Pühapäev, 2. jaanuar 2022

KUIDAS MA GISK PÜHADEKS VALMISTUS. 1. kobar

 Armas lugeja!

Jõulupühadeks valmistumine on MA GISK koolipere jaoks olnud alati olulisel kohal, kuigi oleme aastate jooksul erinevatel viisidel eelhäälestust loonud. Oleme siiski alati pidanud oluliseks ka pühade traditsioonilist tähendust, lisades juurde ka laiendatud teadmisi jõuluime müsteeriumi kohta - kanname ju seda sõnumit meiegi endi tegevuse ja teadvushariduse suunaga. 

Õppetöö raames on meie jaoks tavaks saanud seegi, et armsa koolijuhi ja medium-terapeut Ingliterapeut Marya algatusel ja vajadusel ka suunamisel oleme pidanud leidma erinevaid võimalusi, kuidas enda kodu või ümbrust pühadehõnguliseks kujundada, kasutades selleks ka üha avanevat loovust ja olemasolevaga hakkama saamise leidlikkust. Mida aasta edasi, seda lihtsamaks muutuvad ka meie lähenemisviisid, aga samas omades järjest sügavamat tähendust võrreldes eelnevate aastatega. 

Sel korral on armas Ingliterapeut Marya andnud mõttetöö aluseks ja pealkirjaks "Kus on kodu, mis on kodu?" ehk siis selle, et kodu on seal, kus on ema või emalikkusest lähtuv hoolekanne. 

Jagame MA GISK 3 erineva kobara kaupa endi mõtteid ja kogemusi ka siinse blogi veergudel. Esimesena teeb seda 1. kobar ehk esinduskobar. Teiste kobarate kirjatöid saab lugeda juba järgnevate päevade jooksul.




JUNO

Armas lehe külaline!

"Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks.
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks.
     *
Mis on kodu, kus on kodu, 
kus on kodukoht?
     *
Kodu lõhn on eriline,
kodu värv ja maik.
Kodu on nii imeline
tavaline paik ..."


Nii kõlavad laulusõnad kõikidele eestlastele tuntud filmist "Nukitsamees", mille pealkirjaks on "Kodulaul" ja autoriteks Juhan Viiding ja Olav Ehala. 

Kui ma augustis Tartusse kolisin ja armsad MA GISK liikmed minu juures soolaleivapeol käisid, millest hiljem valmis ka väikene videomeenutus, siis muu hulgas olid armsad kaaslased välja printinud ka viidatud laulu sõnad, tänu millele saime üheskoos seda siis ka laulda. Kõnealune video avaneb siin: KULLATARID TÕID ÕPPURKAASLASELE LEIBA JA SOOLA - YouTube See oli hetk, mil tundsin siirast tänu selle eest, et minu elus on nii armsad inimesed, kes on minu südame ja hinge jaoks väga olulised ning sain nendega jagada enda uue kodu sissepühitsemise hetke. Õigemini öeldes - sain just tänu nendele seda teha. Nende jagatud õnne, rõõmu ja armastust jagub minu kodus tänase päevani ning loodan, et ka edaspidi. 


Juba siis tundus mulle, et see laul võtab hästi kokku selle, mis kodu tegelikult on. Kodu on midagi palju enamat kui lihtsalt maja, korter või tuba selles. Kodutunne on see eriline hõng, mida saavad luua eelkõige need inimesed, kes seal elavad ning see, kui hästi inimesed ennast selles kodus tunnevad ja omavahel suhtlevad. Kuigi olulised on kõik pereliikmed, kes kodus elavad ja sellega seotud on, siis öeldakse, et ema ja naine on perekonna vaim ja süda, kellest oleneb palju ning kelle juurde lapsed alati koju tagasi tulla tahavad. Ilma emata või emaliku eeskujuta, kes seda rolli täidab ja seeläbi ka kodutunde loob, on üsna keeruline sellist soojust tekitada. Kuna ema on laiemas tähenduses ka emalik hoolekanne, mis on kõigis inimestes olemas, siis usun, et seda on võimalik luua ka otsese ema kohaloluta, sest vaimuna on Suur Ema alati kohal, nii meeste kui ka naiste südametes. Seda oleme ka meie MA GISK koolis õppides tajunud ja kogenud, sest on ju selle kooli Vaimne juht ja kehastunu Ingliterapeut Marya just Ema Maarja kui kõigi hingede ema Vaimu kandja. Kodu võiks tõesti olla headus, mis teeb meid paremaks, targemaks ja üksteisest hoolivamaks - nii nagu ka laulusõnad ütlevad.


Kodu on ka minu jaoks alati olnud väga oluline koht, kus päeva lõpus ennast hästi tunda ning juba lapsepõlvekodust mäletan, et kodutunde loomise jaoks on võimalik väga palju ka ise ära teha, kui mõelda selle peale, et hea tunde allikas on ka see, kui kodu on korras ja kenasti säetud, mis annab aimu perenaiselikust hoolest. Seetõttu on ka meil MA GISK õppetöö jooksul olnud eriti just pühade ajal suunamisi ka enda kodu vastavalt sellele ümber kujundada. Igaüks siis ikka niivõrd, kuivõrd võimalusi leidub, olles samal ajal ka loominguline. 


Aastate jooksul olen mina jõulude ajal kasutanud erinevaid võimalusi kodu kaunistamiseks, ka kuuske tuppa tuues, kuid sellel aastal piirdusin nende asjadega, mis mul parasjagu olemas olid. Sedakaudu püüdsin mina enda koju rohkem jõulumeelolu luua. 

Näiteks paigutasin lihtsalt kunagi armsa Ingliterapeut Marya poolt kingitud inglikesed taimede tugipulkade külge ning riputasin üles ka päkapikusussi, kuigi päkapikud minul enam ammu ei käi ning lapski on juba nii suur, et kommi sussi seest tema enam ei otsi. 


Eelmise aasta jõulupühade ajal saime meie, kõik MA GISK liikmed, kingituseks jõulukaunistuse, kuhu oli armas õpingukaaslane Ariel peale graveerinud meie avatarnimed, mis tänaseks päevaks on ka enamusel meist tsiviilnimedena kinnitatud. Kuna see oli eelmisel aastal tuppa toodud kuuse tipus, aga sel aastal me kuusepuud koju ei toonud, siis riputasin selle armsa Ingliterapeut Marya poolt mulle soolaleivaks toodud bambuse oksa külge ning lisasin juurde veel ka jõulutuled. Sellel aastal tõingi tuppa jõulumeeleolu eelkõige väikeste valguskettide kaudu. 


23. detsembril tegime armsa pojaga kodus veidi pidulikuma hommikusöögi, mis oli eelhäälestus jõululaupäevaks, mil saime kokku minu päritoluperekonna liikmetega, et kõik koos õhtust süüa ning ka jõuluvana vastu võtta. Selleks katsin laua veidi pidulikumalt kui argipäevadel. Jõulumeelolu lisamiseks võtsin välja jõuluteemalised kruusid ning salvrätikud. Salvrätikuhoidjad on käsitsi valmistatud MA GISK kooli ühe kampaania raames, mil igaüks pidi tegema enda poolt midagi müügiks.  




Pannkookide küpsetamine on meil olnud pühapäevade traditsioon, aga kuna pühade saabumine oli samuti eriline sündmus, siis arvasime, et just selle tähistamiseks sobivad hästi ka pannkoogid, mida meil tõenäoliselt pühadejärgsel ajal traditsioonilisel viisil ei olekski olnud võimalik teha. Piltide tegemisel aitas mind minu armas poeg, kes oli jõuluperioodil minuga ja kelle puhul olen märganud, et tal on hea silm ja kompositsiooni taju, kuigi seda ei ole ta sihilikult arendanud. Annete avamine on MA GISK koolis oluline ning oleme õppinud ka teiste puhul nägema neid märke, mis võivad viidata ühe või teise suundumuse ja ande olemasolule. 


Argipäevadel nägi minu pühadeaja lihtne köögilaua kompositsioon välja aga selline. 


Jõulud kandsid meid edasi aastavahetusse, mida minul oli võimalik tähistada külaskäiguga armsa Ingliterapeut Marya juurde. Plaanis oli teha esialgu armsa Ingliterapeut Marya ettepanekul sauna ning siis liikuda edasi juba piduliku õhtusöögi juurde. Saunaskäik oli väga mõnusalt lõõgastav, sest mina isiklikult ei olnud saunas enam ammu käinud, kuna kodus seda võimalust ei ole ning viiruste ajal ei ole ka muid kohti külastanud.


Seejärel valmistusimegi õhtusöögiks, mille osas oli armas Ingliterapeut Marya juba ettevalmistused teinud. Siin pildil oleme valmis pidulaua äärde istumiseks. Ingliterapeut Maryal on käes kuusejook, mille retsept jõudis MA GISK liikmeteni armsa Hypatia taimeravi õpingute kaudu. Aitäh tervistava sõõmu eest!


Peale õhtusööki seadsime mõtted juba aastavahetusele ning enne õue minekut jõudsime televiisorist vaadata veel ka lugupeetud president Alar Karise kõne, mille osas tõdesime, et tore on see, et ta toob alati esile hariduse ja tarkuse olulisust. Sellega saame meie MA GISK meeskonnana igati nõustuda, kuigi mõistame ka seda, et haridus ja haritus võib inimeste jaoks omada väga erinevaid tähendusi võrreldes kõrgteadvusliku kultuuri ja suhtlemistavaga. 


Uus aasta tuli meil rahulikult, mille eest olengi väga tänulik, sest minu hing ei ihka enam suuri pauke ja mürglit, kuigi rituaalses mõttes võivad need nii mõnelegi olulised olla. Hoidsime südames lootust, et saame juba kogutud teadmiste ja oskustega uuel aastal jõudsalt edasi liikuda. 


Soovin kõigile uueks aastaks Looja sädet silmadesse ja hinge!


Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, EM õppur, noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre 


HYPATIA


Armas lugeja! 
 
Minule meenus seda mõtlusülesannet teostama hakates esmalt meie hingeravikoolis tihti korratav Woody Alleni tsitaat: „Jumal ei saa olla alati kõige juures, seepärast lõigi ta Ema.“ Ema on see, kes loob mateeriasse hingestatust ja sügavust ning kes on hingesildu luues ka vaimsuse laialikandja. Ema loob peres kodusoojust ja on armastuse allikas. MA GISK hingeravikoolis laieneb mõiste “ema” alati ka emalikule hoolekandele. Ema ehk emaliku hoole tähendus on just siinse treeningu ja teadasaamiste läbi aga laienenud perekonnast ja kodust palju avaramasse kõrgusse, kus taevased teostavad hoolekannet meie kui planeedi laste üle, kus armas Ema Maarja ise meid Looja naispoolena hoiab ja õpetab, jagades teadvusharidust ja sealhulgas lihtsalt ja esteetiliselt elamise õpetust, mis tervendab südameid ja hingesid ja kus sütitatakse arendama loomulikke andeid. Emahool loob kodusoojust ja -tunnet, aga siin saabki kodu mõistet laiendada planeedile. See on imeline, kuidas meid juhendatakse endi kodusid väestama ja peresid tervendama, armastust ja ingellikku suhtlemist kandma, teinekord pealtnäha väikeste asjade kaudu, nagu on ka kodu pühadeks sättimine. Kui nüüd taas vaimsuse kõrgemalt tasandilt allapoole laskuda, siis kannab kodu ja emaliku hoolekande ning pühadekaunistuste teema mind esmalt tagasi oma lapsepõlvekoju.  

Selline kodude kaunistamine, mida oleme juba mitmed aastad meie armsate treenerite suunamisel teinud, on aidanud minul seoseid luua ka oma lapsepõlvekodu ja ka hilisema ema-isa koostoimiva hoolega. Saan öelda, et mul on olnud õnnelik lapsepõlv vanemate igakülgse hoolega. Ma ei mäleta niipalju fakte, kui et alati olid ema-isa meie kõrval olemas ja hoolimas. Emalik hoolekanne väljendus meie kodus mõlemas, sest on tavatsetud öelda, et mina olin rohkem isa, vend ema laps, niimoodi hooldati meid võrdselt. Armas juba aastaid siit ilmast lahkunud isa tõesti hoidis mind väga ja kindlasti ka seetõttu, et vend oli noorem ja vajas algusajal rohkem ema lähedust, võtsime sel ajal isaga ka kahekesi mõndagi vahvat ette. 
 
Meie elu oli selliselt määratud, et isa töö tõttu pidime kodusid vahetama, aga soojus ja pühaderõõm meenub küll igast kodust. Tollal pidasime ikka nääre, aga kodu on alati olnud pühadeks kaunistatud ja pühalikult hubane. See on kindlasti armsa ema hool eelkõige, sest mõistan, et sellise pilguga vaatamine juurdus temas lasteaeda juhatades, kus alati oli vaja ka lasteaedki pühaderüüsse sättida.  Seega, tema emahool laienes kodust ka hoopis suuremasse kollektiivi, eelkõige paljude lasteni. 


Kui jõulud lubatuks said ja peale seda, kui meie lastena juba kodust välja lendasime, oleme ikka perena, hiljem juba ka minu ja venna peredega ehk meie mõlema laste ja minu lastelastega armsa ema ja isa jõuluhubaselt kaunistatud kodus koos käinud. Oleme teinud seda ka peale armsa isa lahkumist, kui ema taas kodu vahetades ikka meid on külla oodanud. 


Minu pühadeks valmistumise tava on olnud aastati erinev. Päris noore pere emana õmblesin isegi jõulukardinad. Seni kuni lapsed kasvasid, oli kuusk alati toas, peale seda aega on olnud ikka pühadetuled akende peal ja kuuseke või oksad alati vähemalt maakodus vaasis. Nüüd, kui oleme treeningprotsessis pidanud juurutama ingellikku eluviisi ehk võimalikult lihtsate vahenditega rohkema ilu loomist silmale ja hingele, aga ka taaskasutust, siis olengi võtnud kasutada ka mitmeid armsa ema jõulukaunistusi. Nüüd meie linnakodu uksel rippuv pärg, mida ema ise enam paigutada ei saanud, kannab seda põlvkondadevahelist järjepidevust ja loob seeläbi iga kord koju sisse astudes erilisemat kodutunnet.




Meie praeguse pere omapära on see, et elame kahes kodus, jõulude ja aastavahetuse perioodil alati Kiidjärve maakodus, aga mõlemad kodud soovivad  ikka pühadehõnguliseks loomist. Meie treeningut iseloomustab ka käepäraste vahenditega ise looma julgustamine. Selline taaskasutustki väärtustav meisterdamine nagu nüüd teeme, erineb minu päritolupere senistest traditsioonidest, on puhtalt siin hingeravikoolis arendatud oskus ja tava, alustades rahukurgede voltimisest, aga sellist loovust on minul vaja läinud ka sel puhul, kui meie kodumajade esiseidki mingil viisil kaunistama on suunatud selleks, et rõõmu oma pereringist ka väljapoole pakkuda. Sel korral tegin linnakodus paberitööd, leidnud mõtteid enda päevatöö asutusest, koolist, kus õpetajad lastega olid vahvad näidised ette teinud.  

Juba mitmes aasta kaunistangi armsate inglite suunamisel meie korrusmaja fuajeed, vältides korduste tegemist. Sinna valmistasin suured lumehelbed ja asetasin punase pühadepaelaga rippuma. 
 

 


Kööki said sellise helbe üksikud detailid inglikese ja õrna tuledeketi juurde rippuma. 



Linnakodu elutoa aknalaua rikastasin lihtsalt valmivate kuuskedega, millele liimisin tippudesse pärlid. 




Armsa kolleegi annetatud pärlikeed, kuna ta teadis minu meisterdamise vajadusi ja kuna ta ise neid  purunenuna enam kasutada ei saanud, leidsid rakenduse ka maal. Näiteks riputasin helmed kuuseokstele koos tillukeste klaasinglite ja pitspaelast lipsudega. 
 

Olen siinse treeningu jooksul õppinud lihtsaid lahendusi hindama ja sain seekord taas kogemusi, kuidas nende lahenduste leidmiseks ei pea üldse vaeva nägema, vaid kui sinus on olemas tahe ja mõte on õigel lainel, nii nagu meie slogangi ütleb, “MÕTE LOEB!”, siis võid leida ideed ja lahendused iseenesest. Asjad kuidagi tulevad Su juurde või leiad õigel hetkel õige, aga selline ongi Avatariga koostöö. 


Niimoodi valmisid mu mõlema kodu köögilaua kompositsioonid. Armas kaasa sai enda asutusest kingituseks kena jõuluteemalise tassi ja armsad väikesed piparkoogid. Elavate okstena sobisid tassi elupuuoksad, millel olid küljes ka mõned tillukesed käbid, mis mulle väga meeldivad, kuigi pildilt küll kahjuks ei paista.

 


Maakodus kaunistasin lihtsa valge küünla nii, et sidusin kuuseoksa takuse nööriga selle külge. Alles teisel päeval märkasin lisada ka punased härmatised kunstmarjad, kaunistused, mille olin tegelikult uksepärja jaoks kaasa võtnud ja kasutasin esmalt seal. Koheselt see lihtne ja armas lahendus, mille idee olin Pinteresti lehelt leidnud, ilmestus ja sai eriti sobiva kooskõla armsa ema eelmisteks jõuludeks kingitud marjade ja leevikestega laudlinaga.  Isegi aina imetlen.  
 


Maakodu uksepärg sai selline:  




 
Ja ukse ette sai ka armsate tütretütardega koos loodud jäälatern, mis koos katuseäärse tuledeketiga pimedas mõnusalt valgust loob.  Jäälaterna loomine on just armsate inglite suunamine, mida oleme varemgi kampaaniana terve meeskonnaga teinud.


                

Olen väga tänulik selle tegutsema suunamise eest armsale Ingliterapeut Maryale, aga kindlasti tänan ka selle eeskuju eest, mida armas kehastunu Ingliterapeut Marya enda kodugi näitel ja meid treenides pakub! Sellele mõeldes saavutab see algne mõte, et kodu on seal, kus on Ema, taas kõrgema dimensiooni, aga me peamegi inimestena ka kõrgemale tasemele püüdlema.  


Tunnetan, kuidas kõigepealt selline ilu ja pühademeeleolu loov askeldamine, aga muidugi see tulemus ehk õdus kodu, mõjub hästi ka lähedastele ja kõigile, kes sellest osa saavad. Endal on hea olla ja loodut vaadata. Mõistan, kuidas seda kõike tulebki teha pühendudes ja ehk ka õnnistades, et headust ja tervendust edasi kannaks, sest ilu ja headus peaksid levima. 

 

Tunnetan seda kõike läbi tehes ja mõeldes enam enda rolli ja missiooni peres kodutunde loomisel ja hea eeskuju jagamisel ka oma lastele ja lastelastele, et nendeski kasvaks sügavam kodu sisu loojaks olemise soov ja mõningane kogemus. Teame aga sedagi, et kodu muudavad koduks eelkõige head suhted ja selle tervenduse eest oma peredes seisame ka Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskooli õppuritena hea. Siinkohal meenub  „Nukitsamehe“ filmi laulu „Kodulaul“ (J. Viiding, O. Ehala), millest meie mõtlusteema tulenes, salm: 

 

„Kodu, see on rohkem veel, 

kui sõna selgeks teeb 

Kodu, see on headus, 

mis meid paremateks teeb“ 


 

PS! 29. detsembri hommikul, kui seda kirjatööd alustasin ja pilte valisin, märkasin akna taga tumeda taeva violetseks värvumist. See värvide mäng muutus aina võimsamaks, nii et pildistasin läbi akna. Jooksin ka õue, majast kaugemale teele, et metsatuka taga olevat veel eredamat päikesekohta jäädvustada. Sain seda teha, kui juba mõne hetke pärast oli kõik see ilu kadunud. 

 


 


Õhtuse päikeseloojangu aegu jalutasin metsa vahel, kui nägin puude vahel vilkumas tuttavat violetset sära. Seadsin sammud kiiremaks, et ka õhtuilu näha ja jäädvustada, mis oli üllatav, et üldse tekkis, sest päev otsa oli taevas tume ja pilvine. See on näide, kuidas Looja oma ruume kaunistab ja inimestele nende vaadete läbi silmailu ning kosutust pakub. Nii nagu ka praegune lumeküllus ja hingematvalt kaunid metsavaated meile rõõmu pakuvad.
 

Tänan Loojat ja kõiki kaasloojaid! 

Et vahepeal, meie ühisloo loomise protsessis, kuid minu loo valmimise järel, andsid meie treenerid ülesande kajastada ka aastavahetuseks valmistumist, siis jätkan siin ka sellega. See oli päris esimene aastavahetus, kus olime armsa kaasaga kahekesi, sest seni on alati meiega maal olnud ka mu armsad kaksikutest tütretütred või vähemalt 1 nendest. Seekord lahkusid pea 18-aastased noored jõulude lõppedes linna, et seekord oma pere ja sõpradega aastat vahetada. Kuna sarnaselt jõuludega sööme ikka ka vana aasta õhtul praadi, siis suurim ettevalmistus oli hapukapsaste valmistamine. See on nüüd taas mu armsa ema nõuanne, panna kapsad ööseks ahju. Ema ikka meenutab, kuidas Viljandis, minu sünnikodus, mis oli tillukese ühisköögiga korter, olid tema ahjukapsad nii populaarsed, et terve ema-isa rahvatantsurühm käis teinekord kapsaid söömas. Selle kodu periood lõppes minul 7-aastaselt, nii et mäletan sellest põgusalt. Meil maakodus on küll kaminahi, aga mõned korrad olen viimasel ajal niimoodi sööki teinud ja tuleb tõesti hea. Terve tuba on mõnusat lõhna täis, tore on hommikul  ahjust välja võtta, kaant avada ja maitsta. Selline ahjus roa küpsetamine, mis on ju vanadel eestlastel kombeks olnud, annab iseenesest erilise tunde, seob justkui paljude varasemate põlvedega ja lisab perenaiselikkusele teatud ürgset vägeTunnen, et pean ahjutoitude sortimenti ka laiendama. 

 

31. päeval jalutasin Mammaste  suusarajal, kus mu armas kaasa suusatas. Aasta viimasel päeval olen ka varem looduses käinud, sest meeldib selles keskkonnas justkui aastakokkuvõtet teha ja ühtlasi juba ka uut aastat väestada.  Kuigi sula oli puudelt kauni rüü eemaldanud, siis looduses leidub alati imetlemis- ja ka pildistamisväärset. Nii ka nüüd. Kohati olid puudel moodustunud niiskusest kollakad skulptuurid, kust küll  tükke järjest ka alla kukkus. Mõne üksiku puu tüved olid lumest ja jääst täiesti valged. 
 
 


5-kilomeetrisest korralike tõusude ja langustega rajast suur osa läbis alles hiljuti metsa, kus nüüdseks on lageraie teostatud. Ma ei olnud seal ammu suusatanud ega kõndinud, nüüd leidsin, et tohutu suurel raiesmikualal on istutatud väga palju väikeseid mände. Arvestades meie õppeprotsessis hiljuti teadasaadut (filmist „Arukad puud“ ja P. Wohllebeni raamatust „Kas kuuled, kuidas puud räägivad?“), et parim puudele on ikka loomulik kasvamine seemnest, loomulikus metsakoosluses ja  emapuude vanemliku hoole all, siis oli sellist pilti mul veidi kurb vaadata. Paar päeva varem olin ka Haanjas täheldanud, kuidas sealne rajaäärne mets koosneb rivisse istutatud puudest ja on täiesti selgelt tunnetatav vahe, kas olla sellises metsas või loomulikus ürgses, mis on näiteks ka meie kodutalu naabruses.  Kuid kindlasti on selline puude istutus parem kui see, kui puid üldse ei ole ja olen istutajaile ikka tänulik.   
 
 

Telerit meil maakodus ei ole, aga vana-aasta õhtul vaatame pidulikult kaetud laua taga ikka arvutist ka ETV programmis pakutut. Nii oli nüüdki. Keskööl on meil juba pikaaegseks traditsiooniks naabritega kokkusaamine, kui nemad ikka kodus viibivad. Seekord olid väikese perena, lasime koos saluuti, mis minu armsa kaasa jaoks taluperemehena on alati väga oluline aastavahetuse osa. Tervitasime uut aastat ikka ka väikese šampanjaga, vaatasime ümberkaudset ilutulestikku, istusime veel naabrite juures mõnusat juttu vestes. See vahe eelmiste aastatega on, et teist aastat ei ole enam armsat naabrimeest, kes 2019. aasta sügisel ootamatult siit ilmast lahkus.  
 

 


Uue aasta hommik tervitas ja üllatas taas imelise pildiga, kus  varahommikuse lumesaju tulemusel olid kõik puud taas imelises pidurüüs. 
Siin on 1. jaanuari vaade meie äädikapuule ja metsale ning õhtutaeva pidulik vaatemäng hetk peale seda, kui Põhja-Eestis sel päeval säranud päike ka meie kanti korraks jõudis ja taevasina avanes.  
 




Tänan kõiki ka aastavahetusse pidulikkuse ja hingestatuse lisajaid! 
 
Minu uue aasta tervitus minu kodukaunistuse ja looduspiltidega, küll internetist leitud alusfotol, mille eest seda armsat autorit tänan,  avaneb siin: 
 

 

Eelpooltoodud laulureast tulenevalt soovin, et emaliku hoolekande läbi sündivat headust jätkuks kõikidesse kodudesse ka uueks aastaks!

Armastusega,
MA GISK 1. kobara liige, EM õppur, looduse avastusgiid 
Hypatia Hübner

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar