Teisipäev, 23. veebruar 2021

NAERATUS ON PISIASI, SEE EI MAKSA MIDAGI

 


Armas lugeja!


Täna on meie armsa Eesti Vabariigi 103. sünnipäev. 

Sünnipäevalapsele tehakse ikka kingitusi ja meiegi mõtlesime, mida kinkida. Leidsime, et praegusel ajal on hea luua ja levitada midagi sellist, mis teeb inimestel tuju heaks, suunab neid pilku kõrgemale tõstma ja ehk ka omalt poolt head ideed levitama, mida looduse abiga väga lihtsalt ja kulutusteta teostada saab. 

Meistardasime puudele lumest naerunäod. Kuidas me selleni jõudsime ja kuidas see juba meis endis loojaina hingetule süütas, saate lugeda siin järgnevatest lugudest.


Dianka:

Minu armas tütar käis möödunud laupäeval koos sõbrannaga Viljandis koolitöö jaoks pilte tegemas. Viljandi lossivaremetest teisel pool rippsilda leidsid nad üllatusena eest naeratavad puud. Siin on sellest ka tema tehtud pilt, kus tähelepanelik uurija leiab veel teisegi naeratava puu, neid oli seal raja ääres veel.

Keegi oli naerusuud lumega puude peale vorminud. Olin kuulnud tuttavalt lasteaednikult, et nemad plaanisid lastega puudele lumest meisterdada käest kinni hoidvaid jäneseid, kes koos puu ümber keti moodustavad.  Ei tea, kuidas see neil õnnestus ja kas need naeratavad puud olid ka kuidagi sellega seotud? Igal juhul rõõmustasid need naerusuised puud armsat tütart ja tema sõbrannat ja nemad jagasid seda toredat uudist ka minuga. Oktoobris vaimse tervise kuul olime me loonud oma töökohtades naeratama kutsuvaid sõnumeid. Sellest talvisest leiust saime omakorda uue impulsi taaskord naeratust teistele edasi kinkida. Loodus pakub selleks ju lumerohkel ajal just välitingimustes põnevaid võimalusi. Saab teha lumega, lumele või isegi lumest midagi vormida. Eks ole lumememmedki ühed rõõmu toojad ja naeratuse hoidjad. Kui armsa tütre leidu meie kooligrupis jagasin, meenus armsale Ingliterapeut Maryale laul, mida tema lapselaps oli lasteaia lõpupeo puhul laulnud ja kus olid sõnad: "Naeratus on pisiasi, see ei maksa midagi". Nii sai sellest meie ühise sünnipäevakingituse kampaania loosung. 

Järgmisel päeval koju jõudes imestasin oma uksele ilmunud sildikese üle.



Muidugi tegi see sõnum meele rõõmsaks ning tõi üllatusest ka naeratuse näole. Mõistsin, et armas majanaaber Juno oli selle päeval minu uksele kinnitanud. 

Järgmisel päeval leidsin ka eurütmiakoolitusel osaledes akadeemia tualeti peegli kõrvalt kellegi hooliva meeldetuletuse, mis samuti kellegi siirast algatust ja hoolivat sõnumit kannab ning sedasi siseilma päikesepaistet toob.

Kõik see kokku loob tunde, et minu ümber elab rikkaid inimesi, kel on rõõmu, mida teistega jagada, sest nad hoolivad. Tänan kõiki jagamiste ja toredate leidude eest!

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, EL õppur, loodusravi ja õuetegevuste koordinaator Dianka alias Kadri Uiboupin 


Hypatia:

Minule see mõte koheselt meeldis, sest sobivad puud on nii koduõues kui töökoha territooriumil olemas. Kuna idee saamisel oli ilm loomiseks sobilik, siis tuli kiiresti reageerida. Samal päeval peale tööd, veendunud, et armsad teismelised tütretütred appi siiski tulla ei saa, võtsin üksinda loomise ette. Võimsad puud loomise alusena tundus eriti õige materjal. Koheselt tõmbas enese juurde minu tööpaiga akna all olev puudetrio. Kõik kolmekesi said vahvad näod pähe rõõmustamaks vaatajaid ja möödaliikujaid.


Seda oli tõesti eriline ja imeline tunne ka teha, sest justkui muudad seeläbi puud elavaks. Samas oled ju puudega otse kontaktis ja seegi on terviseks. Oli täiesti omalaadset kunsti loova kunstniku tunne ja sees ka küsimus, kuidas keegi nii geniaalse mõtte peale on tulnud ja miks rohkem ei kasutata. Praegu on koolivaheaeg, aga kui alles hiljuti lapsed ka koroona ettekirjutuste tõttu palju meie koolimaja õues viibisid, võinuks see olla üks tore koosloomine. Kuid selleks peab olema muidugi mõõdukas sula. Selliste mõtetega ja samas ka tähelepanuga, kuidas möödaminejad reageerivad, sai mitmeid võimsaid puid veel disainitud. Küll olid teed nii libedaks muutunud, et möödujad vaatasid sel hetkel pigem maha. 

Sõitsin rongiga koju ja kohe jätkasin maja ees. Siin on meil sihvakad ja hulga peenemad männid, Pääskülale omaselt, aga näod, küll väiksemad, mahtusid kenasti peale. Tegin ühe näo vastu naeratama väravast tulijaile, teise puu tervitama uksest õue astujat. Ka naabermaja sissekäik sai end jälgima ühe silmapaari ja naerusuu.


Siis leidsin, et ka aiaäärsele vahtrale võiks luua näo, üle aia rõõmsalt tänavale vaatama.

Kuna ilm oli hommikuse sulaga võrreldes jahenenud, siis lumi hästi kokku ei hakanud. Seega pidi palja käega palliks ja puule suruma. Siiski see kätekülm ei varjutanud seda rõõmsat elevust, mida selline loomine loob ja hea meelega oleks veel jätkanud ka tänaval, aga pimedus tuli peale.

Küll oli tore mõlemast aknast nüüd järgmiselgi päeval vastunaeratavaid puid vaadata. Mõjub sedaviisi, et ei saa tõsiseks jääda. Tunnetan seda nii, et sümbioosis puu energiaga loob südamenaeratust, mis on aga tervendav. Seda on praeguses olukorras meile kõigile väga vaja ja just seetõttu vajaks levimist. 

Tänan kõiki neid, kellelt selle idee saime ja armsat Ingliterapeut Maryat, kes meid seda ideed endi kodukohtades levitama õhutas!

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, EL õppur, loodusväe ja tunnetusravi töö koordinaator Hypatia alias Rita Hübner


Juno: 

Käisin õhtul oma kodulinnas Viljandis väljas jalutamas. Kuna meil oli teemaks naerunägude tegemine, siis meisterdasin kõndides mõned. Kõigepealt enda kodu juurde elektriposti külge, sest siin meil suurt puud ei ole.


Muidugi puust osa peale, mitte kusagile elektriseadmete juurde. Et juhul, kui inimesed siit mööda kõnnivad, siis kohe märkavad. Minu arvates jäi väga toredasti. See naerunägu püsis posti peal veel ka peale sajust ilma. Lisaks tegin näo veel ka Uueveski tee ühe puu peale, et katsetada kahte erinevat pinda. Kuna sellel puul oli väike samblatutikene, siis jätsin selle ninaks ja tegin silmad ning suu juurde.


Pildi peal ei ole samblatupsu ehk nii hästi näha, kui oli reaalselt, aga samas paistab siitvaates südamekujuline. Armas Ingliterapeut Marya ütles selle peale, et naeratab silmnähtavalt südamlikult.


Kui siis edasi jalutasin, mõtlesin, et kas minu majanaabriks oleva kaasõppuri armsa Dianka ukse juurde ei saaks kuidagi lumest naerunägu teha, et kui ta koolituselt tuleb, siis oleks tore üllatus. Mõtlesin ka tema uksel oleva sildi peale, millel ripub pärg koos võtmetega. Need kohad ei olnud aga sobivad lumest nägude tegemiseks ja tekkis mõte teha uksele hoopis väikene sildike. Kodust leidsin seinanätsu ja ca 5 minutiga oli üllatus valmis. Selgus, et see pakkus armsale Diankale rõõmu ja sellest on väga hea meel. Lihtsuses peitub võlu!

Tänan nii neid armsaid inimesi, kes omaalgatuslikult puude naeratustega kaunistamise ette võtsid kui ka armsa Dianka tütart, kes seda südamega märkas ja sellest emale rääkis! Samuti armsat Diankat, kes seda omakorda meie õppegrupiga jagas! Loomulikult ka  Ingliterapeut Maryat, kes idee edasi kandis ja mille kaudu see väikeseks Eesti Vabariigi sünnipäeva sisekampaaniaks vormus! 


Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, EL õppur, noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator Juno alias Merlyn Mandre


Täname üheskoos neid, kes ilma kellegi juhatuseta tegid midagi lihtsalt puhtast rõõmust ja näitasid seeläbi, et tähtsaim kingi juures on isetu toimimine ja lahke meel, mis ei mõtle, et miks ma seda teen ja mida ma selle eest endale vastu saan! 

Head Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva kõigile!

Armastusega, MA GISK 1. hingekobar





1 kommentaar: