kolmapäev, 14. juuni 2023

MA GISK pere külastas Loodusfestivali

 


Armas blogi lugeja! 

Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed on aastaid kevaditi korraldanud loodusfestivale. Järjekorras 9. festival toimus 7.-11. juunil ja  kandis nime “Elu aed”, keskendudes aedade ilule ning elurikkusele. Festival kutsus väärtustama linnalooduse kui elukeskkonna mitmekesisust, märkama loodust linnas ning edendama elurikkust soosivaid käitumisharjumusi, aga festivali nimi oli pühendatud Eesti kõige liigitihedamale aiale - Tartu Ülikooli botaanikaaiale, mille asutamisest möödub tänavu 220 aastat.



Meie MA GISK osalise õppurgrupina külastasime festivali selle viimasel päeval festivali tulipunktis Tartus ja selle lähistel. Spontaanselt sattusime osalema ka loodusvaatluse maratonil, mis on selle festivali oluline osa, kus 24 tunni vältel uuriti lähemalt eelregistreeritud avalike ja eraaedade looduslikku liigirikkust ning edastati leitud liike teaduse jaoks. Selline loodusesse süvitsi süvenemine ühtib täielikult meie Looduse Ravirahvamaja ja sellenimelise uue MTÜ suunaga ning  eriti metsakümbluse meetodil teenuste arendamisega. Järgnevalt avame sel päeval festivali lõpuüritustel toimunut igaühe poolt nähtu ja tunnetatuna.

HYPATIA: 
Päeva algusosa tegevused toimusid Rõõmu külas Rohekrati koduaias. Olime neljakesi pea esimesed külalised, keda lahke perenaine õueväravas tervitas, ent samal ajal kogunes juba teisigi, kes asusid linnuvaatlusele. Selgus, et see õu oli ka loodusvaatluse asukohaks registreeritud, selles protsessis osalemine oli meie jaoks täielikuks boonuseks, sest linnulaulu tundmaõppimine on ka meie 1 huvi. Alles hiljem tuvastasime, et tegevuse eestvedajaks oli festivali peakorraldaja, linnuökoloog Kaarin Hein ise. Tema öeldust oli mulle varem silma jäänud selgitus, miks selle kampaania raames ka koduaedades loodust peaks uurima: „Pole tähtis, kui suur on aed, sest aia väärtus võib peituda hoopis muus: aed võib olla meie toitja või silmailu pakkuja, aga ka looduse hoidmise koht“. Mulle väga meeldis, et niimoodi isiklikes aedades ka floora ja fauna lähemat uurimist õhutatakse, nii nagu nüüd siin Rohekrati õuealalgi tehti. Seda tõdesime kohe, et linde ta hääle järgi hästi tunneb. Meil oli suurepärane võimalus tema juhatusel erinevate lindude laule ja tutvustust kuulata. Ta tutvustas meile linnulaulu rakendust “Merlin”, mis on palju kvaliteetsem kodumaisest, meile hiljuti tuttavaks saanud rakendusest “Siuts”, sest viimane annab erinevaid valikuid ja näiteks ei tuvasta, kui lind teist matkib. Seda oli huvitav teada saada, et linnud nii toimivad.  Ta näitas, kuidas loodusvaatluse tulemuste fikseerimine käib ehk laulukatke salvestamine ja saatmine. Niidutaimi fikseeris ta ka.


Liikusimegi ilusal kõrge rohuga ja kuldvitsapuhmastega alal eri paikadesse, sest ühel linduderohkel puul muutusid linnud meie lähedalasumisest juba ärevaks. Seal oli vilgas tegevus ja üks armas binokliga loodusevaatleja tuvastas tõesti ka linnupesa. Minule jäi lindudest meelde talvike. Meeldis selline keskendatus kõrgema sagedusega linnulaulule ja tunnetasin end nende inimeste asemele, kes jälgivadki binokliga linde, et kui huvitavalt avanev täiesti omaette maailm. Üks meie kaaslastest pani kaugel heinamaal tähele looma liikumist ja binokliga vaadates tabas rebase. Saime kõik järjest jälgida, mis oli taas täiesti eriline võimalus.



Taluaias olid vaatamiseks kanad ja küülik, lastega tegeles ühtlasi laulev ja mängiv aiahaldjas, kelle esinemist me ka veidi vaatasime. Meie osalesime veel kaskedealuses varjus terapeutilises võimlemises, mida juhatas Tartust tulnud füsioterapeut ja treener. Niimoodi looduses võimlemine oli nauditav ja tema juhatatud 45-minutiline kava samuti, sest harjutused olid enamjaolt lihtsad, aga tõhusad ja ta juhatas ning tutvustas harjutuste mõju professionaalselt.
Tegeluste järel nautisime varjus kodukohviku einet ja tutvusime lähemalt loodusvaatlejaga, kes, selgus, et on õppinud ja tegutseb matkajuhina. Kui meil on arendamisel metsakümbluse teenus, nii metsarajal tunnetamise kui tegelustega, siis sellise akadeemiliselt haritud loodusgiidi kogemust ja teadmisi oli ka väärtuslik kuulata, sest kindlasti arendame ka endi teadmisi elusloodusest. Tõdesime ka ehk edaspidist koostöövõimalust.

Talu kõrval metsas olid puude vahele paigutatud võrkkiiged ja meie kõrvaline kohvikulaud oli ka seal lähedal puude vilus, kujundatud nii, et euroaluse peal oli pitsiline lina ja istumiseks vaibad. Ühtäkki vestluse ajal panin tähele enda ees laudlinaservas armsat päevakoera, kes sujuvalt minu käele liikus. Tema sai ka kõigi tähelepanu ning loodusvaatleja poolt ametlikult liigina fikseeritud. 



Taluväravas seisis armas tibukollane Zaporožets, mis minu jaoks harmoneerus ka kujuteldava kuldvitsade kollaseõielise õitsemisega suve edenedes, sest talu ümber oli palju praegu veel vaid lehtjaid kuldvitsapõõsaid. Kohati ka invasiivne taim on minule võõras, sest nii lapsepõlvemälestustes kui meie maakodu kandis puudub. Auto tõmbas ka enda juurde pildistama, mis oligi nii ka pererahva poolt mõeldud.

Tänanud lahket, minule ka üllatuslikult varasemast tuttavat perenaist, liikusime Tartusse Aparaaditehase hoovile, kus olid vahepeal käima läinud erinevad töötoad. Meie tegime läbi seemnetega külvilindi valmistamise, kus igaüks sai valida ja kasvama panna endale meelepärase taime seemneid. Sellekevadise kuumuse puhul, kus minul kaugel maakodus kastmisvõimaluseta midagi välja ei taha tulla, on see hea moodus taime ette kasvatamiseks. Paberkäterätile tilgutatakse jahu ja vee segu tilgad ja sellesse asetatakse märja grilltiku otsa võetud seemned. Paber surutakse kokku nii, et need seemned jäävad kuivalt vahele. Külvasin ja panin kasvama tilli ja basiilikut, ka saialille teetaimede segust ning rukkilille. Saime teha ka seemnete tuvastamise testi.


Järgnevalt külastatud ööliblika-teemaline installatsioon oli lummav. Installatsiooni autor disainer Liina Lember juhatas meid pimedasse, ent punase valgusega ruumi. Lakke suunatud videopildi ja erinevate autorite teemast tulenevalt õrnade, Liina Lemberi enda häälega esitatud luuletustega installatsiooni 1 mõte oli näidata, millist valgust ööliblikad taluvad ja kutsuda üles inimesi tehisvalgust aedades mitte kasutama, et võimaldada ööliblikatel toimetada nende kasulikku tööd, sest paljud taimed tolmendataksegi nende poolt öösiti.  

Kuigi festivali ametlik lõpetamine toimus veel hiljem ja vaadati koos ka Emajõe-teemalisi filme, siis meie jaoks viimane sündmus oli tantsude ja laulumängude töötuba ja kontsert, mida vedas ja kus esines pärimusmuusik Kristi Kool. Töötoa pealkiri oli “Looduse inspiratsioon pärimusmuusiku pilgu läbi” ja festivali kava tutvustas seda esitust nii:
“Meie rahvamuusika on väga suurel määral ammutanud inspiratsiooni loodusest: linnulaul, loomad, tuul, õied, luhad, jõed, mered. Laulumängude tegelasteks on tihti loomad või linnud, kelle liikumist või häält saab mängides imiteerida. Paljudesse laululugudesse on olustiku kirjeldamiseks kaasatud kaunist Eestimaa loodust ja sealt pärinevaid põnevaid helisid: kuigi tegemist võib olla näiteks armastuslauluga, siis on teksti sisse põimitud ka kevad, õied, aas, linnud, Emajõgi. Kõik see näitab, kui tihedas seoses on loodus ja rahvamuusika.”  See oli huvitav teemaasetus juba selle pärast, et meiegi väärtustame mõlemat, nii loodust kui pärimust, meie esivanemate sügavat tarkust ja tunnetust. Tegime kõik tantsud ja laulumängud kaasa koos mõne, sealhulgas ka erivajadusega inimesega. Saime kogeda rida uusi ja vahvaid mänge, näiteks ka huvitaval viisil pantide lunastamist, kus kõiki juhitult tegevusse kaasati, aga saime ka laulda. 


Oli sisutihe ja loodusesse mitme uue nurga alt lähemalt süüvida võimaldanud päev. Ka enda arendatavale teenusele saab siit saadud teadmisi ja tundeid lisada.
Tänan omalt poolt kõiki korraldajaid, töötubade läbiviijaid ja esinejaid! Tänan armsat Ingliterapeut Maryat festivalivihje ja armsaid kaaslasi päeva koosloomise eest!

