Armas blogi lugeja!
Selle postitusega kutsun Sind kaasa muinasjutulainele. Minu
hiljutine tore kogemus oli kokkupuutumine armastatud muinasjutuvestja
Hans Christian Anderseniga läbi tema elu ja loometeed tutvustava
rändnäituse. Kirjanik kasvas üles vaesuses ja sai seetõttu tunda
ka alandamist. Justkui argielu karmuse eest põgenedes liikus ta juba lapsena
fantaasiamaailmas oma teatrimängude, laenutatud raamatute lugemise ja loomingu
kaudu. Alustanud kirjanduse vallas luuletustest ja näidenditest, jõudis ta
alles 30 - aastaselt muinasjuttude juurde ning just seeläbi võitis kogu maailma
südame. Ometi oli ta ka hea käega kunstnik ja see on see, millest vähem tema puhul teame. Näituse oluliseks osaks olidki
tema toredad paberväljalõiked, aga ka reisikirjade illustratsioonid. Tema viimase väljalõike foto on siin:
Teda küll ettelugemisega palju mõjutanud isa oli varakult surnud, hariduseta ema oli ränga töö läbi kurnatud. Lähedussuhetes ei läinud tal endal hästi, sest ta ei
leidnud elus kahjuks vastuarmastust. Naised, kes teda paelusid, pidasid teda järjepidevalt "vennaks". Pere
ja laste puudumisel polnud tal ka kindlat kodu, see aga võimaldaski
palju rännata. Ta armastas käia just kultuurireisidel.
Talle meeldis väga
inimeste meelt
lahutada. Ta luges ette või jutustas enda loomingut, mõnigi kord
samaaegselt
paberväljalõigete loomisega. Ta armastas neid töid kinkida nii lastele
kui
suurtele ning oma tuttavate lastele koostas lausa raamatuid, kuhu liitis
enda loomingu: väljalõikeid, kollaaže ja luuletusi. Siin pildil allosas on näidatud imetabane kollaaž, mille andekas looja valmistas enne oma surma justkui hüvastijätuks maailmale.
Ta tegi oma elu muinasjutuks ja oli kõigele vaatamata õnnelik, sest ta oli juba noorena endale võtnud motoks järgmise: "Minu elu on ilus muinasjutt, õnnelik ja sündmustest tulvil."
Tema suur püüd oli
levitada mõistmist, et inimest ei tohiks hinnata sotsiaalse
staatuse järgi, vaid ikka vaimu ja ande alusel nii, et nähtaks inimest ennast. Samas peaks inimene ise alati ehe olema, mitte teesklema kedagi
teist. Tema motoks oli, et tuleb olla, mitte näida. Selline mõtte kõrgemale ja õigele kursile suunamine seostub
otseselt MA GISK kui hingeravikooli suunaga ja logolausega „MÕTE LOEB!“
Samamoodi suunamist teevad ka muinasjutud, aidates ka keerulistel aegadel. Muinasjutud
aitavad mõtet kõrgel hoida, ergutavad fantaasiat. Nad õpetavad eristama
head ja kurja, seda, kuidas raskustest üle saada, kuidas olla hooliv
kaaslane, kuidas oma tööd hästi teha ning kuidas väärtustada armastust,
sõprust ja perekonda. Toon ka tsitaadi hiljuti ilmunud raamatust Maria
Ballarin „Elas kord .... Vanad head muinasjutud“ (Ühinenud ajakirjad,
2020):
https://www.rahvaraamat.ee/p/elas-kord-vanad-head-muinaslood/1429470/et?isbn=9789949696680#
„On väga tähtis, et muinasjutte ei unustataks, sest need virgutavad meie
kujutlusvõimet, vormivad meie arusaamu ja ootusi, võivad panna meid
maailma hoopis teisiti nägema.“
Et H. Chr. Anderseni muinasjutudki sisaldavad lapsepõlves kuuldud
lugusid, mida vanad naised tööd tehes, näiteks kedrates, pajatasid, siis
sobitub siia ka see tsitaat: „Lapsepõlves vanematelt ja vanavanematelt
kuuldud õpetussõnad tuginesid kolmele hariduslikule alustalale: üldised
väärtused, käitumisnormid ja sotsiaalsed oskused, mida enamjaolt anti
edasi lugude ja legendidega.“
Maailmakuulsa kirjaniku produktiivsust väljendavad numbrid avanevad
siin: https://et.wikipedia.org/wiki/Hans_Christian_Andersen
Oli hea meel seda Anderseni kodulinna Odense Linnamuuseumide ja H.C.
Anderseni Maja poolt koostatud ning Taani Suursaatkonna poolt vahendatud
näitust ka mõnekümnele lapsele tutvustada ning neid mõtteid jagada, aga
ka selle üle, et paljud lapsed said vaadata näitusega kaasaskäivat Taani
flmi „Metsluiged“, mille kunstnikutöö on teinud Taani Kuninganna
Marghrete II.
Armas Hypatia! Aitäh Sulle blogipostituse loomise eest! Muinasjutud on tõesti turgutavad ning mul on hea meel, et said lähtuvalt enda erialast olulist teavet jagada, sest teadmised on ju Valgus, teadmatus pimedus. Nii on meile öelnud armas Ingliterapeut Marya. Minu jaoks seostus see teema ka meie MTÜ KULLARATAS uuenenud Facebooki lehe esimese postitusega, kus jagasime kirjandusterapeut Berit Kaschaniga tehtud intervjuud, kus ta selgitab, mil viisil biblioteraapia aitab inimestel oma lugusid ümber jutustada ja enda elus toimuvat lahti mõtestada. Lugemine ja jutustuste kuulamine on eriti sobilik just neile, kellel on loomulik soov lugusid kuulata ja võime neisse sisse elada, aga samas arendav kõigi jaoks ning on hea, kui seda saab juba lapseeas elamusena järjepidevalt kogeda. Kirjutamine on pärusmaa, mis paljude arvates on justkui pigem nende jaoks, kes seda loomulikust andest teha oskavad, kuid tegelikult on see kasulik kõigile. Oleme seda ka hingeravikoolis õppides kogenud, kuidas on võimalik selles osas jõudsalt edasi areneda, kui järjepidevalt ennast kirjasõna teel väljendada ning teadvust avardada. Inspireeriv oli H. Chr. Anderseni loo puhul ka see, kuidas ta suutis iseenda elu kujundada nii, et see oli loominguliselt mitmeti viljakas. Eluraskustes olles võib ju tekkida tunne, et ei ole jõudu seda teha, kuid tema läks siiski teist teed ja seeläbi on enda elukäiguga samamoodi eeskujuks nagu enda teostegagi. Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, EL õppur, noorsootöö ja pereprojektide koordinaator Juno alias Merlyn Mandre
VastaKustutaAitäh! Sügavalt puudutas kirjaniku elumoto ja mõtted elust, seoses muinasjuttude lugemisega.
VastaKustuta