MA GISK HINGEDEKUU KAMPAANIA. ABIKÄED

 

Armas Lugeja!

Kastanihooaeg andis võimalused MA GISK õppes teha erinevaid katsetusi, mida käepärastest loodusandidest huvitavat ja tervistavat annab luua. Kastanid said varutud Tartus armsa tütre ning tema sõbrannaga oktoobrikuus. Loomuliku sisetunde ajel korjasid ka mõlemad tüdrukud endalegi taskusse mõne lemmikuma kastanimuna. On hea tõdeda, et järelikult on veel side loodusega sedavõrd säilinud, et intuitiivselt kastanimunasid vääriliseks taskuvaraks pidada.

Kui kastanid koju viidud, tuli need panna kuivama. See on väga oluline, sest kotis seistes võivad nad hallitama minna, mis võib mõjuda tervisele soovitust vastupidiselt.

Kastanite katsetamine uute meetoditega algas minul mõne päeva pärast õhtuse jalavanniga. Kuna kastanid olid veel üsna värsked ja seega jahedavõitu, siis oli selle tulemus kokkuvõttes ergutav- nii jalgade vereringele kui ka kogu kehale ning vaimule. Teine lihtsam ettevõtmine oli lukuga padjapüüri kastanitega täitmine, mille töölauatoolile istumisaluseks seadsin. Esialgu oli seegi jaheda võitu, kuid praeguseks on kastanimunad kuivanud ning läbi riide enam ei jahuta.

Pikemat hoovõttu vajas kastanitooli idee teostamine. Kui endal töömehekäsi koos vajalike tööriistadega võtta polnud, siis ei teadnud kohe, kust otsast pihta hakata. Lõpuks aga meenus, et meil töölgi on palju sellist kasutuna seisvat mööblit, mis erinevail põhjustel ammu seisma jäänud. Küsisin siis abivalmilt töömehelt, et kas ta leiab sellise vanema tooli, millest midagi ümber ehitada. Pikemalt mõlgutamata otsis ta kuuri pööningult välja ühe potisinise tooli. Oli ootamatu, et midagi sellist võib seal üldse leiduda. Selgitasin töömehele ideed, milleks seda vajasin. Algul oli tal seda raske mõista, aga kui tõin miniSPA võrdluse, siis hakkas pilt selginema. 

Küsisin ka nõu, et kuidas annaks sellise vanniga istumise meisterdada, mille sisse kastaneid panna. Nii see vanker veerema läks ja enne kui arugi saime, oli juba tooli kate lahti võetud ning me mõlemad tooli disainimisega hoogsalt töös. Mina pesin tooli puhtaks ning lihvisin liivapaberiga siit-sealt, et vigu parandada ning toolile ühtlast kulunud retromuljet anda. Abimees aga teostas tehnilise lahenduse- otsis sobivad materjalid, saagis, lihvis, mõõtis ja puuris.

See oli paar tundi meeleolukat loomingulist koostööd ja valmis selline isemoodi tool, mis on istumiseks eriti ergonoomilise kujuga ning tema peal on sirge rühiga väga mugav istuda. Tulemus üllatas meid endidki. 

Kui tool valmis, oli vaja leida sellele sobiv koht, kus võiks erilist istumisaset pakkuda. See ei saanud olla selline müramise koht, kus lastel tuleks ülemeelikusest soov kastanimune loopima hakata. Leidsingi majast ühe sellise kasutuna seisva sopikese ja kaalusin selle kasutuselevõttu. Nii sai vahepeal unustatud ruum juurde omapärase puudutuse ja loodud üks rahumõtte nurgake, kus palju inimesi ei liigu ning kus on võimalik päeva keskel muidu saginat täis majas väike peatus teha. 

Seda näitab aeg, kas tool on õige koha leidnud ning seal ka kasutust leiab, kuid võimalus kastanitel istumist katsetada ning ühtlasi aknast kaunist vaadet nautida, on ootel. 

Tänan kastanitööde ülesannete eest armsat Ingliterapeut Maryat ning loomingulise koostöö eest abivalmit töömeest!

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, AL õppur, loodusravi ja õuetegevuste koordinaator Dianka alias Kadri Uiboupin