Armastusega, MA GISK assistent-mentor, pärimusterapeut Hypatia Hübner
~~~~~~

JUNO: 
Loodusfestivali toimumisest olime juba varasemalt teadlikud, sest jälgime ka selliste ürituste aset leidmist, mis kuidagi ka meie tegevuse suunaga ühtivad. Loodusest väe ammutamine ja sellega kontaktis olemine sobitub meie tegevusliinidega kindlasti. Pühapäeval, mil oli ka kogu ettevõtmise lõpetamine, oli meilgi võimalik peaaegu kogu kooligrupiga osaleda. Vaid armsad Rafaela ja Krista ei saanud meiega seekord liituda. Päev oli väga päikesepaisteline ning soe ja see aitas igas mõttes looduse ilu nautida. Esimeseks külastuspaigaks oli Rõõmu küla, kus oli avatud Rohekrati koduaed. Sissepääsu juures võttis meid vastu tore kollane auto, lahke pererahvas ning imeline loodus. 

Üsna kohe juhtusime kokku loodusfestivali ühe peakorraldaja Kaarin Heinaga, kes asus meile linnuvaatlust ja lindude helide tuvastamist tutvustama. Inglikoolis on kuldreegel, et "Juhuseid ei ole, on juhuste tõlkimise oskuse või tõlkimiseks vajaliku info puudus." Saime teada, et linnulaulu tuvastamise jaoks on erinevaid programme - mõni neist täpsem, mõni veidi vähem. Seega suundusimegi kohe aiast veidi eemale aasa peale, kus muru oli kõrgem ja linnud sädistasid puude latvades. Kuulasime lindude laulu ja proovisime neid eristada, ka juba nimetatut meelde jätta. Huvitav märkamine oli näiteks see, et kui me mõnda aega olime linnulaulule keskendunud ning omavahel läheduses rääkinud, siis oli kuulda lindude rahutut sädistamist - nad said aru ja muutusid selle peale ärevaks. 

Meile toredaks üllatuseks tuli taamalt silmapiirile ka rebane ning kuna ühel osalejal oli olemas ka kvaliteetne binokkel, siis saime sellega rebase uudistamist kordamööda jälgida. Üsna pea suundus ta aga ka metsa poole ning meie liikusime edasi. 

Aias toimetas ka aiahaldjas, kes tegeles peamiselt lastega, tehes seda nii lastega arutledes, aiategevusi ette näidates kui ka pillimängu saatel lauldes.

Meie suundusime samal ajal terapeutilisse võimlemisse, mida viis läbi Krista Majak, kes on füsioterapeut ning treener. Füsioteraapia on minule tuttav just tööalaste kokkupuudete tõttu ning olen teadlik sellest, mille jaoks seda kasutatakse ning hea oli endagi peal kogeda erinevaid harjutusi, mis olid suunatud kogu keha toonuse tõstmiseks. Saime tugevdada nii lihaseid kui ka keskenduda liigeste paindlikkuse suurendamisele. Kuna treening toimus kaskede all, päikese ja linnulaulu saatel, siis oli looduslik muusikagi olemas ning värske õhk tegi olemise veelgi nauditavamaks. Järgmistel päevadel olid isegi mõned lihased valulikud. 

Peale terapeutilist võimlemist saime tutvuda ka kodukohvikuga ning rahulikult väljas istudes keha kinnitada. Meenus ka Viljandis kogu tollase angletoriumi meeskonnaga kohvikute päeval osalemine, kus me samamoodi kujundasime hooviala kodukohvikuks ning saime seeläbi palju vajalikke kogemusi juurde. Rohekrati koduhoovis said enda müümise ja suhtlemise oskusi lihvida pere lapsed. Tutvusime ka ühe osalejaga, kes muu hulgas tegeleb ka loodusmatkade läbiviimisega. Oli tore vestlus ning loodusest saadud kogemuste ja teadmiste jagamine. Meie seltsi oli tulnud ka üks armas päevakoer, kellega me tutvust tegime. Loodus tuleb ise lähedale, kui piisavalt vaiki olla. 


Peale Rõõmu küla kogemust suundusime kesklinna, Aparaaditehasesse, kus oli mitmeid töötubasid ning ka lõpukontsert. Minu jaoks olid huvitavad kõik need töötoad, millest osa võtsime ning ühtegi eriliselt välja tuua ei saakski. Tegin elus esimest korda seemnelinti, kuhu lisasin maitsetaimedest nii basiilikut, peterselli kui ka tilli. Ma ei ole neid jõudnud veel kodus maha istutada, aga kindlasti teen seda ja loodetavasti saab siis üsna pea ka tulemust maitsta. Vanasõnagi ju ütleb, et "Mida külvad, seda lõikad". Lisaks saime terve meeskonnaga panna pead kokku ja nuputada, millised seemned kuuluvad kokku teatud köögiviljade ning maitsetaimedega. Saime üpris tublisti hakkama, aga oli ka neid seemneid, mille osas vajasime lõpliku otsuse tegemisel juhendajate abi. 

Peale eelnevalt kirjeldatud töötuba suundusime "Ööliblikate aeda", kus oli valgusinstallatsioon "Nähtamatud ööliblika loitsud". Disainer Liina Lember oli üles pannud punase valguse installatsiooni, kus pikali heites oli võimalik laes jälgida liblika liikumist õie peal ning samal ajal kuulata luuletusi, mis olid inspireeritud ööliblikatest. Seda kogedes meenus mulle see, kuidas Viljandis teraapiamaja ehk angletoriumi arenduse ajal lõi armas Ingliterapeut Marya ühe meie tegevusest ja kunstist huvitunuga valgusinstallatsioonidega toa. Erinevatele värvidele keskendumine koos muusikaga aitab olemasolevatest mõtetest lahti lasta ning seeläbi suuremat rahu tunda.

Päeva saime lõpetada tantsude ja laulumängude saatel, mille läbiviijaks oli Kristi Kool. Lisaks publiku kaasamisele esines ta ka mitmete rahvuslike paladega. Tema pilliks oli kuldsetes toonides lõõtspill. Olen kunagi koos enda vanaemaga mänginud akordionit, mis ei ole küll sama, mis lõõtspill, kuid oman seeläbi veidi aimu, kuidas on sedalaadi pilli mängida. Samas tänasel päeval ma seda tõenäoliselt enam mängida ei oskaks. Õppisin tollel ajal vanaema matkides ning vaid kuulmise järgi. Saime nii pingil istudes rahulikult esinemist kuulata kui ka laulumänge kaasa mängida, regilaulu laulda. See oli väga tore kogemus ning püüdsin seejuures erinevaid ühismänge ka meelde jätta, et oleks võimalik mõnel muul ettevõtmisel neid juba näiteks ise ka läbi viia. 




Tänan kõiki korraldajaid õpetlike töötubade ja koosolemise võimaluse loomise eest! Ka armsaid MA GISK liikmeid ühiselt veedetud päeva eest!

Armastusega, MA GISK algõppe mentor-terapeut ja preprojektide koordinaator Juno Mandre


~~~~~~
ARIEL:

Oleme juba aastaid MA GISK loodusravilaagrites üha enam liikunud looduse imelise väe avastamise suunas nii endas kui ka aidanud meie lastes see vägi üles leida. Kui oskame kõike seda märgata, mida tal meile pakkuda on, siis oleme juba poolel teel tervenemisele nii vaimselt kui ka füüsiliselt.  

Juba angletoriumi ajast on meie tegevusi ilmestanud looduse ja keskkonna teemad, kus oleme püüelnud selle poole, et ise oma kätega ja loodust tunnetades midagi lihtsat ja kõigile kättesaadavat ära teha ja luua. Edasi juba on liikumine toimunud loodusravilaagrite suunas, kus on ka meie lapsed olnud kaasatud. Kõigest eelnevast on nüüdseks välja kasvanud meie osade õppurliikmete teenuste osutamise suund LOODUSE RAVIRAHVAMAJA ühisnimetuse alt. 



Olen tänulik armsale Junole, kes eelmisel õhtul mulle helistas ja küsis, kas olen loodusfestivalist osa võtta plaaninud, et nemad lähevad ja saavad ka minu armsa Hypatia auto peale võtta. Mul esialgu seda plaani ei olnud, aga otsustasin, et lähen ka teistega kaasa. See oli õige otsus ning oli ütlemata tore ettevõtmine, millele aitas kaasa soe ja päikeseline ilm, et  kaunis kohas loodusvaatlusi teha. Mina polnud Rõõmu külast, mis pidi Tartu külje all asuma, midagi varem kuulnud ning oli huvitav teada saada, kus see siis asub. Oligi vaid natukene maad Räpina maanteed välja sõita ja peagi paistis tee kõrval kollane silt, mis tähistas meie sihtkoha aadressi: Ella tee 7. Maja juurde jõudes ja lahke perenaisega kohtudes oli üllatuseks, et armas Hypatia oli just mõned päevad tagasi temaga Tallinnas kohtunud ja nüüd siis siin tema kodumaja õuel Tartumaal. Selline huvitav kokkusattumus.



Kohe olid kohal ka teadjad linnuvaatlejad oma “teravate” binoklitega ning suundusimegi koos nendega sealsamas maja juures olevasse kasesalusse linde ja nende laulu kuulama.


Lindude rõõmsat sidinat oli ümbruskonna lehtpuud ja põõsad täis ning päris keeruline oli nende vahel vahet teha. Seda tunnistasid ka juba kogenumad linnuvaatlejad, sest paljud linnud oskavad jäljendada teiste laulu ja võta sa siis kinni, kes parajasti laulu siristab.
Arutasime, missugune linnulaulu äpp on efektiivsem ja täpsem ning saime selles osas teadmisi juurde, et "Merlin" äpp on nende arvates praegu parim, kuid on inglisekeelne. Edasi liikudes tuvastasime ka mõned taimed ja saime binokliga vaadata kaugemal metsa ääres askeldavat rebast. Loodusvaatlus missugune. Mina jätsin seekord meelde talvikese siristamise. Linnud siiski muutusid meie uudistamise ajal üha ärevamateks ja mida aeg edasi, jäi siristamist järjest vähemaks. Linnud armastavad tavaliselt varahommikul enda lauluoskust demonstreerida. 
Maja juurde tagasi minnes kohtusime väikese lastegrupiga tegeleva aiahaldjaga ning jälgisime mõnda aega nende tegevust, mis oli kena ja armas vaatemäng.

Samas oli kohale jõudnud treener-füsioterapeut, kes kutsus meid kaskede alla vilusse võimlema. Meeldis väga, kuidas ta iga harjutuse juurde rääkis ka sellest, milleks see vajalik on ja kuidas aitab näiteks mõnest liigesevalust vabaks saada ja kindlasti ka istuva tööga seotud lihaspingetest. See oli intensiivne kolmveerandtund ning täna annavad isegi mõned lihased veel nendest harjutustest tunda - seega on nõrgad ja peaksin iga päev nende harjutustega ka edaspidi jätkama. 


Pärast võimlemist liikusime maja juurde, et võtta mõned suupisted ning ajasime juttu meile päeva alguses linnuvaatlusest tuttavaks saanud naisterahvaga. Jutu käigus saime teada, et ta viib läbi oma tutvusringkonna inimestega väikseid matkasid üle Eesti ning siinjuures saime ka enda tegevusest pikemalt rääkida ja ennast tutvustada. 



Seejärel hakkasime linna tagasi sõitma, et osa võtta veel mõnest Aparaaditehase hoovis toimuvast loodusfestivali perepäeva töötoast ja lõpukontserdist. 


Leidsime parkimiskoha ning siirdusime Aparaaditehase hoovi, kus toimus vilgas tegevus. Meie läksime majja sisse, kus toimusid mõned töötoad. Jäime vaatama laua juurde, kus valmistati seemnelinte. Asusime mõne aja pärast neid ka ise huviga meisterdama, milleks valisime välja enda jaoks just vajaminevad seemned. Tõstsime pisikesi seemneid salvrätikule - jahu ja vee täpikesse, mille enne valmis täpitasime ning pärast voltisime kokku ja saime need kaasa võtta. Mina panin enda seemnelindi kodus köögiaknale lillekasti kasvama ning loodan peagi maitserohelist saada.




Oleme juba mitmeid aastaid armsa Ingliterapeut Marya suunamisel enda kodudes ka taimi aknalaual pottidesse istutanud või külvanud ja kellel võimalus, see oma aias kasvatanud vajamineva köögivilja ja maitsetaime. Mina panin ka sellel aastal rõdule kasvama nii tomatitaimed, ühe kurgitaime ja mõned maasikataimed ning peagi võin juba ka vilju maitsma hakata. 

Eriti huvitav kogemus oli ära arvata erinevate seemnete järgi, mis kultuuriga tegemist on. Kuigi on olnud kogemusi külvata mitmeid aiasaadusi seemnest, siis 16 paki erineva seemne äraarvamine polnud sugugi lihtne ülesanne. Arvasime õigesti ära umbes pooled seemned. Nuputamist jätkus, aga oli äärmiselt huvitav. 




Hakkasime otsima festivali kavas olnud "Ööliblikate aeda" ning siis vastaslaua juures toimetanud noor naisterahvas, kes oligi selle projekti autor, suunas meid pimedasse ruumi, kus oli punane valgus, mida just ööliblikad armastavad ja mille peale lendavad (nad ei näe punast valgust). 

Ruumi põrandale oli heledam kate maha laotatud, millele me ennast mugavamalt lamama sättisime. Valgusinstallatsiooni ja vaikselt kostva "Nähtamatud ööliblika loitsud" saatel kuulasime lummatult see 8 minutit, mil seanss toimus. Kui muusika vaikis, siis meist keegi ei soovinud kohe üles tõusta. Me kõik tundsime ennast justkui imelises maailmas olevana ja oleksime valmis uuesti seanssi kordama, aga järgmised külastajad olid juba ruumi sisenenud ja tuli tõusta ja lahkuda. 


Väljusime majast ja kuna kontserdini oli veel natukene aega, siis läksime midagi kõhukinnituseks otsima. Peatselt hakkasid kõlama juba ka pärimusmuusiku Kristi Kooli karmoškahelid ja sättisime end kuulama, vaatama. Peagi kutsus ta erinevatel mängudel-tantsudel kaasa lööma ja seda me ka rõõmsal meelel tegime. 



Huvitav oli veel see, et perepäeva üritusest olid osa võtma tulnud ka väike grupp erivajadustega inimesi ning üheskoos saime osaleda nendel mängudel-tantsudel.




Kaks tundi pillimängu saatel möödus imekiiresti ning kontserdi lõpus oligi juba aeg hakata mõtlema ka koju minekule. Käisime veel auto juures asjade järel, tegime kallid ja meie armsa Magdalenaga sõitsime bussiga koju. Oli igati tore ja õpetlik päev ning meeldiv viibida koos teiste õppurliikmetega. Aitäh, et mind kaasa võtsite! 


Armastusega, MA GISK aktiivtegevuste tugispetsialist ja tegevusjuhendaja Ariel Raudsepp



~~~~~~

MAGDALENA:

Kaunil pühapäeva hommikul, Loodusfestivali viimasel päeval sõitsime oma meeskonnaga Ella tee 7 aadressile, kus asus Rohekrati koduaed. Kohale jõudes oli tunne, et olen sattunud maagilisse paika, kus linnud elavalt siristasid, õhk vibreeris ja oli tunda suurt looduse väge. 



Armsad kividest lepatriinud näitasid teed Rohekrati koduaeda, kust tuli meile avasüli vastu perenaine, kes siiralt tervitades meid oma hoovile kutsus. Selgus, et meie üks MA GISK õppegrupi liige Hypatia oli perenaisega mõni päev tagasi Tallinnas kohtunud ja nende kahe kohtumise üllatusest ning meeldivast ära tundmisest saime meiegi osa. 

Tulles mööda sissesõiduteed, nägime suuri kividele maalitud lepatriinusid. 



Perenaine rääkis, et alguses on pool tundi linnuvaatlust. Loodusfestivali projektijuht ning linnuökoloog Kaarin Hein oligi valmis alustama. Esimene lind, kelle häält me kuulsime ja keda ta nimetas, oli karmiinleevike. Ta tegevat sellist flöödiheli häält, mida meie püüdsime ka oma kõrvaga tabada. 

Lisan siia lingi  https://www.youtube.com/watch?v=6i0tB2mFU44



Mina panin sisse ka oma telefonist äpi "Siuts", aga karmiinleevikest see kinni ei püüdnud.  Kaarin siis ütles, et siutsuga on nii, et seda peab kogu aeg aktiivselt kasutama ja et see ei ole kõige parem heli äratundja ja linnumääraja  ning ta pakkus seal paar äppi meile välja. Üks neist oli "Merlin Bird ID by Cornell Lab" äpp. See äpp küll kirjutab linnu nime inglise keeles, aga annab selge vaste linnulaulule. Siirdusime sügavamale ära märgitud ja kaardistatud rohealale. 



Väga huvitav, et just karmiinleevike oli lind, kes meile laulis ja see seostus kohe  raamatuga “Salaaed”. Ühes meie MA GISK suvises loodusravilaagris oli  meil laste ja täiskasvanute ringis just selle raamatu sisu tutvustus ning hiljem arutelu laste iseloomude teemal. Leevike oli selles raamatus väga oluline tegelane. Nagu ikka olen kogenud, tuleb loodus inimesele kohe ennast ise näitama, nagu rebane üle põllu jalutades ennast demonstreeris. Saime teda uurida binokliga, mis ühel linnulaulu-huvilisel kaasas oli. 


Meie kuulasime linnulaule edasi ja kasutades äppi näitas linnuökoloog Kaarin, kuidas linnulaule lindistada ja neid saata vastavasse kohta, kuhu kogutakse linnulaulude andmed erinevatest paikadest üle Eesti.  Ta rääkis ka seda, et päris raske on linde ära tunda, et paljud tulevad mujalt maadest ja on seal kopeerinud teisi linde ning laulavad hoopis teisiti. Seega võib linnud lausa segamini ajada. Õppinud kõrvgi täpsustab ja kontrollib alati üle, et kas ikka sai kokku pandud õige laul ja lind. 

Minu jaoks oli see kõik nii müstiline ja tõstev, et sellises roheluses ja natuke ürgses metsatukas saime loodusega väga tugevas kontaktis olla, mis väestab ja tervendab inimest. 

Loomulikult oli suur rõõm olla koos meie hingeravikooli liikmetega ning tutvuda uute toredate inimestega, kes on samuti loodushuvilised.

Kui meie linnulaulu uurimus läbi sai, suundusime Rohekrati koduhoovi peale tagasi. Peagi pidi algama terapeutiline võimlemine, millele olime eelmisel päeval ka registreerinud ja oma matid kaasa võtnud. 


Füsioterapeut ja treener Krista Majak viis töötoa läbi väga mõnusalt. Ta selgitas iga harjutuse kohta, kuhu see täpselt mõjub. Olles igapäevaelus hooldustöötaja, oli nüüd suurepärane võimalus saada osa hommikustest liigeste ja lihaste venitustest, painutustest ning tunda äratundmisrõõmu ka nendest harjutustest, mida enda keha jaoks isegi kodus aeg-ajalt teen. 

Selline võimlemine elus looduses pisut puude varjus andis väga hea tunde ning oli veelkord tõestuseks, et loodusega koos saab inimene oma tervist parandada ja ennetada paljusid probleeme, sest looduse vägi rahustab, tasakaalustab meie närvisüsteemi, alandab vererõhku ning tekitab kehas heaolu tunde. Meie suund on samuti loodusega koos olles aidata inimestel  loodust märgata ja terveneda. 


Märkasime aias ka aiahaldjat, kes pakkus lastele mõnusat ajaviidet, aga ka õpetlikku. Näiteks näitas ta lastele lindude pilte ja rääkis, mis häält mingi lind teeb. Ta luges muinasjuttu ja mängis ukulelet. Laulsime temaga kaasa sepapoisse. Oli nii tore näha, et kõigi sihtgruppide peale oldi mõeldud. 



Peale mõnusat ja lõõgastavat võimlemist võtsime kodukohvikust kohvi ja wrapi ning vahukommidega vahvleid ning einestasime puude all sellise alusest laua peal ja istusime vaipadel. 


Armas Hypatia kutsus meie juurde ka naise, kes oli õppinud loodusgiidiks Luual ja nüüd õppis loodusturismi. Tema sulandus meiega väga hästi ja saime temaga rääkida ka meie avataride nimedest ja sisse tuua metsakümbluse teema. 

Talle sain anda oma visiitkaardi, ka Estkeeri reklaami, sest koduhooldus tuli teemaks. Ta mainis ka, et võib tulla Pangodisse, kui soovime taimede liike määrata näiteks ja on tore, et selline koostöö on võimalik. 



Läheduses oli puuris väike hall jänes, kes silkas minu juurde, kui ma puuri lähedale jõudsin. Tuli ennast tutvustama. 



Peale keha kinnitust hakkasime siin lõpetama, et siirduda Aparaaditehasesse töötubadesse. Tänasime pererahvast ja soovisime head ning lahkusime! 


Aparaaditehases suundusime seemnelintide valmistamise töötuppa, kus ajasime juttu, et võiks ju seemneid ka arvata, et nii tore oleks. 


Kui küsida, siis ikka ju antakse ja töötoa juhid näitasid karpi, kus oli umbes 15 väikest klaasist anumat, milles olid seemned ära arvamiseks valmis. See oli tõeline väljakutse, aga me võtsime selle vastu. 


Esimese korraga arvasime ära pooled seemned ning pärast parandasime vigu ja saime ka teise poolega hakkama. Töötoa juhendaja tänas meid väljakutse vastu võtmise eest ja meiegi olime tänulikud võimaluse eest ennast proovile panna. 

Plaan oli ka ööliblikatega tutvuda ning edasi siirdusimegi töötuppa „Ööliblikate aed“ ja valgusinstallatsioon „Nähtamatud ööliblika loitsud“


Ruum oli pime ja punakas valgus paistis nurgast ning tegi olemise mõnusalt lõõgastavaks. Installatsiooni vaatasime laest. Ruumis oli matt, kuhu saime pikali visata ja nautida 8- minutilist töötuba. Disainer Liina Lemberi sisse loetud luuletused ööliblikatest uinutasid meeli. Oli äärmiselt tore kohtumine ööliblikate eluga linnaruumis.  



Tänasime töötoa pakkujat ja liikusime välja, kus võtsime kehakinnitust ning asusime Kristi Kooli tantsu ja laulumängude töötuppa. See oli vägev, kaasahaarav ja meeleolukas 2 tundi kestev töötuba. Saime osaleda mitmetes ringmängudes, mis on eesti rahvamängud. Oli tore teada saada, kui palju mõnusaid ja inimesi ühendavaid mänge saab erinevate seltskondadega kaasa mängida ning omavahel tutvuda. 

Kohtusime mitmete mulle juba ka tuttavate erivajadustega inimestega. Kaasasime neidki kõigesse ja see oli väga tore koos veedetud aeg. 

Laulsime ka loomislaule vaheldumisi ringmängudele ning Kristi pillimängule.



Lõpus olid viimased lood ja läksime armsa Hypatiaga valssi tantsima. 

Kogu päev oli mulle positiivne nii kehale, hingele kui ka vaimule ning ma tundsin, et olin saanud tõelise elamuse osaliseks, mida ka Looduse Ravirahvamaja taotleb, et inimene saaks hea tunde mitmel tasandil! 

Suur tänu korraldajatele ja Ingliterapeut Maryale, kes ikka on suunanud alati tähele panema, mida ja kus korraldatakse ning võttes ka ise osa kõigest pakutavast!


Armastusega, MA GISK aktiivtegevuste tugiisik - tegevusjuhendaja Magdalena Kalev



6 kommentaari:


  1. Armas blogi lugeja! Oleme saanud MA GISK liikmetena armsa Ingliterapeut Marya käest ülesandeks analüüsida sedagi, mis oli toimunud loodusfestivalil meie laagrite ja loodustöödega ühist ja mis oli sellist, millega sooviksime edaspidigi tegeleda või mida kogeda. Rõõmu külas, Rohekrati koduaias oli palju sarnast sellele, kuidas meiegi oleme varem üritusi korraldanud. Esiteks oli aed jagatud erinevateks tsoonideks nii nagu meiegi loodusravilaagrites oleme teinud. Tegevusse olid kaasatud perelapsed, et nad saaksid uusi praktilise elu kogemusi ning arendaksid ettevõtlikust. Meil on samuti olnud eesmärgiks lapsi erinevatesse tegevustesse kaasata. Keskendume endi tegevustes keha-hing-vaim tasakaalu loomisele ja sealgi püüti seda omal moel teha. Lastega tegelemiseks oli sisse toodud ka teatraalsust ning muinasjutulisust ja meiegi oleme sedalaadi lapsi kaasanud, näiteks Ajahingel Hypatia rolliga ning Metsamemme omaga samuti. Loodusvaatlusi oleme samuti alati teinud ja puude imelist maailma tundma õppinud. Loodusfestivalil oli ka erinevaid töötubasid, millest osa võtta. Loodusravilaagrite ajal on meil ka olnud erinevad töötoad, kus lapsed saavad uusi oskusi omandada. Hoiame au sees ka Eesti rahvuslikku muusikat ning võimalusel mängime alati ka elavat pilli, siinkohal siis näiteks armas Magdalena ukulelet või siis Hypatia trummi. Oleme teinud ka erinevaid liikumis- ja laulumänge nii nagu lõpukontserdil kogesime. Mina hea meelega õpiksingi juurde erinevaid rahvalike laule, tantse ning laulumänge, mida üheskoos teistega läbi viia ja nautida. Armastusega, MA GISK algõppe mentor-terapeut ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre

    VastaKustuta
  2. Armas blogi lugeja! Aitäh, armsatele kaaasõppuritele enda muljeid ja tähelepanekuid jagamast! Armsa Ingliterapeut Marya eestvedamisel ja juhatuse on MA GISK hingeravikoolis mitmeid aastaid korraldatud suviseid loodusravilaagreid, mis ka meid on suunanud suuremat tähelepanu pöörama ümbritsevale loodusele ja selle tervistavale mõjule. Nii nagu nüüd saime osa ürituse linnuvaatlusest, oleme ka meie viimasel ajal oma loodusravilaagrites hakanud tähelepanelikumalt kuulama lindude laulu ja neid ära arvama. Kui Tartu Loodusmaja korraldas eelmisel kevadel Karlova pargis ja selle ümbruses linnuvaatluse, siis võtsin ka mina sellest osa, et saada esmane kogemus, mismoodi seda tehakse ja kuidas määratletakse. Nüüd olen selles osas natukene edasi arenenud ning teinud ka töö juures linnuvaatlusi. Huvitav on looduses jalutada ja kuulatada, kuidas mõni lind laulab ning seda ära arvata. Sellega on kindlasti juba suuresti üles äratatud minu kuulmismeel ja palju huvitavam ka looduses viibida. Sama toimub ka taimeriigis, kus nähtud taimi püüan määratleda ja kui ei tea või ei tule kohe nimi meelde, siis kindlasti uurin järele, mis taimega on tegemist. Põhilisi meie metsades, niitudel, aasadel kasvavaid taimi on hea, kui neid oskad ära tunda ja nime teada.
    Suurema tähelepanuga loodust vaatlema, midagi jälgima, tunnetama ja palju muud, ka meisterdama, on meid juhatanud just MA GISK loodusravilaagrites toimunud õppemängud, matkad ja tegevused.
    Oleme saanud armsatelt treeneritelt ka juhatust, et paneksime igal kevadel oma kätega midagi mulda ning hoole ja armastusega nende taimede eest hoolitsedes on rõõm suur, nähes pisikesest seemnest võrsumas taim, siis õis ja lõpuks vili. See on teraapiline tegevus, mis hoiab nii hinge kui vaimu terve.
    Väga tervistav ja huvitav oli Aparaaditehase hoovis kuulata karmoškamängu ning selle saatel võtta osa mitmetest mängudest ja tantsudest. Ka see on meie hingeravikooli üheks läbivaks liiniks, et üleval hoida helin enda rinna sees ja lauluga hoida energiat kõrgemal tasemel.
    Aitäh, armsale Ingliterapeut Maryale meile neid lihtsaid, aga tarvilikke õpetusi jagamast!


    Armastusega, MA GISK aktiivtegevuste tugispetsialist ja tegevusjuhendaja Ariel Raudsepp


    VastaKustuta
  3. Armas blogi lugeja! MA GISK loodusravilaagrites on olnud algusest peale tsoonide teema olulisel kohal ja kasutuses nagu Rohekrati koduaias. Minu jaoks oli juba see märgiline, et Rohekrati koduaed asus Rõõmu külas ja perenaine oli ise lahke ja rõõmsameelne ning tema pere samuti väga sõbralik ja kaasatud kõigisse tegemistesse. Meid on Ingliterapeut Marya poolt samuti juhitud nii, et laagrites oleks erinevaid töötubasid, tegevusi, laule ja tantse ning ka söök ja jook ning rollis olles teatraalsust. Vastavalt meie annetele oleme saanud laagrites juhendada töötubasid näiteks tandemis õppurliikmega või mõne laagrinoorega või siis oma pereliikmega, et testida ja kasvatada koostöövõimet ning meeskondlikkust. Rohekrati koduaia linnuvaatlus oli niivõrd müstiline selle paiga enda ja erinevate linnuhäälte suhtes ning seostus meie loodusravilaagri ajal Pangodist tunnetusrajal toimunud matkaga, kus meil olid erinevad rollid. Karmiinleevikese flöötiv laul oli lummav ja seostus loodusravilaagris iseloomude treenimise teemaga. Kõik meie laagrid on olnud õuelaagrid ja ööbimisega telgis. Alati on kutsutud ka külalisesinejaid, kes töötubasid läbi viivad. Mõned MA GISK liikmed on saanud oma annetele ja rollile vastavalt laagrites ette lugeda, laulda, mängida pilli, teha käsitööd või anda vaimse tervise säilitamise nippe. Mulle väga meeldis Kristi kooli töötuba, milles me kaasa lõime koos erivajadustega inimestega, kellega oli rõõm koos laulda ja mängida. Mõnusaid seltskonnamänge on kaasamismeetodina hea osata. Meeldis ka seemnelintide töötuba, kus saime ära arvata köögivilja seemned ja kokku viia seemnepakendil nähtavate sortidega, mida ei olnudki kerge teostada. Olen äärmiselt tänulik sellele Loodusravifestivalile minemise suunamisega Ingliterapeut Marya poolt, mis tõi eredalt taas välja Looduse tervendava väe ja positiivse energia, mis inimest tasakaalustab. Looduseravirahvamaja loeb!
    Armastusega, MA GISK aktiivtegevuste tugiisik - tegevusjuhendaja Magdalena Kalev

    VastaKustuta
  4. Armsad koolikaaslased! Suur tänu siia toodud põhjaliku tagasiside eest. Olin sel päeval töökohustusi täitmas ja oli ääretult kahju, et ei saanud koos teiega sellel erilise loodusfestivali päeval kaasas olla ning osa saada looduse märkamisest ja ka töötubade imedest.
    Tore oli lugeda teie kogemusi sellest meeleolukast ja sisutihedast päevast ja eriti meeldis uus teadmine linnu äpist, millel on ka huvitav nimetus “Merlin”, kes oli Kuningas Arthuri õukonnas võluri ja targa rollis. Jagasin ka sõpradele seda uut linnulaulu äppi ja see oli uudne teadmine mulle, et paljud linnud oskavad jäljendada teiste lindude laulu. Põnev oli lugeda karmiinleevikese kohta ja ka ilus laul oli tal. Mulle väga meeldis , et võimlemise tund toimus looduses, mis haakub ka MA GISK Loodusravi rahvamaja idee ja tegevustega, et palju tegevusi saab teha loodusega kooskõlas. Vahva oli lugeda, et armas Juno on akordioni mänginud, mis on hea oskus ja miks mitte seda võimalusel uuesti proovida. Mulle meeldis ka see kuidas te seemnelindiga toimetasite töötoas ja paljude seemnete nimetusi ka ära arvasite ning on selline hea teadmine ja tegevus, mida saaks ka meie loodusravi laagrites kasutada, et erinevaid seemneid tundma õppida. Jah, tõesti ka meie hingeravikoolis oleme kevadeti midagi kasvama pannud, et oma käega midagi teha ja ka niimoodi hooldajaloomust kasvatada. See aasta oli mul roheline sibul varakult aknalaual kasvamas ning samuti esimest korda elus tegin koolitööna valmis Peetsu ehk murupea, mille eest hoolitsemine oli tõsine töö, et teda iga päev kasta ja tasuks kasvasid väga kenad murust rohelised juuksed Peetsule pähe ja samas oli tore vaatepilt ka hingele ja südamele, et midagi oma kätega sai tehtud.
    Väga kena ja värvikas oli lugeda, et nii palju asju märkasite looduses ning tundsin kohe, et oleks nagu ise ka seal kohapea aias l olnud ja neid asju kogenud. Seoses aias tegutseva aiahaldjaga tekkis seos, et meie MA GISK hingeravikoolis armas Hypatia täidab ka Ajaingli rolli, kus ta töötubades loeb ette huvitavaid raamatuid, mis on loodusest ja üksteise hoidmisest ning toob läbi raamatute alati kaasa midagi huvitavat aegade hämarusest. Armas Magdalena tõi kenasti välja, kui tervistav ja raviv on loodusega kooskõlas elamine ja tõesti loodusteraapia suunda ja teenust arendatakse ka meie teadvusharidusekoolis, kus juba 5-aastat järjest on tehtud loodusravi laagreid, mis on just suunatud lastele, kus ühe osana näidatakse austust ja armastust looduse vastu, sest loodusel on ka suur ravi ja väe toime. Suur tänu ka koollijuhile ja visonäärile armsale Ingliterapeut Maryale, kes juba varakult andis teada, et loodusfestivali üritus on tulemas ja soovituse sellel osaleda! Armastusega, MA GISK erivajadustega inimeste sotsiaaltöö koordinaator Rafaela Kristerson

    VastaKustuta
  5. Armsad Loodusfestivali külastanud MA GISK õppurid!

    Tänan, et jagasite meie kõigiga järgmiseid mõtteid loodusest ja nendest võimalustest, mida loodus endas hinge raviks pakub! Seega on alati teie mõtteis midagi niisugust, mis kas on ununenud või veel teadmata.

    Teie praegune sissekanne ning armsa Ingliterapeut Marya antud ülesanne pani mind mõtlema sellele, et meie loodusravi perelaagrites on olnud tavaliselt niisugused teadlikult lastele ja noortele suunatud tegevused, mille käigus on nii loov-ja aktiivtegevusi, harivate teadmiste omandamist, igapäevaelu tegevuste eakohast õppimist. Seega ma usun, et tänu sellele on niisugustes laagrites osalemine andnud minu enda lapsele kaasa eakaaslastega võrreldes hulk erinevaid teadmisi, oskuseid ja kogemusi, kuidas juba iseseisvamalt eakohaseid oskuseid silmas pidades hakkama saada. Toon siia mõned näited, et ta oskab iseseisvalt telki üles seada kui nii mõnigi teine temaealine laps jalutab telgi ülespanemise hetkel üldse ringi või ta on hakanud järjest rohkem koos minuga toitu valmistama.

    Siit Loodusfestivali teie kogemust lugedes sai mulle selgeks veel üks oluline mõte, et mida mitmekesisemate teadmiste, oskuste ja kogemustega inimeste niisugustes ettevõtmistes osalevad, seda mitmekülgsemad laagrid ja matkad looduses saavad olla. Tuleb mõelda n-ö. harjumuspärasest mõtte-ja tegevustemustrite “kastist” välja. Nii sooviksin ma enda senisele Setomaa kogukonna kogemusele tuginedes meie järgmistes loodusravi perelaagrite ja matkadega seoses näha on just senisest rohkem meie oma rahva pärimuskultuuri sissetoomist. On ka see oluline osa meie kunagiste esivanemate loodusega kooskõlas elamise kunstist.

    Pole asjata öeldud, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Täiendan veel nii palju seda öeldut, et see inimene ei oska ka hinnata, kes me Maarjamaa rahvana tegelikult oleme ning mis potentsiaal hingedena selles kõiges peidus on. Sellele on ka Paavst Franciscus 2018.a. Eesti visiidi ajal oma kõnes viidanud: “Maarjamaa tähendab viljakat ja mäluga maad”: Paavst: Maarjamaa tähendab viljakat ja mäluga maad - Lääne Elu (le.ee) Tänan!

    Seega julgege mõelda n-ö. harjumuspärasest mõtte-ja tegevustemustrite “kastist” välja ning teadvustage endale seda, et uue Loodusravi rahvamaja suuna loomiseks on vajalik eeldus teil kõigil olemas. Soovin teile kõigile edu!

    Armastusega, Krista Kommer

    VastaKustuta
  6. Armas blogi külaline ja armsad kaaslased!

    Aitäh kõigile! Siin on nüüd erinevaid seoseid meie loodusravilaagritega välja toodud ja olen kõigega nõus. Meie loodusravilaagrite eesmärk on olnud lapsi loodusega sügavamasse suhtesse juhatada, seda ühtlasi lähemalt tundma õppides. Lisaks on see olnud armastusega suhtlemise ja üksteise toetamise, mida endi eeskujuna ka näitame, rasketes oludes hakkamasaamise koolitus ja töö kasvatus, sest alati on lastel ka teatud ülesanded ja vastutus olnud. Armsa Aiahaldja esinemist sattusin kuulama sel ajal, kui ta õpetas mänguliselt taimede eest hoolitsemist, näidates kõblast ja sellega töö tegemist, aia eest hoolekannet. Aiahaldja ja Ajaingel Hypatia esinemistes oli sarnasust, tema puhul meeldis ka pillimäng ja kena laul. Armsa perenaise jutust meeldis see, et sellise ürituse korraldamine oli alguse saanud peretütarde suurest soovist midagi müüa, nii nagu me kõik vist lapsepõlvest poemängimise naudingut mäletame. Seetõttu oli aasta varem kord ette võetud kodukohviku pidamine ja nüüdki üritus organiseeritud. Vanim kolmest tütrest oli väga tubli müüja ja oli näha, kuidas seda nautis.
    See õueala võimaldas nii mitmekesisteks tsoonideks jaguneda, sest linnulaulu ja niidutaimede uurimiseks väga sobilik ala, tõeline loodus, algaski peaaegu maja eest. Meid on meie armsad treenerid suunanud tõesti ka linde lähemalt uurima. Minu esimeseks lähedasemaks suhteks linnuga oli eelmisel suvel meie maakodu aias toimetav aed-lepalind, kes tõmbas tähelepanu meie alal täiesti iseäraliku uudse hääle ning välimusega ja jäi meile tegutsema pikemaks ajaks. Ilmselt oli siin kusagil pesa ja tegemist oli paariga. Ega ei tundnud, aga tuvastasin interneti abil, kellega tegu ja nüüd tunnen nii laulu kui välimust.
    Maja kõrval olev kenade kaskedega ala, mis oli ideaalne paik ka võimlemiseks, oli aga niidetud, seal oli puude vahel mitmeid võrkkiikesid, mida meiegi oleme endi laagris kasutanud. Kiik tundus ka üks peretütarde lemmikpaik. Selles lebades on väga teraapiline üles puude lehti ja nendevahelist taevast vaadata, sai proovitud sealgi. See on üks metsateraapia meetoditest.
    Sarnasust oli ka ingellikus stiilis, mida meile meie treenerid alati õpetanud ja kuidas suunanud on. Madal laud oli seal kaskede all kaetud kauni valge pitslinaga ja lilled kaunistasid kõiki kodukohviku laudu. Sealt, veidi puude vilust meeldivast vestlusest oli lausa kahju tõusta, sest oli selgelt tunnetatav looduse imeline mõju. Oleme nüüd meie Looduse Ravirahvamaja suunas liikudes teada saanud, et on teaduslikult tõestatud, kuidas loodus alandab pingeid, stressi ja vererõhku ning aktiveerib parasümpaatilist närvisüsteemi. Ja eriti kasulik on seal aeglaselt liikuda, olla ja kõigi meeltega kogeda (teadmine pärineb Yoshifumi Miyazaki raamatust “Shinrin-Yoku. Jaapani tervistav ja lõõgastav metsakümblus”). Sellist samasugust mõju loovad ka taimedega tegelemine, mida meie seekord seemnete läbi kogesime, aga ka selline luulest, looduspildist ja teadmistest koondatud meeldiv installatsioon, nagu oli ööliblikatest. Et neist töötubadest osa saada, ei saanud me Rohekrati aias osaleda viimases, vihtade valmistamise töötoas, kuid mina olen seda enda pärimusõpingutes õppinud, meie alal ka teinud ja oleme värskete vihtadega sauna nautinud. Laulu- ja tantsumängud Aparaaditehase hoovis oli puhas rõõm, ja sealhulgas ka võimalus seeläbi erivajadusega inimesi toetada, mida oleme enda tegevuses ikka teinud.
    Armastusega, MA GISK assistent-mentor, pärimusterapeut Hypatia Hübner

    VastaKustuta