KUIDAS MA GISK PÜHADEKS VALMISTUS. 1. kobar

 Armas lugeja!

Jõulupühadeks valmistumine on MA GISK koolipere jaoks olnud alati olulisel kohal, kuigi oleme aastate jooksul erinevatel viisidel eelhäälestust loonud. Oleme siiski alati pidanud oluliseks ka pühade traditsioonilist tähendust, lisades juurde ka laiendatud teadmisi jõuluime müsteeriumi kohta - kanname ju seda sõnumit meiegi endi tegevuse ja teadvushariduse suunaga. 

Õppetöö raames on meie jaoks tavaks saanud seegi, et armsa koolijuhi ja medium-terapeut Ingliterapeut Marya algatusel ja vajadusel ka suunamisel oleme pidanud leidma erinevaid võimalusi, kuidas enda kodu või ümbrust pühadehõnguliseks kujundada, kasutades selleks ka üha avanevat loovust ja olemasolevaga hakkama saamise leidlikkust. Mida aasta edasi, seda lihtsamaks muutuvad ka meie lähenemisviisid, aga samas omades järjest sügavamat tähendust võrreldes eelnevate aastatega. 

Sel korral on armas Ingliterapeut Marya andnud mõttetöö aluseks ja pealkirjaks "Kus on kodu, mis on kodu?" ehk siis selle, et kodu on seal, kus on ema või emalikkusest lähtuv hoolekanne. 

Jagame MA GISK 3 erineva kobara kaupa endi mõtteid ja kogemusi ka siinse blogi veergudel. Esimesena teeb seda 1. kobar ehk esinduskobar. Teiste kobarate kirjatöid saab lugeda juba järgnevate päevade jooksul.

JUNO

Armas lehe külaline!

"Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks.

Ilma kodutundeta me jääme kodutuks.

     *

Mis on kodu, kus on kodu, 

kus on kodukoht?

     *

Kodu lõhn on eriline,

kodu värv ja maik.

Kodu on nii imeline

tavaline paik ..."

Nii kõlavad laulusõnad kõikidele eestlastele tuntud filmist "Nukitsamees", mille pealkirjaks on "Kodulaul" ja autoriteks Juhan Viiding ja Olav Ehala. 

Kui ma augustis Tartusse kolisin ja armsad MA GISK liikmed minu juures soolaleivapeol käisid, millest hiljem valmis ka väikene videomeenutus, siis muu hulgas olid armsad kaaslased välja printinud ka viidatud laulu sõnad, tänu millele saime üheskoos seda siis ka laulda. Kõnealune video avaneb siin: KULLATARID TÕID ÕPPURKAASLASELE LEIBA JA SOOLA - YouTube See oli hetk, mil tundsin siirast tänu selle eest, et minu elus on nii armsad inimesed, kes on minu südame ja hinge jaoks väga olulised ning sain nendega jagada enda uue kodu sissepühitsemise hetke. Õigemini öeldes - sain just tänu nendele seda teha. Nende jagatud õnne, rõõmu ja armastust jagub minu kodus tänase päevani ning loodan, et ka edaspidi. 

Juba siis tundus mulle, et see laul võtab hästi kokku selle, mis kodu tegelikult on. Kodu on midagi palju enamat kui lihtsalt maja, korter või tuba selles. Kodutunne on see eriline hõng, mida saavad luua eelkõige need inimesed, kes seal elavad ning see, kui hästi inimesed ennast selles kodus tunnevad ja omavahel suhtlevad. Kuigi olulised on kõik pereliikmed, kes kodus elavad ja sellega seotud on, siis öeldakse, et ema ja naine on perekonna vaim ja süda, kellest oleneb palju ning kelle juurde lapsed alati koju tagasi tulla tahavad. Ilma emata või emaliku eeskujuta, kes seda rolli täidab ja seeläbi ka kodutunde loob, on üsna keeruline sellist soojust tekitada. Kuna ema on laiemas tähenduses ka emalik hoolekanne, mis on kõigis inimestes olemas, siis usun, et seda on võimalik luua ka otsese ema kohaloluta, sest vaimuna on Suur Ema alati kohal, nii meeste kui ka naiste südametes. Seda oleme ka meie MA GISK koolis õppides tajunud ja kogenud, sest on ju selle kooli Vaimne juht ja kehastunu Ingliterapeut Marya just Ema Maarja kui kõigi hingede ema Vaimu kandja. Kodu võiks tõesti olla headus, mis teeb meid paremaks, targemaks ja üksteisest hoolivamaks - nii nagu ka laulusõnad ütlevad.

Kodu on ka minu jaoks alati olnud väga oluline koht, kus päeva lõpus ennast hästi tunda ning juba lapsepõlvekodust mäletan, et kodutunde loomise jaoks on võimalik väga palju ka ise ära teha, kui mõelda selle peale, et hea tunde allikas on ka see, kui kodu on korras ja kenasti säetud, mis annab aimu perenaiselikust hoolest. Seetõttu on ka meil MA GISK õppetöö jooksul olnud eriti just pühade ajal suunamisi ka enda kodu vastavalt sellele ümber kujundada. Igaüks siis ikka niivõrd, kuivõrd võimalusi leidub, olles samal ajal ka loominguline. 

Aastate jooksul olen mina jõulude ajal kasutanud erinevaid võimalusi kodu kaunistamiseks, ka kuuske tuppa tuues, kuid sellel aastal piirdusin nende asjadega, mis mul parasjagu olemas olid. Sedakaudu püüdsin mina enda koju rohkem jõulumeelolu luua. 

Näiteks paigutasin lihtsalt kunagi armsa Ingliterapeut Marya poolt kingitud inglikesed taimede tugipulkade külge ning riputasin üles ka päkapikusussi, kuigi päkapikud minul enam ammu ei käi ning lapski on juba nii suur, et kommi sussi seest tema enam ei otsi. 

