Armas lugeja!
24. veebruaril 2023 toimunud Eesti Vabariigi 105. aastapäeva kõnes rääkis meie lugupeetud president Alar Karis riigi julgeolekuteemadel. Olukord on ärev meie kõigi jaoks, sest aasta tagasi algas Ukrainas sõda, mis kestab siiani ning meie ees on suur vastutus, et me jagaksime igakülgset abi ja toetust selle riigi vapratele sõduritele ning hooliksime sõja jalust ja oma kodumaalt lahkunud peredest, kes soovivad rahus elada. President avaldas oma kõnes mõtte, et “Iga inimene on maailm. Need maailmad loovad meie ühise maailma, kus me oleme kõik koos. Nagu ühes laevas”. See mõte ühtib ka MA GISK hingeravikooli põhimõttega, kus meis õpetatakse parimal võimalikul moel südames elamise kunsti, hinge jumalikku hooldajaloomust ning palju muudki. Lugupeetud presidendi kõnest jääb kõlama ka lause: “Sageli on võti kinni meis endis. Selles, kuidas me kõik mõtleme ja ütleme, kuidas oskame ümberkaudsetega suhteid hoida, kuidas märkame teiste tundeid ja reageerime nendele. Kokkuvõttes on see üsna kõikehaarav lahendus, kuidas olla parem inimene endale ja teistele.” Oleme teadlikud hingeravikooli treeningus olles, kui oluline on enda mõttetööga tegelemine ja õiges suunas mõtlemine, mida kinnitab ka meie kooli juhtlause: “MÕTE LOEB!”
MA GISK hingeravikooli üheks eesmärgiks on aidata igat hinge tema Mina kasvuprotsessis, sest igal inimesel on oma eriline Vaimne rada käia ning tegeleda oma iseloomumustrite parendamisega, mille kohta on kooli kuldreeglites mõttetera: “ISELOOMUDEST SÕLTUB MAAILMA JA RAHU PÜSIMAJÄÄMINE!”
Antud blogitöö on pühendatud Eesti Vabariigi 105. aastapäevale.
Oleme MA GISK õppetööks saanud ülesande läbi vaadata filmiseriaal “Anne, e lõpus”, kus on välja toodud olulisi kasvatuspõhimõtteid ning teemasid ühishoolekandest, mida kasutatakse ka meie hingeravikooli õppe- ja treeningtöös.
Olen tänulik soovituse eest vaadata seda südamlikku lugu 13-aastasest orvutüdrukust Anne´st!
Filmi tegevus toimub 19. sajandi lõpus Prints Edwardi saarel Kanadas. Peategelane, Anne Shirley, on üles kasvanud vaeslaste varjupaigas ning oma teismelise eluea jooksul juba küllaltki palju läbi elanud, mistõttu on eakaaslastega võrreldes märksa kogenum. Aeg oli jõudnud niikaugele, et varjupaiga kasvandikuna tuli ise endale elatist teenima hakata ning talle leiti kodu, kus vajati abilist talutöödes. Eksikombel sattus ta aga majja, kus oodati poisslapsest abitööjõudu. Anne oli esmalt, seda fakti teadmata, ülevoolavalt õnnelik ning tema hing rõõmustas, kui nad koos taluperemees Matthew`ga koduteele asusid, läbides hobuvankriga looduskauneid paiku ja metsateid. Matthew oli väga üllatunud ja ka võlutud, kuulates teel olles Anne lõputut jutuvada ning tema erilist sõnaseadmise oskust, mida polnud ealeski varem kuulnud. Üks Anne hingesügavusest väljapääsu leidnud lause kõlas näiteks nii: “Õndsuse Valge tee - õitsvate puude allee”, mis andis aimu tüdruku romantilisest meelest, sõnaseadmise oskusest ja luuleandest.
Pärale jõudes Roheliste Viilkatuste majja, oli Matthew õe, Marilla, imestus ja pettumus silmnähtav, kui vend poisi asemel hoopiski tüdrukuga hoovile jõudis. Anne sai aru, et teda ei olnudki majja oodatud ning tema süda tahtis sealsamas murduda. Ta nii väga lootis, et leidis endale hingelähedase kodu, aga nii nagu varemgi, seda ei sündinud. Anne ei andnud siiski alla ning hakkas võitlema enda õnne eest, lubades olla vääriliseks abiliseks ükskõik millise töö jaoks. Siin on asjakohane välja tuua mõte, et “Su tahe määrab su saatuse”. Anne`l tahtest juba puudus ei olnud ning väga sellesse tallu abiliseks saada soovides, võetigi ta esialgu katseajaks tööle. .
Peagi oli Matthew`le selge, et nad on saanud endale hakkaja, entusiastliku ja rõõmsameelse pereliikme, kes täidab nende üksluiseid ja rahulikke päevi eriliste, fantaasiarikaste ja huvipakkuvate juttudega. Ka Marilla hakkas tasapisi sellesse punapäisesse tüdrukusse kiinduma ning nad otsustasid jätta Anne päriseks enda juurde. Külakogukond vaatas orvutüdruku majja võtmise peale aga umbusuga ja skeptiliselt ning kui oli näha, missuguste katsumuste ja ebameeldivate olukordadega tuli tänu temale pererahval rinda pista, siis mõisteti see tegu kõrgemas seltskonnas hukka. Õde-venda aga ei lasknud end külarahva juttudest mõjutada, sest olid aru saanud Anne` erilisest hingeandest, tema taibukusest ja abivalmidusest, rõõmsameelsest olekust, mis ka nende ellu oli toonud teistsuguse mõtlemise ja arusaamise elust.
Anne ise on aga oma impulsiivsete, mõtlematute ja otsekoheste ütlemiste pärast väga õnnetu ning kannatab seetõttu hirmsasti, kaotades nii mõnelgi korral loa kõige parema sõbrannaga suhtlemiseks. Lubadust, et hoiab ennast tagasi ja suu lukus, siis seda ei suuda ta kauaks pidada, sest see oli juba tema loomusesse sisse kirjutatud.
Juhtus, et kõrgemast soost pered keelasid oma lastel Anne´ga suhelda, sest ta andvat neile halba mõju. Oma käitumise pärast saab ta koolis tunda teiste laste poolt üleolevat ja alandavat suhtumist ning üheks põhjuseks oli ka see, et tal ei ole selga panna nii kena kleiti, kui teistel. Anne on küll selle kõige üle väga kurb, aga tema hing on helge ja ta oskab leida igast väiksemastki kenast hetkest või lilleõiest enda jaoks rõõmusõnumi, mis toob ta kurbadest hetkedest tagasi õnnelik-olemisse. Ta on tõeline looduslaps ning tema eluhetki täiendavad fantaasiarikkad kujutluspildid - nendest ammutab ta hingejõudu, nagu ta väljendas: “Kujutlused on palju huvitavamad kui tõelisus.”
Anne´l tekkisid vahel mõnest lapselikust meelest põhjustatud pahandused, mida tuli tema pärisvanemateks saanud õel-vennal ka külarahvale selgitamas ja lahendamas käia, sealjuures Anne´i kaitstes ja toetada. Vanemate ausus ja õiglustunne ei jätnud ka Anne´i ennast suunamast teda oma eksimuste pärast vabandust paluma minema, mis oli kasvatuslikult õige lähenemine ning lahendas nii mõnedki tekkinud lahkarvamused. Lõpuks hakkas ka kogukonna jõukam rahvas seda tunnistama, et Anne oli tegelikult üks vapper tüdruk, kes oskas hädas aidata teisi, tuli appi sõbranna väikeõde terveks ravima ning ei kartnud minna põlevasse majja, et seda suuremast hävingust päästa. Anne oli toonud sealsesse kogukonda elevust ning pannud paljud enda arvamust ja väärtushinnanguid ümber hindama.
Nende vaprate ja isetute tegude tulemusena oli Anne, sellele ise mõtlemata, saavutanud lõpuks tähelepanuväärse austuse ja usalduse koolikaaslaste seas, kes kuulusid enamuses ikkagi jõukamasse klassi. Suures osas tänu Anne siirusele, hoolimisele ja osavõtlikkusele teiste murede ja rõõmude suhtes, said Roheliste Viilkatuste maja elanikud kogukonna silmis lõpuks väärilise lugupidamise osalisteks. Kui talu viljasaak hävis, siis tuli juba ka lähikonna rikkam rahvas neile abi pakkuma, mis näitas seda, kuidas raskes olukorras saadakse tunda sõpruse ja armastuse jõudu nii oma peres kui ka kogukonna tasandil. Anne lause: “Minu kodu on seal, kus olete teie,” lähendas peret erilise hingesoojuse ja armastusega.
Film “Anne, e lõpus” on kaasahaarav lugu noore tütarlapse kasvamisest ja arenemisest ning on tulvil väärtuslikke kasvatuspõhimõtteid ja emotsionaalseid arenguid.
LISA: “Minu isiklik arvamus, miks on selle töö alateema ja filmi tegelaskuju õppurgrupi koosseisust just minule analüüsiks antud.” Minu teemaks oli: “Jõukate perede suhtumisest seoses orvu lapsendamisega nende külakogukonnas.”
Mõeldes küsimuse peale, siis esialgu ma seda seost hästi ei tunnetanud. Analüüsides aga teemat, mõistan, et minus on midagi, mis vajab veel muutmist nende inimeste osas, kellel pole ehk nii hästi elus läinud. Meie ühiskonna kõrgema kihi esindus, kui nii võib öelda, ei ole ka osanud alati puudustkannatavat elanikkonda märgata ega toetada. Nendel teemadel on viimasel ajal palju meedias juttu olnud ning asjad on hakanud ka paremuse poole liikuma. Enda kohta saan öelda, et on ka minul olnud raskemaid aegu, kus tuli leida lahendusi, kuidas ära elada ja lapsed üles kasvatada. Siinjuures teen suure tänutundega enda vanemate poole kummarduse, et nad on meile rasketel aegadel enda abikäe ulatanud ja meid toetanud! Mõistan neid olukordi ning olen valmis alati abivajajat toetama, mida olen ka teinud.
Filmi vaadates ja enda lapsepõlve meenutades, tuli ette nii mõnigi koht, kus võisin ära tunda enda mõtted ja tunded ning isegi situatsioonid. Maast-madalast mäletan õnnehetki ilusa ilma, kauni looduse ja lillede üle, kus võisin ennast täielikult unustada. Olin unistaja ja arvan, et mõnes mõttes olen seda siiamaani. Loodus kutsub mind ning ma tunnen selle keskel ennast rahulikuna, õnnelikuna ja puhanuna. Üheks hingeravikooli soovituseks meile on olnud õppetööde vahel pidada ka väikseid pause, viibida värskes õhus, liikuda või tegeleda millegi rahustavaga, et mitte liialt ühekülgselt ennast ära kurnata, vaid anda ka kehale ja hingele oma osa, hoida kõiges tasakaalu ning seda nõuannet olen ka järginud.
Kui Anne arvas enda kohta: “Mul on halb iseloom. Olen kole paha, äkiline, kondine ja inetu,” siis see lause käib ka minu kohta. Nii olen endast samuti arvanud ning see pole minu enesehinnangule hästi mõjunud. MA GISK õppetöö läbi on mul aidatud enda iseloomu paremini tundma õppida ning suunatud seejärel sellega jätkuvalt tegelema, et suuta väljuda enda kinnistunud mõttemustritest ja muutuda paremaks ilmakodanikuks. Teada on meile ka hingeravikooli õppematerjalina Taiatarga Veerev Kõu sõnum: “ÕPETUSED EI TULE SEDASI NAGU MÕNED INIMESED ARVAVAD. SA EI SAA LIHTSALT MAHA ISTUDA JA TÕEST RÄÄKIDA. SEDAMOODI SEE EI KÄI. SA PEAD ELAMA SELLE SEES JA OLEMA SELLE OSA NING SIIS SUUDAD SA HAKATA SELLEST ARU SAAMA. SEE ON AEGANÕUDEV JA EDENEB SAMMHAAVAL.” Sellega saab täielikult nõustuda.
Tuttavlikuna tuli filmis ette situatsioon, kus Anne pandi õpetaja poolt tahvli ette seisma teo pärast, mida ta püüdis siluda, aga välja kukkus ikka nii nagu alati ja temast süüdlane tehti. Sain selles olukorras Anne`st väga hästi aru ja mõistsin tema tundeid, kui ta seda alandamist enam välja ei kannatanud ning astus vaikides lihtsalt ruumist välja. Olen seda olukorda ka ise saanud kogeda ja mõistan, et selles situatsioonis tundis Anne endas kasvavat ebaõigluse ja alandatuse tunnet. Selle situatsiooni valguses saan välja tuua hingeravikoolis saadud teadmise, et igas olukorras on oluline säilitada tasakaal ning meeles pidada reeglit: “TARK EI TORMA!” Olen enda elus seda reeglit järginud ning igas elusituatsioonis ka tasakaalu püüdnud jääda.
Sarnasusena filmi peategelasega toon välja selle, et armastan väga loodust ning tunnen ennast looduse keskel vabana ja õnnelikuna, ka loomingulisena. Oskan märgata looduses pisemaidki nüansse ja ammutada endasse imelisi vaateid. Samuti armastan ma väga raamatuid lugeda ja fantaseerida, mis ühtib ka Anne´i huvidega..
Iseloomu tugevusena tooksin välja kindlameelsuse ja abivalmiduse. Arvan, et neid omadusi aitab veelgi tugevamaks muuta igapäevane iseenda jälgimine ja jätkuv töö selle nimel. Olla hooliv teiste suhtes, märgata abivajajat ning olla tema jaoks alati olemas. Neid tugevusi aitab veel tugevamaks kasvatada ka õppetöö MA GISK hingeravikoolis ning kogemused elust enesest.
Suur tänu veelkord, selle lihtsa ja südamliku filmielamuse eest, mis pööras erilist tähelepanu just hoolekande teemadele ning on mõistetav, kui oluline on rakendada õigeid kasvatuslikke põhimõtteid ka tänapäeva tugeva tahtega ja muutunud ühiskonna mõjutustega laste suunamisel.
Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, HÜP õppur, eakate tegevusjuhendaja ja uuskasutuse tuunija Ariel Raudsepp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar