Inimiseloomu kasvatusest ja ühisteadvuse mõjust seriaali "Anne, e lõpus" ainetel. Rafaela analüüs

 

Armas Lugeja!

Antud blogitöö on pühendatud EV 105. aastapäevale, mis kattub ka hr. presidendi Alar Karise tänavuse aastapäeva kõne mõttega: “Sageli on võti ka meis endis - selles, kuidas me kõik mõtleme ja ütleme, kuidas oskame ümberkaudsetega suhteid hoida, kuidas märkame teiste tundeid ja reageerime nendele. Kokkuvõttes on see üsna kõikehaarav lahendus, kuidas olla parem inimene endale ja teistele.” Siinses blogiloo analüüsis on filmis “Anne, e lõpus” peategelane Anne suureks eeskujuks just oma mõttemaailmaga, kus ta avatult suhtleb hinge ja südamega, mis väljendub ka tema vahetus käitumises ja ütlemistes ja on seotud paljus ka looduse armastusega. See kõik on Anne lähedastele ja ka kogukonnale alguses võõristav, aga aja jooksul avab ka nende südamed ühishoolekandlikule suhtumisele, nagu see väljendus hiljem ka Anne naabrinaise ütluses ja mõttes: “Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.”

Ka MA GISK teadvushariduse kooli logolause ütleb, et “MÕTE LOEB!” ja nagu ütleb hingeravikooli juht Ingliterapeut Marya: “Igast mõttest algab sõnastatud tegu ning ilusatest ja isetutest mõtetest sünnivad suured ja väärikad teod.”

Järgnevalt tuleb avaldamisele minu arusaam inimiseloomu kasvatuse meetodeist ja ühisteadvuse mõjudest selles filmiseriaali "Anne, e lõpus" ainetel. Teema: "Anne ja tema sõbratari Diana sõpruse tõusud ja mõõnad. Põhjused, mis neid tekitasid”.

Kui MA GISK koolijuhi, armsa Ingliterapeut Marya poolt tuli suunamine koolitöö osana see filmiseriaal ”Jupiter"- i või teleri vahendusel mõttega läbi vaadata, siis olin väga üllatunud, nähes, kui hea film see on oma lihtsuses ja inimlikkuse erinevates aspektides. Loo sisu tõi filmi vahendusel välja palju tundeid ja emotsioone, tingitult ka paljuski ajastust, kus tegevus toimus. Aeg oli väga karm, aga seda raskendas eriti just inimeste kitsarinnalisus, mis külvas eelarvamusi, kiusamist ja sildistamist, mis omakorda raskendas inimeste omavahelist läbisaamist. Veendusin, et nagu Ingliterapeut Marya ülesannet jagades ütles, siis raamat ja seega ka film on tõesti tulvil ühishoolekandele iseloomulikke olulisi mõtteid ja kasvatuspõhimõtteid.

Peategelane Anne, teismeline aktiivse eluhoiaku ja suure lugemishimu ning fantaasiarikka loomisandega tüdruk, ei olnud kasvanud traditsioonilises peres, vaid saabus kasuperesse lastekodust. Sel ajal ei olnud see tunnustatud ja hea tava, et lapsi võetakse peresse lastekodust ning külakogukond vaatas sellele juhtumilegi alguses üsna võõristavalt ja laitvalt.

Anne kasuemaks sai seni üksnes vennaga talus elanud Marilla, tugeva iseloomuga, korda, töökust, eneseväärikust, perenaiselikkust ja endaga hakkamasaamist väärtustav keskeas naine, kes esialgse vastumeelsuse nii endas kui külarahvas minetas ning lapsele emaks püüdis kasvada. Sama oluline osa oli ka Anne kasuisaks saanud Marilla töökal, vaiksel ja tugevaid eluväärtusi omaval vennal Matthew´l. Tema vaimne ja isalik empaatiline tugi väljendus kasvõi lapsele tema suures ahastuses ja kriisihetkes jagatud lühikeses, ent veendumusega öeldud ütluses: “Kõige tähtsam pole see, mida elu meile annab, vaid see, mida meie sellele anname. Sul on väga palju anda.”

Uude peresse ja kogukonda sisse sulandumine oli vägagi raske katsumus ka Anne’le, aga tal oli kasuvanemate toe kõrval ikka ja jälle võtta positiivseid mõtteid ja loosungeid endas läbi tunnetatud loetud raamatutest, millega ta ennast lohutas ja motiveeris ning mille kaudu end ikka ja jälle jalule aitas ega jäänud kinni enesehaletsusse. Näiteks: “Nõrk ja rumal on öelda, et ei suuda taluda seda, mida saatus nõuab, et Sa taluksid. Loeb minu aju ja iseloom, see, kes ma olen.” Nagu ka MA GISK hingeravikoolis on olulisim oma iseloomuga töötamine ja selle kaudu oma alglooma taltsutamine, veenis filmi tegevus ja õigele teele välja jõudmine, et see on lõpuks see, mis loeb. Anne oma elufilosoofiaga näitas sedasama, mille ka armas Ingliterapeut Marya on meie õpetuseks välja toonud, "et liigne haledus ei too midagi head, aga samas on vaja õppida ka rasketes oludes hakkama saamist, kus tuleb end kehtestada ja enda eest seista, kuid teha seda ausalt ja siiski tasakaalukalt, st et teadlikult kogemustest õppida ja endas õiged loosungeid ritta seada”.

Ma sain sellest tugevalt innustust, kuidas Anne filmis ütles, kui seisis silmitsi raskustega: “Otsustan sellesse ebameeldivasse olukorda positiivselt suhtuda” ja mis tõi ta välja ka keerulisematest olukordadest, kus talle tundus, et mitte keegi ei mõista ega armasta teda sellisena nagu ta on. Samas, oma elutarga suhtumisega ja alati väljapääsu poole liikuvate mõtetega suutis ta mõjutada peret, ümbritsevaid naabreid ja koolikaaslasi, kes hiljem, mitmeaastase kohandumise järel suure austusega temasse suhtusid, sest ta tõi kogukonda palju kaastunnet ja elutervet hakkamasaamist oma lihtsuse ja armastava suhtumisega inimestesse ja loodusesse ning avas paljude inimeste hinged ja südamed inimlikule kaastundele ja armastustele, mis on igikestvalt tähtis ühishoolekande osa.

 

Anne ja tema südamesõbrannaks kujunenud Diana lapsepõlves kasvamise taustad olid väga erinevad. Kui Diana sai kasvada armastavas ja jõukas traditsioonilises perekonnas, siis Anne esimesed 10 eluaastat möödusid orbudekodus, kus olid tollal väga-väga rasked tingimused, milles vanemateta lapsed pigem vaevalt eksisteerisid ja virelesid ning enamasti hingelt väändusid. Kui Anne läks esimest korda koos kasuemaga Diana vanemate koju külla, siis oli kohemaid näha laste kasvatuse erinevusi ja see taust, millest Anne oli saabunud. See vaatepilt keelas Diana emal esialgu lastel tihedalt läbikäimist lubada, andes selgelt teada, et tema arvates mõjub Anne tema tütrele ja nende pere mainele kahjulikult. Anne kasuemal Marillal on oma uue pereliikmega esialgu samuti raske kohaneda ja kuna tal peale venna muud peret polnud täiskasvanueas olnud, ei olnud ka lahendusi ja kasvatusnõu alati käepärast võtta. Siiski mõjutas sõbrataride suhteid ja kokkujäämist Marilla õigel hetkel ja moel jagatud elutark arvamus naabritega kokkupõrke järel: “Kahju, et edumeelne kasvatus ei sisalda kaastunnet.”

Juba esimesel kohtumisel Dianaga ei suutnud sõbratar ära imestada, kui vahetu ja loomulik oli Anne oma tunnete ja mõtete otsekohesel väljendamisel. Talle meeldis väga Anne’le loomuomane impulsiivsus ja ülevoolav kujutlusvõime ning julgus olla see, kes ta tegelikult oli. Nad said kohe sõbrannadeks ja vandusid teineteisele eluaegset sõprust nagu hingesugulased, kes on üksteist leidnud, ehkki ka selles liidus tuli veel mitu kriisi läbi elada, enne kui kumbki teineteisele päriselt toetuda võis. Anne üllatas Dianat juba esimesest kohtumisest saati ka huvitavate loosungitega, kuidas ta ennast motiveeris, kui oli väga raske ja tuli üle olla kogukonna eelarvamusest. Nendevahelised arengust johtuvad erinevused samas täiustasid ja ühendasid sõbrannasid omavahel.

Anne sees põlev hingetuli viitas tugevale ja intelligentsele ajule ja südamega mõtlemise suutlikkusele, a’la: “Minust saab minu enda loo kangelane.” Minu jaoks oli huvitav Anne enda kogemusest sündinud mantralik mõtteväljendus, et “armastus ei ole almus ja vahel tuleb lasta inimestel meid armastada”. Anne’st oli olude tõttu saanud siiras ja siiski varaküps tütarlaps, kes oli juba oma lapse-elus näinud seda, mida lapsed selles eas veel teadma ei peaks ja mis tema puhtsüdamlikus suhtluses talle ebamugavusi kaasa tõi, mistõttu kutsus Diana Anne tihti korrale, et ta vähem räägiks ja end ise ei reedaks, kuna Annel puudus kasvatuslik piir, mida sobib ja mida mitte rääkida ning just sellistest intiimasjadest, mida Anne oli lastekodus kasvades ja suurtes peredes koduabiliseks käies argielu sündmustes pealt näinud ja madala mõtlemisega pereemade tarkusi ise lugu mõistmata teistele lastele pahaaimamatult edasi rääkis.

Diana püüdis emaliku hoole ja oma koduse kasvatuse normide järgi pidevalt Anne suhteid teiste tüdrukutega ja kogukonnaga siluda, aga teada on, et inimese loomust ühe korraga ei muuda ja nii tuli ikka ja jälle ebasoovitavaid hetki ette, kuni Anne sai vanemaks ja kogenumaks ja tema tegelik loomus ning küla hämmastanud elutarkus veenis temasse paremini suhtuma ja tema nõu ja innustusi järgima suudeti hakata.

Anne ja Diana sõprus sai uue ja tugevama kinnituse, kui Anne näitas rikka perekonna maja põlengus üles suurt meelekindlust ja oskust päästjaid õigesti aidata, mis mõjus ses kontekstis pisut tragikoomiliselt, kui Anne küsimuse peale, kuidas ta teadis, et põlevas majas tuleb hapniku juurdevool peatada ja uksed ning aknad sulgeda, et kui ta lastekodus omaette peitu puges ja mõtteid paremal hoidmiseks lugemist otsis, siis polnud seal muud lugemisvara kui juhend tulekahju korral toimimiseks, mis oli talle paljukordse lugemise järel pähe kulunud ning aastate järel õigel ajal meenus. See juhtum oli suurem pööre Anne tunnustamise osas ja andis ka Dianale rohkem julgust teiste koolikaaslaste ees Anne`i tunnustada.

Kui Anne ja Diana olid juba hilises teismeeas, siis sai nende sõpruse proovikiviks Diana esimene armumine ja kiindumus prantsuse sulasepoisi Jerry vastu, millest lahvatas hiljem suur tüli, sest Diana oli seda suhet Anne eest varjanud ja ka samas haiget teinud sulaspoisile, sest ta sai aru, et neil on Jerryga liialt suur ühiskondlik erinevus ja Dianas ei olnud seda ootust, mida hellitas noormees. Jerry armumise valu tegi omakorda palju haiget Anne’le, kuna Jerry oli Anne’le nagu vend ja saatusekaaslane. Seekord said nad siiski omavahel lahkheli lahendatud, et veelgi tugevama ja targemana nooruseaja järgmistele katsumustele vastu astuda. Diana sai sõbrannalt palju vaprust ja südikust oma eluteed järgides südamekutsele kuuletuda, tegi vajalikud küpsuseksamid, kehtestas Anne julgustusel ennast perekonnas ja sai koduperenaiseks õppimise asemel koos Annega kõrgkooli edasi õppima minna. 

 

Lõpetuseks. See film raputas ka mind ennast üles, et tarvis on teadlikult aru saada, kui loomulik on armastav suhtlemine, lävimine hinge ja südamega ning isetult tark kaastunne, mis aitab üksteist mõista ja toeks olla eluraskustes. Tänan filmi loojaid! Suur tänu ka armsale Ingliterapeut Maryale, kes suunas filmi vaatama ja kaasa mõtlema, mida tegelikult tähendab tingimusteta armastus ja iseloomude kasvatus ning mida sisaldab mõiste “ühishoolekanne”! 

 

LISA. "Minu isiklik arvamus, miks on selle töö alateema ja filmi tegelaskuju õppurgrupi koosseisust just minule analüüsida antud.”

 

Arvan, et see töö alateema anti mulle analüüsida, kuna olen ka ise kasvanud asenduskodus ja seetõttu mõistsin Anne käitumist ja tema empaatilist tundemaailma väga hästi, kaasa arvatud tema impulsiivsust ja suurt kujutlusvõimet, et kõiki raskusi trotsides leida koht siin päikese all. Sarnasusena on ka mul huvi raamatute lugemise vastu, looduse armastust ning head vahetut oskust suhelda erinevate inimestega. Ka minu iseloomu tugevused on visadus ja sihikindlus ja suur huvi õppimise vastu läbi kogu elu ning oskus kiiresti kontakti saada võõraste inimestega. Arvan, et sedalaadi iseloomu aitab veelgi tugevamaks muuta, kui iseendaga tööd teha, et iga päev parem inimene olla ning suhelda hinge- ja armastusekeeles, mida olen saanud õppida ja kogeda MA GISK teadvushariduse koolis just läbi enda praktiliste kogemuste elus eneses ning treenides maailma laiemalt vaatama läbi ühishoolekande, kus kooli peamine eesmärk on suunatud hingelise tulevikuinimese ja ühisperelise toimimismudeli väljatöötamisele ja selle kaudu inimteadvuse tõstmisele ning kodanikuvastutuse ja hinge jumaliku hooldajaloomuse kasvatamisele.

 

Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, HÜP õppur, erivajadustega inimeste sotsiaaltöö koordinaator Rafaela Kristerson