Eelmise aasta jõulupühade ajal saime meie, kõik MA GISK liikmed, kingituseks jõulukaunistuse, kuhu oli armas õpingukaaslane Ariel peale graveerinud meie avatarnimed, mis tänaseks päevaks on ka enamusel meist tsiviilnimedena kinnitatud. Kuna see oli eelmisel aastal tuppa toodud kuuse tipus, aga sel aastal me kuusepuud koju ei toonud, siis riputasin selle armsa Ingliterapeut Marya poolt mulle soolaleivaks toodud bambuse oksa külge ning lisasin juurde veel ka jõulutuled. Sellel aastal tõingi tuppa jõulumeeleolu eelkõige väikeste valguskettide kaudu. 

23. detsembril tegime armsa pojaga kodus veidi pidulikuma hommikusöögi, mis oli eelhäälestus jõululaupäevaks, mil saime kokku minu päritoluperekonna liikmetega, et kõik koos õhtust süüa ning ka jõuluvana vastu võtta. Selleks katsin laua veidi pidulikumalt kui argipäevadel. Jõulumeelolu lisamiseks võtsin välja jõuluteemalised kruusid ning salvrätikud. Salvrätikuhoidjad on käsitsi valmistatud MA GISK kooli ühe kampaania raames, mil igaüks pidi tegema enda poolt midagi müügiks.  

Pannkookide küpsetamine on meil olnud pühapäevade traditsioon, aga kuna pühade saabumine oli samuti eriline sündmus, siis arvasime, et just selle tähistamiseks sobivad hästi ka pannkoogid, mida meil tõenäoliselt pühadejärgsel ajal traditsioonilisel viisil ei olekski olnud võimalik teha. Piltide tegemisel aitas mind minu armas poeg, kes oli jõuluperioodil minuga ja kelle puhul olen märganud, et tal on hea silm ja kompositsiooni taju, kuigi seda ei ole ta sihilikult arendanud. Annete avamine on MA GISK koolis oluline ning oleme õppinud ka teiste puhul nägema neid märke, mis võivad viidata ühe või teise suundumuse ja ande olemasolule. 

Argipäevadel nägi minu pühadeaja lihtne köögilaua kompositsioon välja aga selline. 

Jõulud kandsid meid edasi aastavahetusse, mida minul oli võimalik tähistada külaskäiguga armsa Ingliterapeut Marya juurde. Plaanis oli teha esialgu armsa Ingliterapeut Marya ettepanekul sauna ning siis liikuda edasi juba piduliku õhtusöögi juurde. Saunaskäik oli väga mõnusalt lõõgastav, sest mina isiklikult ei olnud saunas enam ammu käinud, kuna kodus seda võimalust ei ole ning viiruste ajal ei ole ka muid kohti külastanud.

Seejärel valmistusimegi õhtusöögiks, mille osas oli armas Ingliterapeut Marya juba ettevalmistused teinud. Siin pildil oleme valmis pidulaua äärde istumiseks. Ingliterapeut Maryal on käes kuusejook, mille retsept jõudis MA GISK liikmeteni armsa Hypatia taimeravi õpingute kaudu. Aitäh tervistava sõõmu eest!

Peale õhtusööki seadsime mõtted juba aastavahetusele ning enne õue minekut jõudsime televiisorist vaadata veel ka lugupeetud president Alar Karise kõne, mille osas tõdesime, et tore on see, et ta toob alati esile hariduse ja tarkuse olulisust. Sellega saame meie MA GISK meeskonnana igati nõustuda, kuigi mõistame ka seda, et haridus ja haritus võib inimeste jaoks omada väga erinevaid tähendusi võrreldes kõrgteadvusliku kultuuri ja suhtlemistavaga. 

Uus aasta tuli meil rahulikult, mille eest olengi väga tänulik, sest minu hing ei ihka enam suuri pauke ja mürglit, kuigi rituaalses mõttes võivad need nii mõnelegi olulised olla. Hoidsime südames lootust, et saame juba kogutud teadmiste ja oskustega uuel aastal jõudsalt edasi liikuda. 

Soovin kõigile uueks aastaks Looja sädet silmadesse ja hinge!

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, EM õppur, noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre 

HYPATIA

Armas lugeja! 
 
Minule meenus seda mõtlusülesannet teostama hakates esmalt meie hingeravikoolis tihti korratav Woody Alleni tsitaat: „Jumal ei saa olla alati kõige juures, seepärast lõigi ta Ema.“ Ema on see, kes loob mateeriasse hingestatust ja sügavust ning kes on hingesildu luues ka vaimsuse laialikandja. Ema loob peres kodusoojust ja on armastuse allikas. MA GISK hingeravikoolis laieneb mõiste “ema” alati ka emalikule hoolekandele. Ema ehk emaliku hoole tähendus on just siinse treeningu ja teadasaamiste läbi aga laienenud perekonnast ja kodust palju avaramasse kõrgusse, kus taevased teostavad hoolekannet meie kui planeedi laste üle, kus armas Ema Maarja ise meid Looja naispoolena hoiab ja õpetab, jagades teadvusharidust ja sealhulgas lihtsalt ja esteetiliselt elamise õpetust, mis tervendab südameid ja hingesid ja kus sütitatakse arendama loomulikke andeid. Emahool loob kodusoojust ja -tunnet, aga siin saabki kodu mõistet laiendada planeedile. See on imeline, kuidas meid juhendatakse endi kodusid väestama ja peresid tervendama, armastust ja ingellikku suhtlemist kandma, teinekord pealtnäha väikeste asjade kaudu, nagu on ka kodu pühadeks sättimine. Kui nüüd taas vaimsuse kõrgemalt tasandilt allapoole laskuda, siis kannab kodu ja emaliku hoolekande ning pühadekaunistuste teema mind esmalt tagasi oma lapsepõlvekoju.  

