELU VÕIMALUSI. Päeva valitsemise saua võtsin üle laagri 2. päeva, 1.08. õhtul 1. dimensiooni valitsejalt armsalt Avatar Magdalenalt, tervitades kõike elavat ja tõotades võtta tähelepanuga osa järgmise päeva loodusväe avastamisest. Nii nagu mitmel selle laagri päeval, haaras minu päev otseselt sellist loodusväe avastamist ja mul oli hea meel omalt poolt selle tutvustajaks olla. 


Seekordse laagri nimi oligi „LOODUS TERVENDAB JA VÄESTAB“, aga nagu hingeravikoolile omane, siis oli väga suur tähelepanu just iseloomude kujundamisel paremaks ja kuninglikumaks. Sellesse päeva oli liidetud nii iseloomude karastamise teema kui looduse imelise toimimise uurimine ja seosed, millele meie koolis erilist tähelepanu pööratakse ja aidatakse ka luua. Metsaraja sissejuhatus algas meil maja terrassitelgis juba korduvalt käsitletud muinasjutu „Metsluiged“ ettelugemisega armsa Dianka poolt. Rõhuasetus selle raamatu juures on meil alati armsa Eliise eeskujulikul ja vapral iseloomul ning raskuste läbimisel oma vendade nõidusest vabastamisel. Mina saabusin üllatuskülalisena, lastele ja laagrilistele juba varasemast tuttava tegelase Ajaingel Hypatiana.

Enda tutvustuses nimetan alati taevalaotuselt Linnuteelt tulekut. Kui meie 2020. aasta alguse metsa-nääripeol koos näärivanaga esinedes olin rõhutanud iseloomude paremaks muutmise olulisust, siis nüüd olin laskunud vaatama, kuidas inimestel, ka meie laagrilistel selles valdkonnas ehk iseloomude muutmisega läheb. Sain tuua ka sõnumi väidetavalt sealsamas Linnuteel elava „Metsluikede“ raamatu peategelase Eliise poolt, tema saadetud rullkirja kaudu. Selles armsa Ingliterapeut Marya ideena varem ette valmistatud kirjas avaldas Eliise kahetsust selle üle, kuidas tänapäeval paljud lapsed looduse väest üldse osa ei saa, neil selleks võimalustki ei ole. Seal anti vihje meie läheduses asuvale metsarajale ja vastava rajaplaani asukohale. Telgi kaitsva katuse alt sukeldusime sõna otseses mõttes vihma sisse, sest terve see päev sadas. Lapsed leidsid ingliema lehvituse märksõna järgi meie laagrilipu aluse hõbekuuse okste vahelt nö aardekirstu koos raja kaardiga ja raja alguspunkti tuvastamise järel suundusime Pangodi järves asuvale Pikksaare poolsaarele.

Minu järgmine etteaste oli meie raja alguspunktis, poolsaarel asuva Pikksaare Vabadussõja mälestussamba ehk Vabadussõjas langenute samba juures. Armsa Magdalena sammast tutvustava kõne juurde lisasin meenutuse rasketest aegadest, kus inimestel tuli puudust tunda ja lapsedki pidid tihti täiskasvanutega võrdselt tööd tegema, kuid mille läbi karastuti iseloomudes. See oli sissejuhatus ka erinevaid häid iseloomuomadusi treenivale metsaraja läbimisele, ühtlasi ka armsa Eliise näitel, kes samuti vapralt vastu oli pidanud vaatamata raskustele.


Silmi kinni hoides pimedaina, ilma nägemismeele kasutamiseta looduse tunnetamise harjutuse järel suunduti läbi mahalangenud kasevõrast nö värava, mis juhatas koos sellele laotatud võrkmaterjaliga tavareaalsusest erinevasse dimensiooni, justkui müsteeriumisse, erinevate ülesannete ja vaatamisväärsustega rajale. Mina laagriliste poolt raja läbimist kahjuks ei näinud, kuna pidin suunduma järgmisesse punkti valmis rajaliste ette ilmumiseks ja Ajainglile asjakohaseks teabe jagamiseks. Seal siis põõsaste vahelt ilmusin, kui laagrilised parasjagu kätepikksilma kaudu kuivanud puu kõrgel tüvel "rähnivilet" uurisid, ja hiljem veel teinegi kord. Teistes punktides toimunut olen näinud mõnevõrra pildis ja videos.


Selle raja väga oluliseks osaks oli Peter Wohllebeni raamat: „Kas kuuled, kuidas puud räägivad? Väike avastusretk metsas“, mis on mõeldud eelkõige lastele, kuid on ka suurtele õpetlik ja huvitav lugemine, jagades teadmisi loodusest ja selle toimimisest.

Minu rännak selle raamatuga sai alguse kevadel, mil sattusin tänu ühe pärimuskooli õppekaaslase vihjele vaatama puude toimimist täiesti uudsel moel avanud dokumentaalfilmi „Arukad puud“ (Saksamaa, 2016). Filmis esinenud metsniku Peter Wohllebeni kohta uurides tundsin esmalt tema eesti keeleski avaldatud mitmetest raamatutest ära lasteraamatu, mida olin varem küll märganud, aga mitte süvenenud, pidades raamatukogutöötajana üheks sarnaseks paljudest looduseraamatutest, mida minu hallatavas raamatukoguski olemas on. Meie hingeravikooli armas treenerkond suunab neile omasel moel meid asjade olemusse sügavuti vaatama ja siinse treeningu käigus oleme puude kogukonnana suhtlemise teemat, ka inimühiskonnaga võrdlust analüüsima pidanud, mille läbi mõistmine ja teadmine kinnistub, ka selleks, et seda omakorda edasi jagada. Oleme pidanud uurima ka armsa autori teisi raamatuid. Seni olin seda raamatut ja selles jagatavaid teadmisi tutvustanud raamatukogutundides, nüüd siis oli suurepärane võimalus jagada looduses eneses, enda andepõhises Ajaingli rollis MA GISK loodusravilaagri metsaretkel Pangodis.


Seda raamatut olen lähemalt tutvustanud selle video kaudu:


Seda rada oli olnud väga tore ette valmistada, sest kui enne laagrit armsate Matersi ja Magdalenaga suvist rajapilti uurimas käisime, siis leidsime kohe järjepanu mitmeid detaile, millele raamatust otse tutvustuse sai juurde lugeda. See oli endalegi ütlemata huvitav, sest sai palju uut teada ja reaalselt objekte vaadeldes teadmine kinnistus. Nii sündiski osa sellel rajal teadmiste jagamise plaanist, mida nüüd esitada sain. Lisaks nimetatud rähnivilele oli rajal puuseeni, mille tekkimist samuti raamat tutvustab. Kõige olulisema osana tunnetan puude üksteisega juurte kaudu ja seeneniidistiku vahendusel suhtlemise ja seeläbi üksteise abistamise ja toetamise, nende inimühiskonnale silmi ette tegeva kogukondliku hooliva toimimise teavet ja selle jagamist, mis mulle endale teada saamisel oli tekitanud täiesti uutlaadi metsatunnetuse, kus väga olulisele, isegi lausa aukartust pälvivale kohale asetus jalge all ehk maapinnas toimuv.  Läbi raamatus esitatud valikvastustega küsimuste said lapsed teada veel huvitavat puude ja nende kaaskondlaste elust, näiteks kuidas sipelgad lehetäisid karjatavad, sest täide eritatavat puunektarit ehk suhkruvett toiduks vajavad. Väga huvitav oli järgmisel päeval Kiidjärve kuklaserajal lugeda infostendidelt selle kohta kinnitust, nüüd just sipelgate eluoluga tutvudes. Kuna kõik peatuspunktid olid meil ette valmistatud mingi oskuse õppimisena, siis minu poolt sisustatud viimane punkt oli meil sõnastatud imestumise õppimiseks looduse toimimise üle ja looduse ning inimese vaheliste suhete nägemise ning kogemisena. Kui lapsed olid igas metsaraja punktis endale neis punktides treenitavate iseloomuomadustega riideribad kogunud, siis nendele ribadele sõnade kirjutamiseks olin mina samaks hommikuks järelejäänud iseloomuomaduste valikust valinud järjekorras esimese, milleks oli „Vastupidavus“. See on kindlasti üks olulistest omadustest, mida meis õppeprotsessis ja lastes läbi selle laagri ja metsarajagi treeniti ja mida ka endas mitmes tegevuslõigus arenguna tundsin.


Sarnaselt armsale Eliisele oma vendade päästmisaktsioonil oli rajalistel vaja kogu rada läbida vaikides. Armas Dianka matka juhina vaid sai rääkida. Seega pidin lastelt vastuseid küsima nii, et nad näitasid vastuste numbreid näppude abil. Ka oli veidi harjumatu meie kokkupuutepunktides see, et ei saanud lapsi vestlusesse kaasata.  Lapsed olid tublid ja pidasid reeglit, kuulasid jutte ja jälgisid näidatavat huviga. Loodan väga, et kuuldu-nähtu ka kinnistus.


Raja lõpuosa kuni piknikupaigani sain läbida teistega koos ja osaleda grupijuhina ka Eestimaa Looduse Fondi poolt eestveetavas puude pealt samblike otsimise ja kaardistamise aktsioonis, millest osavõtt oli meie metsaraja 1 koostisosa.


Minu ülesandeks oli olnud ka kuusejoogi valmistamine ja pakkumine. Selle materjaliks oli minu Kiidjärve taluõue äärsest metsatukast tänuliku pöördumisega lõigatud väikese kuuse oksatipud, millest mikserdamise järel kurnatud kontsentraadile lisasin ingverit, mett ja sidrunimahla ja mille paigutamiseks armsalt Ingliterapeut Maryalt toreda suure vanaaegse pudeli sain. See koos rohelise joogiga sobitus hästi Ajaingel Hypatia poolt piknikulauale ja peale tutvustust, kuidas kuusk oma eriti suure klorofüllisisalduse tõttu sellise joogina manustamisel justkui seestpoolt päikesena meie organismi soojendab, proovisid seda hea meelega ka poisid, kes esialgu olid ära ütelnud.

Selles vihmas, kus vaatamata keepidele ja kummikutele oli siiski pikapeale rõskus kontidesse sisenemas, oli selline seestpoolt mõtteline soojendamine väga vajalik. Sooja andis ka samal ajal armsa Magdalena süüdatud lõke ja valminud soe toit. Looduse imed jätkusid, sest seal lähedal telkiv vähipüüdjate kolmik tõi meile näitamiseks ämbri püütud elavate vähkidega. Minagi ei olnud sellist pilti enam aastakümneid näinud, armsatele lastele oli see ka mõistetavalt tõeliselt huvitav, kuigi paari aasta taguses laagris olid lapsed ja mõned täiskasvanud sama kogenud.

