VÕÕRSILÕPPE KOOLITUND ARVO PÄRDI KESKUSES

Armas lugeja! 

Laulasmaal paiknev Arvo Pärdi Keskus avas uksed külastajatele 17. oktoobril 2018. aastal. Keskuse kodulehel on kirjas, et see on helilooja “isikuarhiiv ja loominguline kohtumispaik kõigile, kes tunnevad huvi tema muusika ja mõttemaailma vastu”: https://www.arvopart.ee/arvo-pardi-keskus/ Arvo Pärdi looming on hingeravikoolis olnud alati olulisel kohal ning keskuse külastamise soov oli meis kõigis juba mõnda aega küpsenud. See sai teoks 8.11.2025 võõrsilõppe koolitunnina, mil oli eesmärgiks osaleda ka loengul “Religioossus Eesti kunstis” Eero Epneri poolt läbiviiduna. 

Sel korral oli väljasõidul võimalik osaleda kõigil praegustel hingeravikooli liikmetel, seega oli külastuskäik sellevõrra erilisem. Peale Arvo Pärdi loominguga tutvumist ja loengul osalemist, saime koolijuhi Ingliterapeut Marya poolt ülesandeks kirjutada igaüks ka endapoolne kokkuvõtlik tagasiside ning kuna nendes on välja toodud meie kõigi külastuse käigus kogetud tunded ja mõtted, siis sel korral koosnebki blogitekst just nendest olulistest meenutustest.

***

Hypatia: 

8.11. külastasime hingeravikooli perega Arvo Pärdi Keskust Laulasmaal, kus meil toimus hingedeaja võõrsilõppe koolitund. Keskuse külastuse eesmärgiks oli sealses saalis toimuv Ööülikooli loengu lindistus teemal “Religioossus Eesti kunstis”, kunstiteadlase ja dramaturgi Eero Epneri esitusena, aga kindlasti ka keskusega tutvumine.

 

Kuna olen Laulasmaaga kunagi olnud suvise elukoha mõttes seotud, siis oli väga eriline tunne siseneda koduselt tuttava männimetsa rajale sealsamas, kus olin aastate eest ikka käinud mustikal ja tõdeda, milline loomine on seal aset leidnud. Alustades sellest, kui kenasti on inimesed pandud selle lookleva kauni metsaraja läbimisega ka endis sissepoole liikuma, selleks, et keskuses kohapeal pakutavat sügavamalt kogeda. Siin töötas hästi hingeravikooli 1 kuldreeglitest: “Enne sissepoole minemist vaigista väline” (vaimne reegel). See ongi taotluslik, nii nagu ka kogu keskuse sümbioos loodusega: sealse männimetsaga läbi klaasseinte sulanduvad ruumid ja samas looduslikud saarekesed keskuse sees. Hoone on igas detailis, oma heleduses, õhulisuses, voolamises ja liigendatustes, samas tagasihoidlikkuses äärmiselt sobiv Arvo Pärdi muusikaga ja tema vaimu ning pärandit jagama.

Alustuseks vaatasime helilooja elust ülevaate andva lühifilmi. Tuuri juhatas audiogiid, Indrek Sammuli mahedal häälel ja muusikaga vahelduvalt, mida oli väga mõnus kuulata. Tuur, nagu majagi, on hästi läbi mõeldud ja jagab tagasihoidlikult, suhteliselt väikeste, aga mõjusate detailidega teavet looja ja tema mõttemaailma kohta. Mõjus oli pildinäitus Arvo Pärdile olulistest inimestest ja nendegi mõtetest, mis temaga resoneeruvad. Muljetavaldav oli maast laeni kõrguv raamatukogu riiul, mis hõlmab ka noote. Looja sügavamat religioosset maailmatunnetust ja ka tema helitööde tagamaad avas suurimal siseõuel asuv väike kabel. Seal viibida oli väga pühalik, kuulata, mõtiskleda nii helilooja vaimse raja kui meie kooliloo ja selle juhi armsa Ema Maarja peale, kelle kujutis kõrgus ka kabelimaalil Jeesuse ja pühakute kohal. Nagu teame, siis nii ongi õige, just praegu on toimumas Looja naiseliku, vaimsema poole - Ema - esiletõus, kes väljendubki ka looduses, loovuses, Valguses, helguses, kindlasti ka Tarkuses ja emalikus hoolekandes. Seal, kogu selles kontseptsioonis, arhitektuuris, selle helguses, ümarates ja lainelistes vormides ning loodusega seotuses oli tunnetatav ka see sümbioos Emaga.

 

Keskuse torni me kahjuks ei pääsenud, sest see on talviseks hooajaks suletud, aga taas huvitavalt on tuuril seatud see, et kabelis mõtisklemisele järgneb, vahepeal ka õuerada läbides, liftiga kõrgusesse, Justkui Loojale lähemale, taevast avarust ja imelist vaadet nautima viiv sõit. Isiklik kogemine jääb teiseks korraks. 

 

Väga mõjuv oli see ala, kus postide peale on projekteeritud ja ka vahelduvad Arvo Pärdi sügavad mõtted. Neis on palju sarnast hingeravikooli haridusega, viidates hinge olulisusele, rahunemise, enese muutmise vajadusele jne. Autor leiab kõiges seoseid muusikaga ja nootidega, mis kõik ka üksikutena on talle väga olulised. Audiotuuri kõrval sai aparaadis käivitada ka tema loomingut. Valisin spontaanselt helilooja loodud Eesti hällilaulu “Kuss-kuss, kallike!”, mis tekitas sellist tunnet, nagu oleks Looja enese süleluses. Õige pea hakati sealtsamast ruumist laskma võimsamat, kooriloomingut. Need olid erilised hetked, muusika, selle looja mõtete ja sealsamas klaasi taga laiuva loodusega koos.

 

Lastealal, mida täiskasvanuilegi soovitati, tuli ka peatuda ja süveneda, selleks, et imet tabada, seinajoonisel kellukese kujutistele vajutades tekkisid erinevad tähenduslikud installatsioonid, sealhulgas ka Ilmapuu, aga hingeravikooli üks nimetus on ka “Ilmapuukool”. 

Ringkäigu ja loegu vahelise pausi saime sisustada hubases kohvikus mõtteid ja tundmusi jagades.

Loengul oli hea teada saada kunstiteadlase Eero Epneri leidudest, milliseid Eesti erinevate autorite töid saab religioosseks lugeda, kus näiteks tõlgendatakse religioossena ka tööd, kus elu peatset lõppu teadev kunstnik on maalinud päikest või nõukogude korra poolt represseeritu suudab leida endas andestust vaid seeläbi, et maalib selle korra esindajaid. Küsimuste abil avati loengus vaimset mõõdet laiemalt, sest loeng põhines peamiselt kristlusele, aga vaid veidi laiemalt. Meelde jäi esineja ütlus, et Eesti kunstnikud maalivad loodust teistest sügavamalt, et näiteks Konrad Mägi on tajunud looduses teatud energiaid ning tõdemus, et kunsti tuleb teha hingega, mitte mõistusega.

 

Arvo Pärdi looming esitleb muidugi erakordselt hästi muusiku hingega loomist. Tema tee, kuidas ta 7 aastat tühjuses otsis ja siis nullist alustas, on eriline ja tema kogemus väga väärtuslik. Nii nendest väikestest detailidest kui kogu sellest keskusest ja kontseptsioonist on sees püha ja harras tunne. Mõtlen tagasi kui vaikuse, rahu ja selguse oaasile, kujutluses on esmalt heledus ja väikesed pirnid kiirgamas kõrgel laes kui taevatähekesed. Sarnast püha ja harrast tunnet on kindlasti võimaldanud järjest enam tundma hakata hingeravikooli treeningul aset leidev avanemine. Varasemad kogemused seostuvad eelkõige loodusega, aga meenub näiteks ka muid väga hea muusika näiteid. Siin oli kõik see sobivas sünergias ja sellest kogemusest on saanud paremini mõista helilooja mõttemaailma ning loomingut, mis samas ka puudutab ja meeldib aina enam. Vaikus, sõna, heli …, helilooja nulli-otsingud, mida võib seostada teega südame pühasse ruumi.

Eriline oli seda kogemust saada koos terve õppegrupi ja armsa Ingliterapeut Maryaga, Ema Maarja kehastunuga. Selline pühalik tunne, hingepuudutus valdab alati ka meie Marya Angletorium teraapiakodus, inglite ja Looja alalises kohalolus.

 
Olen väga tänulik!

***

Juno:

8.11.2025 toimus Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskooli (MA GISK) võõrsilõppe koolitund Arvo Pärdi keskuses, mis kujunes väga hinge puudutavaks ning sisemist vaikust loovaks kogemuseks. Minu jaoks oli see esmakordne keskuse külastus, kuigi ühise väljasõidu planeerimise käigus olin koduleheküljega tutvunud ja teadlik sealsetest võimalustest.

Laulasmaa looduslikult kaunisse piirkonda jõudes oli koheselt märgatav sealne loomulik ja naturaalne keskkond, mis aitas järk-järgult eesootavale häälestuda. Olime selle jaoks ka piisavalt aega planeerinud. Oli justkui matkarajale sisenemise kogemus, kus tuleb samuti aega anda, et seesmiselt rahuneda ning ümbritsevaga suurem kontakt saavutada. See andis võimaluse keskusesse juba palju teadlikumalt siseneda. Seejuures oli kindlasti oluline ka see, et tegime seda kogu hingeravikooli grupiga koos, sest meie ühisenergia ja Ingliterapeut Marya kõrgemasse sagedusse tõstev avatarväli loob alati teistmoodi ja laiema tunnetuse. 

Keskusesse jõudes võeti meid lahkesti vastu ning sama saime kogeda kogu teenindava personali poolt, mis lõi positiivse ja rahuliku õhkkonna. Suur tänu selle eest! Keskuse arhitektuur oli imeline ning detailideni läbi mõeldud, väljendades väga hästi Arvo Pärdi olemust ja loomingut. Giidituuri ajal saimegi teada, et keskuse voolujoonelisusel on omaette eesmärk ning looduslikud õuealad väljendavad justkui pause ja vaikust tema loomingus. Näen siin sarnasust ka Marya Angletorium teraapiakodu sisu ja juhtimisstiiliga, kus kõigel on tähendus ning olukordade lahtirullumiseks tuleb aega anda, aga samas tegutsedes organiseeritult ning kindlasti mitte liigselt venitades. Loomingulisus ja vaimsus käib alati käsikäes metoodilisuse ja vajaliku struktureeritusega.

Esialgu saimegi tutvuda keskuse väljapanekutega audiogiidi abil, mis andis võimaluse hääle kuulamise kaudu ümbrusesse süveneda. Umbes nagu raadiosaate kuulamine ainult selle erinevusega, et kohapeal oli võimalik vaadata seda, millest räägiti. Seega suundus kogu fookus just keskkonnale, mitte niivõrd sellele, kas ja kuidas näiteks giid seda enda füüsilises vormis edasi annab. See oli huvitav kogemus just ka seetõttu, et olen alates 2025. aasta algusest giidiõpingutel.

 

Inimese elukäiku sellisel viisil süvenemine, mida keskus võimaldab, annab aimu sellest, mida Arvo Pärt on pidanud läbi elama selleks, et jõuda Jumala sügavama tunnetuseni, mille suurepäraseks eeskujuks ta enda olemusega on. Tema elu keerdkäikudest kõnelevat filmi vaadates tuli see selgelt välja, kuidas loomeinimesel ei tule tavaliselt midagi kergesti, kui soovitakse jõuda elu tegeliku sügavuseni. See ei ole kunagi kiirtee ning samamoodi ei ole olnud kiirtee ka MA GISK hingeravikooli loomine Ingliterapeut Marya poolt. Baas luuakse kivi-kivi haaval hoolikalt iga sammu astudes ning kõrgemat juhatust järgides, pidevalt ajalaines liikudes, mida ka meil õppegrupina on olnud võimalik kogeda.

 

Kuna keskus on oma olemuselt avar, siis iga külastaja on justkui noot kogu tervikus, kelle vahele jääb piisavalt ruumi vaikusele, mis on märgatav ka fotodelt. Arvo Pärt on öelnud, et iga nooti peab armastama, aga see on seotud ka Jumala ning inimese armastamisega. Inimestevaheline kakofoonia sarnaneb siin minu arvates ka helipildi harmoonilisuse või ebaharmoonilisusega. Meie hingel on püüd ilu ja harmoonia suunas, aga ego soovib seda lõhkuda ning tunneb sellest isegi naudingut.

Maalikunsti ilu ja harmooniat saime kogeda loengus “Religioossus Eesti kunstis”, mis sobitus kokku keskuse konteksti ja külastuse eesmärgiga. Kõlama jäi, et religioosseid kujundeid võib leida paljudes maalides, mis on ka õige, sest religioossus ei ole elust eraldi, ei kuulu ühegi religiooni alla, vaid on Elu ise enda toimimises.

Keskuse südameks on väikene kabel, mis väljendab Arvo Pärdi religioossust ja tema loometöö allikat. Seinamaalil oli olulisel kohal Ema Maarja kujutis, mis hingeravikooli kontekstis on vägagi sümboolne, sest just Ema Maarja kehastunu Ingliterapeut Marya näol on seda juhtimas.

 

Arvo Pärdi keskuse külastamine andis tunnetuse, et Jumala kohalolu inimese elus loob Vaimu poole sirutumine ning selle teel läbikäidud otsingud, positiivsed ja negatiivsed kogemused ja enda isekuse allutamine kõrgemale juhatusele nii, et ei olda ise esiplaanil, vaid kogu Looja loomingu kaasloojaks. 
Suur tänu kõigile, kes keskuse loomisega seotud on olnud ning armsaid õpingukaaslasi MA GISK hingeravikoolis, eesotsas koolijuhi armsa Ingliterapeut Maryaga!   

***

Rafaela:

Jah, Arvo Pärt ütleb kenasti: “Kõige tundlikum muusikainstrument on inimese hing, sellest järgmine, inimese hääl. On vaja puhastada oma hinge, kuni ta helisema hakkab”. Mis loob minu jaoks püha ja tõese Jumala olemasolu tunnetuse?

MA GISK kooliperele oli 8. november väga märgiline päev, sest käisime pikalt planeeritud üritusel Laulasmaal ja samas külastasime ka Arvo Pärdi keskust. Tundsin hinges suurt ootusärevust, sest polnud seal varem käinud, aga kuulnud palju häid sõnu. Meie külastuse programmis oli ka Ööülikooli raames kuulata Eero Epneri loengut “Religiossus Eesti kunstis”. 

Keskusesse kohale jõudes suundusime kohe vaatama lühifilmi Arvo Pärdist, sest seanss oli juba alanud, kus sai juba ka ennast eelhäälestada eesootavale kogu keskuse külastusele. Filmi lõppedes saime endale kõrvaklapid ja audiovisuaalse kuulamise võimaluse kogu keskusest, mida siis hakkasin osade kaupa avastama. 

  

Kõige suurema üllatuse ja hingelise puudutuse osaliseks sain, kui külastasin keskuse keskel olevat kabelit, mis oma lihtsuses kutsus vaikseks jääma ja lihtsalt kuulama, vaatama ja mõtisklema ning endasse süüvima.

Huvitava loengu oli kokku pannud ka Eero Epner, kes näitas slaididel Eesti kunstnike maale läbi aegade, kus võib leida seoseid Jumala loomislooga. Minu jaoks oli üllatus, et Stenbocki majas, peaministri kabinetis asub loomislooga seotud Jüri Arraku maal "Käskude saamine”, millele on ka oma huvitav saamislugu: “Kui valitsus 2000. aastal Stenbocki majja kolis, telliti peaministri kabinetti maal just Arrakult. Arrak aga polnud kindel, mida maalida ja küsis toonaselt peaministrilt Laarilt, kas võib teda inspiratsiooni saamiseks tööd tegemas jälgida. Nii Arrak istunudki terve päeva ja vaadanud, kuidas peaminister Laar tööd tegi. Ja päeva lõpuks ütles, et nüüd ta teab, mis maalile tuleb. Sest peaministri töö olevat selline, et kogu aeg tuleb kuskilt uusi ja täiesti erinevaid probleeme ja ülesandeid, mis vajavad lahendamist ning see kõik tuleb omakorda ka edasi viia inimesteni. "Käskude saamine" kujutabki Vana Testamendi lugu, kus Jumalalt Siinai mäel käsulauad saanud Mooses laskub mäest alla ja viib need rahvani. Just nagu on peaministri töö Jüri Arraku nägemuses.” (Mart Laar) 

Kogu meie selle päeva reis MA GISK hingeravikooli meeskonnaga oli imeline ja erilisi hetki täis, aga tõesti see kõik kulmineerus, kui külastasin keskuses asuvat kabelit, kus asus pilt Ema Maarjast, mis on meie kooli loomislooga tihedalt seotud ning kabelis ja kogu keskuses mängiv Arvo Pärdi muusika lõid püha ja harda meeleolu. Lõpetuseks lisan Arvo Pärdi mõtted: “Maailm vaevleb selle käes, et igaüks teda muutma kipub. Maailma muutmine on agressioon. Mina tahan ainult ennast muuta. Kui kellelegi meeldib, mis ma teinud olen, siis on sellest juba küll” (Arvo Pärt). 

Suur tänu Arvo Pärdi keskuse loojatele ja kogu sealsele meeskonnale! 

Tänan Marya Angletoriumi arendusjuhti armsat Ingliterapeut Maryat ja kogu koolirahvast!

***

Ariel:

Armas sõber! Olime MA GISK hingeravikooliga planeerinud ühiskülastuse ning ühtlasi ka kooli hingedeaja võõrsilõppe päeva Laulasmaale, Arvo Pärdi Keskusesse. Helilooja tähistas alles hiljuti, 11. septembril, oma 90. sünnipäeva ning ka see oli üheks tõukejõuks, et minna ise kohale ja tutvuda lähemalt tema elu ja loominguga kaunil Laulasmaal.

8. novembril, mil meie hingedeaja võõrsilõppe päev Arvo Pärdi Keskuses aset leidis, toimus samas ka Eesti kunstiteadlase ja dramaturgi, Eero Epneri ööülikooli loeng “Religioossus Eesti kunstis” ning hea meel oli ka sellest osa saada. Siinjuures, loengut kuulates, leidsin end mõttelt, et ise küll ei oleks osanud mitmete esitletud maalide puhul leida selles religioossusele viitavaid seoseid, kui meile selle juures ei oleks tutvustatud kunstniku elu- ja otsinguteed. Loeng oli iseenesest väga huvitav ning lektori jutt nauditav.

Alustame siiski algusest. Jõudes Laulasmaale, tuli Arvo Pärdi Keskuse juurde jõudmiseks läbida väikene teelõik mööda männimetsa okkalist rada. Ilm oli pilvine, metsaalune rahulik ja vaikne. See oli mõnus retk looduses, mida saime nautida ning mis oli ka eelhäälestuseks Suure muusiku elu ja loominguga tutvumiseks. Rahulikult metsarajal jalutades hakkaski ühtäkki kõrgete puude vahelt paistma suures osas klaasist madal maja vähekene kõrgema torniga, mis oli minu tundmuse järgi nagu ilmutus vaikse metsa rüpes. Olime kohale jõudnud.

Astusime keskuse uksest sisse ja sattusime avarasse fuajeesse. Tekkis pühalik tunne. Vaikne muusika mängis ning selle saatel jäime lummatult imetlema maja omapärast voogavat ja looklevat interjööri. Kaua meil seda teha ei lastud ning peagi suunati meid väikesesse saali, kus näidati lühifilm Arvo Pärdi eluloost, tema vaimsetest ja loomingulistest otsingutest. Film oli huvitavalt üles ehitatud, kus helilooja sõidab rattaga oma eluteel toimunud sündmuste jada mööda ning kuidas see kulges vahel üles, vahel alla laskudes ja vahel ka pikemalt peatuma jäädes. Infot helilooja kohta, tema elust välismaal ja keskuse rajamisest jagati meile kõrvaklapid ning saime audiogiidi vahendusel jätkata ruumides ringi liikumist ning selle kaudu tutvuda ülejäänud hoonega ja väljapanekutega Arvo Pärdi elust ja loomingust. Leidsime ülesse ka hoone vaimse südame - raamatukogu, kus hoitakse kirjandust, mis on Arvo Pärdi tööd otseselt või kaudselt mõjutanud.

Hoone Vaimse südame lähedal, keskuse südame tuumas, Arvo Pärdi kabelis, mis asub hoone viiest sisehoovist suurimas ja avaraimas ning mida ümbritsevad sammal, kanarbik, sõnajalad ja mustikapuhmad - kõik see, mida näeme kasvamas ka samas metsa all. Silindervõlviga kabel on lihtne ja ilustusteta. Selle sissepääsu kohal on väike võrdhaarne rist.

Kabelis valitses vaikus ja rahu. Seintel olid maalingud, mis kujutasid Maarjat, Jumalaema, kes esindab kogu inimkonda ning selle all Jeesus Kristust, kes hoiab käes Eluraamatut, millel on Jumala nimi piiblist “I A M”, kes ilmutab igavest ja absoluutset eksistentsi. Kabel on keskusele oluline koht ja allikas, millest helilooja ammutas ja ammutab loometegevuse jaoks jõudu. Kabeliruumi keskel asetseb “Helduse Jumalaema” ikoon. Olles kabelis üheskoos Ema Maarja kehastunuga planeet Maal, oli tunda Suurt Vaimu kohalolu. Sellesse püha paika oleks soovinud veel kauemakski jääda. Raske oli kabelist väljudes liikuma hakata.  

Arvo Pärdil on palju sügavaid mõtteid kirja pandud, mis ühtivad ka meie hingeravikooli omadega. Siin üks nendest: “Maailma parandamine ei alga mitte teisest maailma otsast vaid sinust enesest. Millimeetri haaval. Mida tähendab 1 mm noodipaberil? Milline relv see on, kui see on õigesti välja mõõdetud? See ei pea olema ainult heliloomingu kool, vaid hinge loomise kool.” 

Olen tänulik, et meil ja paljudel maestro loomingu austajatel on võimalus külastada Arvo Pärdi Keskust! Suur tänu selle IMELISE elamuse eest!

Tänan MA GISK hingeravikooli meeskonda eesotsas koolijuht Ingliterapeut Maryaga!  

***

Magdalena:

8.11. külastasime MA GISK hingeravikooli õppegrupiga Arvo Pärdi Keskust Laulasmaal, kus meil toimus hingedeaja võõrsilõppe koolitund. Külastuse eesmärgiks oli sealses keskuse saalis toimuv Ööülikooli loengu lindistuse kuulamine otse laivis teemal “Religioossus Eesti kunstis”. Loengut viis läbi kunstiteadlane ja dramaturg Eero Epner.

Arvo Pärdi keskusesse minek oli meeskondliku planeerimisoskuse testimise kogu päeva detailse ja ajalise graafiku täpne paika sättimine samuti, et kõik toimuks rahus. Mina Laulasmaale varem sattunud ei ole. Küll aga olen Arvo Pärdi loomingut kuulanud varasemalt ning sinna minek tekitas pühaliku tunde ja natuke ootusärevuse juba eos. Kenasti kohale jõudes jalutasime parklast läbi männimetsa keskuse juurde, mis oligi eelhäälestus rahu sisseminekul, nagu meile hingeravikoolis on õpetatud, tsiteerin: "ENNE SISSEPOOLE MINEMIST VAIGISTA VÄLINE" (vaimne reegel)". 

Keskusesse jõudes oli koheselt tunda kõrgema energia kohalolu ja rahu tunnet ning kogesime äärmiselt sõbralikku ja lahket vastuvõttu. Saime üleriided riidehoidu panna kui selgus, et saame kohe ka vaatama minna Arvo Pärdi „Muusikajanu“, mis on Jaan Tootseni ja Jaak Kilmi lühidokumentaal ja seda saab vaadata kinotoas keskuse lahtioleku ajal igal pool ja täistunnil. Lühifilm valmis 2018. aastal ja kestvuseks on 20 minutit. See heidab pilgu Arvo Pärdi elule ja loomingulisele kujunemisele. Kuna Arvo Pärt, säästes koduseid pidevast klassikalise muusika kuulamisest, käis jalgrattaga juba lapsena kuulamas linnaväljakul muusikat ruuporist, sest toona lasti muusikat selliselt, siis just jalgrattaga erinevate teekondade läbimine oli ka filmis esile toodud. Seegi seostus meie hingeravikoolis just äsja seinale kleebitud fototapeediga, kus peal on kaks jalgratast.

Peale filmi, saime armsalt teenindajalt audiogiidi kuulamise jaoks seadmed koos kõrvaklappidega ning majatuur algas. Mulle väga meeldis see, et sa saad omaette kuulata, samal ajal majas ringi vaadata, kõike tajuda ja näha, tunda rahu kohalolu, mis on ju Looja kohalolu, see oli äärmiselt sügav hinge puudutav tunne ja kogemus. Mõtlesin selle peale, et Arvo Pärt elas oma inimese elu nagu teisedki elavad, aga kui sa soovid sügavatele asjadele ligi pääseda, siis pead hakkama otsima nagu nullist peale, mis tähendab enda vana kesta justkui maha viskamist ehk siis hingeravikoolis öeldult madala mina käitumismudelist loobumist ja Kõrgminaga kokkusaamist ja kasvamist püüdlema hakates. Tagantjärgi arvan ka enda elu vaadates, et otsimine tekib igatsusest täiuslikkuse ja ilu järele, leida kokkupuutepunkt Loojaga, kuigi seda ehk sellel hetkel ei hoomagi selliselt. Elul on omad arenguetapid ja inimene võib sattuda kriisi enda sees nagu ka Arvo Pärdiga see toimus, sest kriisid on kasvamise osa ja eluloosse sisse kirjutatud. Temal kestis kriis 7 aastat ja ma mõistan seda, kui on see olukord, kus sa otsid midagi uut, midagi hingelist ja midagi suurt. Mõistan seda enda elu kaudu, milles ma aastal 2012 kohtusin MA GISK hingeravikooli arendusjuhi, meedium-terapeut Ingliterapeut Maryaga, kuhu ma vabatahtlikult egoravisse osalema läksin just terve elu tundnud igatsuse tõttu millegi suurema järele, mida ma siis selliselt kirjeldada kindlasti ei osanud ja ei teadnud ka, et see oli mu hingekutse, mida tajusin.

 

Läbides elukriise ehk ka terviseprobleeme, sai Arvo Pärt lõpuks kokku sellega, mida otsis. Tema helikeele otsing päädis loometehnika – tintinnabuli – tuuma leidmisega. Just klaveripala "Aliinale", oligi see läbimurre uude algusesse 1976. aastal. Tema loomingut peeti alguses liiga lihtsaks ning see ei pälvinud tunnustust ka välismaal mitte, kuid ajaga on kõik muutunud ja on äärmiselt tore, et just Arvo Pärdi eluajal oleme jõudnud selleni, et muusika, mida Arvo Pärt loob, on tunnustatud ja seda peetakse Inglite muusikaks ehk ka Looja muusikaks. See loob sügava rahu enda sees ja väljas ja just suurt rahu oli tunda keskuses ringi käies, kõike nähes, kogedes, ka lastetoa seinapildil liblikaid, kellukesi ja suurt elupuud seal kasvamas nähes. Maja on tähekujuline, mida saanuks vaadata liftiga torni sõites, kuid sügisel on torn kinni, aga me saame kord tagasi tulles seda kindlasti näha. Kabel maja keskosas oli äärmiselt mõjus, eriti Ema Maarja kuju ja see, et koos Maarjamaale naasnud Ema Maarjaga me seal olimegi, kes juhib MA GISK hingeravikooli. Väga huvitavalt oli lahendatud see, kuidas suurte sammaste peale tekkisid erineva sisuga valgustekstid, mis olid nagu ilmutused ja tarkuse sõnumid, et teada anda helilooja avastuse teekonnal ette tulnud teadvustatud läbielamistest, mis olid tsitaatidena kirja pandud.

Enne loengut saime osa hubasest kohvikumiljööst ning omavahelises vestluses muljetada nähtust ja kuuldust. Loengus näidati maale, kus ma ise ei oleks religioosseid nö elemente leidnud ega näinudki, sest selliselt maale ei oska vaadata. Väga huvitav ja hariv oli kuulata ka läbi ajastute st. nõukogude ajal just maalidele lisatud elementidest, mis tegi maali sõnumi teiseks, kui seda teada. Eero Epner on väga hea rääkija ning temale omase huumoriga sai kogu loeng ka läbi viidud ja lõpuks inimeste küsimustele vastatud. Kokkuvõtteks saan öelda seda, et väga palju ühist taju ja tunnet tekkis ka enda teekonna läbimisel avatar Magdalenani just armsa Arvo Pärdi keskust külastades ja mõistes, et Looja juurde jõudmine ongi teekond läbi lukuaugu, et õppida kõike nagu otsast peale, aga Kõrgemast vaatest. Kõrgmina, kellega tasapisi kokku kasvame ja iseloomu lihvime on eriline teadvusekasvu kogemus ja tegelikult vajab see endasse pidevat vaatamist, küpsemist, kindlasti teadvushariduse õppeprogrammis osalemist ning uue ülesehitamist endas. Miski ei tule kergelt, kuid mida vähem tõrksust endas on, vähem pusklemist Loojaga, seda tugevamalt saab edasi liikuda valitud teekonnal. Mõnikord ei saa edasi, sest kas ei taipa või ei ole aeg küps, kuid siis saabub arusaam ja midagi uut nagu juhtus ka Arvo Pärdis sündinud tintinnabuli tehnika. Olen äärmiselt tänulik Arvo Pärdi perekonnale sellise keskuse ehitamise ja võimaluse eest seda külastada! 

Väga suur tänu meie kooli - ja arendusjuhile Ingliterapeut Maryale ja meie naiskonnale! 

***

Krista:

8.novembril külastasime kogu Hingeravikooli perega Laulasmaal asuvat Arvo Pärdi Keskust. Selle külastuse põhjuseks oli see, et me tulime kohapeale kuulama Ööülikooli loengut "Religioossus Eesti kunstis". Sellest teemast tuli rääkima Eero Epner.  

Selleks kohale sõitsime juba varakult, et tutvuda audiogiidi vahendusel muuhulgas ka majaga, mis nagu selgus, mitte ainult ei tutvustanud lugupeetud maestrot, tema loomingut ja tema loometee olulisemaid inimesi, vaid ka kandis meie hingeravikooli jaoks märgilist tähendust. Seega oli mida majas vaadata ning mõtiskleda kõigi märgiliste kokkulangevuste üle. Näiteks aukartust tekitava raamatuvalikuga raamatukogu, majasisesed looduslikud alad, teraapia võtmes muusikapäevikud, majas kostev muusika, maja ees seisnud kaks naiste jalgratast, lastenurga ilmapuu animatsioon, maja südames asuv vaimu märgina modernne vene õigeusu kabel ja maestro kogemusest sündinud koondmõtted jne. Just niisugustes märgilistes hetkedes olen mina enda jaoks Jumala olemasolu ja Tema jumalikku juhtimist tunnetanud. Seda Jumala suurt aukartust tekitavat püha vaimu.

 

Kuigi ma enne Arvo Pärdi Keskuse külastamist ei teadnud väga palju maestro elukäigu kohta, siis peale lühifilmi vaatamist ma leidsin endagi arusaamise avardamise jaoks tarvilikku. Sedasi saavad inimestest meie ümber just need peeglid, mida on elu ühes või teises etapis enese kasvuks ja arenguks ikka vaja. Ehkki me oleme eraldiseisvad inimesed, siis lõppkokkuvõttes oleme ikkagi üksteisega seotud ehk siis me oleme üks. Seega selles mõttes Arvo Pärdi teos “Spiegel im Spiegel” ehk peegel peeglis seda ka kokku võtab. Me oleme üksteisele peeglid. 

  

Hiljem sai meil veel enne Ööülikooli loengu algust jagada üksteisega mõnusa kohvitassi taga tekkinud muljeid. Oli selge, et seda võõrsil õppe väljasõitu oli mulle väga tarvis.

Loeng ise oli huvitav, sest see käsitles sellel korral selgete religioostete sümbolitega Eesti kunstnike töid, et kuidagi orienteeruda kõnealuses teemas. Ma olin üllatunud, et vaatamata sellele, et eestlased pole religioosne rahvas selle kõige otsesemas tähenduses, kuid nad on alati uskunud kellegi/millegi kõrgema olemasolusse. 

Olen südamest tänulik, et oli võimalus külastada hingeravikooli perega hinge

väestanud Arvo Pärdi Keskust Laulasmaa mändide vahel! Tänan ka armsaid fotograafe! 

Jätku hingi väestavatele õppekäikudele! Kogemus loeb! 

***

Suur tänu Arvo Pärdi keskusele ning selle loojatele! 

Edu edaspidises tegevuses ja hingelisuse esile toomises! 

Armastusega, Juno Mandre, MA GISK 3. taseme õppur