Selline kodude kaunistamine, mida oleme juba mitmed aastad meie armsate treenerite suunamisel teinud, on aidanud minul seoseid luua ka oma lapsepõlvekodu ja ka hilisema ema-isa koostoimiva hoolega. Saan öelda, et mul on olnud õnnelik lapsepõlv vanemate igakülgse hoolega. Ma ei mäleta niipalju fakte, kui et alati olid ema-isa meie kõrval olemas ja hoolimas. Emalik hoolekanne väljendus meie kodus mõlemas, sest on tavatsetud öelda, et mina olin rohkem isa, vend ema laps, niimoodi hooldati meid võrdselt. Armas juba aastaid siit ilmast lahkunud isa tõesti hoidis mind väga ja kindlasti ka seetõttu, et vend oli noorem ja vajas algusajal rohkem ema lähedust, võtsime sel ajal isaga ka kahekesi mõndagi vahvat ette. 
 
Meie elu oli selliselt määratud, et isa töö tõttu pidime kodusid vahetama, aga soojus ja pühaderõõm meenub küll igast kodust. Tollal pidasime ikka nääre, aga kodu on alati olnud pühadeks kaunistatud ja pühalikult hubane. See on kindlasti armsa ema hool eelkõige, sest mõistan, et sellise pilguga vaatamine juurdus temas lasteaeda juhatades, kus alati oli vaja ka lasteaedki pühaderüüsse sättida.  Seega, tema emahool laienes kodust ka hoopis suuremasse kollektiivi, eelkõige paljude lasteni. 

Kui jõulud lubatuks said ja peale seda, kui meie lastena juba kodust välja lendasime, oleme ikka perena, hiljem juba ka minu ja venna peredega ehk meie mõlema laste ja minu lastelastega armsa ema ja isa jõuluhubaselt kaunistatud kodus koos käinud. Oleme teinud seda ka peale armsa isa lahkumist, kui ema taas kodu vahetades ikka meid on külla oodanud. 

Minu pühadeks valmistumise tava on olnud aastati erinev. Päris noore pere emana õmblesin isegi jõulukardinad. Seni kuni lapsed kasvasid, oli kuusk alati toas, peale seda aega on olnud ikka pühadetuled akende peal ja kuuseke või oksad alati vähemalt maakodus vaasis. Nüüd, kui oleme treeningprotsessis pidanud juurutama ingellikku eluviisi ehk võimalikult lihtsate vahenditega rohkema ilu loomist silmale ja hingele, aga ka taaskasutust, siis olengi võtnud kasutada ka mitmeid armsa ema jõulukaunistusi. Nüüd meie linnakodu uksel rippuv pärg, mida ema ise enam paigutada ei saanud, kannab seda põlvkondadevahelist järjepidevust ja loob seeläbi iga kord koju sisse astudes erilisemat kodutunnet.

Meie praeguse pere omapära on see, et elame kahes kodus, jõulude ja aastavahetuse perioodil alati Kiidjärve maakodus, aga mõlemad kodud soovivad  ikka pühadehõnguliseks loomist. Meie treeningut iseloomustab ka käepäraste vahenditega ise looma julgustamine. Selline taaskasutustki väärtustav meisterdamine nagu nüüd teeme, erineb minu päritolupere senistest traditsioonidest, on puhtalt siin hingeravikoolis arendatud oskus ja tava, alustades rahukurgede voltimisest, aga sellist loovust on minul vaja läinud ka sel puhul, kui meie kodumajade esiseidki mingil viisil kaunistama on suunatud selleks, et rõõmu oma pereringist ka väljapoole pakkuda. Sel korral tegin linnakodus paberitööd, leidnud mõtteid enda päevatöö asutusest, koolist, kus õpetajad lastega olid vahvad näidised ette teinud.  

Juba mitmes aasta kaunistangi armsate inglite suunamisel meie korrusmaja fuajeed, vältides korduste tegemist. Sinna valmistasin suured lumehelbed ja asetasin punase pühadepaelaga rippuma. 

 

 

Kööki said sellise helbe üksikud detailid inglikese ja õrna tuledeketi juurde rippuma. 

Linnakodu elutoa aknalaua rikastasin lihtsalt valmivate kuuskedega, millele liimisin tippudesse pärlid. 

Armsa kolleegi annetatud pärlikeed, kuna ta teadis minu meisterdamise vajadusi ja kuna ta ise neid  purunenuna enam kasutada ei saanud, leidsid rakenduse ka maal. Näiteks riputasin helmed kuuseokstele koos tillukeste klaasinglite ja pitspaelast lipsudega. 

 

Olen siinse treeningu jooksul õppinud lihtsaid lahendusi hindama ja sain seekord taas kogemusi, kuidas nende lahenduste leidmiseks ei pea üldse vaeva nägema, vaid kui sinus on olemas tahe ja mõte on õigel lainel, nii nagu meie slogangi ütleb, “MÕTE LOEB!”, siis võid leida ideed ja lahendused iseenesest. Asjad kuidagi tulevad Su juurde või leiad õigel hetkel õige, aga selline ongi Avatariga koostöö. 

Niimoodi valmisid mu mõlema kodu köögilaua kompositsioonid. Armas kaasa sai enda asutusest kingituseks kena jõuluteemalise tassi ja armsad väikesed piparkoogid. Elavate okstena sobisid tassi elupuuoksad, millel olid küljes ka mõned tillukesed käbid, mis mulle väga meeldivad, kuigi pildilt küll kahjuks ei paista.

 

Maakodus kaunistasin lihtsa valge küünla nii, et sidusin kuuseoksa takuse nööriga selle külge. Alles teisel päeval märkasin lisada ka punased härmatised kunstmarjad, kaunistused, mille olin tegelikult uksepärja jaoks kaasa võtnud ja kasutasin esmalt seal. Koheselt see lihtne ja armas lahendus, mille idee olin Pinteresti lehelt leidnud, ilmestus ja sai eriti sobiva kooskõla armsa ema eelmisteks jõuludeks kingitud marjade ja leevikestega laudlinaga.  Isegi aina imetlen.  

 

Maakodu uksepärg sai selline:  

 

Ja ukse ette sai ka armsate tütretütardega koos loodud jäälatern, mis koos katuseäärse tuledeketiga pimedas mõnusalt valgust loob.  Jäälaterna loomine on just armsate inglite suunamine, mida oleme varemgi kampaaniana terve meeskonnaga teinud.

                

Olen väga tänulik selle tegutsema suunamise eest armsale Ingliterapeut Maryale, aga kindlasti tänan ka selle eeskuju eest, mida armas kehastunu Ingliterapeut Marya enda kodugi näitel ja meid treenides pakub! Sellele mõeldes saavutab see algne mõte, et kodu on seal, kus on Ema, taas kõrgema dimensiooni, aga me peamegi inimestena ka kõrgemale tasemele püüdlema.  

Tunnetan, kuidas kõigepealt selline ilu ja pühademeeleolu loov askeldamine, aga muidugi see tulemus ehk õdus kodu, mõjub hästi ka lähedastele ja kõigile, kes sellest osa saavad. Endal on hea olla ja loodut vaadata. Mõistan, kuidas seda kõike tulebki teha pühendudes ja ehk ka õnnistades, et headust ja tervendust edasi kannaks, sest ilu ja headus peaksid levima. 

 

Tunnetan seda kõike läbi tehes ja mõeldes enam enda rolli ja missiooni peres kodutunde loomisel ja hea eeskuju jagamisel ka oma lastele ja lastelastele, et nendeski kasvaks sügavam kodu sisu loojaks olemise soov ja mõningane kogemus. Teame aga sedagi, et kodu muudavad koduks eelkõige head suhted ja selle tervenduse eest oma peredes seisame ka Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskooli õppuritena hea. Siinkohal meenub  „Nukitsamehe“ filmi laulu „Kodulaul“ (J. Viiding, O. Ehala), millest meie mõtlusteema tulenes, salm: 

 

„Kodu, see on rohkem veel, 

kui sõna selgeks teeb 

Kodu, see on headus, 

mis meid paremateks teeb“ 

 

PS! 29. detsembri hommikul, kui seda kirjatööd alustasin ja pilte valisin, märkasin akna taga tumeda taeva violetseks värvumist. See värvide mäng muutus aina võimsamaks, nii et pildistasin läbi akna. Jooksin ka õue, majast kaugemale teele, et metsatuka taga olevat veel eredamat päikesekohta jäädvustada. Sain seda teha, kui juba mõne hetke pärast oli kõik see ilu kadunud. 

 

 

Õhtuse päikeseloojangu aegu jalutasin metsa vahel, kui nägin puude vahel vilkumas tuttavat violetset sära. Seadsin sammud kiiremaks, et ka õhtuilu näha ja jäädvustada, mis oli üllatav, et üldse tekkis, sest päev otsa oli taevas tume ja pilvine. See on näide, kuidas Looja oma ruume kaunistab ja inimestele nende vaadete läbi silmailu ning kosutust pakub. Nii nagu ka praegune lumeküllus ja hingematvalt kaunid metsavaated meile rõõmu pakuvad.

 

Tänan Loojat ja kõiki kaasloojaid! 

Et vahepeal, meie ühisloo loomise protsessis, kuid minu loo valmimise järel, andsid meie treenerid ülesande kajastada ka aastavahetuseks valmistumist, siis jätkan siin ka sellega. See oli päris esimene aastavahetus, kus olime armsa kaasaga kahekesi, sest seni on alati meiega maal olnud ka mu armsad kaksikutest tütretütred või vähemalt 1 nendest. Seekord lahkusid pea 18-aastased noored jõulude lõppedes linna, et seekord oma pere ja sõpradega aastat vahetada. Kuna sarnaselt jõuludega sööme ikka ka vana aasta õhtul praadi, siis suurim ettevalmistus oli hapukapsaste valmistamine. See on nüüd taas mu armsa ema nõuanne, panna kapsad ööseks ahju. Ema ikka meenutab, kuidas Viljandis, minu sünnikodus, mis oli tillukese ühisköögiga korter, olid tema ahjukapsad nii populaarsed, et terve ema-isa rahvatantsurühm käis teinekord kapsaid söömas. Selle kodu periood lõppes minul 7-aastaselt, nii et mäletan sellest põgusalt. Meil maakodus on küll kaminahi, aga mõned korrad olen viimasel ajal niimoodi sööki teinud ja tuleb tõesti hea. Terve tuba on mõnusat lõhna täis, tore on hommikul  ahjust välja võtta, kaant avada ja maitsta. Selline ahjus roa küpsetamine, mis on ju vanadel eestlastel kombeks olnud, annab iseenesest erilise tunde, seob justkui paljude varasemate põlvedega ja lisab perenaiselikkusele teatud ürgset väge. Tunnen, et pean ahjutoitude sortimenti ka laiendama. 

 

31. päeval jalutasin Mammaste  suusarajal, kus mu armas kaasa suusatas. Aasta viimasel päeval olen ka varem looduses käinud, sest meeldib selles keskkonnas justkui aastakokkuvõtet teha ja ühtlasi juba ka uut aastat väestada.  Kuigi sula oli puudelt kauni rüü eemaldanud, siis looduses leidub alati imetlemis- ja ka pildistamisväärset. Nii ka nüüd. Kohati olid puudel moodustunud niiskusest kollakad skulptuurid, kust küll  tükke järjest ka alla kukkus. Mõne üksiku puu tüved olid lumest ja jääst täiesti valged. 

