TAARA TARKUSTE KASVULAVA: Noorteprojekt "Elutarkused Juhanilt Jukule". Juno tagasivaade

Armas lugeja!

Meie selleaastane noorteprojekt "Elutarkused Juhanilt Jukule" on lõpuni viidud ja saame öelda, et tõepoolest oli see õpetlik meile kõigile, nii nagu projekti üldine pealkirigi suunda näitas. Viimane kohtumine toimus 13.08.-15.08.2022, mil oligi ka teine pikem koosoldud laagriperiood. Lõpetasime neid töid, mis varasematel kokkusaamistel sai alustatud, näiteks ronimisseina ehitus, aga samas käisime ka väljasõidul Värskas - tutvumas Setomaa talukultuuriga, aga projekti lõpu tähistamiseks ka Värska SPA's. Siinses blogtekstis kirjutan veidi lähemalt sellest, mida viimasel laagrikorral, aga ka kogu projekti perioodi ajal õppisin, mis läks hästi, aga millised olid ka vajakajäämised.

Projekti meeskond koosnes meie endi lastest ja lastelastest, kes on juba sellises vanuses, et on võimelised teatud määral olema täiskasvanutele koostööpartnerid, aga projekti eesmärk eeldas siiski ka seda, et täiskasvanud näitavad, milliseid eesmärgipärastatud tegevusi teha ning mida kuulata ja vaadata selleks, et toimuks tõepoolest iga osaleja iseloomu tugevnemine ning hooldajaloomuse ilmnemine. See oli ka noortele endile esimene sellelaadne kogemus. Projekti mentoriks oli määratud armas Magdalena, kes on varasemalt ka palju noortetööga tegelenud just seetõttu, et oli noorsootöötaja. Meie andepõhised rollid on hingeravikoolis mõneti sarnased. Mina olen noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator, armas Magdalena aga kogukonna koondaja ja peretööde koordineerija. Seega olin projekti loomisel abiks ning kooli 1. kobara liikmena ka asjaajamisel vajadusel toeks. Kogu laagripäevade korraldamine käib meil aga ikka kõik ühiselt panustades.

Rääkides laagri sisulisest tegevusest, siis minule anti läbi erinevate kohtumiste ülesandeks keskenduda õuemängude ja aktiivtegevuste korraldamisele ja rakendada neid teadmisi näiteks juhul, kui selleks tekkis soodne võimalus. Olin eelnevalt kogunud kokku ka erinevate õuemängude kirjeldusi, laagri alale sai paigaldatud ka nööridest takistusrada, mille läbimine vajas kehalist paindlikkust ja tasakaalu. Laagripäevad kujunesid aga valdavalt nii, et saime keskenduda praktilistele ehitustegevustele, mis oligi elutarkuste õppimise mõttes põhiline suund, eelnevalt planeeritud töötubadele ning organiseeritud õuemänge saime mängida pigem vähe. Siinkohal õppisin aga seda, et tuleb jälgida kogu laagri tegevust sellise pilguga, et kui tekibki mõni põgus vaba hetk, siis olla koheselt ka lapsi tegevusse, siinkohal siis näiteks mängudesse kaasav. Armas Rafaela näitas head eeskuju sellega, kui suundus lastega näiteks mõnda lauamängu mängima, kui olin tegevuses muude toimingutega. Peale eelviimast laagrikorda saime aga koos armsa Rafaelaga ja osade laagrilastega veelkord Pangodis kokku ja siis saime rakendada seda, mida eelmises laagris teha ei saanud. Ingliteele on see omane, et kui miski ei tule ehk kõige paremini välja või ei lähe esialgne plaan täies mahus käiku, siis antakse tervenduseks uus võimalus, kui inimene seda ise ka ikka soovib ning see vajalik on.

Hingeravikoolis on oluline andepõhine tegevus ja iga inimese individuaalsete tugevuste, aga ka nõrkuste märkamine selleks, et liikmeid maksimaalselt tegevusse kaasata, aga samas ka tervendada neid kohti, mis veel väga eeskujulikud ei ole. See on ka kõikide laagrite eesmärgiks olnud - nii täiskasvanute kui ka laste puhul. Mõlemis on tulnud aastate jooksul esile nii häid kui ka mitte nii häid omadusi, mis pigem ehk takistavad koostööd või millegi heal tasemel täide viimist. Selline iga inimese, aga ka terve grupi tervenemise protsess ongi. Lihtsalt head nägu tehes ja vigu varjates inimesed ei arene, nii meiegi. Eelnevast lähtuvalt sain enne viimast laagrikorda ülesandeks vaadata igat last sellest vaatenurgast, et millised on just tema anded ja iseloom ning kuidas laagri ajal seda kõige paremini esile tuua. See oli huvitav ülesanne ning sellesse süvenedes avastasin rohkem, kui enne oskasin näha. See sobis mulle ilmselt just seetõttu, et töötan igapäevaselt psühholoogina ja olen harjunud inimkäitumist vaatlema ja analüüsima. Seda peame me kõik hingeravikooli õppuritena tegema, eelkõige just enda käitumist muutes ning oli näha, et just tänu kaasamisele keskendumisele läks meil viimane laagrikord ka mõneti paremini kui esimene kokkusaamine. Olime juba tehtud vigades õppinud, kuid arenguruumi on veel päris palju.

Laagri ajal sain kogeda seda, et minul endal läheb paremini tüdrukute või siis ka rahulikuma loomuga poiste kaasamine. Kuna minu enda armas poeg võib olla nii rahulikult toimetaja kui ka aktiivne tegutseja, siis tema kaudu olen saanud õppida ka teistmoodi temperamendi suunamist, kuid see on siiski kordades keerulisem, kui on koos mitmeid aktiivseid, noorukiikka jõudnud poisse, kes üksteist aktiveerivad ja seeläbi jõudu juurde annavad. See vajab tugevat kohalolekut ning seda, et noored tajuksid täiskasvanut kui kedagi, keda saab usaldada ning kellele vajadusel toetuda. Minu loomus on alati olnud pigem leebe ja kuigi hingeravikoolis õppides olen ma pidanud seda palju sitkemaks kasvatama, siis muutmisvajavat seejuures veel on. Seega saan öelda, et nii mõnelgi juhul tuli esile ebakindlus, mis ei lasknud olukordi juhtida ehk selliselt nagu olnuks vaja ja mida ma teoreetiliselt kindlasti näha oskan ning hiljem ka analüüsida suudan. Seega jõuab kõik alati tagasi inimese enda juurde, tema küpsuse tasemeni. See on midagi, mis on hingeravikooli peamine suund alati olnud ja millest räägib ka see minu kooli ja enda teenimist tutvustav video, mille ka siia blogipostituse lõppu juurde lisan.

Viimase laagrikorra eredaks kogemuseks oli see, kui peale välikino vaatamist, milleks oli üks osa Robin Hood'i seriaalist, sest seda teemat oleme laagri jooksul käsitlenud, projitseerisin elupuu ja taeva suunas värvilise kaleidoskoobi. See oli meie kõigi jaoks lausa ime, kuidas need värvilised mustrid taevas mängisid nii nagu see oleks olnud selge tervitus taevastelt vägedelt, et "Tere, me oleme siin!". Kaleidoskoobi projektsiooni oleme varemgi kasutunud, aga sel korral tuli see kuidagi eriliselt võimsalt esile.

Väga meeldis ka armsa Ingliterapeut Marya juhendamisel läbiviidud nö soojendusharjutused liivakastitöö jaoks, kus pidime nii üheskoos kui ka tandemis või siis suuremas grupis tegema harjutusi kastanikotikestega. Selline meeskondlik töö mulle väga meeldib ning olen hea meelega sellesse kaasatud. Seejärel suundusimegi liivakasti juurde, kus koos pojaga aitasin liivakasti valmis teha, et siis üheskoos kõigi liikmetega tööle asuda. Vormisime märjast liivast enda nime esitähe ning kaunistasime selle looduslike materjalidega. Materjalist millegi üles ehitamine mulle meeldib, see annab seesmiseltki tugeva tunde.

Väga meeldejäävaks kogemuseks oli ka metsa memotuur, kus iga MA GISK liige sai esitada väikese rolli enda andest lähtuvalt. Nautisin seda metsaskäiku väga ja eriti just seetõttu, et nägime ka meie uusimat liiget, armsat Rafaelat lastele sobivalt humoorikalt enda rolli esitamas. See oli uudne meile, aga kindlasti ka laste jaoks. Enda osa tegin küll juba laagrialale tagasi jõudes, mil võtsime olnu kokku ning jagasime lastega ka väikesed meened, mis sümboliseerisid ühte töötuba, ketsipaelte sidumise töötuba. Laagris osalejad said mappide vahele ka väikesed töölehed, mida esialgu oli plaanis üheskoos täita, kuid mis aja nappuse tõttu jäid koduseks ülesandeks. Sain seeläbi kõigi laagrilaste ees rääkimise kogemuse, mille eest olen tänulik.

Tänulik olen ka selle eest, et Värska Talumuuseumis võeti meid eriliselt soojalt vastu ning jagati teadmisi, kus oli uut nii noortele kui ka vanematele. Ka Lammasmäel toimunud Robin Hoodi suveteatri külastus oli meeldejääv.

Inglikoolis on selline kuldreegel nagu "KUI EI PROOVI, SIIS EI TEA, MIDA OSKAN" (Ingliterapeut Marya). See iseloomustab väga hästi kõiki neid kokkusaamisi, mis meil on olnud ning kus nii noored kui ka täiskasvanud on saanud ennast mitmekülgselt proovile panna. Selline kogemuste saamise kaudu liikumine on kõige õpetlikum just seetõttu, et kaotab ära järk-järgult hirmu eksida ning annab teadmised, mis talletuvad palju sügavamale kui lihtsalt kuskilt loetud teoreetilised teadmised.

Projekti lõpp tähistas ühtlasi ka hingeravikooli katselise õppetöö lõpetamist ning selle puhul valmisid kõigi liikmete teenimist, aga eelkõige hingeravikoolis kogetut kajastavad videod.

Minu oma avaneb siin.