Minu selle laagri üheks praktikaosaks oli ka enda väljapakutud teenuse ehk vana-eesti massaaži treenimine ja pakkumine armsatele õppekaaslastele. Kuna päevad olid kõik intensiivsed, siis tegin massaaži järjestikku varahommikuti, enne laagri ärkamist. Mulle meeldis väga ka see protsess, mis andis endalegi päevaks hea toonuse. Esmalt teise otsese aitamise läbi, teisalt ka füüsilise treeninguna, kuna tegijale on selline massaažiliik ka kogu keha haaravalt korralikult intensiivne. Sel, enda väepäeval, oli mul lisaks hommikusele planeeritud ka 2. massaaž, kohe peale Ajainglina etteaste lõppu, niipea kui koju jõudsime.


Seega ei saanud ma päeva jooksul palju teisi jälgida, nii nagu meile valitsemispäevaks ülesanne antud oli. Lisaks eelpooltoodule olin hommikul märganud armsate poiste väga keskendunud pikalt kestvat malemängu, millele oli õhutanud eelmise päeva kabe- ja maletöötuba. Õhtusel rivistusel andsin enda saua üle järgmise päeva energiahoidjale ja valitsejale armsale Diankale ühtlasi tänulikkust avaldades nii taevastele kui kõigile armsatele laagrikaaslastele. Toas rääkisin enda eelnevalt läbi mõeldud avatariloo pigem lastele arusaadavas keeles, milliste esinemise kaudu me kõik pidime kinnitama, et Vaim ei ole kuri ega kahjustav, kui olla armastav ja lahke ning kui ei võeta ette rumalaid nalju ega otsita kontakti teispoolsuse vaimudega, kes on allpool vajalikku sagedust ja taset ning kellega kohtumine ohuks võib osutuda. 



Seekordne laager erineski eelnevatest oma lühema kestvusaja ja intensiivsuse poolest ja et oli juba nii palju enam töötubade läbiviijaid ning ürituste organiseerijaid väljastpoolt meie meeskonnaringi. Väga meeldisid veeohutusepäev toredate suurte päästekoerte ja päästmisvõtete ning päästeauto tutvustusega, matkapäev koos matkajuhi poolse mesilaste tutvustamise, kuklaseraja ja Taevaskoja valduste  läbimisega, kuhu lisandus minul ka kodukandi tunnetus. Enda maakodu lähedastel nimetatud radadel siiski pikka aega ei olnud käinud, seetõttu oli nüüd hea võimalus.


Meeldisid armsa Magdalena tema kodukandist Rannust kutsutud külalised, ühtlasi töötubade läbiviijad ja nende juhitud tegevused, kus nüüd sai teada näiteks kabe reeglitest, kuigi armsa oma isa õpetusel olin kunagi palju mänginud ning seda oleme teinud ka laste ja lastelastega. Samuti saime teada lähemalt malest ja kogeda meie laagrilaste sügavat huvi ning oskust, jälgida slackline raja ülespenekut asjalikus ja lapsi kaasavas vormis. Saime nautida mitmete kandlete kooskõlamist ja imelisi laule pimeda muusiku Veronika töötoas. Kõiges selles kogesime professionaalsust ja pühendumust. Oli hea meel võõrustada lühiajaliselt ka neid külalisi, kes meie tegevuse vastu huvi tunnevad või kes juba ka eelkoolis õppimas, aga keda me seni veel kohanud ei olnud, sest see pidigi kõrgema plaani järgi toimuma alles nüüd. Laulsime palju, õppides seekordseks laagriks “Rahulaulu” ja seda aina korrates, kuni lõpuõhtu esinemiskavani välja. Koos laagri hümni ja muude tasapisi laienevas repertuaaris olevate lauludega on tunnetatav rahuloov ja headust kasvatav sõnum, lisaks meid pea igal hetkel toetavale looduse väele.  Nüüd, kui oleme laagris toimunut ka palju analüüsinud, selgineb üha enam, mis tähendab loodusesse sügavuti minek, müsteerium, kuidas peaks toimuma looduse vahendamine.
 
Assistendina oli minu pärusmaa veel laagri eel ja ajal asjaajamine, suhtluste ja  kokkulepete sõlmimise ja finantsarvestusega. Armsa Magdalena kõrval, kes on meil juba kogenud köögiemand, olen alati enam vastutanud ka toitlustuse vallas ja sain aidata laagritoidu kohaletoomisega. Kõiges selleski saame  iga korraga enam kogemusi ja vilunumaks. 

Siinkohal tänan kõiki kirjeldatud matkaraja, aga ka kogu laagri loomise ja panustamise eest, eelkõige aga armsat Ingliterapeut Maryat, kes kogu seda toimuvat võimaldab, juhib ja inglienergiaga toetab, samas lastes meil iga korraga ka enam iseseisvuda ja vastutust võtta. Nii tore oli küll kogeda ka matkarajal armsa Ingliterapeut Marya poolt varju pakkumist, mis tähendab seda, et igas peatuspunktis, kus pidin toimetama raamatuga, võttis armas Ingliterapeut Marya koheselt minu käest vihmavarju ja sõna otseses mõttes pakkus kaitset, mis mõjus väga turvaliselt ja mida on piltideltki tore tänulikkusega vaadata.

Tänan armsaid lapsi ja kõiki meie külalisi! Minugi andepõhise rolli laiendamiseks on vaja teadmisi, kogemusi, enese poolt läbi tunnetamisi ja kindlasti ka eeskujulikku iseloomu. Hingeravikool ja selles jagatav haridus selle kõige arendamist kõigile pakubki.   Olen kokku pannud ka metsaraja videoloo:



Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, EM õppur, looduse avastusgiid Hypatia Hübner






KOGEMUSEST KIRJUTAB: Dianka Uiboupin, Edasijõudnute Mentorliiga




Armas lugeja! 


Loodusravilaagrite läbiv joon, nagu ka selle nimetus vihjab, on alati olnud loodusega ühenduse soosimine alustades terve laagri kestel looduse keskel elamisest kuni erinevate loodust ja ennast looduse sees tajuma suunavate tegevusteni. Sel aastal aga viisime looduse raviva ja väestava võime kokku iseloomude temaatikaga. Sealjuures oli armsa Ingliterapeut Marya poolt suunatud fookus eriliselt sirguvate noorte ealiste iseärasustega arvestamisele ning neile sobilike tegevuste sissetoomisele, mis varasematest aastatest oluliselt pidid erinema.


Nii said noored kogeda erinevaid aktiivtegevusi ja juhendajaid, mitmekülgseid ja erineva intensiivsusega kokkupuuteid loodusega, aga sealjuures ka näiteks looduses liikumist toetavaid iseloomuomadusi lähemalt tundma õppida ning pöörata tähelepanu erinevatele endas ilmnevatele iseloomujoontele oma võimete kohaselt nii plussi kui ka miinuse poole peal. Seda võimaldas enda proovile panemine vajalikul määral nii laagris kehtivale korrale alludes, toimkonnatöös osaledes, omavaheliste suhete korraldamises, loodusretkedel mõningaid ebamugavusi taludes kui ka näiteks malemängus paaristööd tehes.


Olen tänulik selle nädala jooksul intensiivse ühiselt sisustatud aja eest, sest läbi saadud kogemuste ning tänu järgnenud analüüsile on mul olnud võimalus noorte hingeelu iseärasuste üle sügavamalt järele mõelda ning selle võrra üsna tundlikus eas noortega tegelemiseks end paremini tervemate suhete loomisele häälestada. 



Juba laagriks ettevalmistumine oli minu jaoks täiesti erinev varasemate aastate kogemustest, peamiselt selle pärast, et olin tandemis koos armsa kobarakaaslase Junoga määratud laagrivanema rolli täitma.


See oli minu jaoks põnev ja mitmeti suuremaid nõudmisi esitav ülesanne võrreldes varasemate laagritega. Teiseks oli hea kogeda laagri eelselt avatari poolseid juhatusi, mis laagritegevusi sisse juhatasid ja aitasid ette valmistuda, sisuloomes aktiivsemalt panustada ning ettevalmistustes kaastööd teha. Nii mitmedki ettevalmistused sujusid just tänu tihedale koostööle meeskonnakaaslastega, mille eest olen neile südamest tänulik. Kuigi laagris tuli ette tagasilööke tegevuste elluviimise käigus, mil selgus ka vajakajääke ühises koostöös ja suhtluses, siis kokkuvõttes jäid meelde mitmed kaunid hetked üksteise toetamisest ja tihedast koostööst, mida eeldasid kõik mahukamad ettevõtmised ning ka juba varasemalt sissetöötatud vastutusalade eest hoole kandmine. 

Minu avatari valitsemispäev oli 4. laagripäev, mille motoks olid inglid andnud "LOODUS RAVIB JA ANNAB ELUJÕUDU NING VÄEKAID MÕTTEID". Sellel päeval toimus meil väljasõit Ahja jõe kallastele, kus meie aktiivtegevuse instruktori väljaõppe praktikantide Magdalena ja Matersi kursusekaaslane meid lahkelt oma mesilas vastu võttis ning mesilaste hingeeluga kurssi viis.



Kui päris esimesest loodusravilaagrist tärkas minu armsate tütarde huvi ratsutamise õppimise vastu, millega tänaseni vanem tüdruk innustunult tegeleb, siis mesila külastamine tõstis mesindushuvi meie noortest vanima liikme teadvusesse, millest saime teada tema soovi mesindusega tegelema hakata. Südamest usun, et tal on olemas kogu toetus ja tahtekindlus, mida selle ettevõtmisega alustamiseks tarvis läheb! Tutvusime ka mesilastele oma koostöö ja töökuse poolest sarnaste putukate- kuklaste eluga ning saime teada mõndagi, kuidas sipelgad metsa tervisega tihedalt seotud on ja kuidas nad teiste eluvormidega suhestudes üksteise käekäiku mõjutavad kahjurite tõrje ja metsa tiheduse ja taimestiku muutumise kaudu.

Mitmetel lastel oli esmakordne võimalus kanuusõiduks, mis omakorda pani proovile meeskonnatöö ning õppimiskiiruse ja füüsilise võimekuse.


Lõpetuseks külastasime Taevaskoja pühasid kohti  ning saime kogeda selle koha iseärasusi seoses kohapärimusega.


Lõpuks ootas meid ühine piknik koos matkakaaslaste ja ülimalt abivalmi bussijuhiga, kes aitas meelsasti ka kanuude tõstmisel ja kõiges, kus tema käsi vähegi abiks ära kulus. Kokkuvõttes võib öelda, et sellest päevast said osalised kaasa nii looduse ravivaid kogemusi kui ka väekaid mõtteid ning elujõudu. 

Mulle väga meeldis luua selle laagri ettevalmistusena noortele läbimiseks labürinti läbi tiheda vaarikavõsa, mis sai esimese laagriõhtu rebaste jäljeraja tippkogemuseks, kust kõik omal käel pidid tee leidma ja läbi tulema. Laste poriste põlvedega püksid otsustati pikema mõtlemiseta esimesel võimalusel pessu panna. Samuti oli huvitav juhendada viimasel laagripäeval vesiroosikujuliste vesilaternate meisterdamist, mille juhatasin sisse jutustusega raamatust "Salaaed", mis meie iseloomudega tegelemise temaatikale kokkuvõtva punkti pani. 


Olen tänulik kõigile laagris osalenutele,  külalisjuhendajatele, meeskonnakaaslastele ja armsale Ingliterapeut Maryale, et see laager toimuma sai ning meie kõik päikeses ja vihmasajus selle kogemuse võrra kasvada ja küpseda saime. 


Minu videoesituses tagasivaadet laagrile saad näha siit: 




Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, EM õppur, loodusravi ja õuetegevuste koordinaator Dianka Uiboupin




KOGEMUSEST KIRJUTAB: Juno Mandre, Edasijõudnute Mentorliiga




Armas lugeja!


Tänan armsaid meeskonna- ja hingeravikooli kaaslasi endapoolse tagasiside eest! Võrreldes eelnevate aastatega oli sel korral mind ja armsat Diankat määratud laagri vanemateks. Varasemalt on kõik laagriga seonduv meie kõigi vahel ülesannetena ära jagatud. Sama toimus ka sel korral, kuid lisaks oli meil võimalik koos katsetada ka laagrivanema rolli. See, mida see endast tegelikult kujutab ja meilt eeldab, kujunes ettevalmistuste käigus, aga ka laagri ajal, mil pidime toimuvat laiema pilguga haarama ja tagama, et kõik vajalik saaks tehtud. Tagasivaatena saan öelda, et see ei olnudki sugugi kerge ülesanne ning peale laagrit leidsime mitmeid selliseid kohti, kus oleks saanud paremini toimida. Meil hingeravikoolis on aga eelkõige kogemusõpe, sest seeläbi talletuvad teadmised kõige paremini ning saab kasvada ka sügavam teadlikkus. 


Laagri avapäevaks oli armas Dianka ette valmistanud mandalajooga töötoa, mille juurde lisasime sel aastal ka üheskoos liiva peale mandala joonistamise. Meil oli kokkulepe, et mina räägin alguses veidi sellest, mida mandala täpsemalt endast kujutab. Tänapäeval on erinevaid värviraamatuid, kus saab mandalaid värvida, aga neid on võimalik ka ise joonistada või looduslikest materjalidest meisterdada. Korrapäraste mustrite värvimine on seesmiselt elavdav, sest ka värvid, mida kasutame, mõjutavad meid alati mingil viisil. Lisaks nende omavahelisest kooskõlast ja harmooniast tulenev rahulolutunne. Liivamandalal on aga peamiselt Tiibeti kultuurist tulenevalt rituaalne tähendus ning meie saime sellega kogu ülejäänud päevad sisse õnnistada. Sellele järgnesid ka laagriliste nö rebaste katsed, et kinnitada kõik täieõiguslikeks laagrilisteks. Raja valmistasime ette kahekesi koostöös armsa Diankaga. 


Teisel päeval jätkasime tööd liivakasti juures. Loovteraapias kasutatakse tihti erinevaid looduslikke materjale, ka liiva, millega laps saab tegeleda ning sinna sisse erinevaid kujutisi joonistada või lisavahenditega ennast igakülgselt väljendada. Meie aga kasutasime liivakasti selleks, et kirjutada sinna hommikul ja õhtul meid endid vallanud tunne. Olgu see siis positiivne või negatiivne, et vajadusel saaksime sellest siis omavahel ka rääkida. Selle jaoks joonistasime liivakasti ka puu kujutise, sest puu on nii inimese kui ka ilmapuu sümbol. Igal ühel oli seal oma oksake, kuhu sai kirjutada päeva peamise tunde või meelolu. Kuna ilm oli vahelduvalt ka vihmane, siis iga päev me liivakasti juurde siiski minna ei saanud, kuid päikesepaistelisematel päevadel leidis see sel eesmärgil kasutust küll. See oli ka minu jaoks omamoodi huvitav kogemus. Arvan, et saab öelda, et olgugi lihtne tegevus, mõjus see enda rütmilisuses terapeutiliselt. Juba päevale tagasi mõtlemine või siis enda tunde välja kirjutamine aitab seda enam teadvustada ja siis ka vajadusel muuta, kui näiteks tuleb välja, et tuju on pahur või siis on hoopis peale tulnud väsimus. 



Kuna meie laagri läbivaks jooneks oli enda iseloomu tundma õppimine ja selle treenimine, siis selleks oli meil külluslikult võimalust ka seetõttu, et ilm ei olnud igal päeval päikesepaisteliselt soe. Pidime hakkama saama nii vihma kui ka tuule käes ning vastavalt sellele ka endi tegevusi ja plaane muutma. Näiteks teisele päevale planeeritud veepäästekoertega kohtumise ja päästeautoga tutvumise ajal vaheldus ilm päikesepaistest kuni tuule ja vihmani. Seega saime kõik ka enda nahal kogeda seda, kas meil on piisavalt kannatlikkust ja iseloomu sitkust, et kõigele vastu pidada ning toimunule kaasa elada. Nii nagu teevad igapäevaselt need inimesed, kes on end pühendanud teiste inimeste päästmisele, olgu need nii rasked olukorrad kui tahes. Igapäevast elu elades selle peale tõenäoliselt palju ei mõelda, mida see tegelikult tähendab.


Olen nendele inimestele väga tänulik, kes endi igapäevast või siis lisatööd sellisel viisil tutvustasid. 

Eriti sajuseks läks ilm aga laagri kolmandal päeval, mil läbisime metsarada, mis oli lastele ja täiskasvanutele spetsiaalselt välja mõeldud nii, et see oli tähistatud erinevate punktidega, kus oli vaja täita ülesanne ning seeläbi treenida mõnda olulist iseloomujoont. Eeskujuks oli Eliise muinasjutust "Metsluiged", kes vaatamata kõikidele raskustele töötas selle nimel, et enda vendade nõidusest päästmiseks nõgestest särgid valmis kududa. Kanuumatka ajal saime aga kogeda meeskonnatöö tegemise oskust ning võimet elujõel edasi liikuda. Minul oli nendel päevadel ka pildistaja ja videoklippide tegija roll. 




Olen kõikide nende kogemuste eest tänulik, ka meeskonnakaaslastele, kes ühes või teises töögrupis intensiivselt ettevalmistusi tegid. Tunnen järjest enam, kuidas kasvab suutlikkus erinevates olukordades hakkama saada ning jalgele jääda. Selliseid kogemusi vajavad väga ka tänapäeva lapsed, kes elavad pigem korterites ning linnades, kus võimalusi ennast tõeliselt proovile panna napib. Ka seetõttu otsivad nad selleks võimalusi, mis vanematele ei pruugi meeldida ning mis kokkuvõttes ei ole kasulikud neile endilegi. 



Minu avatariväe päevaks kujunes kolmapäev, mis tähistas 4. dimensiooni. Selle puhul on tegemist juba ka hingede tasandiga lisaks füüsilise keha ja materiaalse maailma erinevatele kihtidele. Selleks, et jõuda hingeni ja toimida hingestatult, peame paratamatult tegelema ka keha tasandiga, seda puhastama ning treenima. Seetõttu oli see minu arvates igati loomulik päevade temaatiline kulgemine, sest eelnevatel päevadel saime just keskenduda sellele, kui sitked me oleme füüsilisel tasandil ja kui hea kontakt on meil looduslike elementidega, kes meid kehastumises igati ja alati toetavad ning millele me saame jõudu juurde anda, kui me seda ise soovime. See kõik on eesmärgiga jõuda lõpuks välja enda hinge tegeliku eesmärgi ja andeni ning ka enda kõrgema olemuse tundma õppimiseni. 


Selle ilmestamiseks olin koostöös armsa Ingliterapeut Maryaga välja valinud videoklipid multifilmist "Lõvikuningas". Eelkõige seetõttu, et seal on hästi välja toodud just vastutustundlikkuse ning enda tegelikku hinge rolli astumise teema. Seda ei ole alati kerge teha ega ka teadvustada, sest elul on omad keerdkäigud, kuid siiski vaatamata kõigele suunatakse meid järk-järgult selles suunas.



Vestlusele eelnes aga armsa pimeda muusiku, Veronika väikekannelt tutvustav muusikaline töötuba, kes tuli meie laagrisse vabatahtlikult enda annet jagama. Kannel on imelise tooniga pill ning kõik lapsed said sellega mängimist ka proovida. Muusika on midagi, mis inimese meeleolu alati tõstab, eriti kui tegemist on kõrgemate helide ning ka elava muusikaga. See on üks tööriist, mida igaüks saab enda hinge või teiste hingede kosutuseks kasutada. Seda avavat ja ravivat toimet kasutatakse ka muusikateraapias. Tänan omalt poolt Veronikat, kes andis enda panuse, et minu avatari väepäeval aitas muusikaga kaasa hingede avamisele, aga ka rahustamisele. Tema töötuba peegeldas selgelt seda, mida on võimalik enda andega korda saata vaatamata sellele, kui on näiliselt mingisugune suurem takistus. Tema puhul siis nägemisvõime kaotus. Ka minu töötuba puudutas seda aspekti inimese elus, kus tuleb läbida erinevaid takistusi ja pöördepunkte, et enda saatusele vastu astuda. Sain seejuures sisse põimida ka enda kogemusi hingeravikoolis õppides ning tervenedes. 



Sama päeva õhtul oli meil ka laagri lõpupidu, kus meil 1. ja 2. kobara koostööna oli ka lühikene eeskava, millele järgnes ka pillimäng ning lõkkejutud. Ka sel korral pidime muutuvate olude kohanema ja testima, kui hästi me selleks võimelised oleme. 


Tänan kõiki, kes omalt poolt laagri korraldamisse panustasid ja eriti armsat Ingliterapeut Maryat, kes laagri eel ja ajal tegevuste kulgemist koordineeris ja enda valvsa silma all hoidis! 


Minu tagasivaade laagrile avaneb videona siin:





KOGEMUSEST KIRJUTAB: Maters alias Maret Raudsepp, Algajate Baasõppe Tuutorgrupp





Armas lugeja! 2021. aasta loodusravilaagri ettevalmistustööd algasid tegelikult juba kevadel, mil valmistusime Maarjapäeva üritust läbi viima ning mille raames sai kavandatud Pangodi järve ääres Pikksaare RMK matkarajal ka “Metsluikede” muinasjutu ainetel teoks tehtud enda sisse vaatamise ja mõtisklemise rada. Seda rada saigi hakatud järjest täiustama ja arendama ning sellest pidi edaspidi kujunema ka minu ja armsa Magdalena ametikooli praktikatöö esitlemise koht. Ettevalmistustööd said õigeks ajaks valmis ning laager võis alata.


2021. aasta loodusravilaagri esimene päev, INGLITERAPEUT MARYA valitsemise päev, mille juhtmõtteks oli: ISELOOMUDEST SÕLTUB MAAILMA PÜSIMAJÄÄMINE! 

Päeva värv: TAEVASININE, VALGE, PÄIKESE-KULDNE.

                       .