 

 

5-kilomeetrisest korralike tõusude ja langustega rajast suur osa läbis alles hiljuti metsa, kus nüüdseks on lageraie teostatud. Ma ei olnud seal ammu suusatanud ega kõndinud, nüüd leidsin, et tohutu suurel raiesmikualal on istutatud väga palju väikeseid mände. Arvestades meie õppeprotsessis hiljuti teadasaadut (filmist „Arukad puud“ ja P. Wohllebeni raamatust „Kas kuuled, kuidas puud räägivad?“), et parim puudele on ikka loomulik kasvamine seemnest, loomulikus metsakoosluses ja  emapuude vanemliku hoole all, siis oli sellist pilti mul veidi kurb vaadata. Paar päeva varem olin ka Haanjas täheldanud, kuidas sealne rajaäärne mets koosneb rivisse istutatud puudest ja on täiesti selgelt tunnetatav vahe, kas olla sellises metsas või loomulikus ürgses, mis on näiteks ka meie kodutalu naabruses.  Kuid kindlasti on selline puude istutus parem kui see, kui puid üldse ei ole ja olen istutajaile ikka tänulik.   

 

 

Telerit meil maakodus ei ole, aga vana-aasta õhtul vaatame pidulikult kaetud laua taga ikka arvutist ka ETV programmis pakutut. Nii oli nüüdki. Keskööl on meil juba pikaaegseks traditsiooniks naabritega kokkusaamine, kui nemad ikka kodus viibivad. Seekord olid väikese perena, lasime koos saluuti, mis minu armsa kaasa jaoks taluperemehena on alati väga oluline aastavahetuse osa. Tervitasime uut aastat ikka ka väikese šampanjaga, vaatasime ümberkaudset ilutulestikku, istusime veel naabrite juures mõnusat juttu vestes. See vahe eelmiste aastatega on, et teist aastat ei ole enam armsat naabrimeest, kes 2019. aasta sügisel ootamatult siit ilmast lahkus.  

 

 

Uue aasta hommik tervitas ja üllatas taas imelise pildiga, kus  varahommikuse lumesaju tulemusel olid kõik puud taas imelises pidurüüs. 
Siin on 1. jaanuari vaade meie äädikapuule ja metsale ning õhtutaeva pidulik vaatemäng hetk peale seda, kui Põhja-Eestis sel päeval säranud päike ka meie kanti korraks jõudis ja taevasina avanes.  

 

Tänan kõiki ka aastavahetusse pidulikkuse ja hingestatuse lisajaid! 
 
Minu uue aasta tervitus minu kodukaunistuse ja looduspiltidega, küll internetist leitud alusfotol, mille eest seda armsat autorit tänan,  avaneb siin:  

 

Eelpooltoodud laulureast tulenevalt soovin, et emaliku hoolekande läbi sündivat headust jätkuks kõikidesse kodudesse ka uueks aastaks!

Armastusega,
MA GISK 1. kobara liige, EM õppur, looduse avastusgiid Hypatia Hübner

MA GISK tähistas 10.10.2021 vaimse tervise päeva õuesõppe treeninguga Tartus Raekoja platsil

Armas külaline!

10. oktoobril tähistati ülemaailmset vaimse tervise päeva. MA GISK sai selleks päevaks ülesande astuda oma inkubaatorseisust avalikkuseni, rahva sekka, korraldama spontaanset õuesõpet ja reklaamima hingeravikooli haridust otse Tartu tähtsaimal väljakul, kus asub ka meie ainus peakontor. Ettevõtmise olime eelnevalt ka Tartu Linnavalitsusega kooskõlastanud ja saime sealt selleks rohelise tule. Seekord osalesid väliüritusel 1. ja 2. hingekobar, staatuselt edasijõudnud, tuutorid ja mentorid, auastmelt mariamsid, kes said koolijuhilt ja treenerilt, Ingliterapeut Maryalt suunamise kasutada linnarahva seas täiskasvanute ja perede kaasamiseks meil varem kätte õpitud tegevusi loovliikumise ja looduse elementidega, mis näivad esmapilgul ehk isegi liig lihtsatena, aga töö ja loomise käigus saavad tegijad alati kogemuse, millega end üllatada ja näha oma kätega loomises suurt rahu ning tunnetada looduse imettegevat väge. Meile kui teadvushariduse õppureile rõhutatakse järjest enam sõnumiviijale vajaliku tööriistakasti täienemise olulisust ja selle intuitiivselt kasutamise vajadust inimestega tegelemisel, neis rahu ja tasakaalu loomisel ning mõtete madalast kõrgemale suunamisel, mis kõik teenib suurt ja üllast eesmärki- hingede hoidmist ja inimisiksuse arendamist. Eriti vajalik on see praegu, järjest ärevamas ja mõtteerksuselt halvenevas ühisteadvuse olukorras, kõigile tuntavalt ja rahutukstegevalt ebastabiilses maailmas.

Inimesi planeedi suuremaks sagedusemuutuseks ette valmistava teadvuse tõstmise globaalprojekti ILMAPUUINEST1, mille hõlma all MA GISK on loodud, strateegiadokumendis „ÜLESTÕUSUPROTSESSI EDUSTRATEEGIA, TAKTIKA JA TULEVIKUVISIOON. 26.10,2010“ https://app.box.com/s/a2ctb08w8hvklkgc12mg232n6rjwrvfe lk. 8 on esitletud skeem nr. 2: „Maa elanikkonna uuele tasemele aitamise strateegia“. Seni on maalaste kaasamisstrateegiat rakendatud pigem üle 10 aasta kestnud projekti arendamises, eelkõige koolisiseses testimise faasis, nüüdsest aga järjest enam reaalse ettevõtmisena ja kooli kaitsva tiiva varjust avalikkuse ette astumisena. Kuigi areng toimub pidevalt ja mitut eesmärki silmas pidades, siis väljendas just see hiljutine kodulinnas kooliruumidest väljapoole suunatud õuetöötubade ettevõtmine strateegia üht olulist komponenti- koostöövormide arendamist intuitsiooni rakendamise kaudu, silmas pidades vahetut inimestega suhtlemist. See üritus oli meile, MA GISK õppuritele ühtlasi järjekordne oluline individuaal- ja meeskonnatöö praktika meie kogemusõppe õppekavas. Igaühel oli vastutada ja ette valmistada oma väike töölõik, aga ka kohustus valmis olla rolling-meeskonnana, justkui ühe mütsi alla koondunult, ürituse sujuvuse ning õnnestumise eest hea seisma ja kaaslasi igas tiivalaiuses vajadusel toetama. Selline on galaktiline suhtlusviis, ingellik toimimine, mis peab enesestmõistetavaks mõtte- ja käitumismustriks kujunema meile, keda treenitaksegi esimeseks katselabori tootenäidiseks, teisiti öeldes maapealsete inglite armeed.

Teooria ei tule elus toimimisele kasuks, kui seda elu endaga ei seostata, tegevustes tähtsaks ei peeta. Küll aga on teooriast suur abi, kui see annab mõistmise ja mõistete kogumi, millega kogemusi selgitada ja endale arusaadavaks teha. Toome strateegilise dokumendi kõrvale ka meie kooli äsjavalminud kokkuvõtlike märksõnadega mõistekaart-posteri, mille sisu tuleb Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskooli õppuritel alati meeles hoida ja teadlikult teadvustada, kui oleme oma argielus ja kooli teenimisrollides ja mis ehedalt meie tegevust ja põhimõtteid iseloomustab.

*Soovitame vaadata täisekraanilt (vt ikoonimärki paremast allnurgast)

TÖÖTUBADE KAJASTUS

Loodus on tänuväärne abiline meis rahu ja tasakaalu loomisel, kui me sellesse ise usume ja väe toimele vastu ei tõrgu. Seetõttu olime kaasa võtnud suure-suure hulga kastanimune ja mahuka korvitäie sel sügisel eriti kirevaid sügislehti. Kastanimune jagasime taskusse pistmise stressipallideks ja istepadjaks, muutsime kastanikorvitäied peredele kätega sobramise "kastani vanniveeks", vahtralehtedest valmisid romantilised leheroosid. Oma kätega ilu loomine on hinge tervisele kasulik ning looduse poolt pargiteele pillatud rikkused on taaskasutuse loovmõttena alati meie kooli õppes au sees.

MEENUTUSI MA GISK ÕPPUREILT

Leheroosi meisterdamise töötoa juht ja kastanite korjaja-kohaletooja, MA GISK 2. kobara liige, ABT õppur Maret Raudsepp alias Ariel meenutab seda päeva järgmiselt.  

Ariel: „Olin vaimse tervise päeva ürituse eel valmis korjanud suure kotitäie kastanimune ja värvilisi vahtralehti, et nende abil tuua inimesteni mõte, et ka nii lihtsatest ja looduse enda poolt pakutavate andide toel on võimalik tervendust saada ja leida sisemine tasakaal, kui seda vaid osatakse märgata ja soovida.

Olin tegev leherooside valmistamise juures ning sain kogeda, kuidas pisikesed käed keeravad värvilisi lehti kokku ja tunda nendega koos rõõmu, kui kena roos lõpuks valmis sai. Nii mõnigi täiskasvanu tunnistas, et see tegemine sugugi nii kerge pole, kui pealt paistab ja roosi valmides oli rahulolu silmnähtav. Meeldivaks kogemuseks kujunes meie hingeravikooli õppurite ühine toimimine, mis kulges tagantjärele vaadatuna justkui lainetus ühelt tegevuselt teise juurde, kaunite kalimbahelide saatel. Eriliseks üllatuseks kujunesid armsate õppurliikmete peegeldamise harjutused, millesse kaasati ka väikseid andekaid üritusest osavõtjaid ja see oli tore vaatepilt.

Tagasi kontorihoone juures, asetasime selle trepile karbi kastanimunadega, mille juures kaaskiri: SULLE, HINGEGA ELAMISEKS JA STRESSITA SUHTLEMISEKS! MA GISK. MÕTE LOEB!  

Suur tänu kõigile imelise tervendava ürituse eest!“   

Nii nagu kooli nimigi ütleb, on selles koolis väga olulisel kohal suhtlemise treenimine. Koos mõtte- ja tegevusmustrite muutmisega muutub lahkemaks ka suhtlemisviis. Teadvushariduse levimiseks on väga oluline, et koolis treenitut ja õpitut kannaksid õppurid edasi isiklikku ja ühiskondlikku ellu ja et oldaks ka eeskujuks enda oleku ja käitumisega. Mõistagi on oluline ka teabe jagamine. Sellel üritusel saime väga hästi enda ja meeskonna lahkelt julget suhtlemist testida, järgnedes armsale Ingliterapeut Maryale. Selle on välja toonud 1. kobara EM õppur, loodusravi ja õuetegevuste koordinaator Dianka Uiboupin, kelle peamiseks ülesandeks oli eelpoolnimetatud peeglimängu läbiviimine, aga kes muuski ikka ka aktiivselt kaasa lõi.  

