2x13 - midagi sellest sai lõplikult läbi, millestki areneb uus

 

Armas blogi külaline!
 

22. jaanuaril 2023 toimusid Rahvusooperis Estonia P. Tšaikovski balleti "Pähklipureja" 2 viimast etendust. Esimest neist käisime ka meie MA GISK perega ning mõne varasemalt loodusravilaagrites osalenud noorega vaatamas. Saime üheskoos nautida kaunist ja meisterlikku tantsukunsti lavastuses, mis on lavalaudadel olnud juba 13 aastat järjest. Meie jaoks oli see aastate arv oluliseks kokkusattumuseks, sest ühtlasi tähistasime meiegi Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskooli 13 tööaasta täitumist.  Number 13 on Ilmapuukoolis olnud alati pöördelise tähendusega ning seekord tähendas see kooli kõigi tiivalaiuste testimise lõppemist ning samas uuele loomistasandile liikumist kooli esitlemise ja uute koolitusgruppide koondamiseks.

Kooli juht ja medium-terapeut Ingliterapeut Marya on öelnud, et anname sellega oma vaimsele juhtgrupile aastast 2010 arendatud eksperimentaaltöö tulemused üldistuste ja järelduste koostamiseks üle.  Teatrisaali laes särav kaunis lühter, mida esitleme ka  posteril, meenutas meile kõigile talveperioodil Tartus Raekoja platsil rippuvat hingelinnupesa ning see andis ka seose hingeravikoolis toimuva etapivahetusega. Selliste seoste puhul väljenduvad inglid ikka nii, et "Juhuseid ei ole, on juhuste tõlkimise oskuse või tõlkimiseks vajaliku info puudus."

Tartu Valgusküla Hingelinnu pesa

Siin postituses jagame aga etendusel saadud elamusi ning oleme küsitlenud ka meiega kaasa tulnud noori teatrikülastajaid, et nendegi arvamust kajastada.

Seeläbi täname väga kõiki, kes lavastuse toimumisega ühel või teisel viisil aastate jooksul seotud on olnud! Tükike esinejate hingevalgusest pani meiegi päeva särama. 

Hypatia tagasiside:

Balleti külastamine oli mitmes mõttes eriline sündmus. Kõigepealt oli tore armsate kaasõppuritega Tallinnas kohtuda, sest tavapäraselt kohtume Tartus või Tartumaal. Eesti esinduslikumas teatris käik oli iseenesest suursündmus. See oli meie teatriskäimiste traditsioonis juba mitmes pereetendus, aga balletti kogesime üheskoos esmakordselt. Estonias balletti vaatamas käisin paljude aastate eest, viimati armsate lastelastega samuti lasteetendust.

„Pähklipureja“ on jõuluetendus ja seetõttu oligi 22.01. etendus selle talve etenduste tsüklis viimaseid. See oli väga huvitav teadasaamine, et seda lavastust on mängitud juba 13 jõulude aegu. Etendus oli hästi ja huvitavalt lavastatud Ameerika lavastaja Ben Stevensoni poolt, heal tasemel tantsu, kaunite kostüümide ja lavakujundusega. Nii nagu ka varasemates meie külastatud etendustes on olnud õpetlikku ja kokkupuutepunkte teadvusharidusega, nii oli ka nüüd. Etenduse alguspoole tegevuses oli selgelt sisse kirjutatud iseloomude ja kasvatuse teema: kuidas tüdrukud enda jõulukinkide – nukkudega hoolivalt toimisid, aga poistes avaldus püsse ja mõõku kingiks saades sõjakus, kuidas keegi sõnakuulmatult tujutses, millised olukorrad vajasid vanematepoolset korralekutsumist, kehtestamist. Kasvatuses on selge korralekutsumine ja piiride kehtestamine, aga ka tark vanemlik juhatus vajalik, teame ka oma õpingute varal. See balleti osa sealsel jõulupeol oli väga huvitavalt lahendatud, kui paljude tegelaste kaasamisena toimus lava eri paigus üheaegne intensiivne tegutsemine, kusjuures just rõdult oli hea ja ülevaatlik kõiki süžeeliine vaadata.

2. osa tantsunumbritest oli eriti ülalt hea jälgida seda, kus tantsijad imelistes valgetes kleitides justkui lumesajus laval maha laskusid, kleidid laiali laotatult. See oli lummav pilt. Hingeravikooliga seostuski ka muinasjutulisus, unistuslikkus ja unenägude täitumine jõuluõhtu ja tantsu võlumaailmas. Ballett ongi inglimaailmale lähedane, ülevat emotsiooni pakkuv ning muusika vibreerib ka kõrgelt ning tervendab. Eriline oli seegi, kui ühtäkki imelise kõlaga laul orkestriga liitus ja selgus, et poistekoori poisid olid vaikselt sisenenud kahelpool loožides. Balleti ja laulu sümbioosi varasemast ei tea.

Etenduse 2. poole tantsunumbrites kõlas mitmeid tuttavaid meloodiaid, mällu salvestunud juba minu omaaegsetest õpinguist Rapla Muusikakoolis, kus olime kuulanud palju klassikalist muusikat. Samas lemmikballett on sama autori „Luikede järv“, mille imekaunist lavastust olime just muusikakooliga omal ajal käinud vaatamas Leningradis Maria teatris. „Pähklipurejat“ peetakse ka Tšaikovski üheks tuntumaks ja armastatumaks teoseks ja ta on selle loonud E.T.A. Hoffmanni ja Alexandre Dumas’ (sen.) värvika jõulumuinasjutu „Pähklipureja ja hiirekuningas“ ainesel:

https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4hklipureja

See on tähelepanuväärne seos, et kui meie tähistasimegi selle etenduse külastamisega meie hingeravikooli 13-aastast tähtpäeva, kustpeale sai alguse uuele loomistasandile edasiliikumine, siis selle balleti puhul on samuti kogetav järjepidevus, sest oleme teada saanud, et juba aasta lõpus tuleb välja uus „Pähklipureja“ lavastus. Selgi korral oli saal rahvast täis, nii et imeilusa etenduse külastajaid alati jagub.  Endi pidupäeva tähistasime ka väga maitsvat maiust ja meeldivat teenindust pakkunud teatri Valge saali kohvikus ning peale etendust vahetasime ka koos muljeid enne teeleasumist, sest enamus meist sõitis tagasi Tartusse. Teatriskäigu jäädvustasime ka pildiliselt.

Tänan armsat Ingliterapeut Maryat väga toreda idee ja algatuse eest!

Tänan loojaid ja esitajaid!

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, HÜP õppur, eluraamatu avastusgiid Hypatia Hübner

Arieli tagasiside:

Olime MA GISK hingeravikooli õppuritega plaaninud juba eelmise aasta lõpul külastada Tallinnas Estonia teatris esitatavat üle maailma kuulsust kogunud balletietendust “Pähklipureja”, millele on muusika loonud vene klassikalise sümfoonia üks rajajatest - helilooja P. Tšaikovski. Tegime eeltööd ning broneerisime piletid jaanuari lõpuks. Meiega olid nõus ühinema ka osad loodusravilaagrites osalenud noored ning 22. jaanuaril kohtusimegi kõik Estonia teatri fuajees. Estonia teater tekitab aukartust ja kuna ma pole seal väga ammu enam käinud, siis esialgu oli uudistamist palju ning raske seal orienteeruda, kui otsisime teed kolmandale rõdule, oma kohtadele. Ootusärevus oli suur. Rõdult lavale vaade oli imeline, sest lava eesriide värv oli ilus sinine, niisugune nagu Ema Maarja keebi värv ning laes rippus lühter, mis oli Tartu Valguskülas oleva Hingelinnu pesa sarnane - seostasimegi seda selliselt.  

Etendus algas sigina-saginaga, sest käes oli jõuluõhtu, oli elevust ja jagati kinke. Etenduse esimese osa tegevusi jälgides sai tahes-tahtmata tõmmata paralleele ka meie hingeravikooli kasvatusteemadega, nagu piiride kompimine, vanemate-laste vahelised suhted jne. 

Ingellik ja maagiline muusika, kaunid tantsud ja muinasjutumaailm mõjusid puhta ja tõstva energiana üle kogu saalis oleva vaatajaskonna. Kuna meie istekohad olid üleval rõdul, siis saime eriti hea ülevaate laval toimuvast ning imetleda kauneid tantsunumbreid võrratute muusikahelide saatel. Üllatusmomendi pakkusid noored inglihäälega laulupoisid, kes etenduse teises osas olid tulnud rõduboksi orkestrile lisa looma. See oli midagi imelist. 

Natukene balletietenduse sisust ka. Peategelane, väike tüdruk Marie, saab jõulukingituseks pähkleid purustava nuku - pähklipureja, mida ta väga hoiab ning mille võtab ka endale voodisse kaasa. Öösel satuvad nad aga võlumaailma, kus tuleb võitlust pidada salakavalate hiirtega ning pärast nende üle õnnestunud võidu saavutamist, liigutakse haldjamaale, kus lõpuks saab teoks ka tõeline jõuluime ning unistused täituvad. 

“Pähklipureja” on maailma balleti tõeline pärl, mida meie hingeravikooli liikmetel ja lasteravilaagrites osalenud noortel oli õnn kogeda ning mida saime pärast etendust enne koduteele asumist lähedal asuvas söögikohas veel ka meenutada. 

Olen väga tänulik etenduse loojatele ja esinejatele selle imelise etenduse eest! 

Tänan armsat Ingliterapeut Maryat balleti külastamise mõtte algatamise eest!

Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, HÜP õppur, eakate tegevusjuhendaja ja uuskasutuse tuunija Ariel Raudsepp 

Magdalena tagasiside:

Mina olin Rahvusooperis Estonia esmakordselt ja sain tõepoolest väga meeldiva kogemuse osaliseks ka majaga pisut tutvudes. Ajaloost on teada, et Rahvusooper Estonia tegevusele pandi alus 1865. aastal, kui Tallinnas loodi laulu- ja mänguselts „Estonia“. Kahetiivalise ehitise ühte poolde kavandati teatri-, teise kontserdisaal, mis on praegugi nii. Rõdult oli kogu tegevust ka väga hea vaadata. Mulle meeldis, et kogu lava oli tegevust täis ja seda oli hea vaadata ning jälgida. Balleti sisus tuli hästi välja lastekasvatuse vajadus, sest kingituste jagamise ajal tekkinud sõjakust oli vaja ohjeldada ja lapsi korrale kutsuda. Siin on seos meie teadvushariduse suunaga, mis on lastekasvatuse teema koos täiskasvanud inimeste iseloomude muutmise vajadusega. “ISELOOMUDEST SÕLTUB MAAILMA RAHU PÜSIMAJÄÄMINE." (Ingliterapeut Marya)

Lapsed vajavad selgeid piire, aga ka selgitusi ning hoolivalt vastutustundlike täiskasvanute juhiseid. Neid kogemusi, kuidas lastega koos midagi teha, saime me MA GISK hingeravikooli loodusravi laagrites mitme aasta jooksul. Olin vaimustuses mitmetasandilisest hoonest ja suurest sammastega Valgest saalist, kus me etenduse vaheajal kohvi ja koogiga ennast kosutasime. Sinna jalutades nägime, et laud oli väga kenasti kaetud juba, sest see oli meil enne broneeritud. Tegelikult oli koos meie liikmetega selliselt istuda väga armas tunne. Selles oli igatsuse hõngu, sest testkool on lõppenud.

Etenduses kõlanud muusika, üks pala kaunim kui teine, pakkus väga meeldivat hingekosutust. Eriti meeldisid mulle harfi- ja viiulimäng. Arvatakse, et harf leiutati pingule tõmmatud vibunööri tinistamisel. Kunstis on harfi kujutatud Vana-Kreekas 6000 aastat tagasi. Kogu orkestrimäng etenduse ajal oli niivõrd sügavatel tasanditel hingesügavusi puudutav ja etendus kaasahaarav ning kogu selle etenduse lummuses olles ei pannud tähelegi, kuidas aeg lendas. Sellised märgilised etendused mõjuvad ka lastele mõtlema panevalt ja hästi.

Tänan armsat Ingliterapeut Maryat balletikülastuse idee eest, kõiki liikmeid ja lapsi, kes meiega kaasas olid! Armastusega, MA GISK 2. kobar, kogukonna koondaja ja peretööde koordineerija Magdalena Kalev 

Juno tagasiside:

Olen varasemalt Rahvusooperis Estonia käinud, kuid see oli nii ammu aega tagasi, et mingis mõttes saan öelda, et see oli minu jaoks justkui esimene kord, sest eelnevat külaskäiku enam tegelikult ei mäleta. Seega oli huvitav ka ooperimajaga tutvuda ning loodetavasti tekib veel võimalus seda külastada. Ka "Pähklipureja" etendust nägin esmakordselt. Etendus oli nii huvitav ja meeli köitev, et esimene vaatus läks justkui lenneldes mööda ja tekkis tunne, et kas juba ongi pool balletist möödas, sooviks veel palju vaadata.

Esimeses osas oli tegevus tihe ning kõikide tegelaste liikumist ei olnudki võimalik jälgida, kuid hästi tuli esile see, mil viisil lapsed kingitusi saades käitusid ning kuidas siis vanemad sellele pidid reageerima, et laste ülemeelikust ohjata. Taolised stseenid on tõenäoliselt tuttavad nii lastevanematele, lastele kui ka lastega töötavatele inimestele. Meiegi loodusravilaagreid korraldades oleme erinevate olukordadega kokku puutunud, kuigi armsa Ingliterapeut Marya suunamisel on enamus olukordi olnud selgelt ohjatud ning ennetatud. Ballett ükskõik millises esitluse vormis on iseenesest kaunis, aga liikumist vaadates mõtlesin ka sellele, kui palju tööd tegema ja vaeva nägema peavad kõik tantsijad ja tantsijannad, kes igapäevaselt selle lavakunstiga tegelevad, sest kohati tundus, justkui nad oleksid minetanud gravitatsiooni jõu endi kehadele. Olen alati tantsimist armastanud ning erinevatel eluetappidel seda ka harrastanud ja see on ilmselt ka põhjus, miks mind nähtu endaga kaasa viis. Armas Ingliterapeut Marya on öelnud, et inglikoolis treenimine on ka võrreldav balleti õppimisega, sest tulemus peab olema paindlik ja kaunis, aga vajab ka palju tahtejõudu, pühendumist, tehnilisi oskusi ning parima eesmärgi suunas järjepidevat liikumist.

Etenduse kostüümid olid lastele ja peredele vaatamiseks sobilikult värvikirevad. Eriti meeldis mulle stseen, kus oli lumekuninganna, sest tema ümber tantsivate baleriinide kleidid olid kaunist valget ja hõbedast värvi ning kui nad maha istusid, siis tundus justkui olekski maha langenud lumevallid. Nende liikumine imiteeris aga hästi lumehelveste õrna langemist ja õhus lendlemist. Tähelepanuväärsed olid kindlasti ka erinevad soolod ja paaristantsud, mille peale publik vahepeal ka tunnustuseks plaksutas. Teise vaatuse ajal ilmusid saali ühele ja teisele poole aga poistekoori lauljad, kes orkestrit omalt poolt täiendasid. Etenduse sisu muutus järk-järgult helgemaks ja kaunimaks nii, et lõpus jäi hinge samasugune unistuslik tunne nagu see unenäoline etendus oma tervikus ka oli.

Nautisin ka meie ühist vaheaja kohvi ja koogiga pausi, mille jaoks olime laua juba varasemalt broneerinud. Valge sammastega saal oli mõneti suursugune ning üheskoos kaaslastega istumine oli meeldejääv. Hiljem saime koos ka lõunat süüa enne, kui taas Tartu poole hakkasime tagasi sõitma. Kuna mina olin nii Tallinnasse kui ka Tartusse tagasi sõites autojuht, siis pidin ka selle jaoks veel tähelepanu ja energiat varuma.

Tänan armsat Ingliterapeut Maryat balleti külastamise mõtte algatamise, kõiki armsaid MA GISK kaaslasi ühisüritusel osalemise eest ning kindlasti ka “Pähklipureja” lavastuse loojaid ja tantsijaid, ilma kelleta me sellist kogemust saanud ei oleks! Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, HÜP õppur, noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre

Rafaela tagasiside: 

Oli suur rõõm käia kogu MA GISK koolipere ja nende laste ja lastelastega Tallinnas Estonia teatris  vaatamas balletti "Pähklipureja", mis oli varakult koolijuhi armsa Ingliterapeut Marya poolt suunatud üritus. Samuti saime selle ürituse organiseerimisel erinevaid meeskonnatöö ja asjaajamise oskusi testida ja ka uusi kogemusi rühmatöös ning ootamatute ja ettearvamatute olukordade lahendamist ja samas meeskonna ühte hoidmist kogeda.

Teatripäeva hommikul olin varakult üleval, sest hinges oli ootusärevus, sest ei olnud ammu enam kogu kooligrupiga kokku saanud. Koolikaaslased võtsid mind bussi peale Tabiverest, kust kaudu läbi Puurmani sõites saime kenasti Tartu-Tallinn maanteele. Estonia teatrisse  jõudsime varakult ning ootasime, kui kogu grupp sai kokku ning  suundusime üles mööda huvitavaid keerdtreppe kõige kõrgemale rõduosale, kus olid meie kohad. Vaade oli sealt väga põnev ning eriliselt köitis enne etenduse algust ka teatri laemaaling  ja hiljem sain armsa Hypatia jagatud interneti lingi kaudu rohkem infot selle oma ajastu huvitava kunstiteose kohta. 

Olen Estonia teatris varasemalt paar aastat tagasi käinud “Luikede järve” vaatamas, aga "Pähklipurejat" pole seal vaatamas  käinud ning oli huvitav seda balletietendust näha, sest olen kuulnud sellest klassikateosest palju ja televiisoris korra näinud. Kogu balletietendus oli väga ilus ja seda saatis ka imeline muusika ning  oli palju kauneid kostüüme ja kleite, mida esinejad kandsid  Eriti kena vahepalana jäi meelde poistekoori laulmine etenduse taustal, mis kõlas nagu inglid taevas laulaksid. Vaheajal saime teatri Valges saalis  nautida koos kohvi joomist ja koogi söömist. Mulle väga meeldis, et teatris oli palju igas vanuses lapsi ning mõtlesin, et tore oleks ka oma lastelastega seda balletti vaatama tulla, kuid järgmine päev kuulsin Ringvaate saates, et see oli viimane etendus, mis oli juba 13 aastat Estonia lavalaudadel olnud, millest oli kahju, aga jään uut etendust ootama. Peale etendust veel veetsime ühist aega “Solarises”  lõunasööki süües. Tagasisõidu tee läks kiirelt nagu ikka, kui koju tagasi jõuad. 

Suur tänu armsale Ingliterapeut Maryale  ja  kogu kooligrupile ja nende lastele ja lastelastele toreda koosviibimise eest! 

Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, HÜP  õppur, erivajadustega inimeste sotsiaaltöö koordinaator Rafaela Kristerson 

Noorte arvamused etenduse külastamise järgselt:

E., 19-aastane: See ballett oli väga rahulik selles mõttes, et seda oli lihtne jälgida. Mõned etendused ja balletid on sellised, kus toimub liiga palju korraga ja seda oleks raske mul jälgida. See oli ka väga ilus. Need inimesed, kes esinesid, olid ilusad ja eriti ühe tüdruku kleit, kes tantsis selle mehega kahekesi. Asja, mis kõige rohkem oleks meeldinud, ei olegi, kuna kõik oli ilus. See teatrimaja oli iseenesest ilus, aga seal all, kuhu joped jäetakse, oli liiga vähe ruumi. See oli vist esimene kord, kui käisin balletti vaatamas, ma vähemalt ei mäleta, et oleks kunagi käinud. E., 19-aastane: Käisime vaatamas balletti. Tantsimine oli ilus, samuti ka muusika, mida orkester mängis. Lugu, mida etendus rääkis, oli ilus. Meeldisid esinejate kaunid riided. Meeldis ka vaheajal saadud hea kook. M., 16-aastane: Mina olin Rahvusooperis Estonia esimest korda, ka balletti vaatasin esimest korda. Mulle meeldis suur ja avar maja ning eriti rõdult vaadata. Sealt avanes ilus vaade. Näha oli ka orkester. Etenduses oli noormees, kes käitus halvasti ja lõhkus pähklipurejat. Poisid kiusasid tüdrukuid. Sisu oli põnev ja lõpuks läks kõik hästi. Ma arvan, et seda etendust läheks veel vaatama. Palju erinevaid tegevusi oli korraga ja oli huvitav jälgida. Muusika oli ilus. Mulle meeldis ka kohvikus kooki süüa ilusa laua taga. A., 13-aastane: Mina olin Rahvusooperis Estonia esimest korda. Mulle meeldis etendus väga. Tüdruk nägi halba unenägu ja see oli hirmus. Seal unenäos käitusid lapsed halvasti. Hiired ründasid ja pähklipureja oli üksi. Pärast läks unenägu heaks. Headus võitis. See mulle meeldis. Muusika oli ilus. O., 11-aastane: Kuna olin “Pähklipureja” etendust varem kooliga Vene teatrit külastades näinud, siis sain sisust enam vähem aru. Kui ei oleks seda enne näinud, siis ei oleks kõigest aru saanud, sest etenduses ei räägitud, ainult tantsiti. Ma ei olnud varem balletietendusel käinud, see oli esimene kord. Oli huvitav, aga natukene igav ka, sest kogu aeg oli tantsimine. Huvitav kogemus oli ikka. Tulevikus läheksin veel balletti vaatama. Meeldis vahepeal kohvikus kooki süüa, kohvik oli ilus. Mulle meeldis orkestri mängimine, sest mängijad ajastasid muusika koos tantsijate liigutustega hästi.

