SIIRAS RÕÕM LIIGUTAB SÜDANT

Armas lugeja!

Seekordset kevade tulekut tervitasime hingeravikoolis eripärase kodukaunistamise aktsiooniga. Valmistasime Peetsusid ehk murupäid. Ettevõtmise nimi oli “PANEME ARMASTUSE KASVAMA!” ja see oli meie seekordse südamekuu kampaania “SIIRAS RÕÕM LIIGUTAB SÜDANT” eelkampaaniaks. Tegime ise, aga kandsime seda loomise-seemet edasi ka endi lähedastele, töökohtadesse ning muudesse kollektiividesse väljaspool, vastavalt kellegi võimalustele. Armastuse kasvama panemine oli see mitmes mõttes. Ülestõusmispühadeni arenenud  kevadaktsioon oli tihedalt südametervisega seotud, sest sedasorti loomised valmistavad alati südamele rõõmu, kuid meeldivaga tegelemine ja nauditav loomisprotsess paneb keha ka otseselt õnnehormooni tootma. See on olnud kui vaimse tervise turgutamise kampaania, sest seal, kus hing rõõmustab, ei ole kohta depressioonile. Lisaks saab sel moel kontakti hoida looduse tervendava väega, murupea eest hoolekande läbi saame arendada ka hooldajaloomust. Saime hoogu anda kevadroheluse ilmumisele, seeläbi armastust kasvama pannes ka endis ja nendes, kelle sellesse protsessi kaasasime.

Järgnevalt jagab meist igaüks enda kogemust.

HYPATIA

Armas lugeja! 

Mina sain kõigepealt armsatelt treeneritelt ülesandeks selle aktsiooni sisse juhatamise ehk pidin valmistama Peetsu enda töökohas, selle paiga kaunistamiseks. Seda veel enne, kui armsad kaasõppurid kampaaniast üldse teada said. Alustuseks tegin posteri.

Murupea meisterdamisel võtsin eeskuju internetivideotest, sest selline valmistamine oli minu jaoks esmakordne. Nii nagu teadvusharidus väärtustab ja õpetab lihtsalt ja käepäraste vahenditega toimetamisi, sai materjal leitud olemasolevast. Sukasääre täidisega, suurematükilisele saepuruga täitmisele järgnes veidi sidumist, õmblemist ja saigi vahva tegelane valmis. Siis tuli Peetsu ujuma panna selleks, et ta end vett täis imaks ja pealael mullaga segatud muruseemned idanema saaks hakata.

Edasi algas hooldus- ehk Peetsu kastmise periood. Meie kontori kuivas ja soojas õhus kuivas pealagi suhteliselt kiiresti, oli vajalik ikka iga päev pea kraani alla panna. Nädalavahetusel käisin kord isegi kohal, aga järgnevatel nädalavahetustel jätsin siis Peetsu peaaegu silmini vette.

Nädalaga olid esimesed juuksed peas. Kuna pealael toimus idanemise protsess, siis oli see osa ka kõrgemaks paisunud ja peakuju muutunud. Kuid oh üllatust! Tagapool olid veel ka hallid juuksed - justkui "Peetsu-vanaisa" kukal, nagu märkis armas Ingliterapeut Marya. Sain kohe aru, et olin teinud vea esialgu Peetsut valesti hoides - kausis selle seinale toetumas. Juured kasvavad alati otse alla ja seega olid sukast välja tunginud. Sain kogemuse, et teda tuleb hoida täiesti otse. Nüüd saigi pandud seisma sellisesse klaasi. 

2 nädalat hiljem olid juuksed juba parajalt pikad. Selliselt veenõus Peetsu paaril nädalavahetusel viibiski.

Kõik need kogemused olid vajalikud selleks, et oskaksin 18.03. juhendada Tartus meie Ringtee tänava teraapia- ja töötoaruumis Peetsu töötuba ja järgnevat hooldamist, millise ülesande armsad treenerid järgmisena minule andsid. Valmistamine kulges meeldivas õhkkonnas ja hoogsalt teiste selle päeva ettevõtmiste vahel. Ka laulu saatel.

Peetsud valmisid nii meie kodudesse kui ka sama Ringtee ruumi tarvis.
Mina valmistasin näiteks kevadpea kingituseks sama hoone teises tiivas tegutsevatele Tartu kolleegidele sellest hooldusettevõttest, milles me mitmekesi meie hingeravikooli liikmetega päevatööd teeme. Kinkisime kolleegi-, aga ka kogu meie MTÜ-poolse üllatuskingitusena, koos hooldusjuhendiga kenal kaardil. See oli ikka taas armsa Ingliterapeut Marya idee ja suunamine. Saime tagasiside, kuidas kättesaamine valmistas kolleegides rõõmsat elevust ning lubaduse kenasti hoolt kanda. Taaskasutatava materjali kasutamisel oli otsene seos ka selle päeva teemaga, sest õhtustes “Aktuaalse kaamera” uudistes räägiti, kuidas samaaaegselt oli tähistatud globaalset taaskasutuse päeva ning soovitati oma sellekohased teadmised ja harjumused üle vaadata.

Mõned pildid ja videokatke meie Tartu töötoast.

Siitpeale saimegi armsatelt treeneritelt edasise ülesande - levitada Peetsu valmistamise meeldivat seemet ka laiemale, seeläbi ühtlasi ka töötubade läbiviimise kogemuse saamiseks.
Mina aktsiooni otsa lahtitegijana otseselt ei pidanud enam töötuba tegema, aga soov oli seda  ikkagi teha läbi oma armsa tütreperega. 

Meisterdamisse sai liituda siiski vaid 1 tütretütar, 19-aastane neiu. Tema kaksikõde liitus lõpuosas. Selles loomisprotsessis olid meil esialgu olemas suured silmad, mille mu armsa tütre kaasa oli oma vanalt mängukoeralt tõmmanud, kui kuulis enne minu esimest loomistööd, et ma silmakleepse otsin. Selles mõttes sai pea kogu nende pere kaasatud. Nende silmade ümber hakkas muu kujunema, seekord mitte õmblemise, vaid armsa Eliise loovuse kaudu niidi, lõnga ja liimipüstoli abiga. Minul oli hea meel, et minu aastatagune neiule tehtud kingitus leidis niimoodi praktilist rakendust. See Peetsu tuli selline sportlase tüüpi, peapaelaga. Kulmudeks sai lihtsalt kokkumurtud niit. Suu osas mõistatasime pikemalt. Taas oli Eliise idee keerata lõng lihtsalt keerdu ja liimida, nii tegigi. Ainuke sobiv värvitoon oli valge. Pea ümber läks vana patsikumm, mille olin esialgu just suu jaoks kaasa võtnud, aga Eliisele ei meeldinud see mõte. Kummi tõmmates venis see seest pudedalt suureks, nii et mahtus parasjagu pea ümber. Taas tõdesin ja tõdesime, et selline on tore protsess, kus saab loovalt ja käepäraste vahenditega igal juhul vahva tulemuse ehk igal juhul on tegemine rõõmu valmistav. Tütreperel on ka armas teraapiakass, kelle jäädvustasin samuti pildile, koos Peetsuga ja ilma. Kui ma esmasel loomisel olin kasutanud tavalist muruseemet, Tartu töötoas luues segasime tavalise seemne peeneteralise kassimuru seemnega, sest viimane pidi varem välja hakkama tulema, siis seekord üllatas pakki avades hoopis suureteraline, viljaterade taoline seeme. Kiri pakil oli ka, et laialeheline lihavõtteoras. Sellest tekkis nüüd huvitav võrdlusmoment, et kuidas see mullast välja tuleb ja kas ikka suudab sukast läbi suruda. 

Samal ajal külvasingi ka enda kodus aknalauale asetamiseks ülejäänud laialehelise muru seemned ja teisele alusele kress-salati, mis mulle väga maitseb. 

Õige pea nägin ka tulemust.

Lastel palusin nende Peetsu pildi saata.

Pikkade juustega ma seda versiooni kahjuks ei näinud, sest kassikesele oli see muru ka ikka maitsema hakanud. 

Minu köögi aknapealne sai pühadeks kaunistatud nii:

Kuu-ajaline Peetsu hooldusperiood sai ülestõusmispühade perioodiks läbi. Vahetult enne pühi pügasin nüüd veidi ka ta juukseid, mis taas oli iseenesest omapärane, ka vastutusrikas ettevõtmine. Lihtsalt sirge joon sai lõigatud. Viimasel nädalal sai Peetsu endale alla toreda pühadehõngulise munakoort meenutava topsi, mille seest meil töö juures küünal oli ära põlenud. Pikkadeks pühadeks viisin murupea endaga koos maale kaasa. Aina meenub paralleelina mu enda laste lapsepõlvest interaktiivne suurte silmadega olend, kelle eest tuli hoolitseda - Firby. Hoolekanne on olnud sarnane. Rõõmustab südant ja hinge endalgi, mis on olnudki selle aktsiooni eesmärk. Lisan siia taas mõne pildi ka. 

Pügatud Peetsu. Juustekasvuga see tegelane siiski ei hiilanud, nii et patsipunumise võimalust seekord ei tekkinud. 

Siin on Peetsu meile maakodusse pühadelauale jõudnud. Sealt tõime küll uuesti linnakoju ja hooldan jätkuvalt, sest kuni muru on ilus, ei ole põhjust lõhkuda ega ära visata.   

Tänan armsat Ingliterapeut Maryat selle selget hingerõõmu valmistava kogemuse eest, mis oli kogu protsessina juba uuel tasandil jätkuks meie mitmetele varasematele, enamasti loodusmaterjale kasutavatele loomisaktsioonidele!

Armastusega, MA GISK assistent-mentor, pärimusterapeut Hypatia Hübner 

ARIEL

Armas lugeja!

Olime saanud kevadekuul armsatelt treeneritelt, MA GISK vaimselt juhilt armsalt Ingliterapeut Maryalt kodukaunistamise idee, mis oli esialgu eelkampaaniaks südamekuul aset leidvale kampaaniale. Kevadkampaania käigus valmistasime mitmes erinevas kohas Peetsusid ehk murupäid. 

Peetsude tegemisel on suurem vaimne väärtus, kus enda kätega tehtud loomistööl pannakse hinged särama, kus inimene tunneb rõõmu ja rahulolu ning tema mõtted muutuvad tegevuse käigus helgemaks. Samas saadakse sellisel moel kontakti ka looduse tervendava väega, sest selleks kasutatakse materjale nii loodusest enesest kui ka taaskasutusmaterjalidest.

Mina võtsin osa kolmest Peetsude valmistamise töötoast. Nendest esimene toimus armsa Hypatia juhendamisel meie Ringteel asuvates ruumides. 

Armas Hypatia oli töötoa jaoks kaasa võtnud mulla ja saepuru ning igaüks lisas sellele juurde enda meelepärase kaunistusmaterjali ja muruseemne. 

Kuna armsal Hypatial oli Peetsude valmistamise kogemus juba olemas, siis oskas ta meid juhendada selle töö juures. 

Ootasime ja vaatasime huviga, mismoodi sellega alustada.

Murupea meisterdamine viib meid kontakti loodusega, aitab kaasa loovusele ning on üldse üks tore ja meeldiv tegevus ning eriti hingekosutav on seda veel koos sõprade ringis teha. 

Taaskasutusmaterjalid on üha enam aktuaalseks muutunud, sest toodetud materjalide üleküllus on tänapäeval suureks globaalseks probleemiks kujunenud. 

Nüüd nägu ka pähe ja Peetsud ongi valmis.

Siin on minu valmistatud kaks Peetsut, millest suurem jäi Ringteele juukseid pähe kasvatama. Teise võtsin koju kaasa, kus tuli tema eest hoolt kandma asuda, sest muidu talle juukseid pähe ei kasva, kui pole korralikult läbi kastetud. 

Teadupärast on seemnete idanemiseks oluline, et nad saaksid vajalikul määral vett, sobivat temperatuuri ja hapnikku. See on taime arengus esmaseks ja kõige olulisemaks sammuks vajalik.

“Seemnete idanemine on protsess, mille tõttu planeet Maa on taimi täis. Kui me peame iseenesestmõistetavaks, et kõik maailma taimed mingil moel paljunevad, siis neil, kes seda teevad seemnete tootmise ja järgneva idanemise kaudu, on see väga keeruline. Esiteks püüavad neid kahjustada kiskjad ning seejärel seened, bakterid ja viirused. Nende riknemise oht on väga suur, kuid õnneks oleme õppinud seda minimeerima. Teame, mis on idanemine”. https://www.jardineriaon.com/et/que-es-la-germinacion.html 

Selle pildi tegin juba kodus, kus Peetsut pole veel kastetud. 

Teadupärast kasvatab murupea endale nädalaga juuksed pähe.

Roheline muru sümboliseerib tärkamist, elu algust ja kõige uue algust.

Minu Peetsu sai pärast märjaks kastmist endale uue välimuse, sest  kleebitud silmad ligunesid vees lahti. Otsisin nööbikarbist kaks nööpi, mille Peetsule silmadeks õmblesin ning paigutasin nendele ikka ka kleepsud peale. 

Valisin välja klaasist rohelise kausi ning asetasin murupea aknalauale juukseid pähe kasvatama. 

Kui juba mõne päeva pärast Peetsul juuksed kasvama hakkasid, tundusid need hõredaks jääma ja tagantpoolt vaadates meenutas isegi nagu beebi pead, kuid polnud viga, mõned seemned vajasid idanemiseks lihtsalt kauem aega.

Päikeseline Peetsu:

Viimase pildi Peetsust tegin paar päeva tagasi, kus Peetsul on juuksed juba päris pikad ning andis isegi soengusse sättida. Lõikasin natukene juukseotsi ning sidusin nendesse paela.  

Armsa Hypatia töötoas valminud ning suure hoole ja armastusega hoitud Peetsu rõõmustab mind nüüd oma uudishimuliku näoga ja rahuliku seltsilisena voodi kõrval öökapi peal.

Järgmine töötuba, kus Peetsusid valmistasime, toimus minu töökohas, kus olen tegev erivajadustega inimeste tegevusjuhendajana. Alustasime selle töö ettevalmistamisega juba mõned päevad varem, sest meil polnud saepuru, aga oli kogunenud päris palju tühje munakarpe, mille materjal imab samuti hästi vett. Munakarpide peeneks rebimine on meie klientide jaoks igati meelepäraseks ja teraapiliseks tegevuseks, mida nad ka hea meelega tegema asusid ning samas saime leida seisma jäänud munakarpidele ka uue kasutuse. Oleme ikka hingeravikoolis taaskasutusteemat käsitlenud ja inimesi selle poole vaatama ja mõtlema suunanud, kuidas mõnest kasutuseta jäänud esemest hea tahte korral saaks luua midagi uuenduslikku ja ainulaadset ning anda sellega enda loovusele võimaluse.

Mulla võtsime terassi ees olevast eelmisel aastal rajatud lillekastist ning segasime muruseemned sisse.

Huvi murupeade valmistamise vastu oli suur ning enamus meie klientidest soovis selle tegemisest osa saada. Lõikasime sukkadest parajad pikkused, sidusime ühe otsa kinni, panime esmalt mullase muruseemne ja rebitud munarestide tükid ning sidusime ja õmblesime Peetsule näo pähe. Osad soovisid selleks ise õmmelda nööpidest silmad, teised joonistasid lihtsalt viltpliiatsiga Peetsule näo ja kolmandad leidsid olemasolevatest materjalidest hoopiski omapärase lahenduse. 

Siin mõned pildid meie tegevusest tugikeskuses.

Peetsud said omanäolised ning kliendid, kes samal õhtul olid koju minemas, võtsid enda Peetsu kaasa. Andsin kaasa ka juhtnöörid selle hooldamiseks ning vanematega koos mindi rahulolevatena koju. Mul oli töötuppa kaasa võetud ka ühed tumedamat värvi sukkpüksid, millest sai valmistatud tume murupea, mis eristus välimuselt teistest ja tekitas põnevust, kuidas ta roheliste juustega välja võib näha. Siin on meie Peetsud.

Lisaks veel 2, järgmisel päeval tehtud murupead, mille valmistasid sellel päeval tööle tulnud tegevusjuhendajad, kes samuti soovisid sellise mõnusa tegelase endale koju rõõmsaks kaaslaseks meisterdada. Huvi Peetsude valmistamise vastu oli üles äratatud.

Küsides meie klientide käest, kuidas neile Peetsude valmistamine meeldis, sain Raiko käest vastuseks: “Meeldis selle tegemine. No, selline huvitav oli.” Tõnis vastas: “Meeldis ikka. Meeldis kõik. Mulla panek, nööpide õmblemine. Viin selle koju kaasa.”

Panime Peetsud ujuma ning pärast seda mõtlesime, kuhu nad püsti seisma asetada. Meil oli käsitöötarvikute panipaika kogunenud hea hulk tualettpaberite tühje rulle, mida olime ikka alles hoidnud, sest ka nendest annab üht-teist meisterdada. Panime esialgu Peetsud nendele nõrguma, kuid kuna parajaid aluseid ei leidnudki, siis nii nad jäidki, justkui pikema kaela otsas seisvate Peetsudena juukseid pähe kasvatama.

Nädala pärast, kui uuesti tööle läksin, olid Peetsudel juuksed peas. Olen väga tänulik samal päeval tööl olnud tegevusjuhendajale ja praktikandile, kes meid selle töö juures aitasid ning tegevusest ka pilte tegid. Peetsude muru kasvas küll seekord natukene hõre, ilmselt seetõttu, et mulla sisse sai segatud vaid 1 seemnepakk. Ei osanud arvata, et huvi murupeade tegemiseks nii suureks osutus. Rõõm ja rahulolu kenade Peetsude üle oli aga tuntav ning nende eest hoolitsemine kandis ka vilja, sest muru niisutati hoolikalt ja juuksed, kuigi hõredad, siiski kasvasid. Väljas klientidega koos jalutamas käies saime ühelt langetatud kasepuult võtta kaasa mõned oksad ning asetasime majas lauale vaasi ning mõne päeva pärast olid neil juba ka rohelised lehekesed väljas, mis tegi ruumi kevadiselt rõõmsaks.

Järgmine Peetsude valmistamise töötuba sai teoks armsa Rafaela kutsel tema eelmise töökoha hoolekandeasutuse klientidega. Viisin kaasa külakosti ning sealne pererahvas võttis mind lahkesti vastu. Mulle pakuti äsja valmis saanud maitsvaid pannkooke ja kõrvale aromaatset kohvi. Tänan südamest lahke vastuvõtu eest!

Seejärel läksime hoopis teise majja, kus tegelikult töötuba toimus. Kui kõik olid kohale jõudnud, juhatas armas Rafaela teema sisse ning kuulasime ära ka tema endiste klientide vahepeal aset leidnud sündmused. Kevadkampaania alustuseks laulsime ühe rõõmsa ja lapsepõlvest tuttava laulu "Juba linnukesed".

Parema ülevaate saamiseks, kuidas näeb välja üks Peetsu, oli mul hea võimalus näidata neile telefonist juba varem valmistatud Peetsude pilte.

Kui ettekujutus olemas, asuti tööle kallale.

Rõõm vahvate murupeade loomise üle.

Nüüd veel kõrvad, silmad, nina, suu…

…ja valmis ta saigi. Enda kätega tehtud Peetsud valmistasid palju rõõmu ja tõid hinge rahulolu.

Ühine pilt: “Koos oma armsa Peetsuga:”

Olen tänulik armsale Rafaelale, kes mind enda töötuppa kaasas ning seoses sellega sain võrdluseks kogeda teistsuguse tugikeskuse olmet ja atmosfääri! Tänan armsat Ingliterapeut Maryat selle siirast rõõmu valmistava kogemuse eest, mis aitas mõista, kui vähe on tegelikult õnneks vaja, kui saad luua midagi enda kätega, leides selleks olemasolevaid ja taaskasutatavaid materjale ning olles hingega selle loomise juures! Mõistan teie armastuse suurust, mis suunab oma mõttejõul meieni EMA MAARJA TINGIMUSTETA ARMASTUST! Armastusega, MA GISK aktiivtegevuste tugispetsialist ja tegevusjuhendaja Ariel Raudsepp

JUNO

Armas lugeja! Kevade algus tõi meie jaoks kaasa ka südamekuu eelkampaania “Paneme armastuse kasvama”, mille raames tegime erinevatel viisidel ja sihtgrupiga murupäid ehk siis Peetsusid. Kampaania algatus armsa Ingliterapeut Marya poolt oli minu jaoks tore üllatus, sest ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem Peetsut valmistanud. Võib-olla sain seda teha näiteks lasteaias, kuid ühtegi mälupilti sellest ei ole. MA GISK liikmeskonnaga üheskoos tegime esimesed Peetsud armsa Hypatia juhendamisel 18.03., kui toimus kokkusaamine meie Ringtee 25 asuvas teraapia- ja töötubade ruumis. 

Minul valmis sellel päeval kaks Peetsut, mille võtsin koju ja alustasin koheselt ka nende kastmisega. Sain endaga kaasa ka armsa Arieli loodu Ringtee ruumi jaoks, kuna see vajas igapäevast kastmist, mida seal ruumis ei oleks meil olnud võimalik teha. Seega asetasin kõik 3 Peetsut endale aknalaua peale ja jäin põnevusega ootama, millal esimesed rohukõrred suka vahelt välja paistma hakkavad. Tegin iga päev Peetsudest ka pilti, et jälgida muru kasvamist, millest olen seeria kokku liitnud ka videosse, mille lisan siiagi.

Esialgu võib Peetsude valmistamine tunduda ehk lapselikult lihtsa tegevusena, mida mõneti ka loodud video esile toob, aga tegelikult ongi just sellist käelist tegevust tehes hea ka enda enesetunnet ja meeleolu tõsta. Lastelaulu “Juba linnukesed” laulsime kampaania ajal mitmeid kordi, nii noorte kui ka täiskasvanutega - see on laul, mida kõik teavad ning toob kevade tunde südamesse. Seemnete külvamine ja muru kasvamine on ka omamoodi tähenduslik. Mõtlesin ikka Peetsusid tehes Eesti vanasõna peale, et: “Mida külvad, seda lõikad.” Kui külvata armastust, hoolt ja hingelist tarkust, siis hakkavad just need rohujuure tasandil tärkama. See aga ei toimu ühe päevaga, kõik võtab aega, aga tulemus on ka sedavõrd rõõmustavam.

Meil on ikka nii olnud, et hingeravikoolist alguse saanud ettevõtmine laieneb ja hargneb päikesekiirtena edasi ehk siis võimalusel viime sedalaadi tervisedenduslikke tegevusi läbi ka enda kodukohas, sõprade- ja tuttavate või siis töökollektiivi ringis. 

Mina tegin järgmisel päeval Peetsut koos enda armsa pojaga, kellega pidime olema loovamad seetõttu, et minul endal kodus nii palju erinevaid võimalusi näiteks silmade ja suu tegemiseks ei olnud, kui ühisel loomispäeval, mil kõik võtsid enda poolt midagi kaasa, et teistegagi jagada. Sellegipoolest saime just seeläbi hea kogemuse, et Peetsut on võimalik luua väga erineval viisil ja eelkõige just olemasolevat materjali kasutades. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab - see oli meie deviis. Lisan siia ka pildid meie loomisprotsessist. 

Nii nagu Peetsude valmistamise puhul ikka, siis sai meiegi töö alguse mulla ja seemnete segamisest ning hiljem suka parajaks lõikamisest ja täitmisest saepuruga. 

Silmad tegime lõngast, mis vajas meievahelist koostööd, et need enne liimimist ja hiljem ka õmblemist koost lahti ei tuleks. 

Peetsu sai endale suured sinised silmad ja toreda kolmest paelast punutud suu, mis naeratas laialt.

Tänan siinkohal armsat poega, kellega oli meeldejääv koostöös Peetsut teha! Esialgu vajas tegevus eelhäälestust ja sisseelamise aega, aga töös olles sujus kõik juba väga kenasti. 
Ühtlasi oli see minu jaoks justkui ka soojendusharjutus juba järgnevate juhendamiste jaoks. 

Sain Peetsusid valmistada enda töö juures paari kliendiga, sest sedalaadi loovtööd on samuti võimalik nõustamise ja teraapia mitmekesistamiseks ning loovuse avamiseks sisse põimida. Kahel korral aga ka armsa Magdalenaga tandemis. Kogesime, kuidas üksteist toetades juhendada sedalaadi tegevuses ka erivajadusega inimesi, et püsiks motivatsioon ettevõetu lõpuni teha isegi siis, kui mõni etapp tundub keeruline. Lisaks läbiviijale peab siis inimene iseennast ka julgustama ning nii mõnigi kord ehk ka rahustama, mis teeb ettevõetu lõppkokkuvõttes ka terapeutiliseks. 

Armsa Magdalenaga koostööd tehes sain olla nii juhendaja kui ka tema abiline siis, kui viisime tema Tervishoiu Kõrgkooli tegevusjuhendajaks õppimise praktika raames töötoa läbi koolinoortele. Olen sellegi väga meeldejääva kogemuse eest äärmiselt tänulik! Mulle meeldib noortega suhelda ning nendega koos sellisel viisil tegutseda. 

Kõik tegevused ja teenused, mis MTÜ KULLARATAS või MA GISK egiidi all toimuvad on alati ühel või teisel viisil ja määral terapeutilised, mis teebki meie teenused ja kokkusaamised eriomasteks.  

Loodan siiralt, et iga seeme, mis me Peetsu tegemise jaoks külvasime oli selline, mis pani ka tegijate südames veidi enam armastuse kasvama. 

Armastusega, MA GISK algõppe mentor-terapeut ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre

RAFAELA

Armas lugeja! 

18.03.23 oli Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskooli  õppegrupil võimalus täies koosseisus kokku saada, et teha eeltööd kevade saabumise puhul ja   armsa Hypatia juhendamisel osaleda Peetsude valmistamise  töötoas, mis tähistas  MA GISK südamekuu tervise kampaania “SIIRAS RÕÕM LIIGUTAB SÜDANT” eelkampaaniat “Paneme armastuse kasvama!"

Ütlen ausalt, et ei olnud varem Peetsu nime kuulnud ja sellist tegelast valmistanud. Kuid armas Hypatia selgitas, et  Peetsu ehk murupea on  mõnusalt ümar, lõbus ja kevadine sõber ning kui talle jagada piisavalt vett, päikest ja armastust, siis saab talle elu anda ning talle  kasvavad  rohelised juuksed, mida saab ka lõbusalt  soengusse lõigata. Peetsu valmistamine pakkus palju koostegemise rõõmu ja ühisosaduses olemist, mis tõi ka päikest hinge ja südamesse.

Kuna hingeravikoolis saadud kogemus oli nii tore ja rõõmutoov, siis kasutasin võimalust, et seda rõõmu ja armastust ka mujal kasvama panna. Oli võimalus need kogemused Peetsude tegemisest enne selle aasta Ülestõusmispühasid edasi jagada AS Hoolekandeteenused Tartu Mõisavahe kodu klientidele. Eelnevalt pidasin läbirääkimisi Mõisavahe kodu töötajatega ja olin väga tänulik, kui sain nõusoleku, et MA GISK hingeravikooli esindajana seal töötuba klientidega läbi viia. Enne veel kutsusin endale appi kaasõppuri armsa Arieli, kellel oli kogemusi Maarja Tugikodu  klientidega. 

Laupäeval, 02.04. enne lõunat Mõisavahe kodusse kohale jõudes, võeti meid külalislahkelt vastu ja pakuti pannkooki ja kohvi ning saime klientidega vestelda. Tundsime üksteist, sest  olin siin ise veel eelmisel aastal tööl tegevusjuhendajana. Peale vestlust tegevusjuhendaja Merikesega suundusime teise korterisse, kus suures elutoas sättisime lauad ja toolid nii ümber, et saime oma tööasjad sinna valmis panna. Kohale saabus 6 klienti, kes olid elevust täis, et kuidas me neid vahvaid  Peetsusid valmistame. Oli hea, et olime armsa Arieliga koos, sest kliendid vajasid kohati individuaalset juhendamist, mis võttis oma aja ning tuli ette näidata, kuidas õmmelda nööpi ninaks ja lõngaga suud Peetsule ette tikkida.. 

Kliendid olid kannatlikud ja saime kõikide Peetsud ühises koostöös valmis teha.

Peale seda uudistasime veel ka teiste valmistatud Peetsusid ning saime ka tagasisidet, kuidas sellisel viisil armastuse kasvama panemine meeldis:

Sirle: “Meeldis hästi töötuba ja tundsin ennast hästi." 

Sveta: “Mul läks hästi ja murupea tegemine võttis südamesse hästi ning tegin ilusti murupead ja siis läheb kodus ka hästi." 

Virge: "Tundsin väga rõõmu Peetsu tegemise ajal, aga mul annab veel õppida ja harjutada, sest ei ole varem teinud, aga olen tänulik, et te õpetasite meid ja mul oli nii hea meel, et täna külla tulite ja ootan teid jälle külla.” 

Roman: “Tegin esimest korda murupead ja varem pole seda teinud, aga tuletasin meelde, kui maal kasvas muru ja murupead tehti, aga praegu ei osanud nööpe õmmelda, aga oli siiski lõbus koos teha.” 

Janek: “Lõbus oli ja ise sain teha. Kui arvata, et ise saad teha, kui tunned, et teist kätt ei ole. Teise tegin Luunjasse, et sinna töölauale viia ja eks kõigil ole erinevat armastust ja tore oli ja mulle meeldis, et Rafaelaga sain kokku.” 

Merlyn: “Alguses oli tunne, et ei taha osaleda, aga siis oli lõbus." 

Hiljem andsid kliendid tagasisidet, kuidas Peetsude eest hoolitsemine läheb. Virge viis iga nädala alguses enda Peetsu kaasa Urvaste kooli, kus ta koolis käib ja kastis seal teda iga päev ning tõi tagasi nädala lõpus. Ka Roman oli hingega Peetsut iga päev kastmas. 

Kogesin, et sain edasi anda enda rõõmu ja armastust ka teistele läbi ühistegevuse  ja osaduse.

Tänan kõiki Mõisavahe kodu elanikke hingestatud ja südamliku ühise aja ja kokkusaamise eest koos midagi teha, et tingimusteta armastus südames ja hinges kasvama panna!  Tänan MA GISK koolijuhti armsat Ingliterapeut Maryat idee eest läbi viia Peetsude töötuba  ja teha  ka eeltööd MA GISK südamekuu tervise kampaania “SIIRAS RÕÕM LIIGUTAB SÜDANT” eelkampaaniat “Paneme armastuse kasvama"! 

Armastusega, MA GISK  erivajadustega inimeste sotsiaaltöö koordinaator Rafaela Kristerson

MAGDALENA

Armas Ingliterapeut Marya!

Märtsikuus tervitasime MA GISK hingeravikooliga kevadet just Peetsude valmistamisega Maa Vaimse Hierarhia Inglitelt suunatud aktsiooni käigus “Paneme armastuse kasvama!”. Sissejuhatuse sellesse aktsiooni viis läbi armas Hypatia, kes juhendas meie kooli liikmeid Peetsude valmistamisel. 

Minul oli sellel päeval tööpäev ja ma sain kohale tulla vana-eesti massaaži ajaks, mida armas Hypatia sellel päeval MTÜ KULLARATAS teenusena lisaks pakkus. Olin tema massaaži, mida ta Alar Krautmani Terviseakadeemias on õppinud, juba paar korda ka kogenud nii meie suvistes loodusravilaagrites kui ka consiliumis peale meeskonnakoosolekut. Massaaži kestvus oli 1,5 tundi. 

Töötan igapäevaselt kodushooldajana, mis on füüsiliselt ja vaimselt raske töö ning siis kulub massaaž igati marjaks ära. See, kuidas armsa Hypatia võlukäed mudivad ja temast läbi voolav avatari energia tervendab inimest, on lihtsalt võrratu tunne. Kõik lihasgrupid said läbi võetud  ning mõnusa muusika kestel ennast meeldiva energiaga laetud. Maast püsti tulles oli selline lendamise tunne ning väga mõnus oli kehas. Olen äärmiselt tänulik massaaži eest, mis mu kehale väga hästi ja teraapiliselt mõjus! 

Lisaks tundus mulle, et ma nägin peale massaaži välja nagu Peetsu, mis sai ka jäädvustatud armsa Rafaela poolt. 

Nagu MA GISK hingeravikooli seekordne kampaania “Paneme armastuse kasvama!” ütleb, siis armastuse kasvama panek inimhingede südames on tähtsaim saavutus Maa peal, sest see aitab meil uuesti Looja juurde jõuda ning taaskogeda harmooniat, rahu ja hingearengu tasemel edasi liikumist. Õppides elama armastuses on võimalik Elu maal ümber kujundada, milles elatakse kõrgema eetika ja hingeannete järgi.

Armsalt Hypatialt sain peale meie liikmetega läbi viidud töötuba koju kaasa kotiga saepuru ja mulla-muru seemneid. Plaan oli oma lastega samuti Peetsude tegemine läbi teha. 

Taaskasutus on samuti tänapäeval oluline ja Ingliterapeut Marya on sellele alati ka tähelepanu juhtinud ning mõned sukkpüksid, mida enam kanda ei saanud, läksidki käiku. 

Sättisime lauale paberid, et mulla ja saepuruga turvaliselt toimetada. Vanast sukast lõikasime igaüks endale vastava suurusega tüki, umbes 20 cm pikkuse ja hakkasime seda täitma. Kõigepealt panime mulla- ja muruseemnesegu valminud sukakotti. Edasi toppisime Peetsu keha saepuru täis.  See tehtud, sidusime suka teise otsa ka sõlme ja tegemisele tulid kõrvad ning nina.

Käsitööd tehes on väga mõnus omavahel suhelda ja me rääkisime ülestõusmispühadest ja inimlikkusest ning armastuse kasvatamisest endas nagu meie kampaania pealkirigi ütleb. 

Peetsude kehad said valmis ning kõrvad ja nina ka kenasti niidiga kokku tõmmatud. Edasi kinnitasime kuumaliimiga silmad pähe ja roosa  lõngaga traageldasime suu. 

Igaühel meist valmis omanäoline Peetsu. Mu poeg, armas Mihkel-Tibor, tegi kaks Peetsut ja ühele pani vildist habemetuti ning ütles, et see on Peetsude vanaisa. 

Teisele, teismelisele Peetsule pani ta suu asemel maski. 

Mina panin Peetsule pähe roosa lille ja mu tütar Anette õmbles roosa nina ning pani kõrvarõngad. 

Me leotasime Peetsusid korralikult kausis vee sees ja uskumatu, et meie Peetsud olid järgmisel päeval juba sellised. 

Pooleteise nädala pärast aga oli muru kasvanud juba päris pikaks. 

Lõpuks olid meie Peetsudel tihedad juuksed pähe kasvatanud. Tegime neile ka natuke ilulõikust  ja  asetasime  pähe šokolaadimunad, kui ülestõusmispühad käes olid. Peetsud seisid meil selliselt kodus laua peal mitu päeva. Nägid välja nagu linnupesad.  

Järgmises töötoas sain osaleda tandemis koos armsa Junoga, kes on igapäevaelus saviterapeut ja perepsühholoog. Sedakorda siis kaasasime ISTE projekti klienti käelistesse tegevustesse ja samas ka millegi loomisse ning armastuse kasvama panekusse. Peetsude eest tuleb hoolitseda ja igapäevaselt kasta ning see ongi see koht, kus saab näha enda hooldajaloomust. Igapäevatöös, ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õpingute raames, olen kliendile tugiisik ja samal ajal ka juhendaja ning  õpilane, sest armas Juno minu mentorina jälgis ning juhtis kogu protsessi. 

Ma sain kogemusi  erivajadusega kliendi juhendamises ja suunamises, mille eest olen väga tänulik! Edasi sain juba ennast proovile panna suurema sihtgrupi ees, kelleks olid mu tütre klassikaaslased ja õpetaja. 

Armsa Ingliterapeut Marya suunamisel sai peetud kirjavahetust tütre klassijuhatajaga, kes oli nõus, et ma tulen Peetsude töötuba läbi viima koos oma mentoriga. Ühest küljest tegin erinevate sihtgruppide kaasamist Tartu Tervishoiu Kõrgkooli praktika raames ja teisest küljest MA GISK hingeravikooli raames. 

Minu arvates klappis meil armsa Junoga koostöö suurepäraselt. Koostööd ja meeskonnatööd oleme hingeravikoolis palju pidanud harjutama ning praktikas mitmeaastastes loodusravilaagrites ka rakendanud. 

Inglikoolile omaselt tegime enne armsa Junoga ka tugeva eeltöö ja olime kõik omavahel veel videokoosolekul hilisõhtul läbi arutanud, et kes mida kaasa võtab, kuidas me toome kooli saepuru ning kuidas me täpselt seal toimetame, et oleks hea ja turvaline tegutseda. Minul oli selline ärevus sees, sest olin koolis töötuba läbi viimas ja klassi ees esimest korda selliselt.  

Tundsin, kui tugevalt armas Juno mind toetas ja abistas ainuüksi oma kohaloluga ning samas ka rääkides klassiga ning hoides rahu ja tasakaalu. Klass oli äärmiselt rahulik ja meeldiv ning me saime kohe ka alustada peale enda tutvustamist. Mina rääkisin klassile Peetsu loomise protsessid läbi ja näitasin ka armsa Juno paari nädala tagust Peetsut, kelle pähe olid kasvanud juba päris pikad juuksed. 

 

Noored olid rahulikud ja kuulasid meie juttu ning kui olin Peetsu valmistamise õpetused ära rääkinud, siis jagasime sukad kätte ja alustasime loomist. Lapsed küsisid abi ja aitasid ning toetasid üksteist. Klassijuhataja oli suureks toeks ja abiks ning meil oli väga tore ning õpetlik ettevõtmine. 

Oli tõeline armastuses ja hoolivuses viibimine ning rõõmu ja hea tunde kogemine, mis on üks eesmärkidest selles tegevuses.

Koolis valmis õpilastel koos klassijuhatajaga kümme rõõmsat Peetsut ning neid tehti suure hoolega. 

Klassijuhataja oli valmis nende eest hoolitsema nädalavahetusel, neid ka leotama ning kooli tagasi tooma, et edaspidi õpilased juba ise hoolt kannaksid, iga päev neid vette kastes, mis neil ka väga hästi õnnestus. 

Mõne aja pärast tõi tütar mulle pildid, kus Peetsudel olid juuksed juba peas. 

Armastus hakkas kasvama ja mina olen tänulik tandemikaaslasele Junole ja tütre klassile ning klassijuhatajale! 

Kuna ka Tervishoiu Kõrgkoolis oli tarvis viia läbi erivajadustega inimeste kaasamise töötuba, siis pakkusin samuti välja Peetsude tegemise, mida tandemikaaslase Aunega koos tegime. Meile anti piiratud aeg, umbes 1,5 tundi  ja umbkaudne inimeste arv, keda tuli kokku 12 ning üks tugiisik. 

Me pidime minema teatud kindlaks kellaajaks, saama hakkama olemasolevas ruumis, panema valmis asjad ja jõudma ka kõik ära koristada, kui töötuba läbi on. Küll oli hea kogeda, kuidas MA GISK hingeravikooli treening kannab ja laseb mul olla nendes olukordades äärmiselt rahulik ning saada  tegemistega hakkama.  

Me saime ka siin armastuse kasvama panna ning toredad ja rõõmsameelsed erivajadustega inimesed said samuti kogeda Peetsu valmistamisest häid tundeid. Peetsude eest lubati kenasti hoolt kanda. 

Kokkuvõtteks saan öelda, et mul on väga hea meel, et ma sain nii mitmekülgse praktika läbi viia erinevate sihtgruppidega, keda saime tandemis juhtida. 

Olen tänulik Maa Vaimse Hierarhia Inglitele koos Ingliterapeut Maryaga, õpetajatele, tandemiliikmetele ja noortele ning lastele, kes osalesid! 

Armastus sai kasvama pandud ning hooldajaloomust arendatud paljude seas. 

Aitäh, armas Ingliterapeut Marya!  

Armastusega, MA GISK  aktiivtegevuste  tugispetsialist - tegevusjuhendaja Magdalena Kalev 

Inimiseloomu kasvatusest ja ühisteadvuse mõjust seriaali "Anne, e lõpus" ainetel. Arieli analüüs

 

Armas lugeja! 

24. veebruaril 2023 toimunud Eesti Vabariigi 105. aastapäeva kõnes rääkis meie lugupeetud president Alar Karis riigi julgeolekuteemadel. Olukord on ärev meie kõigi jaoks, sest aasta tagasi algas Ukrainas sõda, mis kestab siiani ning meie ees on suur vastutus, et me jagaksime igakülgset abi ja toetust selle riigi vapratele sõduritele ning hooliksime sõja jalust ja oma kodumaalt lahkunud peredest, kes soovivad rahus elada. President avaldas oma kõnes mõtte, et “Iga inimene on maailm. Need maailmad loovad meie ühise maailma, kus me oleme kõik koos. Nagu ühes laevas”. See mõte ühtib ka MA GISK hingeravikooli põhimõttega, kus meis õpetatakse parimal võimalikul moel südames elamise kunsti, hinge jumalikku hooldajaloomust ning palju muudki. Lugupeetud presidendi kõnest jääb kõlama ka lause: “Sageli on võti kinni meis endis. Selles, kuidas me kõik mõtleme ja ütleme, kuidas oskame ümberkaudsetega suhteid hoida, kuidas märkame teiste tundeid ja reageerime nendele. Kokkuvõttes on see üsna kõikehaarav lahendus, kuidas olla parem inimene endale ja teistele.” Oleme teadlikud hingeravikooli treeningus olles, kui oluline on enda mõttetööga tegelemine ja õiges suunas mõtlemine, mida kinnitab ka meie kooli juhtlause: “MÕTE LOEB!” 

MA GISK hingeravikooli üheks eesmärgiks on aidata igat hinge tema Mina kasvuprotsessis, sest igal inimesel on oma eriline Vaimne rada käia ning tegeleda oma iseloomumustrite parendamisega, mille kohta on kooli kuldreeglites mõttetera: “ISELOOMUDEST SÕLTUB MAAILMA JA RAHU PÜSIMAJÄÄMINE!”

Antud blogitöö on pühendatud Eesti Vabariigi 105. aastapäevale. 

Oleme MA GISK õppetööks saanud ülesande läbi vaadata filmiseriaal “Anne, e lõpus”, kus on välja toodud olulisi kasvatuspõhimõtteid ning teemasid ühishoolekandest, mida kasutatakse ka meie hingeravikooli õppe- ja treeningtöös.

Olen tänulik soovituse eest vaadata seda südamlikku lugu 13-aastasest orvutüdrukust Anne´st! 

Filmi tegevus toimub 19. sajandi lõpus Prints Edwardi saarel Kanadas. Peategelane, Anne Shirley, on üles kasvanud vaeslaste varjupaigas ning oma teismelise eluea jooksul juba küllaltki palju läbi elanud, mistõttu on eakaaslastega võrreldes märksa kogenum. Aeg oli jõudnud niikaugele, et varjupaiga kasvandikuna tuli ise endale elatist teenima hakata ning talle leiti kodu, kus vajati abilist talutöödes. Eksikombel sattus ta aga majja, kus oodati poisslapsest abitööjõudu. Anne oli esmalt, seda fakti teadmata, ülevoolavalt õnnelik ning tema hing rõõmustas, kui nad koos taluperemees Matthew`ga koduteele asusid, läbides hobuvankriga looduskauneid paiku ja metsateid. Matthew oli väga üllatunud ja ka võlutud, kuulates teel olles Anne lõputut jutuvada ning tema erilist sõnaseadmise oskust, mida polnud ealeski varem kuulnud. Üks Anne hingesügavusest väljapääsu leidnud lause kõlas näiteks nii: “Õndsuse Valge tee - õitsvate puude allee”, mis andis aimu tüdruku romantilisest meelest, sõnaseadmise oskusest ja luuleandest. 

Pärale jõudes Roheliste Viilkatuste majja, oli Matthew õe, Marilla, imestus ja pettumus silmnähtav, kui vend poisi asemel hoopiski tüdrukuga hoovile jõudis. Anne sai aru, et teda ei olnudki majja oodatud ning tema süda tahtis sealsamas murduda. Ta nii väga lootis, et leidis endale hingelähedase kodu, aga nii nagu varemgi, seda ei sündinud. Anne ei andnud siiski alla ning hakkas võitlema enda õnne eest, lubades olla vääriliseks abiliseks ükskõik millise töö jaoks. Siin on asjakohane välja tuua mõte, et “Su tahe määrab su saatuse”. Anne`l tahtest juba puudus ei olnud ning väga sellesse tallu abiliseks saada soovides, võetigi ta esialgu katseajaks tööle. .

Peagi oli Matthew`le selge, et nad on saanud endale hakkaja, entusiastliku ja rõõmsameelse pereliikme, kes täidab nende üksluiseid ja rahulikke päevi eriliste, fantaasiarikaste ja huvipakkuvate juttudega. Ka Marilla hakkas tasapisi sellesse punapäisesse tüdrukusse kiinduma ning nad otsustasid jätta Anne päriseks enda juurde. Külakogukond vaatas orvutüdruku majja võtmise peale aga umbusuga ja skeptiliselt ning kui oli näha, missuguste katsumuste ja ebameeldivate olukordadega tuli tänu temale pererahval rinda pista, siis mõisteti see tegu kõrgemas seltskonnas hukka. Õde-venda aga ei lasknud end külarahva juttudest mõjutada, sest olid aru saanud Anne` erilisest hingeandest, tema taibukusest ja abivalmidusest, rõõmsameelsest olekust, mis ka nende ellu oli toonud teistsuguse mõtlemise ja arusaamise elust. 

Anne ise on aga oma impulsiivsete, mõtlematute ja otsekoheste ütlemiste pärast väga õnnetu ning kannatab seetõttu hirmsasti, kaotades nii mõnelgi korral loa kõige parema sõbrannaga suhtlemiseks. Lubadust, et hoiab ennast tagasi ja suu lukus, siis seda ei suuda ta kauaks pidada, sest see oli juba tema loomusesse sisse kirjutatud. 

Juhtus, et kõrgemast soost pered keelasid oma lastel Anne´ga suhelda, sest ta andvat neile halba mõju. Oma käitumise pärast saab ta koolis tunda teiste laste poolt üleolevat ja alandavat suhtumist ning üheks põhjuseks oli ka see, et tal ei ole selga panna nii kena kleiti, kui teistel. Anne on küll selle kõige üle väga kurb, aga tema hing on helge ja ta oskab leida igast väiksemastki kenast hetkest või lilleõiest enda jaoks rõõmusõnumi, mis toob ta kurbadest hetkedest tagasi õnnelik-olemisse. Ta on tõeline looduslaps ning tema eluhetki täiendavad fantaasiarikkad kujutluspildid - nendest ammutab ta hingejõudu, nagu ta väljendas: “Kujutlused on palju huvitavamad kui tõelisus.” 

Anne´l tekkisid vahel mõnest lapselikust meelest põhjustatud pahandused, mida tuli tema pärisvanemateks saanud õel-vennal ka külarahvale selgitamas ja lahendamas käia, sealjuures Anne´i kaitstes ja toetada. Vanemate ausus ja õiglustunne ei jätnud ka Anne´i ennast suunamast teda oma eksimuste pärast vabandust paluma minema, mis oli kasvatuslikult õige lähenemine ning lahendas nii mõnedki tekkinud lahkarvamused. Lõpuks hakkas ka kogukonna jõukam rahvas seda tunnistama, et Anne oli tegelikult üks vapper tüdruk, kes oskas hädas aidata teisi, tuli appi sõbranna väikeõde terveks ravima ning ei kartnud minna põlevasse majja, et seda suuremast hävingust päästa. Anne oli toonud sealsesse kogukonda elevust ning pannud paljud enda arvamust ja väärtushinnanguid ümber hindama. 

Nende vaprate ja isetute tegude tulemusena oli Anne, sellele ise mõtlemata, saavutanud lõpuks tähelepanuväärse austuse ja usalduse koolikaaslaste seas, kes kuulusid enamuses ikkagi jõukamasse klassi. Suures osas tänu Anne siirusele, hoolimisele ja osavõtlikkusele teiste murede ja rõõmude suhtes, said Roheliste Viilkatuste maja elanikud kogukonna silmis lõpuks väärilise lugupidamise osalisteks. Kui talu viljasaak hävis, siis tuli juba ka lähikonna rikkam rahvas neile abi pakkuma, mis näitas seda, kuidas raskes olukorras saadakse tunda sõpruse ja armastuse jõudu nii oma peres kui ka kogukonna tasandil. Anne lause: “Minu kodu on seal, kus olete teie,” lähendas peret erilise hingesoojuse ja armastusega. 

Film “Anne, e lõpus” on kaasahaarav lugu noore tütarlapse kasvamisest ja arenemisest ning on tulvil väärtuslikke kasvatuspõhimõtteid ja emotsionaalseid arenguid.

LISA: “Minu isiklik arvamus, miks on selle töö alateema ja filmi tegelaskuju õppurgrupi koosseisust just minule analüüsiks antud.” Minu teemaks oli: “Jõukate perede suhtumisest seoses orvu lapsendamisega nende külakogukonnas.”

Mõeldes küsimuse peale, siis esialgu ma seda seost hästi ei tunnetanud. Analüüsides aga teemat, mõistan, et minus on midagi, mis vajab veel muutmist nende inimeste osas, kellel pole ehk nii hästi elus läinud. Meie ühiskonna kõrgema kihi esindus, kui nii võib öelda, ei ole ka osanud alati puudustkannatavat elanikkonda märgata ega toetada. Nendel teemadel on viimasel ajal palju meedias juttu olnud ning asjad on hakanud ka paremuse poole liikuma. Enda kohta saan öelda, et on ka minul olnud raskemaid aegu, kus tuli leida lahendusi, kuidas ära elada ja lapsed üles kasvatada. Siinjuures teen suure tänutundega enda vanemate poole kummarduse, et nad on meile rasketel aegadel enda abikäe ulatanud ja meid toetanud! Mõistan neid olukordi ning olen valmis alati abivajajat toetama, mida olen ka teinud.  

Filmi vaadates ja enda lapsepõlve meenutades, tuli ette nii mõnigi koht, kus võisin ära tunda enda mõtted ja tunded ning isegi situatsioonid. Maast-madalast mäletan õnnehetki ilusa ilma, kauni looduse ja lillede üle, kus võisin ennast täielikult unustada.  Olin unistaja ja arvan, et mõnes mõttes olen seda siiamaani. Loodus kutsub mind ning ma tunnen selle keskel ennast rahulikuna, õnnelikuna ja puhanuna. Üheks hingeravikooli soovituseks meile on olnud õppetööde vahel pidada ka väikseid pause, viibida värskes õhus, liikuda või tegeleda millegi rahustavaga, et mitte liialt ühekülgselt ennast ära kurnata, vaid  anda ka kehale ja hingele oma osa, hoida kõiges tasakaalu ning seda  nõuannet olen ka järginud.  

Kui Anne arvas enda kohta: “Mul on halb iseloom. Olen kole paha, äkiline, kondine ja inetu,” siis see lause käib ka minu kohta. Nii olen endast samuti arvanud ning see pole minu enesehinnangule hästi mõjunud. MA GISK õppetöö läbi on mul aidatud enda iseloomu paremini tundma õppida ning suunatud seejärel sellega jätkuvalt tegelema, et suuta väljuda enda kinnistunud mõttemustritest ja muutuda paremaks ilmakodanikuks. Teada on meile ka hingeravikooli õppematerjalina Taiatarga Veerev Kõu sõnum: “ÕPETUSED EI TULE SEDASI NAGU MÕNED INIMESED ARVAVAD. SA EI SAA LIHTSALT MAHA ISTUDA JA TÕEST RÄÄKIDA. SEDAMOODI SEE EI KÄI. SA PEAD ELAMA SELLE SEES JA OLEMA SELLE OSA NING SIIS SUUDAD SA HAKATA SELLEST ARU SAAMA. SEE ON AEGANÕUDEV JA EDENEB SAMMHAAVAL.” Sellega saab täielikult nõustuda. 

Tuttavlikuna tuli filmis ette situatsioon, kus Anne pandi õpetaja poolt tahvli ette seisma teo pärast, mida ta püüdis siluda, aga välja kukkus ikka nii nagu alati ja temast süüdlane tehti. Sain selles olukorras Anne`st väga hästi aru ja mõistsin tema tundeid, kui ta seda alandamist enam välja ei kannatanud ning astus vaikides lihtsalt ruumist välja. Olen seda olukorda ka ise saanud kogeda ja mõistan, et selles situatsioonis tundis Anne endas kasvavat ebaõigluse ja alandatuse tunnet. Selle situatsiooni valguses saan välja tuua hingeravikoolis saadud teadmise, et igas olukorras on oluline säilitada tasakaal ning meeles pidada reeglit: “TARK EI TORMA!” Olen enda elus seda reeglit järginud ning igas elusituatsioonis ka tasakaalu püüdnud jääda. 

Sarnasusena filmi peategelasega toon välja selle, et armastan väga loodust ning tunnen ennast looduse keskel vabana ja õnnelikuna, ka loomingulisena. Oskan märgata looduses pisemaidki nüansse ja ammutada endasse imelisi vaateid. Samuti armastan ma väga raamatuid lugeda ja fantaseerida, mis ühtib ka Anne´i huvidega..  

Iseloomu tugevusena tooksin välja kindlameelsuse ja abivalmiduse. Arvan, et neid omadusi aitab veelgi tugevamaks muuta igapäevane iseenda jälgimine ja jätkuv töö selle nimel. Olla hooliv teiste suhtes, märgata abivajajat ning olla tema jaoks alati olemas. Neid tugevusi aitab veel tugevamaks kasvatada ka õppetöö MA GISK hingeravikoolis ning kogemused elust enesest.   

Suur tänu veelkord, selle lihtsa ja südamliku filmielamuse eest, mis pööras erilist tähelepanu just hoolekande teemadele ning on mõistetav, kui oluline on rakendada õigeid kasvatuslikke põhimõtteid ka tänapäeva tugeva tahtega ja muutunud ühiskonna mõjutustega laste suunamisel. 

 

Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, HÜP õppur, eakate tegevusjuhendaja ja uuskasutuse tuunija Ariel Raudsepp 

Inimiseloomu kasvatusest ja ühisteadvuse mõjust seriaali "Anne, e lõpus" ainetel. Rafaela analüüs

 

Armas Lugeja!

Antud blogitöö on pühendatud EV 105. aastapäevale, mis kattub ka hr. presidendi Alar Karise tänavuse aastapäeva kõne mõttega: “Sageli on võti ka meis endis - selles, kuidas me kõik mõtleme ja ütleme, kuidas oskame ümberkaudsetega suhteid hoida, kuidas märkame teiste tundeid ja reageerime nendele. Kokkuvõttes on see üsna kõikehaarav lahendus, kuidas olla parem inimene endale ja teistele.” Siinses blogiloo analüüsis on filmis “Anne, e lõpus” peategelane Anne suureks eeskujuks just oma mõttemaailmaga, kus ta avatult suhtleb hinge ja südamega, mis väljendub ka tema vahetus käitumises ja ütlemistes ja on seotud paljus ka looduse armastusega. See kõik on Anne lähedastele ja ka kogukonnale alguses võõristav, aga aja jooksul avab ka nende südamed ühishoolekandlikule suhtumisele, nagu see väljendus hiljem ka Anne naabrinaise ütluses ja mõttes: “Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.”

Ka MA GISK teadvushariduse kooli logolause ütleb, et “MÕTE LOEB!” ja nagu ütleb hingeravikooli juht Ingliterapeut Marya: “Igast mõttest algab sõnastatud tegu ning ilusatest ja isetutest mõtetest sünnivad suured ja väärikad teod.”

Järgnevalt tuleb avaldamisele minu arusaam inimiseloomu kasvatuse meetodeist ja ühisteadvuse mõjudest selles filmiseriaali "Anne, e lõpus" ainetel. Teema: "Anne ja tema sõbratari Diana sõpruse tõusud ja mõõnad. Põhjused, mis neid tekitasid”.

Kui MA GISK koolijuhi, armsa Ingliterapeut Marya poolt tuli suunamine koolitöö osana see filmiseriaal ”Jupiter"- i või teleri vahendusel mõttega läbi vaadata, siis olin väga üllatunud, nähes, kui hea film see on oma lihtsuses ja inimlikkuse erinevates aspektides. Loo sisu tõi filmi vahendusel välja palju tundeid ja emotsioone, tingitult ka paljuski ajastust, kus tegevus toimus. Aeg oli väga karm, aga seda raskendas eriti just inimeste kitsarinnalisus, mis külvas eelarvamusi, kiusamist ja sildistamist, mis omakorda raskendas inimeste omavahelist läbisaamist. Veendusin, et nagu Ingliterapeut Marya ülesannet jagades ütles, siis raamat ja seega ka film on tõesti tulvil ühishoolekandele iseloomulikke olulisi mõtteid ja kasvatuspõhimõtteid.

Peategelane Anne, teismeline aktiivse eluhoiaku ja suure lugemishimu ning fantaasiarikka loomisandega tüdruk, ei olnud kasvanud traditsioonilises peres, vaid saabus kasuperesse lastekodust. Sel ajal ei olnud see tunnustatud ja hea tava, et lapsi võetakse peresse lastekodust ning külakogukond vaatas sellele juhtumilegi alguses üsna võõristavalt ja laitvalt.

Anne kasuemaks sai seni üksnes vennaga talus elanud Marilla, tugeva iseloomuga, korda, töökust, eneseväärikust, perenaiselikkust ja endaga hakkamasaamist väärtustav keskeas naine, kes esialgse vastumeelsuse nii endas kui külarahvas minetas ning lapsele emaks püüdis kasvada. Sama oluline osa oli ka Anne kasuisaks saanud Marilla töökal, vaiksel ja tugevaid eluväärtusi omaval vennal Matthew´l. Tema vaimne ja isalik empaatiline tugi väljendus kasvõi lapsele tema suures ahastuses ja kriisihetkes jagatud lühikeses, ent veendumusega öeldud ütluses: “Kõige tähtsam pole see, mida elu meile annab, vaid see, mida meie sellele anname. Sul on väga palju anda.”

Uude peresse ja kogukonda sisse sulandumine oli vägagi raske katsumus ka Anne’le, aga tal oli kasuvanemate toe kõrval ikka ja jälle võtta positiivseid mõtteid ja loosungeid endas läbi tunnetatud loetud raamatutest, millega ta ennast lohutas ja motiveeris ning mille kaudu end ikka ja jälle jalule aitas ega jäänud kinni enesehaletsusse. Näiteks: “Nõrk ja rumal on öelda, et ei suuda taluda seda, mida saatus nõuab, et Sa taluksid. Loeb minu aju ja iseloom, see, kes ma olen.” Nagu ka MA GISK hingeravikoolis on olulisim oma iseloomuga töötamine ja selle kaudu oma alglooma taltsutamine, veenis filmi tegevus ja õigele teele välja jõudmine, et see on lõpuks see, mis loeb. Anne oma elufilosoofiaga näitas sedasama, mille ka armas Ingliterapeut Marya on meie õpetuseks välja toonud, "et liigne haledus ei too midagi head, aga samas on vaja õppida ka rasketes oludes hakkama saamist, kus tuleb end kehtestada ja enda eest seista, kuid teha seda ausalt ja siiski tasakaalukalt, st et teadlikult kogemustest õppida ja endas õiged loosungeid ritta seada”.

Ma sain sellest tugevalt innustust, kuidas Anne filmis ütles, kui seisis silmitsi raskustega: “Otsustan sellesse ebameeldivasse olukorda positiivselt suhtuda” ja mis tõi ta välja ka keerulisematest olukordadest, kus talle tundus, et mitte keegi ei mõista ega armasta teda sellisena nagu ta on. Samas, oma elutarga suhtumisega ja alati väljapääsu poole liikuvate mõtetega suutis ta mõjutada peret, ümbritsevaid naabreid ja koolikaaslasi, kes hiljem, mitmeaastase kohandumise järel suure austusega temasse suhtusid, sest ta tõi kogukonda palju kaastunnet ja elutervet hakkamasaamist oma lihtsuse ja armastava suhtumisega inimestesse ja loodusesse ning avas paljude inimeste hinged ja südamed inimlikule kaastundele ja armastustele, mis on igikestvalt tähtis ühishoolekande osa.

 

Anne ja tema südamesõbrannaks kujunenud Diana lapsepõlves kasvamise taustad olid väga erinevad. Kui Diana sai kasvada armastavas ja jõukas traditsioonilises perekonnas, siis Anne esimesed 10 eluaastat möödusid orbudekodus, kus olid tollal väga-väga rasked tingimused, milles vanemateta lapsed pigem vaevalt eksisteerisid ja virelesid ning enamasti hingelt väändusid. Kui Anne läks esimest korda koos kasuemaga Diana vanemate koju külla, siis oli kohemaid näha laste kasvatuse erinevusi ja see taust, millest Anne oli saabunud. See vaatepilt keelas Diana emal esialgu lastel tihedalt läbikäimist lubada, andes selgelt teada, et tema arvates mõjub Anne tema tütrele ja nende pere mainele kahjulikult. Anne kasuemal Marillal on oma uue pereliikmega esialgu samuti raske kohaneda ja kuna tal peale venna muud peret polnud täiskasvanueas olnud, ei olnud ka lahendusi ja kasvatusnõu alati käepärast võtta. Siiski mõjutas sõbrataride suhteid ja kokkujäämist Marilla õigel hetkel ja moel jagatud elutark arvamus naabritega kokkupõrke järel: “Kahju, et edumeelne kasvatus ei sisalda kaastunnet.”

Juba esimesel kohtumisel Dianaga ei suutnud sõbratar ära imestada, kui vahetu ja loomulik oli Anne oma tunnete ja mõtete otsekohesel väljendamisel. Talle meeldis väga Anne’le loomuomane impulsiivsus ja ülevoolav kujutlusvõime ning julgus olla see, kes ta tegelikult oli. Nad said kohe sõbrannadeks ja vandusid teineteisele eluaegset sõprust nagu hingesugulased, kes on üksteist leidnud, ehkki ka selles liidus tuli veel mitu kriisi läbi elada, enne kui kumbki teineteisele päriselt toetuda võis. Anne üllatas Dianat juba esimesest kohtumisest saati ka huvitavate loosungitega, kuidas ta ennast motiveeris, kui oli väga raske ja tuli üle olla kogukonna eelarvamusest. Nendevahelised arengust johtuvad erinevused samas täiustasid ja ühendasid sõbrannasid omavahel.

Anne sees põlev hingetuli viitas tugevale ja intelligentsele ajule ja südamega mõtlemise suutlikkusele, a’la: “Minust saab minu enda loo kangelane.” Minu jaoks oli huvitav Anne enda kogemusest sündinud mantralik mõtteväljendus, et “armastus ei ole almus ja vahel tuleb lasta inimestel meid armastada”. Anne’st oli olude tõttu saanud siiras ja siiski varaküps tütarlaps, kes oli juba oma lapse-elus näinud seda, mida lapsed selles eas veel teadma ei peaks ja mis tema puhtsüdamlikus suhtluses talle ebamugavusi kaasa tõi, mistõttu kutsus Diana Anne tihti korrale, et ta vähem räägiks ja end ise ei reedaks, kuna Annel puudus kasvatuslik piir, mida sobib ja mida mitte rääkida ning just sellistest intiimasjadest, mida Anne oli lastekodus kasvades ja suurtes peredes koduabiliseks käies argielu sündmustes pealt näinud ja madala mõtlemisega pereemade tarkusi ise lugu mõistmata teistele lastele pahaaimamatult edasi rääkis.

Diana püüdis emaliku hoole ja oma koduse kasvatuse normide järgi pidevalt Anne suhteid teiste tüdrukutega ja kogukonnaga siluda, aga teada on, et inimese loomust ühe korraga ei muuda ja nii tuli ikka ja jälle ebasoovitavaid hetki ette, kuni Anne sai vanemaks ja kogenumaks ja tema tegelik loomus ning küla hämmastanud elutarkus veenis temasse paremini suhtuma ja tema nõu ja innustusi järgima suudeti hakata.

Anne ja Diana sõprus sai uue ja tugevama kinnituse, kui Anne näitas rikka perekonna maja põlengus üles suurt meelekindlust ja oskust päästjaid õigesti aidata, mis mõjus ses kontekstis pisut tragikoomiliselt, kui Anne küsimuse peale, kuidas ta teadis, et põlevas majas tuleb hapniku juurdevool peatada ja uksed ning aknad sulgeda, et kui ta lastekodus omaette peitu puges ja mõtteid paremal hoidmiseks lugemist otsis, siis polnud seal muud lugemisvara kui juhend tulekahju korral toimimiseks, mis oli talle paljukordse lugemise järel pähe kulunud ning aastate järel õigel ajal meenus. See juhtum oli suurem pööre Anne tunnustamise osas ja andis ka Dianale rohkem julgust teiste koolikaaslaste ees Anne`i tunnustada.

Kui Anne ja Diana olid juba hilises teismeeas, siis sai nende sõpruse proovikiviks Diana esimene armumine ja kiindumus prantsuse sulasepoisi Jerry vastu, millest lahvatas hiljem suur tüli, sest Diana oli seda suhet Anne eest varjanud ja ka samas haiget teinud sulaspoisile, sest ta sai aru, et neil on Jerryga liialt suur ühiskondlik erinevus ja Dianas ei olnud seda ootust, mida hellitas noormees. Jerry armumise valu tegi omakorda palju haiget Anne’le, kuna Jerry oli Anne’le nagu vend ja saatusekaaslane. Seekord said nad siiski omavahel lahkheli lahendatud, et veelgi tugevama ja targemana nooruseaja järgmistele katsumustele vastu astuda. Diana sai sõbrannalt palju vaprust ja südikust oma eluteed järgides südamekutsele kuuletuda, tegi vajalikud küpsuseksamid, kehtestas Anne julgustusel ennast perekonnas ja sai koduperenaiseks õppimise asemel koos Annega kõrgkooli edasi õppima minna. 

 

Lõpetuseks. See film raputas ka mind ennast üles, et tarvis on teadlikult aru saada, kui loomulik on armastav suhtlemine, lävimine hinge ja südamega ning isetult tark kaastunne, mis aitab üksteist mõista ja toeks olla eluraskustes. Tänan filmi loojaid! Suur tänu ka armsale Ingliterapeut Maryale, kes suunas filmi vaatama ja kaasa mõtlema, mida tegelikult tähendab tingimusteta armastus ja iseloomude kasvatus ning mida sisaldab mõiste “ühishoolekanne”! 

 

LISA. "Minu isiklik arvamus, miks on selle töö alateema ja filmi tegelaskuju õppurgrupi koosseisust just minule analüüsida antud.”

 

Arvan, et see töö alateema anti mulle analüüsida, kuna olen ka ise kasvanud asenduskodus ja seetõttu mõistsin Anne käitumist ja tema empaatilist tundemaailma väga hästi, kaasa arvatud tema impulsiivsust ja suurt kujutlusvõimet, et kõiki raskusi trotsides leida koht siin päikese all. Sarnasusena on ka mul huvi raamatute lugemise vastu, looduse armastust ning head vahetut oskust suhelda erinevate inimestega. Ka minu iseloomu tugevused on visadus ja sihikindlus ja suur huvi õppimise vastu läbi kogu elu ning oskus kiiresti kontakti saada võõraste inimestega. Arvan, et sedalaadi iseloomu aitab veelgi tugevamaks muuta, kui iseendaga tööd teha, et iga päev parem inimene olla ning suhelda hinge- ja armastusekeeles, mida olen saanud õppida ja kogeda MA GISK teadvushariduse koolis just läbi enda praktiliste kogemuste elus eneses ning treenides maailma laiemalt vaatama läbi ühishoolekande, kus kooli peamine eesmärk on suunatud hingelise tulevikuinimese ja ühisperelise toimimismudeli väljatöötamisele ja selle kaudu inimteadvuse tõstmisele ning kodanikuvastutuse ja hinge jumaliku hooldajaloomuse kasvatamisele.

 

Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, HÜP õppur, erivajadustega inimeste sotsiaaltöö koordinaator Rafaela Kristerson