Dianka: „Kogu kooligrupi jaoks andis vaimse tervise päeva aktsioon võimaluse linnaruumis inimestega vahetult suhelda, astuda ligi täiesti võhivõõrastele ning panna sellega proovile oma julguse ja suhtlemisoskused. Kui armas Ingliterapeut Marya sel ajal, kui end sisse seadmas olime, ees kohe esimesena otsa lahti tegi, kõnetades naisterahvast, kes istus koha läheduses, kuhu end üles seadsime ning läks ka naaberseltskonnale kastaneid pakkuma, siis ma mõtlesin, et "Ohoh, nii see asi käibki!" ja see andis ka endale hea hoo inimestega kontakti loomiseks, mis nõuab minult ikkagi ka teatavat eneseületust, kuigi ma võin väliselt paista väga julge ja avatud uute kontaktide loomisel. Oli huvitav, kuidas see ettevõtmine pani end koondama ning ka tähelepanelikult meeskonnatööd tunnetama, et tajuda ära, mis hetkel mis oluline on ning kuidas osalejatele erinevad, vastavalt nende eripäradele kohandatud tegevuste variatsioonid sujuvalt meeldivateks terviklikeks kogemusteks kujundada. Olen südamest tänulik meeskonnakaaslastele ja osalejatele, et ettevõtmine nii meile kui ka külalistele uusi rikastavaid kogemusi võimaldas!“

1.kobara liige, EM õppur, noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre oli saanud ürituse juhi rolli ja pidi ettevalmistusest saadik kõigel silma peal hoidma, vastutades ka ürituse jäädvustamise eest. Tema oli abiks armsa Dianka juhendatud, seekord lastega sooritatud peegliharjutuse läbiviimisel, mis arendab mitmeid häid omadusi - tähelepanelikkust, keskendumist, teisega arvestamist, head koordinatsiooni ja kehatunnetust, ka loovust, aga peamine, et pakub rõõmu. Kõik, mis teeb rinna rõõmsaks, ka tervendab. Samas meenutabki armas Juno hea sõnaga ka lustlikku aafrika keksu, mis oli seekord minu juhendada. Jõudsime vaid keksukasti värviliste kriitidega maha joonida, kui armsad kaaslased juba ka keksijaid leidsid ja õige pea hüppasime juba mitmekesi. Aafrika keksu võtsime kasutusele esimesel koroonakevadel, kui esmakordselt TÜ liikumislabori ettevõtmisel loodud video järgi oma peredega seda läbi tegime. Video avaldamise algne mõte oli distantsõppel olevate laste ja noorte liikumisaktiivsuse toetamine, meie tuletame sellist toredat liikumise võimalust aeg-ajalt ikka meelde, näiteks ka loodusravilaagrites. Laulusõnad on ühe meie hea abilise loomise teel eestikeelseks kohandatud ja need kirjutasime samuti sillutisele.

Juno: „Sellisel viisil avalikus kohas vaimse tervise päeva tähistamine oli minu jaoks esmakordne kogemus, kuigi töö juures olen nii ühel kui teisel viisil selle päeva tähendust silmas pidanud. See andis vajaliku spontaanse suhtlemiskogemuse ning võimalusi võõrastega suheldes ka ennast ületada. Minule jäi sellest päevast enim meelde see, kuidas lapsed nautisid aafrika keksu hüppamist ning kastanite sees kätega sahistamist. Esialgu oldi küll tagasihoidlikud, sest olime ju siiski võõrad, kuigi sõbralikud ning ega uue asja õppiminegi nõuab julgust. Uutmoodi kogemus oli ka see, kui tegime armsa Diankaga peegliharjutust ehk siis vastastikku üksteise matkimist. See meeldis katsetajatele üllatavalt hästi ning seda on võimalik ka erinevatel viisidel edasi arendada. Leherooside meisterdamine aga avas nii mõnegi südame, mille kaudu oli võimalik jagada ka vaimse tervise alaseid mõtteid ja kogemusi.“

MA GISK 2. kobara liige, ABT õppur, kogukonna koondaja ja peretööde koordineerija Magdalena Kalev oli pidanud kaasa võtma pille, et taustaks ja ka koos musitseerida. Tema oli ühtlasi üks nendest, kes inimestele kastaneid pakkus, soovitusega see taskusse pista, et järest pimeneval ajal käes hoides looduse energiat kogeda ja ammutada. Nii mõnigi ütles toredasti, et tal juba on, aga mõnigi võttis, isegi imestati, et midagi tasuta saab. Lastele meeldis eriti. Meil oli kaasas ka meie aastatagusest kastaniprojektist, mida siin blogiski kajastasime, sündinud kastanipadi. Sellel istumise proovimine oli ka üks meie pakutav atraktsioon. Armas Magdalena meenutab seda sündmust omalt poolt.

Magdalena: „Vaimse tervise päeva sellisel kujul avalikkuses ei olnud varasemalt tähistanud. Väga hea ja tugev tunne oli koos kogu MA GISK meeskonnaga välja minna vaimse tervise päeva raames ka meie hingeravikooli tutvustama. Mulle meeldis inimestega rääkida ja neile kastaneid pakkuda ning näha seda, kuidas laste silmad ja ka täiskasvanute ilmed olid sära täis. Eriti jäi meelde üks perekond, kes tuli pildistama Tartu Raekoja platsil asuva skulptuuri “Suudlevad tudengid” juurde, otse meie lähedale. Läksin nende juurde kastaneid jagama ja vaimsest tervisest rääkima ning pereemale leheroosi kinkima ning kutsusin neid ka ise osa saama leheroosi töötoast. See oli nii armas, kuidas mõningase mõtluse järel pereisa vaatas ja ütles, et meil on aega küll. Mõne aja pärast see neljaliikmeline kahe lapsega pere tuligi leherooside töötuppa ja kõik liikmed armsa Hypatia juhendamisel ka roosi tegid. Mina proovisin vahepeal ka kalimbat mängida siis kui armsad Juno ja Dianka tegid lastega peegliharjutusi ehk siis üksteise matkimist. Purskkaevust tuleva veesahina heli juurde sobis minu arvates kalimba mõnus heli suurepäraselt.

