MA GISK HINGEDEKUU KAMPAANIA. KASTANITOOLI VALMISTAMINE

Armas lugeja! Jagan teiega lugu, kuidas me perega kastanitooli valmistasime.

 

Vaimse tervise kuul saime ülesande armsalt Ingliterapeut Maryalt korjata kastaneid. Käisin nii üksi kui ka lastega neid korjamas mitmel päeval, mõne nädala jooksul ja mitme erinevat sorti puu alt meie kodu ümbruses. Isegi külalapsed, nähes, et korjan kastaneid, pakkusid rõõmuga ennast appi. Oligi nagu kastanite korjamise raviline töötuba.

Avastasin, et ühe kastanipuu all olid suuremad munad ja teisel väiksemad. Eestis kasvab mitmeid liike hobukastaneid, lisan siia ka lingi teabega ja tänuga:  http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/kastan.htm

  

ArmasIngliterapeut Marya jagas erinevaid soovitusi, et leiaks taaskasutusest tooli või mõne seisma jäänud ja remonti vajava tooli, mida siis korda teha. Leidsimegi sobiva, mis vajas pisiremonti. Selle isteplaat logises ja tool ise ka kõikus. Kõigepealt kõpitsesin tooli ja siis hakkasime valmistama kastanite jaoks raami tooli istmele.  

Kui kastanimunad korjatud ja kuivama pandud, siis hakkasime ringi vaatama ja otsima sobivat tooli, kuhu saaks teha istumiseks raami ja kastanid sisse valada.

Selleks leidsin kodust sobivad pikad latid, mille me saagisime tikksaega parajasse mõõtu lastega, kui olime tooli iste plaadilt mõõdud võtnud ja testinud, kui suur peaks olema kastani tool.

Mu armas poeg Mihkel-Tibor lasi pikkade kruvide ja akutrelliga raami kokku. Alles siis kinnitasime raami tooli külge. Lasime taas kruvidega raami tooli seljatoe külge ja toestasime veel mõnest kohast ning valasime kastanid sisse. 

Viimase lihvina lihvis poeg veel lattide ääred siledaks, et oleks hea kinni hoida ja ükski pind kätt ei torkaks. Kuna kastaneid jäi ka üle, siis panime need punutud korvi, kus ma iga päev jalgu sees hoian, samuti teeb ka armas tütar. Tema loeb ka raamatut kastanitoolis ja ütleb, et on nii mõnus rahulik ja hea tunne.

 

Mul on selle üle hea meel, et kastanid mu peret aitavad. Kastan ongi imeline maandaja, kannan ikka neid vilju taskus ja ei saa kunagi niimoodi kastani puu alt mööda jalutada, kui ei kummardu ja ei võta üles mõnda muna. Mõnus on mudida näppude vahel seda ümarat ja siledat muna, ka siis, kui ta on kuivanud.

Kastanitooli valmistamine oli suurepärane koostöö mu enda lastega ning praktilise tegevuse käigus oli palju meeldivat elevust ja mõnusat koos toimetamist. Kogu protsess oli igati vaimset tervist toetav ning meid ühte liitev ja tore sügisõhtute tegevus. Protsessist koostasin ka praktikavideo, et ikka jäädvustada meie tehtut ja näidata ka teistele, mida kõike saab teha enda ja oma pere heaks lihtsate vahenditega, võttes arvesse ja nõuks ning abiks Inglite juhatusi.

 

 

Tänan oma lapsi kena koostöö eest ja tänan Ingliterapeut Maryat meile tervendava ülesande andmise eest! Tänan kõiki kaaslasi vahvate videode koostamise eest!

Video avaneb siin:

Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, AB õppur Magdalena Kalev

 

 

 

 

 

 

 

 

MA GISK HINGEDEKUU KAMPAANIA. KASTANIPROJEKT

 

Head blogi lugejad! 

Vaimse tervise kuul alguse saanud hingedeaegse kastaniprojekti poole oleme Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskoolis meie taevaste treenerite juhatusel tasapisi liikunud. Seda teed on sillutanud põgusad loodusvaatlused armsa Ingliterapeut Marya läbi viidud hingelinnutöötubade eel, eelhäälestusena oma hingelinnuga kohtumiseks ja paberile kujustamiseks. Mina sain alles ajapikku aru, miks selline kas puulehtede või kivide uurimine või mulla nuusutamine, struktuuri katsumine, lähema kontakti saavutamiseks ka luubiga uurides, on hea ja vajalik nii osalevatele lastele kui suurtele. 3 suve toimunud loodusravilaagrid on meid ja osalenud lapsi loodusega sidunud, aga ka siingi blogis esitletud varasemad loodusväe videod. 

Aastaid on Ingliterapeut Marya suunanud mind päevatöö paika, raamatukokku, selles korraldavate ürituste aegu loodust sisse tooma, mida olen teinudki erineval moel, alates okstest-lilledest, sammaldest, puulehtedest ja leheroosidest, kuni kunagi Räpina Aianduskoolis õppimise aegu koostatud herbaarlehtede seintele riputamiseni. Üks soovitus ongi olnud kasutada ka kastanimunasid, mida olen alati vaimse tervise päeva aegu korjanud ja küünlaalusele või aknalauale varieeruvasse seadesse paigutanud, koos kividega. Alatiseks on meeles soovitus hoida kaussi kastanimunadega selleks, et õpilane või külaline sealt rahu leiaks, samuti soovitus ka klassiga millegi organiseerimisel rahutule lapsele kastanimuna kätte anda või koos midagi kastanitega teha. See võttis ikka aega, enne kui pealtnäha lihtsate mõtete sügava tähenduse taipasin. 

Need soovitused juhatavad meid sügavama looduskontakti suunas, enese ja looduse hingeelu mõistma ja ühtset energiaruumi aduma, millest saab alguse harmoonilisem kooskulgemine. Nii mõistan, kui mõtlen sellele kõigele. Mõistagi loob looduselement ruumis ka teistlaadset energeetikat ja annab soojust ja hubasust. Toataimedki on ju inimesele rõõmuks ja terviseabiks, kuid looduse sel viisil tuppa toomise läbi saame veel enam endid ja seal viibijaid aidata. Seekordne suure hulga kastanite korjamise ja nende kasutamise soovitus oli alguses ikkagi ka pisut ootamatu nagu teinekordki meie treenerite suunamised esialgu on, aga ajapikku saame aru, milleks miski on vajalik.

Igaüks meist pidi valmistama kastanitoote. Mina realiseerisin nüüd siis selle kausiidee, aga tegime ka padja. Selle loo jäädvustamine oli omaette vahva ja ka sügavamate tähendustega protsess. Mõte minna kastaneid korjama Šnelli tiigi äärde, minule vanast ajast teada olevalt Šnelli pargi kõrgemasse ossa, tekkis hetke ajel, kui armsa tütretütrega sealkandis liikusime. Kuna see kastanitealune oli kunagi, ca 15 aasta eest seal lähedal elades minu väekoht, kus teinekord ka mõtluses ja puude väge tunnetades ning nendega suheldes peatusin, teadlikult end laadisin, siis on sinna minek alati pühalik. Nüüd sain sinna vahepeal paigutatud plaani pealt teada, et see on Toompark. Olen neile puudele nii saagi kui aastaid varju pakkumise eest ääretult tänulik. Kuna selgus, et seal on teisigi korjajaid, korjasime mujalt veel.

Kastanikauss tekitas rõõmsat elevust külastajates. Leiti, et on küll teraapiline käega kastanikausis liikuda, pisteti nii, nagu juhendis soovitasin, mõni kastan ikka ka taskusse.

 Kass kujunes projekti osaliseks tänu sellele, et kui armsale tütretütrele külla läksin palvega videoülesvõtet uuesti veidi teistmoodi kokku monteerida, siis näitas kass end nii armsast küljest ja huvitus kastanitest ilma, et me teda kusagile suunama või tõstma pidanuksime. Ta uuris kastis kastaneid ja heitis kastanipadjale kohe, kui see täidetud ja maha laotatud sai. Kass on tark loom ja tunneb ära hea energia. Ta on eriline ja nii nagu on soovitatud, et kassiga kohtumisel võiks temasse suhtuda kui väärikasse külalisse inimese enda eelajaloost, siis temaga kohtumine minus alati sellise tunde ka tekitab. Toon siia veel ühe pildi, mis selle projekti aegu tehtud sai ja mis seda iidset päritolu justkui kinnitaks, seda enam, et ka loom on teraapiline.

 

Sel sügisel, kui viirus taaskord pead tõstis ja psühholoogid taas loodusesse minemise soovitust meelde tuletasid, juhtusin AK saates "Nädal" kuulama selgitust, et looduses viibimine ja meeldivaga tegelemine käivitab inimeses õnnehormooni ehk serotoniini tootmise. See oli minu jaoks teadvuslambi süttimine, sest põhjendas teadusliku tõestusena loodusega kontakti vajalikkuse, mida saab omakorda jagada ning millele omakorda toetuda ka minu jaoks sel sügisel alanud pärimusravi õpingutes, kus õppekavas olulisel kohal on taimeravi. Kahjuks ei ole see saade järelvaadatav, et lingina tuua, aga leidsin sellele teabele kinnitust veel internetiotsingus:

 

"Seratoniini teatakse kui valguse-rõõmu-aktiivsuse hormooni ja melatoniini seostatakse une-pimeduse-intuitsiooni ning tähelepanu sissepoole suunatusega. Valgus-pimeduse vaheldumine mõjutab meie organismi melatoniini-serotoniini tootmist. Kindlasti annab seesugune hormonaalne ümberlülitumine meie psüühikale plastilisuse ja paindlikkuse."

Ja leidsin veel sedagi, mis seostub minu kunagise linna-väepaigaga sel ajaperioodil, kui ei olnud ka veel maakodu väekas Lõuna-Eesti looduses.

"Mõnusat paika looduses on šamanistlikus traditsioonis nimetatud väepaigaks. Isegi kujutluses sinna (tagasi)minek toob selgust, rahu ja inspiratsiooni. Meil on alles metsaskäimise traditsioon - olgu siis niisama uidates, seeni-marju korjates, rahmeldades jalgratta või suuskadega. Looduses olemine kosutab, annab häid ideid ja loovaid lahendusi. Loodusest tuleb looming - isegi need kaks sõna on sama tüvega. Aju uurijad on tõestanud, et looduses olemine muudab inimese teadvusseisundit, aju hakkab tegema rohkem aeglase sagedusega laineid, mida seostatakse loomingu, ahhaa-elamuste  ja õnnetundega."   Tänan Holistika Instituudi leheküljel info jagajaid!
https://holistika.ee/juured-ja-tiivad/ 

Hingeravikoolis oleme teada saanud, et inimelu mõte seisneb sotsiaalses suhtluses elus loodusega, kuhu kuulub kindlasti ka inimene, ning enda hinge ja jumaliku ande arendamises. Üks teadvushariduse oluline suund on õpetada inimest end tervena hoidma just looduse kui Looja väe väljenduse kaasabil ja seda eesmärki meie sedalaadi projektid ning siinne blogigi kannavad. Kastanitega tegelemine on otseselt looduse väega kontaktis olemine ja õnnehormooni tootva mõjuga, samas aga nii lihtne abi inimesele, et selle kasutamise peale abina ei pruugita tullagi. Projekti läbi saime teadlikumaks ka otsestest tervislikest ja kodule kasulikest mõjuteguritest.


Minu video avaneb siin:

Igati meeldiv oli ka armsate kaaslaste toimetamisi vaadata ja on olnud selle projekti tulemust nautida. Aitäh nendele!

Mina saan istuda nüüd esmalt alati jahedust õhkava, maandava ja kosutava kastanipadja peal.

Looduses on just praegu see aeg, kui kastanipuule on pea ainsana lehtpuudest jäänud veel kuldkollast rüüd. Seegi on tähelepanu ja imetlust vääriv vaatepilt.

Olen väga tänulik armsale Ingliterapeut Maryale selle looduse varaaita ja abi avastada võimaldava teekonna eest!

 

 

Armastusega,
MA GISK 1. kobara liige, EL õppur, loodusväe ja tunnetusravi töö koordinaator Hypatia alias Rita Hübner