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, HÜP õppur, noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre 

Noorteprojekt "Elutarkused Juhanilt Jukule". Arieli tagasivaade

 

Armas blogi lugeja! 

Suvi on möödas ning hea meel on nüüd meenutada ka meie viimast, 3-päevast laagritsüklit, mis toimus 13.-15. augustil Pangodis ning kandis eelmise laagriga ühtivat projektijärgset nimetust “Ellujäämisõpetused Juhanilt Jukule” alapealkirjaga “Hoia seesmist ja välist tasakaalu ning mõista looduse märke.”

Projekti nimekirjas olev viimane laager oli paljuski mõeldud veel pooleli jäänud objektide ja tegevuste lõpetamisele. Olime tasapisi jätkanud nende töödega ka kahel laagri vahelisel ajal ning edenes vastavalt sellele, kuidas kellegi vaba aeg seda teha võimaldas. Saime aeg-ajalt käia täiustamas veevõtukoha purret, millest lõpptulemusena sai tugev, kandev ja kena ehitis, seda kõigi meie ühisel toel. Samuti valmis maja köögiterassile nagu imeväel kaubaalustest diivan, millele istumiseks leidis armas maja perenaine kenad pehmed padjad, kus oli hommikukohvi kõrval hea päevalplaane pidada ja omavahelisi jutte rääkida. 

Armsate treenerite poolt olin saanud ülesandeks teha diivani kõrval olevale nimepuule värskendust, mis tähendas seda, et varem põletusaparaadiga puule põletatud nimed tuli seekord terava noaga üle lõigata ja seejärel markeriga kinnistada. Seekord oli see laagris olnud noorte jaoks üheks ellujäämisõpetuse proovikiviks. Olin selle tegevuse juures ja nägin, kuidas kõik noormehed, olenemata vanusest, olid noa käsitsemises üpriski osavad ning neile see tegevus pakkus suurt huvi.

Viimase laagri jaoks ettevalmistusi tehes tuli mingil hetkel taevaste poolt suunamine teha laagri territooriumil kasvavate kenade kaskede vahele taimevaip. See mõte oli juba varem ennast ilmutanud, kuid nüüd ilmselgelt oli selleks õige aeg ja koht leitud. Vastav nöör alusraami punumiseks oli samuti juba olemas ning eeltöö, ehk siis raamistik taimevaiba jaoks saigi tehtud, kuhu igaüks andis laagris oleku ajal enda panuse selle valmimiseks. See oli loominguline tegevus ning seda kõrvalt jälgides ja vahel ka kaasa aidates, oli huvitav kogeda, kuidas keegi seda teeb, kes on keskendunud ja huviga asja juures ja kes punuks mõne taimevarre lihtsalt kiiruga ära ja ongi tehtud. Kõik me oleme erinevad. Vaip aga oli omaette vaatamisväärsus, millesse sai iga laagris olija panna osakese enda energiast. Olen selle tulemuse üle rahul ja õnnelik.  

MA GISK hingeravikool on juba 5 aastat järjest korraldanud suvel loodusravilaagreid, enamuses koos oma pere lastega. Need laagrid on meid kõiki palju arendanud ja aidanud loodusega suuremat lähedust leida. Armsa Ingliterapeut Marya eriilmeliste ideede ja suunamiste kaudu oleme ette võtnud mitmeid õpetlikke väljasõite ja läbinud matkaradu, mille tutvustamise laagrilistele oleme saanud enda peale võtta ning vajamineva materjali kokku koguda. Nii olin ka mina saanud ülesandeks hakata tähelepanelikumalt kuulama lindude laulu ja leidma seose laulu esitaja ja viisi vahel. Niisama lihtne see ülesanne ei olnud ja sain aru, et selline tegevus vajab palju aega ja pikemaajalist tegelemist, aga seda saab küll ka igal ajal ja igal pool väljas liikudes täiustada ning võin öelda, et olen nüüd ka palju “terasema kuulmisega” nii linde kui ka nende laule tähele panema. Kiidjärve matkarajal oli minu ülesandeks tutvustada Ahja jõe ümbruses olevaid haruldasemaid linnuliike, nagu jäälind ja vesipapp, aga ka selle ümbruse metsades elutsevaid loomaliike. Mulle väga meeldis metsas käia ja sealse elustikuga tutvuda ning kui on teada, mida ka teistega jagada, siis on rõõm kohe  mitmekordne. Roiupalu matkarajal kogetut saime üle korrata ka meile juba loodusravilaagritest tuttaval Pangodi matkarajal. Oli ka hästi tore teadmine, et noortele oli tuttav linnulaulu äpp “Siuts”, millega püüti kinni ühe linnu laul ning hakati seda kohe ka tuvastama.Tulemuse osas veel õiget lindu ei tuvastatud, aga peamine, et osatakse vajadusel seda kasutada. Meil olid metsarajal liikumiseks koos armsate Metsamemme ja  Ajaingliga olemas ka toredad vilditud mütsid, mis värvi poolest hästi meie rollidega sobituvad. Vilditud mütsid on meie hingeravikooli kõigil liikmetel küll ka olemas ja armas Rafaela oli sellel korral avastanud enda jaoks Vetevanana rolli, mis on temale hästi omane, sest armastab käia hommikul vara ujumas ning tunneb ennast vee läheduses hästi koduselt.  

Projektiga seoses tooksin veel välja minu poolt juhendatud origami-kurgede voltimise töötoa, mis toimus maikuus Tartu Anne Noortekeskuses. Sellel üritusel, pärast päästeautoga tutvumist, väikese esmaabikursuse läbimist, ellujäämiseks vajaliku varustusega tutvumist ja armsa Juno poolt läbiviidava mõttearenduse järel, saime asuda rahu ja armastust loovate mõtetega värvilistest paberitest kurgi voltima. Valminud kure sai igaüks endaga koju kaasa võtta, millele oli lisandunud ühises voltimistöö käigus võimendunud tervist, rahu ja armastust kandev energia.   

Nende eelnevate, minu poolt läbi viidavate või osalusega tegevustega, sain enda arust kenasti hakkama. Millega aga rahule ei saanud jääda, oli viimasel laagripäeval toimunud paelte sidumise töötoaga. Juulikuises laagris armsa Mihkel-Tibori ja tema ema Magdalena läbi viidud uudsete paelte sidumise töötoa lõppedes logiraamatusse tehtud joonised kohe hästi välja ei tulnud ning seejärel sain mina ülesandeks teha enne viimast laagrit uued paelte sidumise joonised. Seda selleks, et oleks vajadusel võimalik sidumine meelde tuletada ja enda ketsidele peale punuda. Olin teinud töötoa läbiviimise eel vea, et ei mõelnud olukorda täpsemalt läbi ja tegin vaid ühe variandi mõlemast sidumise viisist. Sellest aga jäi 8 lapse jaoks väheseks, sest enam-vähem kõik soovisid korraga hakata endale joonist tegema. Siin olen tänulik armsale Junole, kes tuli mõttele just enne laagrit tööle saadud uue printeriga need joonised paljundada ja seda siis juba iga lapse jaoks eraldi. Sellega olukord sai küll lahenduse, aga minule jäi teadmine, et olin saapapaelte sidumise töötoaga läbi kukkunud. Mõistan, et asjata pole meie kooli logolauseks kinnitatud: MÕTE LOEB! Seekord jäi mul enne töötoa läbi viimist kõigele täpsemalt läbi mõtlemata, mistõttu tekitas see laagrilistes suurt segadust ja pahameelt. Loodan, et niisugune olukord enam ei kordu.

Koostöös armsa Hypatiaga valminud videos tutvustan armsate inglite suunamisi järgides ning enda andest lähtuvalt kooli sümboolikaga seonduvat. Materjal on üles võetud kahe laagri vahelisel ajal toimunud ettevalmistustööde käigus Pangodis. Tänan siinjuures armsat inglikooli uusliiget, Rafaelat, kes tundis huvi meie hingeravikooli tegemiste vastu ning esitas sellekohaseid küsimusi. Suur tänu armsale Hypatiale koostöö eest video loomisel!

Olen tänulik kõigile projektist osavõtjatele, armsatele meeskonnakaaslastele meeldiva koostöö eest ning meie Inglikooli Vaimsele juhile, armsale Ingliterapeut Maryale, meid alati ideedega rikastamast ja juhtimast!

Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, LIP õppur, praktiline tegevusjuht Ariel Raudsepp 

Noorteprojekt "Elutarkused Juhanilt Jukule". Hypatia tagasivaade

Armas lugeja!

Meie projekti „Elutarkused Juhanilt Jukule“ laagrisuvi on lõppenud ja käes on kokkuvõtete tegemise aeg. Sellesuvine laagritegevus erines eelmistest vormi poolest, sest 1 laagri asemel toimus terve laagrite ja kokkusaamiste jada ja kuna meil oli esmakordselt ka projektitoetus, saime ette võtta nii mõndagi põnevat.

MA GISK treenib mitmetes suundades ja need laagrid on olnud justkui praktikabaasid, kus treenitut rakendada saab. Aasta-aastalt süvenenumalt on meis suunatud laste ja noortega suhtlemist. Sel aastal pidi laagrites iga täiskasvanu tegutsema hoolealusega, kes oli temale määratud. Laager-laagrilt me edenesime selles, kuid siiski oleme treenerite tagasisidedes saanud teada ja mõistnud, et märkamistes ja noort toetavas sügavas hingesuhtluses jäi veel palju vajaka. Kui ei ole ise veel lõpuni puhastunud ega saavutanud enda ülesannete täitmise kergust ja sujuvust selles mõttes, et ei pea eelkõige sellele keskenduma, siis tähelepanu on liialt endas. Mõistan, kuhu suunas arenema peaks, aga alati ei ole see lihtne. Armas Ingliterapeut Marya, kes meile ka selgitab, kuidas on õige, on ise sellise hooliva, aga vajadusel ka kasvatuslikult karmilt ütleva suhtluse eeskujuks, millest on väga palju õppida ja mida ka teeme.

Meie kokkusaamiste ja laagrite peamiste märksõnadena toon lisaks suhtlusele välja töökasvatuse, uute oskuste õppimise, teadmiste omandamise, looduses ja elus hakkamasaamise, loodusega kooskõla tunnetamise, milles kõiges arenesid kindlasti ka täiskasvanud, aga kuna oli ka noorteprojekt, siis eelkõige oli see kasvatus just noortele  suunatud ja kus kõik õppurid said enda ande põhiselt panustada. 

Projekti programm oli mitmekülgne. Lastele, aga suurtelegi pakuti erinevat laadi elamusi: kultuuri teatri ja kirjanduse näol, pärimust ja meie esivanemate eluolu ja tööde tutvustust, teadmisi, näiteks Päästeameti tööst, loodusmatku, aktiivset liikumist ja lõõgastust.  

Eredalt jäi meelde ja meeldis kõigile „Robin Hoodi“ etendus Lammasmäel, suveteatrina Rakvere Teatri repertuaaris. Varasematest laagritest on meil käsitlusel olnud iseloomude teema, mis ka selle tegelaskuju kangelaslikkuses väljendub. Iseloomude õilsamaks kujundamine on meie tegevuse väga olulisi prioriteete. Etendusest saime meie projektigagi sobiva tähendusliku tsitaadi, mida meeles peame ja järgime: „Hoia tuld, sest kui see kustub, läheb sedavõrd pimedaks, et oleks parem, kui seda ei oleks olnudki.“ Robin Hoodi teemat jätkasime enda laagriplatsil lõkkeõhtu välikinos „Robin Hoodi“ filmi vaatamisega. Viimases, augustikuises laagris oli meil väljasõit Setomaale, kus külastasime Värska talumuuseumit, saime osa ehedast taluelust ja proovida teha talutööd, lõpetasime laagrisuve ja ühtlasi meie loodusravilaagrite 5-aastase ajaloo Värska SPA külastusega. Suvesoojadel laagripäevadel oli käidud ka järves. Nagu ikka, toimusid laagris lipuheiskamised, töötoad, lõkkeõhtud, koos toiduvalmistamised ja ka vabad tegevused, sest sellist aega on lastele ikka ka alati vaja. Taevast anti meile nii kuuma päikesepaistet kui vihma, et karastuksime.

Iga suve ja laagriga on treenerid meile andnud enam korraldamise õigust ja iseseisvust. Minul on MA GISK-is ja neis laagrites olnud mitmeid rolle. Laagrite ette valmistamisel on minu ülesandeks assistendina olnud väljasõitude korraldamise kirjavahetus, suuline suhtlus, kalkulatsioon jne. Meie augustilaagri väljasõidul Värska talumuuseumisse jäi selles rollis vajaka õigest sõidu eesmärgi tunnetusest ja kõiges inglite suunamisega arvestamisest, täie tähelepanu pööramisest meie lastele ja noortele ja eelkõige nende vajadustele loodust ja maaelu ehedust kogeda, mida armas Ingliterapeut Marya on nüüd tagantjärel analüüsis põhjalikult lahti selgitanud. Sellised järelanalüüsimised toimuvad meie õppetöös alati peale sündmusi ja see on õppimise ning järelduste tegemise ja mustri muutmise seisukohalt väga vajalik.

Ajaingel Hypatia rollis oli mitmeid etteasteid. Tunnen, et olen palju arenenud, olen seeläbi saanud esinemisjulgust, -kindlust ja arenenud on ka loovus, sest teatud suund antakse treenerite poolt ette, aga järjest enam peab ise loov olema.  Suurim roll oli juuli laagris Kiidjärve seljakotimatka korraldamine koos armsate Magdalena ning Arieliga ja selles rollis ka teatraalne etteaste matkaraja alguses. Seal leidis aset selgelt loodusega koos loomine, mis tagasi vaadateski ikka tundub tõeline ime. Olin sellest kirjutanud meie eelmises blogiloos. See oli juba mitmes kord Ajaingli rollis niimoodi matkarajal teiste ette ilmuda ja järjest enam saan aru, kuidas see ilmestab ja köidab ka laste ja noorte tähelepanu ja selliselt looduses toimudes aitab loodusega suhteloomisele kaasa, kui seal ka teadmisi jagada või raamatut lugeda, nagu armsad treenerid nüüdki suunasid. Niimoodi metsaradadel oleme nüüdseks mitmeid raamatuid, lugusid tutvustanud. Suveprojekti esimene üritus toimus meil matkana Elva Väikesel Väerajal, millel on Eesti muinasjuttude tegelastest puuskulptuurid. Seal tutvustas õpetlikke ja iseloomu muutmise vajalikkuse teemaga sobivaid lugusid armas Magdalena, mina täiendasin enda ettevalmistuse põhjal ühtlasi nende punktite energeetilist mõju nimetades. See spontaanselt kujunenud koostöö õnnestus kenasti. Väga meeldis, kui viimases, augustilaagris juba meist mitmed sellise teatraalse etteaste ülesande said, ka armsad Magdalena, Ariel ja Rafaela. Tore oli kogeda teiste loovust ja esinemist, vastavalt armsate treenerite etteantud orientiirile. Selles hariduses on väga olulised kordused. Selleks, et teadmised kinnistuks, olen aeg-ajalt meenutanud näiteks varem käsitletud loodusraamatut - P. Wohllebeni „Kas kuuled, kuidas puud räägivad“ ja suunati seegi kord tegema.

Minu pärimustöö terapeudi teenusesuunas oli tegelemist nii taimedega, nende mõjuga inimesele, kui otseselt inimkehaga. Viimase, augusti laagri alguses oli meile minu hoolealuse armsa Fredi Rasmusega kohe antud ülesanne tuvastada ja märkida territooriumil mõni üldtuntud ravimtaim. Selle ülesande tähendus selgines meie jaokski viimasel päeval, kui metsarajale siirdumise eel käisime need kohad läbi ja tutvustasin armsa Fredi Rasmuse ülesleidmise abiga neid taimi, veidi juurde rääkides. Mulle meeldib väga sügavuti infot uurida ja selliselt ette valmistada mingit teabejagamist, ise selle läbi ka juurde õppides. Teavet ka esitada. See harjumus ja oskus on kujunenud siin koolis, sest varem ikka pelgasin esinemist igati. Koostöö läks meil armsa Frediga  kenasti. Tore oli ka laagri lõpetamisel igaühe poolt koostatud logiraamatus laagri kokkuvõtlikus loos ülesanne segiaetud tähtedest ära tuvastada nende ravimtaimede nimed, mis tõestab taas korduste tegemist ja ka teemade kokku võtmise olulisust selles hariduses. See muudab õppeprotsessi terviklikuks.

Massaaži läbi oli mul väga hea meel viimases laagris aidata paari armsat kaaslast. Armas Ingliterapeut Marya oli suunanud ka lastele põgusat massaaži kogemust pakkuma, kasvõi järjestikku nende õlgu veidi mudides. Intensiivse päevaplaani tõttu nüüd see jäi siiski tegemata ja jääb edaspidiseks, aga oli kordi, kus sai ka kergete paitamistega lapsi aidata pinge või muu probleemi korral, armsa Ingliterapeut Marya märkamisel ja suunamisel. Sel korral vähese päevade arvu tõttu ei saanud korrata ka eelmise suve kogemust, kus kõiki kaaslasi korra masseerisin. Olen küll meie Tartu staabis vahepeal seda teinud. Viimasest korrast pärines vabas looduses masseerimise kogemus, meie lahtiste seintega terrassitelgis ja ümbritsevate puude toetuse tunnetus.

Nii Ajaingli kui pärimustöö rollidest kokku on kujunenud praegune staatus signatuuris, mis on „eluraamatu avastusgiid“, mis tähendabki enesepuhastuse, otsingute,  teadmiste ja tunnetuse saamise läbi teadmiste ja kogemuse teistelegi jagamist. 

Need laagrid on andnud suurepärase võimaluse enda andeid arendada, puudustest teada saada, et õppust võtta, andnud vajalikku kogemust. Olen väga tänulik selle võimaluse eest! Armas Ingliterapeut Marya, kes oli varasemas ilmalikus elus õpetaja ja on meenutanud, kuidas õpetajate väljaõppel toimus harjutamine harjutuskoolis, on nimetanud ka neid laagreid MA GISK harjutuskooliks. Eesmärgiks ikka galaktiliselt suhtleva ja hoolivalt toimiva maaingli kasvatamine. Ühtlasi ka lastes selle kõige treenimine, eelkõige iseloomukasvatuse ja galaktilise suhtlemise treenimise läbi. On olnud suurepärane võimalus näha läbi nende aastate laste arengut ja muutumist ning teadvustada, kui vajalik on selline haridus.

Tänan armsat Ingliterapeut Maryat ja kõiki laagrilisi! Tänan taevaseid meile esitatud imede eest, millest üheks oli veel ka lõkkeõhtu järel arvutiprojektsiooni kaugele suunamisel spontaanselt justkui taevasse ilmunud erakordselt selge pildiga liikuv muster, mille loomises aitasid kaasa maja taga kaugel asuvad kõrged kased. See vaade ja kuidas seda lummatult nautisime, jääb pikalt meelde.  

Lisan siia sellel laagrisuvel mitmetel kohtumistel üles võetud intervjuuklippidest hiljuti kokku liidetud video, milles tutvustan põgusalt teadvushariduse olemust lisaks enda rollide loetlemisele. Loomiskoostöö eest tänan armsat Arieli!

Armastusega,

MA GISK 1. kobara liige, TP õppur, eluraamatu avastusgiid Hypatia Hübner