Oli väga tore näha, kuidas leheroosi töötoas inimesed, eriti lapsed avanesid ja tegid kaasa nii aafrika keksu kui ka ringmänge ning kuidas peegliharjutused lapsi kaasa tõmbasid. Tänan kaaslasi väge ja tuge andva päeva eest!“ 

Minule meeldis enim see, kuidas ühe meie juures jalutanud pere väikeste kaksikute tüdrukute sünnipäev sai spontaanselt tähistatud, kui selgus, et nad just sellel päeval said 4- aastasteks. Suurem õde tegi meiega läbi keksu hüppamise, väikesed hoidsid senikaua eemale. Kui neile aga kastanikast ette anti, olid käed justkui kastanite vahele kleepunud ja jutupaelad läksid ka valla. Leherooside tegemise aegu avaldas vanem õde sünnipäeva teabe ja me saime kohe valmivad roosid pidulistele kinkida. Silmnähtavalt elavnesid nad ka siis, kui neile sünnipäevalaulu laulsime ja „Kes aias?“ mängu mängisime. Ääretult tore oli Raekoja platsil niimoodi vabalt lustida, aga mõistsin seejuures eriti hästi meie kooli logolause „Mõte loeb!“ tähendust ja enda meeleolu kõrgel hoidmise vajadust, sest siis on Sul midagi võimalik pakkuda ja selline olek, eriti meeskondlikult, äratab tähelepanu ja kutsub inimesi ka ligi. Mina sain lisaks paari lapse ja ühe isa juhendamisele ühe leheroosi ka lihtsalt armsale eakale käest kinni mööda jalutanud paarile kinkida, mis oli neile meeldiv üllatus, nii nagu kastanite pakkuminegi paljudele.

Pakkusime inimestele veel kooslaulduna laulu „Rahulaul“, mille sõnadki olime tahvlile kirjutatult välja pannud. Armsa Dianka ja Juno koos lastega teostatud peeglimängu, kus nad kasutasid ühtlasi eurütmiakoolitusest kehasse harjutatud voolavaid liigutusi, oli eriti seetõttu nauditav vaadata ja armsa Magdalena vaikne kalimbamäng sobis tõesti selle taustaks väga hästi. Kuna aeg oli üürike, siis meil, teistel, seisab selle mängu mängimine veel ees, mida kindlasti teeme ja ka jagame, nii nagu kõike head ja tervistavat oma järjest suurenevast nö tööriistakastist.

Aitäh teile, armsad kaaslased, teie panuse ja tagasisidede eest!

Meie meeskonna ühtset vaimu ja selle hariduse väge sümboliseeris ka platsile paigutatud kõrge roll-up-reklaam ning meie ühtne vorm, mis omakorda tähelepanu köitis ja meis endis kokkukuuluvustunnet võimendas. Selliste ettevõtmiste läbi tutvustame teadvuse tõstmise võimalust, hingeravikoolis õppimise ning selle egiidi all vabatahtliku tegutsemise ravivõimet. 

Täname koos armsat Ingliterapeut Maryat kogu treeningprotsessi ja sellegi kogemuse juhatamise eest! Täname kõiki meiega sel päeval vahvalt kaasateinuid! Täname ka lahket ilmataati, kes hommikuse vihma meile soodsalt lõpetas ja maa ning pingid õigeks ajaks kuivatas!

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, EM õppur, looduse avastusgiid Hypatia Hübner

 

Üks MA GISK kogemuslugu ingellikult inimliku kodupuu kasvatamiseks

 

Pühendatud kodusoojusele ja sügise sünnipäevale.

 

"Käega ei tohi lauda pühkida - pühid rikkuse maha."

"Seisma jäänud kell takistab elu kulgu."

"Leiba ei tohi kunagi tagurpidi lauale panna - nälg tuleb majja."

“Kui puudub majas tüö ja huol, siis kaub lauvalt leib ja suol.”

“Maja rahu tuleb maja perenaisest.”

"Maja kaunistuseks on sõbrad, kes seda külastavad."

"Armastav õhkkond sinu kodus on sinu elu aluseks." (Dalai-laama)

"Õnnelik on see, kes on õnnelik oma kodus."   (Lev Tolstoi)

“Kodu on lihtsalt selline koht, kuhu lähed siis, kui sul pole enam mujale minna.”

(Bette Davis)

“Kui tahad end pidevalt tunda nagu kodus, siis olegi kodus.” (Clifton Fadiman)

“Mehed ehitavad maju – naised kodu.” (Robert Frost)

“Kodu on seal, kus on sinu süda.” (Plinius vanem)

“Kõik hinged igatsevad kodu järele. Omada ühes kohas tugipunkti, turvalist sadamat, mis ootaks neid, ükskõik kui kaugele nende uitamised neid ka ei viiks.”  (Charles de Lint)

Kodu:

"Maja ehitamisega olid seotud mitmed uskumused ja kombed. Maja tugevdamiseks pandi esimesse palgikorda tammepalk; et majas valitseks küllus, kaeti pärast kolmanda palgirea paigaldamist õue laud leiva-soola ja rahaga; samal eesmärgil pandi tulevase pühasenurga kohale raha ja kaevati sinna metsast toodud sipelgad. Uude majja kolimisel kutsuti endaga kaasa majahaldjas Kudava, kelle auks keedeti mdM od kudon' poza 'uue kodu kali'. Soolaleivapeo ajal lasti majja kukk, keldrisse visati majahaldjale kana. Usuti, et esimesena uude majja sisenev kass võtab vastu seda kohta tabava esimese surma. Paika, kuhu kass pikali heidab, peeti parimaks voodikohaks. Halvaks endeks peeti seda, kui kass taganes ega tahtnud majja siseneda. Kui kass kadus kodust ära, usuti, et ta kaitses peremeest õnnetuse eest. Et Kudava aitaks rikastuda, kaeti uue elaniku majja kolimisel õue laud soola-leivaga, anniks seoti lauajalgade külge riideribad."

Allikas: https://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/mordva/myto/kodu.htm?fbclid=IwAR09fKwR7D_AT1k7qcM_o00NuT9SzbCDJEvIamW9c4eIosrPbAZZ0I_k00