31. juulil algas loodusravilaager. Keskpäevaks olid kõik laagrist osavõtjad kohale jõudnud ja asunud telke ülesse panema. Hoolsatel söögitoimkonna liikmetel oli selleks ajaks valminud juba esimene laagrilõuna ning pärast kehakinnitust arutati läbi päevaplaan.
Esimese töötoana, ringtöötoana, alustasid lapsed enda uutele vormiriietele nimede peale kirjutamist, seda nii särkidele, rättidele, mütsidele kui ka istepatjadele. Laagrist osavõtjad kirjutasid oma nime ka 2021. aasta loodusravilaagri nimetusega lipureale, mille sättisime kahele kuivanud kreegipuule, kuhu olid jäädvustatud eelmisel aastal laagrist osavõtjate nimed.  



Päeva teisel poolel viis armas Dianka läbi mandalajooga töötoa, mis häälestas meid  eesootavate laagripäevade lainele ning mis tipnes ühistööna liivale valminud mandalaga.

  


Laagri esimese päeva lõpus läbiti rebasteks ristimise teekond, mis algas Aafrika keksuga ja liikus üles köögi terassile “ränki” takistusi läbides ning suundus “Salaaeda,” mis tuli ennast ületades, raskusi ja okkaid trotsides läbida. Ristimise teekonna läbimise järel võis laagrist osavõtja lugeda ennast täieõiguslikuks laagri liikmeks.  


                                   


Nüüd võis ennast vabalt tunda. 



Laagri teine päev, 1. august, AVATAR  MAGDALENA valitsemise päev, mis kandis juhtmõtet: ELU ON LOOMISMÄNG, AGA ELUGA EI TOHI MÄNGIDA! 

Päeva värv: PRUUN, LIIVAKOLLANE. 

Päev algas laagri lipu heiskamisega, hümni laulmisega ning laagri lastele uue vormi kätte jagamisega. 



Pärast hommikusööki oli laagrisse jõudnud Rannu noortekeskuse juhataja Silver, kes näitas, kuidas paigaldada slackline tasakaaluliini, sealjuures noori igati kaasates ja juhendades. Lastel oli slackline peal esialgu päris palju tegemist, et sellel püsima jääda. 



Päevaplaan oli tihe ning juba tuli hakata Pangodi järve äärde veeohutuspäevale minema. Kohale olid kutsutud veepäästekoerte grupp “Märjad käpad” ja Elva Päästekomando auto.


 

Aeg möödus vetelpäästjate tööd jälgides kiiresti ning varsti tuli laagrisse tagasi minna, sest  meid oli juba ootamas Rannu noortekeskuse male-kabe ringi juhendaja Anna, kes tuli enda teadmisi meiega jagama. Kui mängu nupud ja reeglid olid selgeks saanud, siis võis mäng alata. Lapsed olid malemängust tõeliselt huvitatud ning võtsid veel järgmiselgi päeval nupud nurgast välja, et mõttetööd teha.


Päeva lõpetas mõtisklus liivakasti juures, kuhu armas Dianka oli joonistanud suure elupuu, sellel oli sama palju oksi, kui oli laagrist osavõtjaid. Igaüks sai valida enda jaoks oksa, mille juurde tuli kirjutada emotsioon, meeleolu või mõte, mida tundis endas esile kerkivat. 


Minu igahommikuste tegemiste hulka kuulus päevakava kirjutamine.

Sai ka enne laagrit restaureeritud tahvlile kirjutatud laulusõnad, kuid siis jäi tahvel enda hooletuse tõttu ööseks välja ning vihma sadades läksid osad laulusõnad “voolama”, mida seejärel püüdsin taastada (pildil).


Laagri 3. päev, AVATAR HYPATIA väepäev, mille juhtmõtteks oli: IGA MÕTE LOEB JA MUUDAB ELU VÕIMALUSI!  

Päeva värv: TUMEPUNANE, TUMESININE.

Kolmandal laagripäeval oli kavas metsaraja läbimine muinasjutu “Metsluiged” ainetel ja peategelase Eliise iseloomujooni järgides. Rada oli laagri ettevalmistuste ajal mitmeid kordi läbi käidud ja ülesannete punktid armsa Magdalena valmis õmmeldud põlledega ära märgitud. Metsarajal liikumist juhendas armsa Dianka koostöös Ajaingel Hypatiaga. Rada oli muinasjutuline, põlistest puudest ümbritsetud ja mitmekesine, kus sai vaadata, katsuda ja uurida luubiga lähemalt samblaid, samblikke, puutüvesid, vanu kände ja taimi. Uudistati kõrgel kuivanud puul rähni- vilet, kasekäsna kasepuul, suures koguses puuseeni ning palju, palju muudki. Armsal Ajainglil oli kaasas P.Wohllebeni raamat “Kas kuuled, kuidas puud räägivad?” ning ta tõi sealt välja huvitavaid seoseid ja tähelepanekuid ka meie metsarajaga seoses.

Muinasjutt algab:


Enne rajale minekut peatuti Vabadussõja ausamba juures, kus räägiti ülevaatlikult vabaduse eest võitlejatest ja nende vaprusest ning ausamba saamisloost. Seejärel asetas armas Magdalena ausamba jalamile küünla. 

Enne metsarajale minekut tuli metsavaimudelt luba küsida, koputades selleks üles pandud tahvlile 3x. Luba saadud, võis rajale minna, kus ei tohtinud enam sõnakestki rääkida.  


Algas iseloomutreeningu rada, kus vihmase ilma ja paljaste jalgadega tuli ületada kaseokstest ja torkivatest käbidest koosnev lõik.

Iga laps sai rajale kaasa kepikese, mille külge tuli siduda läbitud rajapunktist saadud riideriba, millele oli peale kirjutatud iseloomuomaduse nimetus. 



Siis aga üht-äkki ilmus ei tea kust välja Ajaingel Hypatia, kes oli samale rajale sattunud. Ta ühines meiega ning jagas aeg-ajalt teadmisi kaasavõetud raamatust.



Metsarajal oli avastamist ja uurimist palju. 



Raja lõpus võtsime osa Eestimaa Looduse Fondi poolt algatatud üleskutsest: “Tähelepanu! Valmis olla! Samblik.” Vaatlesime samblikke ning saatsime teabe ära.


Kui rada sai läbitud ja keegi selle aja jooksul sõnakestki ei paotanud ning oli kogunud enda kepikesele 7 iseloomuomadusega riideriba, oli ära teeninud tunnistuse. 


Nüüd olid kõigil kõhud tühjad ja oodati söögilauda kutsumist, kuid enne tuli siiski üles leida RMK puhkealal peidus olev söögikorv. See leiti peagi ülesse, viidi rõõmsalt laua juurde ja asuti keha kinnitama.


Laagri 4. päev, AVATAR DIANKA väepäev, mille juhtmõte kõlas: LOODUS RAVIB JA ANNAB ELUJÕUDU NING VÄEKAID MÕTTEID!

Värv: PALJUTOONILINE ROHELINE 


Neljas päev oli väljasõidu päev Koorverre, kus võttis meid vastu meie ametikooli kursusekaaslane ja mesinik Marek Kõllamets. Tema rääkis värvikaid lugusid enda mesinikuelust ning tutvustas mesitarude ehitust. Marek pakkus meile maitsta eelmisel päeval võetud suve esimest mett ning soovi korral sai seda ka kaasa osta. 


Edasi liikusime kuklaste rajale, kus saime teada, et kuklased on metsade kõige kasulikumad putukad, kes hoiavad metsa tervena. Põhilise kuklaste kohta saime infotahvlite vahendusel ja ise kuklasi uurides.   


Kuklaste juurest viis meie tee Ahja jõele kanuudega sõitma. Moodustasime paatkonnad ning meid saadeti jõele. Mõned paatkonnad olid väga tublid ja neil läks kanuutamine kenasti. Meie paatkonnal tuli aga esialgu asi selgeks saada ja alles lõpupoole hakkas ka meie omavaheline koostöö klappima. Siin saime mõlemad hea kogemuse ning järgmisel korral läheb kindlasti juba paremini. 



Kanuudega kaldale jõudnud, pakkus armas Marek, et võiksime ka siinsamas Taevaskojas ära käia, öeldes, et see oleks lausa patt, kui olla Taevaskojale nii lähedal ja seda mitte külastada. Tegime selle otsuse ja suundusime väikesele matkale. Käisime Taevaskoja piirkonna suurima allika juures, mida kutsutakse Emalätteks ja mida peetakse legendide järgi pühaks allikaks. Siinses pühapaigas oli hakatud puule paelu ja linte siduma, et võimendada hea õnne, tervise või millegi muu edenemise nimel öeldud palveid. Tegime seda ka meie ning sidusime enda lõngajupi puuoksale. 



Laagri 5. päev: AVATAR JUNO päev, mille juhtmõte oli: KUI SA EI MUUDA OMA ELU ISE, TEEVAD SEDA TEISED JA SEE EI PRUUGI SULLE MEELDIDA! 

Värv: lilla. 


Päeva alguses liiguti  liivakastitöötuppa mõtlusele.

Ka tipitelk ootas punujaid. 



5. laagripäeval, 06.08.2021, oodati külalist, kelleks oli Tartu Maarja tugikeskuse pime muusik, Veronika, kes nõustus tulema meile vabatahtlikuna kannelt õpetama. Külla olid kutsutud armsad Terje ja Lii, kes soovisid hingeravikooli elu lähemalt näha.

Veronikal olid kaasas kandled ning ta tutvustas meile seda imelise kõlaga pilli ja laulis enda loodud väelaule. 


Kuna oli viimane laagriõhtu, siis sai seda ka pidulikumalt tähistatud. Tehti ettevalmistusi ja peaproove esinemiseks. Toimus ka väike võistlus laste jaoks ning seejärel liiguti lõkke äärde.  MA GISK esindus esitas lindikava ning õpitud laule, millele sai armas Veronika enda kandlega saatjaks olla.  
Piduliku õhtu lõpetas üllatus armsa Ingliterapeut Marya jaoks, milleks oli armsa Dianka poolt erivärvilistest ja igale hingeravikooli liikmele omast värvikombinatsiooni kasutades, siidipaberitest valmistatud vesiroosid, mille pimeda saabudes tiigile asetasime.




LAAGRI LÕPUPÄEV,  05.08.2021.


Juhtmõte: ÜHENDUSES PEITUB JÕUD, KOOS ON KERGEM! 

Värv: VIKERKAAR.


Toimus armsa Dianka juhendamisel vesirooside valmistamise töötuba, millele eelnes raamatu “Salaaed” jutustus.
Tipitelgi punumine jõudis ka tipule lähemale.



2021. aasta  LOODUSRAVILINE PERELAAGER “LOODUS RAVIB JA VÄESTAB” on selleks korraks läbi saanud. 

Laager andis kaasa palju kogemusi ja mõtteid, kuidas midagi paremini teha, millest õppida. 

Tänan kõiki, kes laagrist osa võtsid ja selle kordaminekule kaasa aitasid! 

Suur tänu armsale Ingliterapeut Maryale, kes meile ka sellel aastal imelise laagrisoleku aja võimaldas ja meie 2. kobara praktikatöö läbiviimiseks suuna ja teostuse aitas läbi viia! 



Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, ABT õppur Maters alias Maret Raudsepp








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar