KUIDAS ME MA GISK PEREDES AAFRIKA KEKSU ÕPPISIME

Armas lugeja! 

Maikuu on emadekuu, aga ka keskkonnakuu ning meie võtsime sellel kaunil ajal eesmärgiks endi peredes ning võimalusel ka teisi kaasates õppida selgeks lõbus ja kaasahaarava muusikaga liikumismäng, Aafrika keks. Inspiratsiooni selleks aktsiooniks saime video kaudu, mis on loodud Euroopa Majanduspiirkonna programmist 2014 - 2021 rahastatud projekti “Kooliõpilaste liikumisaktiivsuse toetamise” raames. Videot on YouTube kanalis jaganud Tartu Ülikooli Liikumislabor, mille eesmärgiks on aidata kaasa elanikkonna liikumisaktiivsuse parandamisele. 

VIDEO AVANEB SIIN: 

Meiegi püüdsime selle eeskuju järgi keksu selgeks saada ning salvestasime need MA GISK õppeülesandeks antud katsetused videoklippidena õppurite ühisblogisse, mida nüüd Sinuga, lugeja, jagamegi. Kuna peaaegu kõikide MA GISK õppegrupi liikmete kodupaigad on Eesti erinevates linnades-külades, siis oleme postituse jaganud alapeatükkideks, kus iga oma peret esindav õppur kirjeldab lühidalt, kuidas neil ettevõtmine kulges.

Mina koos enda armsa poja Oskar Robiniga ning tema hea majanaabrist sõbraga, võtsime keksimise ette 16. mail. Ilm oli küll üsna tuuline, kuid see lõbusat ettevõtmist ei seganud. Tegime plaani, kuidas muusika saatel väljas hüpata nii, et see jääks ka videolindile kõlama. Õnneks on meie kodus Oskar Robinil olemas kõlar, mida on võimalik telefoniga ühendada ning saimegi seda kasutada. Esmalt joonistasime keksukasti. Olin üllatunud, et poisid hakkasid hüppama kohe peale seda, kui olime videot vaid ühe korra vaadanud. Esialgu võttis aega rütmi tajumine, kuid väikese abi, ettenäitamise ning kordustega sai hüppamine üsna kiirelt selgeks. Seejärel hakkasid ka uued ideed tulema, kuidas keksimist huvitavamaks muuta, sest lastel olid olemas ka ratas ja tõukeratas. Seega saime kokkuvõttes väljas oldud aja jooksul küllaldaselt liikuda.

MEIE ÕPPIMISE PROTSESSIST SAAD OSA SIIN:

Armas Ingliterapeut Marya oli meile andnud idee, et võiksime rütmi jaoks välja mõelda ka näiteks uued sõnad. Kuna armas Dianka alias Kadri Uiboupin, kes argipäevil töötab Viljandis ja elab minuga ühes elumajas, viiruse leviku perioodil Tartus koos enda perega seda tegigi, siis mõned päevad hiljem, kui taas Viljandisse saabus, sai Oskar Robin ka armsa Dianka noorema tütre Madliga selle järgigi keksimist proovida. Pidime vaid keksukasti jooned üle värvima ning Madli õpetas selgeks ka paar uut mustrit, mille nad olid sportliku perena ise välja mõelnud. Meie õuetöö kujunes igati lustlikuks, filmisime lisaks veel paar videoklippi. Need olid mõneti sketšide moodi ning pakkusid lastele rõõmu.
MADLI JA OSKAR ROBINI ÜHINE KEKSUVIDEO AVANEB SIIN:  

Meie pere võttis keksumängu ette ühel maikuu laupäeval, kui kõik kodus olid. Esmalt tegime seda koos lastega, siis kutsusime ka pereisa hüppama, kes aitas üles võtta esimese video. Kõige vahvam oli see, et lapsed tulid välja oma leiutatud uute mustritega, mida ka videos esitleme. Kui esimesel päeval oli palju apsakaid ja koperdusi, siis teadsin, et teiseks päevaks suudame ka juba keerukama mustriga vigadeta toime tulla, sest elutarkus ütleb, et kui peale ülesande kallal pusimist vahepeal üks öö ära magada, siis muutuvad võimatuna näivad ülesanded üsna lihtsalt ületatavaks. Kuna videos esitatud Aafrika keksu meloodia oli kaasahaarav, siis soovisin sellele luua samalaadsed eestikeelsed sõnad. Õnneks ei küsinud keegi skeptiliselt, kas mul ka muusikalist haridust on ning juba samal õhtul sai see lauluke ka oma "perebändiga" põlve otsas linti lauldud. See oli vähemalt sama vahva kui keksu hüppamine, sest oma perega me varem koos selliselt polnud musitseerinud. Sellest keksust sai impulsi ka järgnevatel nädalatel distantsõppe lõppemise järel keksu hüppamine meie klassigrupis, kus õpetajana töötan. Muusikaõpetaja seadis algsele viisile veel suupärasemad sõnad ning õpetas mulle ja klassi lastele flöödil ka viisijupi mängimise selgeks. Nii et nüüd on sellest palju edasiarendusi, elevust ja eakohaselt arendavat tegevust sündinud, mida saavad lapsed omakorda enda sõpradele õpetada. 

SIIN ME LOOMETÖÖ NÜÜD ON:

Kui Aafrika keksu enda perega läbitegemise ja videosalvestamise ülesande kooli õppeülesandena saime, oli minul võimalik seda organiseerida koos enda laste ja lastelastega. Viimased on küll juba 16- aastased neiud, väiksemaid meil ei olegi. Esialgu oli kõigil veidi raske aru saada sellise hüppamise mõttekusest. Olin lastel palunud mõelda välja ka koha, kus seda teha võiks. Armas poeg pakkus, et Tallinna Huvikeskuse „Kullo“ taga on korvpalliplats, kus tema oli lapsepõlves käinud mängimas. Meile kõigile see asukoha mõttes sobis ja nii jäi. Hommikune ennustus vihma- ja lörtsisajule õnneks muutus ja selge taevas ning paitav õhtupäike soosisid meie tegevust. Mina jõudsin varem kohale ja tegin tiiru. Veendusin, et see palliplats oli suureks kasvanud puude all liiga pime toimetamiseks, ent oli hea teada saada oma armsa poja lapsepõlve mängumaast. Oli parasjagu aega mõnus tiir teha Löwenruh` pargis, kui teised hakkasid ka juba saabuma. Kuna head kohta siiski ei leidnudki, joonistasin keksukasti samasse parkla nurka endi autode kõrvale. Kui kõik kohal olid, siis kujunesid kohe muusikaseadja ja filmija, aga kaasahüppajaid esialgu mul kahjuks ei olnud. Pisukese vaatamise järel hakati tasapisi siiski liituma ja lõpuks kujunes ettevõtmine üsna lustakaks. Koos sünkroonis hüppamine on lihvimist vajav meeskonnatöö ja mul on hea meel, et see läbi mõnede katsetuste lõpuks kenasti õnnestus. Selleks, et neljakesi ja üksteisest ka mööduma mahtuda, oli vaja keksukasti suurendada. Armas poeg korraldas selle ilusasti silma järgi mõõtes ära, kuigi mina olin ikka pika pulga kaasa võtnud ja esialgse kasti joonistamisel seda ka kasutanud. See tõi meelde tema lapsepõlves väljendunud kunstiande ja suurena soovi arhitektiks õppida, mis küll siiski ei realiseerunud tookord. Tema just algatas keksukasti sisse ka kriidiga lille joonistamise, millele armas tütretütar sekundeeris. Sain tunde ja mulle tundub, et teisedki, kuidas see keksimine on vahva tegevus ka suurematele. Et kuidas tegelikult saab kasti pikemaks joonistades veel suurema inimhulga kaasata. Pikkus ei pea sugugi nelja ruuduga piirduma. Samas tõesti on tore ka erinevaid hüppamise mustreid välja mõtelda ja proovida, nii nagu meiegi tegime. Armsa Dianka pere loomingu, laulu eestikeelsete sõnade ja ettelaulmise järgi hüppasime samuti. Saime tuntavalt hea meeleolu ja energia sellest kooslustimisest ja juttugi jätkus kauemaks. 

MEIE TEGUTSEMIST SAAD VAADATA SIIT:

Et tegu on MA GISK tervisedenduse kampaaniaga ning et loodusel on sel aastal inimese tervise jaoks eriline koht, tekkis minul mõte ka looduse pildid sisse tuua, sest jalutuskäik on samuti terviseks ja aitab suhtlemist edendada. Meie kooli üks olulisi strateegilisi reegleid on "Puhkus taastab jõu" (“Otium reficit vires”). See, millist sõnumit saab lugeda ka Tartus Inglisillale kirjutatuna, on siin koolis juba selle loomise algusest tähtsal kohal olnud. Eks see viiruski, mis inimesed koju kinnistas, tuli meelde tuletama, et elus on oluline OLEMINE ja TEGEMINE tasakaalus hoida ja pereelu mitte kõrvaliseks jätta.

Minu jaoks oli see väga tore kokkusattumus, et just sellesse parki läksime. Olin viimati sinna sattunud siis, kui 80-ndatel aastatel selle lähedal elasime ja see veel korrastamata seisus täiesti teistsugune välja nägi. Renoveerimise järgselt olen mitmeid kordi plaaninud minekut, aga tegemata see jäi. Nüüd tänu armsa poja ettepanekule see õnnestus ja olen peale seda õhtutki veel käinud mitmel korral pildistamas ja suhestumas. 

Minule meeldib ja kutsun Sindki tutvuma: 

Maters alias Maret Raudsepp: 

Kui armas Dianka meile Aafrika keksu video gruppi postitas ja ma seda vaatasin, tekkis minus kohe see tunne, et tahaksin ka ise seda kaasa keksida. Peale selle käis keksimine lihtsa ja meeldejääva muusika taktis. Tundus, et siin pole midagi rasket, muudkui aga keksima. Mõtlesin erinevate variantide peale, kuidas seda videot teoks teha ning järjest enam hakkas kuju võtma idee sõita Randu, kus elab ka armsa poja pere ja kus saame koostööd teha ühise kobaraliikme Magdalenaga. Nii võtsingi ette sõidu Randu. Eelnevalt olin saatnud keksuvideod ka Rannus elavale heale sõbrannale, keda kutsusin samuti oma tütrega sel päeval parki. Otsisime kohta, kuhu kriidiga keksukast maha joonistada ning see oli nagu iseenesest juba valmis tehtud mänguplatsil oleva maha värvitud Ümbermaailmareisi mängu näol, tuli tõmmata vaid paar joont kriidiga juurde ja valmis ta oligi. Seejärel saime hakata video järgi keksu proovima, mis esmalt ei tulnudki nii lihtsalt välja, tahtis ikka väheke harjutamist ning pidime mitmel korral uuesti alustama. Armas Magdalena tõi muusika ka juurde ja nii me selle keksu selgeks saime, mis kenasti ka videosse salvestus. 

Magdalena Kalev: 

Tegime ühise video koos Rannu Rakukese ja kobaraliikme Matersiga. Olime oma pere ja kogukonna lastega mitmel laupäeval juba koos harjutanud. Kõige tähtsam oli see, et keksimine tekitas palju positiivseid tundeid ja rõõmu, mis on ka vaimse tervise säilitamise jaoks oluline hoida. Ingliterapeut Marya on ikka õpetanud meile oma eludes näiteks ka keerukamaid perioode läbides mõtet kõrgemal hoidma, sest MÕTE LOEB. Suur tänu kõigile osavõtjatele! Oli kena ja tegus päev koos sõpradega. 

MEIE ÜHINE KEKSIMISE VIDEO AVANEB SIIN:

Täname väga Tartu Ülikooli liikumislaborit, kust idee alguse sai, aga ka meie kooli juhti armsat Ingliterapeut Maryat MA GISK õppurite tervisedenduse kampaania ettevõtmise algatamise eest ja kõiki pereliikmeid ja sõpru, kellega koos saime värskes õhus tervistavalt liikuda!

Armastusega, MA GISK õppegrupi nimel, 1. kobara liige, AL õppur, noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator Juno alias Merlyn Mandre