LII KRISTERSON
Armas lugeja!
Armsa Ingliterapeut Marya poolt tuli koolitöö osana teha mõtisklus teemal "Kus on kodu, mis on kodu" ja lähtuda algmõistest, et kodu on seal, kus on ema, olgu see lihane ema või keegi, kes on emalikkuse võrdkuju.
Nüüd mõtiskledes sellel teemal, siis esialgne mõte viis mind kõigepealt tagasi lapsepõlve, kus elurada kulges nii, et kasvasin üles asenduskodus ning emalikkuse võrdkujuks oli minu rühma armas kasvataja, kes on nüüd küll siit ilmast lahkunud. Armas kasvataja oli suureks eeskujuks oma lahke oleku, igakülgse mõistmise ja armastusega, mida ta ka andis kuhjaga eluteele kaasa. Mäletan, et jõulude ajal käisime ikka koos armsa kasvataja ja teiste lastega metsas ning tõime sealt igal aastal jõulukuuse, mis mahtus tuppa kenasti ära. Samuti oli ka selline suur ühine jõulupidu, kus lastele jagati kommipakke. Armsa kasvataja juhendamisel on jäänud meelde värvilisest paberist kettide valmistamine, mida sai kuusepuule ehteks sättida ja selliste lihtsate vahenditega luua kodutunnet jõulude ajal. Lapsepõlve talved olid alati lumerohked ja erinevaid õuetegevusi täis, nagu kelgutamine, suusatamine ja uisutamine. Meie asenduskodu asus looduskaunis kohas mäenõlva peal ja selle nõlva all asus kena järv, kus talviti jää peal uisutasime ja mängisime poistega hokit. Mulle meeldis mäenõlvalt suuskadega alla kihutada ja siis kurvi tõmmata ning koos teiste lastega ehitasime mäele väikseid hüppekaid, kus sai suuskadega hüpata ning vaadata, kes hüppas kõige kaugemale. Mäletan, et kui talviti õuest tuppa tulime, olid müts ja kindad täis külmunud lumetükke ning ise olime üleni lumised, aga külm ei olnud ja pigem pakatasime tervisest ja rõõmust. Tänan armsat kasvatajat südamest tehtud töö eest, et ta oskas suunata ja juhatada erinevate vabaaja tegevuste juurde, mis läbi elu on kandnud ja rõõmu valmistanud!
Nüüd siin MA GISK koolis õppides ja armsa Ingliterapeut Marya käe all oma iseloomuga ravitööd tehes olen aru saanud, et lapsepõlve toredad ühistegevused suures lastepere ringis aitasid ka sisemiselt kasvada ja vastu seista hilisematele elu keerdkäikudele. Nagu ütleb ka meie kooli elureegel: "Iseloomudest sõltub maailma ja rahu püsimajäämine." Armsa kasvataja eeskujul olen lapsepõlves saadud kogemusi edasi kandnud oma kodu- ja tööelus. Oma erialasel tööl, kus tegelen erivajadustega inimestega, olen ka klientidele loonud võimalikult sooja kodust õhkkonda, et nad ennast teenuseruumides hästi tunneks.
Tänavu aasta oli mulle väga eriline, sest suve alguses asusin õppima Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskoolis ( MA GISK). Selle teadvushariduse kooli juht on treener-terapeut armas Ingliterapeut Marya, kes on siin koolis olnud mulle vaimseks eeskujuks oma Emaliku hoole ja tingimusteta armastusega, et kasvatada kodanikuvastutust ja hinge jumalikku hooldajaloomust, mille tulemus väljendub praktilise elu kogemuses. Olen õppinud siin koolis väärtustama ja hoidma häid suhteid nii lähedaste kui ka töökaaslaste ja klientidega.
Igapäevases kooli õppimislaines jõudsid tänavu aasta jõulud nii kiiresti kätte, et oma kodu ei märganud kaunistada. Kuna minu armas poeg oma perega elab praegu Islandil ja lapselapsed seega kaugel, siis väga ei mõelnud ka jõulukaunistamisele oma kodus. Aga tänan koolijuhti armsat Ingliterapeut Maryat, kes suunas ka kodu kaunistama ning oma ümbruse ilusana hoidma, et vastavate pühadeaegsete kaunistustega saaks ka kodu sätitud. Jõudsin käia looduses ja tuua kuuseoksi minu kodu lähedal asuvast kuusehekist, mis on täis suureks kasvanud kuusepuid ning enne ikka luba küsides kuusepuu käest. Seades endale eeskujuks MA GISK 19.12.21 kooliüritusel ühisloomingus valminud kompositsiooni, sättisin ka kuuseoksad vaasi ja sinna kõrvale tõin veel inglipiltidega kuuseehted ja inglikuju ning valged luigesuled, mille suvel järve ääres jalutades leidsin. Kuna õpin Inglikoolis, siis minu jaoks on olulised leitud suled, millel on tihti ka märgiline tähendus. Samuti on mind kõnetanud inglikujud, mida olen ise ostnud või on kingitud varasemalt. Püüdsin valmistada ka diivanilauale jõulupärga, aga kukkus veel kohmakalt välja, aga kogemus on olemas järgmiseks korraks. Sain kooli poolt mõtteid ka valgusketi osas ja selle lahendasin kodus niimoodi, et panin LED lampidest elektrivalgusti aknalauale, mis sümboliseeris valgusketti ja sinna vahele panin ka kuuseehteid.
Oma praeguses kodus olen elanud üle kahekümne aasta. Korter on väike kahetoaline, aga minu jaoks maailma parim koht, kus ennast tööst ja muudest tegemistest välja puhata. Kodus on palju väikseid esemeid, aga kõige suuremaks väärtuseks on pildid lastelastest ja tänavu aasta jõuludeks saadud lapselaste kingitused, mille nad ise välja valisid - südamekujuline külmkapimagnet ja värviline pilt polaarrebasest, mis jõudsid Islandilt minuni jõulu teisel pühal. Pildid lastelastest on tõesti soe tunne südamele ja hingele. Viimased aastad olen jõulupühad veetnud koos armsate pojanaise vanemate perega, aga sel jõulupühal olin üksi kodus, kuna armsa pojanaise vanemad olid Islandil lastelaste juures, kuid saime kõik koos vestelda tänu facebooki sõnumikastile, kus tegime videokõne ja nägin armsaid lapselapsi ning sain nendega jõuluõhtul aega veeta läbi videokõne.
Vana-aasta õhtuks kutsus mind külla minu armsa pojanaise ema. Käisime koos saunas ja õhtul istusime ühises lauas koos tema armsa abikaasaga. Meie seltsis viibisid ka pere lemmikloomad, heasüdamlik hiiglasemõõtu saksa dogi ning kaks Maine Coon tõugu kassi, kelle silitamine ja paitamine oli teraapilist laadi tegevus. Uue aasta saabudes lõime klaase kokku alkoholivaba Rabarberi-Kuuse vahujoogiga. Kuid rakette ja muid pauke ei teinud, kuna peres on loomad, kes on väga tundlikud sellise müra suhtes ja on niigi stressis, kui ümbruskonnas uusaasta rakette lastakse. Pereema ütles veel: "Mõtle, mida metsas loomad teevad ja linnud taevas?"
Siinse mõtisklusega seoses toon lõpetuseks "Nukitsamehe" filmi laulu "Kodulaul" (J. Viiding, O. Ehala) salmi:
"Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Kodus mõni väike asi korraga on suur
kodu oleme me ise, väikene ja suur."
Tänan armsat pojanaise peret, kes on mind alati lahkelt vastu võtnud ja hea ning paremaga kostitanud!
Tänan armsat Ingliterapeut Maryat antud ülesande eest!
Soovin armastust ja valgust teie igasse päeva!
Armastusega, MA GISK 3. kobara liige, AB õppur Lii Kristerson
KRISTA KOMMER
Armas lugeja!
Nende Juhan Viidingu ja Olav Ehala poolt "Kodulauluks" loodud sõnadega saab sisse juhatada sissekannet „Kuidas MA GISK pühadeks valmistus”.
Pean ütlema, et ma pole kunagi väga suur pühade tähistaja, sest minu sünnipäev on alati jäänud sellesse pühade järgsesse perioodi ehk siis 27. detsembrile.
Ometi meenuvad detsembrikuule ja Jõuludele mõeldes minule just meie, armsa onu või armsa vanaema poole kogunemised. Detsembris oli ju ka armsa onu ja vanaema sünnipäev ning sinna siis tulid kokku kogu meie pere, armsa onu pere, tema ämm-äi ja meie vanaema. Need polnud lihtsalt sünnipäevade ja Jõulude tähistamised, vaid seal lauldi ja tantsiti. Laulmise jaoks oli armsal isal alati kaasas kitarr ja tema poolt käsitsi ümber kirjutatud sõnadega lauluraamat. Seega said neil kogunemistel kaasa laulda kõik. Kunagi polnud ühte kindlat lauljat. Hiljem minu armsa venna ja onupoja kasvades olid pillimängijatena armsale isale toeks juba ka nemad. Tantsumuusika eest vastutas alati armas onu, sest tema töötas aastaid Ring FM-s helitehnikuna ja tal oli ligipääs igasugusele muusikale. Seega meie perekonnas armastati muusikat ning see tõi meid ka aastaid üksteisega ikka ja jälle kokku.
Järgmisena meenuvad mulle Jõulude-eelsed verivorsti ja pühadetoitude tegemised armsa vanaema juures, kuhu meid, lapsi, ka kaasati. Seega pole minu jaoks kunagi olnud mingit küsimust, et ma ei teadnud, kust kohast maal meie vanaema kodus kogu see toit lauale tuli, sest meie armas vanaema pidas loomi ja tal oli ka suur aiamaa. Seepärast oli kogu pühadelauale minev tooraine kas oma kasvatatud või sahvrisse talvevarudeks tehtud.
Just armas vanaema oli minu jaoks see armas inimene terves meie suures perekonnas, kes kandis seda MA GISK õppetöö käigus tuttavaks saanud emaliku hoolekande tegelikku tähendust. Ta armastas meid, lapsi, kõiki ühtemoodi, kuid ta oli meie tegude suhtes alati karm ja õiglane. Ka rääkis ta asjadest nii, nagu see oli, kuid kõigis neis vestlustes oli tunda alati tema head elu tundmist, elukogemusest tulevat suurt ettenägelikkust ja ka suurt tarkust.
Nii on see õppetöö ka meie MA GISK õppurite jaoks toimunud, sest ilma armsa koolijuhi-treeneri Ingliterapeut Marya tingimusteta armastuse, karmuse, tõe rääkimise ja tõelise hoolimiseta poleks suudetud luua niisugust mastaapset maavälist teadvushariduse projekti ja galaktilisel suhtlemiskultuuril põhinevat näidiskooli. Seega on need väärtused praeguses maailmas kõigi jaoks ühtpidi olulised ning inimhinge hooldajaloomuse avamise jaoks ääretult vajalikud.
Sedasi olen MA GISK-is õppinud nägema, mis väärtuseid ja traditsioone meie vanaema meie suures perekonnas meile, lastele kaasa andis ning kuidas just tema suutis luua meie suures perekonnas seda tugevat, kokkuhoidvat ja armastusel põhinevat sidet.
Tõsi on see, et kõike seda eeskuju väärilist enda lapsepõlvest oskan ma alles nüüd vanemana ära tunda sooviga ka enda ellu rakendada.
Seega on Jõulud minu jaoks alati kandnud tugevat perekeskset väärtust. Kahjuks pärast armsa vanaema surma muutusid meie ühised kooskäimised aina harvemaks ning see tore pühadetraditsioon hääbus sootuks. Nii muutusid minu jaoks igasuguste pühade tähistamised tavalisteks nagu teisedki päevad aastas ning minu jaoks igasugune jõulurõõm ning tõeline kodutunne kadus üldse aastateks.
Sellel aastal on aga toimunud mitmed erakordsed sündmused, mis on muutnud minu suhet kodu ja pühade tähistamise osas. Nüüd MA GISK uusõppurina olen ma hakanud paremini mõistma, kui palju kokkuhoidev ja alati kõigis tegemistes kaasatud on olnud meie pere, armsa onu pere tema ämma-äiaga ja armsa vanaemaga. See on minu jaoks suur väärtus.
Minu selleaastased Jõulupühade ettevalmistused olid minule omaselt pigem tagasihoidlikud. On olnud suur õnn leida jõulupärja loomise jaoks pisut kuuseoksi ja mustikate oksaraagusid ning seda kõike meie praeguse elukoha lähedal asuvast metsast. Selleks ei olnud mul tarvis muud, kui paluda igalt puuoksalt luba ning valida ainult need kuuseoksad, mille lumi oli vajutanud ligi maad. Ühe metsniku ja kirjaniku Peter Wohllebeni raamatus „Puude salapärane elu” on just niisugusest ja paljudest muudest puude eluga seotud faktidest juttu. Loetu on pannud mind metsa teema osas palju avaramalt vaatama ning andnud mõista, et enese teadmatusest ja kogenematusest võib inimene põhjustada loodusele suuremat kahju, kui teeks seda inimene, kes tunneb ja oskab loodusega ümber käia.
Kui Jõulude ootuse ajal olid meie pärjal veel okkad küljes, siis mingil hetkel tulid need lõpuks küljest ja siis oli mul võimalus meie pärg kuldse spreivärviga katta. Huvitaval kombel just meie kassile Teodorile meeldis seda pärga närida.
"...Kodu, see ei ole koda,
millel aken, uks.
:,: Ilma kodutundeta
me jääme kodutuks. :,: ..."
Nende Juhan Viidingu ja Olav Ehala poolt "Kodulauluks" loodud sõnadega saab sisse juhatada sissekannet „Kuidas MA GISK pühadeks valmistus”.
Pean ütlema, et ma pole kunagi väga suur pühade tähistaja, sest minu sünnipäev on alati jäänud sellesse pühade järgsesse perioodi ehk siis 27. detsembrile.
Ometi meenuvad detsembrikuule ja Jõuludele mõeldes minule just meie, armsa onu või armsa vanaema poole kogunemised. Detsembris oli ju ka armsa onu ja vanaema sünnipäev ning sinna siis tulid kokku kogu meie pere, armsa onu pere, tema ämm-äi ja meie vanaema. Need polnud lihtsalt sünnipäevade ja Jõulude tähistamised, vaid seal lauldi ja tantsiti. Laulmise jaoks oli armsal isal alati kaasas kitarr ja tema poolt käsitsi ümber kirjutatud sõnadega lauluraamat. Seega said neil kogunemistel kaasa laulda kõik. Kunagi polnud ühte kindlat lauljat. Hiljem minu armsa venna ja onupoja kasvades olid pillimängijatena armsale isale toeks juba ka nemad. Tantsumuusika eest vastutas alati armas onu, sest tema töötas aastaid Ring FM-s helitehnikuna ja tal oli ligipääs igasugusele muusikale. Seega meie perekonnas armastati muusikat ning see tõi meid ka aastaid üksteisega ikka ja jälle kokku.
Järgmisena meenuvad mulle Jõulude-eelsed verivorsti ja pühadetoitude tegemised armsa vanaema juures, kuhu meid, lapsi, ka kaasati. Seega pole minu jaoks kunagi olnud mingit küsimust, et ma ei teadnud, kust kohast maal meie vanaema kodus kogu see toit lauale tuli, sest meie armas vanaema pidas loomi ja tal oli ka suur aiamaa. Seepärast oli kogu pühadelauale minev tooraine kas oma kasvatatud või sahvrisse talvevarudeks tehtud.
Just armas vanaema oli minu jaoks see armas inimene terves meie suures perekonnas, kes kandis seda MA GISK õppetöö käigus tuttavaks saanud emaliku hoolekande tegelikku tähendust. Ta armastas meid, lapsi, kõiki ühtemoodi, kuid ta oli meie tegude suhtes alati karm ja õiglane. Ka rääkis ta asjadest nii, nagu see oli, kuid kõigis neis vestlustes oli tunda alati tema head elu tundmist, elukogemusest tulevat suurt ettenägelikkust ja ka suurt tarkust.
Nii on see õppetöö ka meie MA GISK õppurite jaoks toimunud, sest ilma armsa koolijuhi-treeneri Ingliterapeut Marya tingimusteta armastuse, karmuse, tõe rääkimise ja tõelise hoolimiseta poleks suudetud luua niisugust mastaapset maavälist teadvushariduse projekti ja galaktilisel suhtlemiskultuuril põhinevat näidiskooli. Seega on need väärtused praeguses maailmas kõigi jaoks ühtpidi olulised ning inimhinge hooldajaloomuse avamise jaoks ääretult vajalikud.
Sedasi olen MA GISK-is õppinud nägema, mis väärtuseid ja traditsioone meie vanaema meie suures perekonnas meile, lastele kaasa andis ning kuidas just tema suutis luua meie suures perekonnas seda tugevat, kokkuhoidvat ja armastusel põhinevat sidet.
Tõsi on see, et kõike seda eeskuju väärilist enda lapsepõlvest oskan ma alles nüüd vanemana ära tunda sooviga ka enda ellu rakendada.
Seega on Jõulud minu jaoks alati kandnud tugevat perekeskset väärtust. Kahjuks pärast armsa vanaema surma muutusid meie ühised kooskäimised aina harvemaks ning see tore pühadetraditsioon hääbus sootuks. Nii muutusid minu jaoks igasuguste pühade tähistamised tavalisteks nagu teisedki päevad aastas ning minu jaoks igasugune jõulurõõm ning tõeline kodutunne kadus üldse aastateks.
Sellel aastal on aga toimunud mitmed erakordsed sündmused, mis on muutnud minu suhet kodu ja pühade tähistamise osas. Nüüd MA GISK uusõppurina olen ma hakanud paremini mõistma, kui palju kokkuhoidev ja alati kõigis tegemistes kaasatud on olnud meie pere, armsa onu pere tema ämma-äiaga ja armsa vanaemaga. See on minu jaoks suur väärtus.
Minu selleaastased Jõulupühade ettevalmistused olid minule omaselt pigem tagasihoidlikud. On olnud suur õnn leida jõulupärja loomise jaoks pisut kuuseoksi ja mustikate oksaraagusid ning seda kõike meie praeguse elukoha lähedal asuvast metsast. Selleks ei olnud mul tarvis muud, kui paluda igalt puuoksalt luba ning valida ainult need kuuseoksad, mille lumi oli vajutanud ligi maad. Ühe metsniku ja kirjaniku Peter Wohllebeni raamatus „Puude salapärane elu” on just niisugusest ja paljudest muudest puude eluga seotud faktidest juttu. Loetu on pannud mind metsa teema osas palju avaramalt vaatama ning andnud mõista, et enese teadmatusest ja kogenematusest võib inimene põhjustada loodusele suuremat kahju, kui teeks seda inimene, kes tunneb ja oskab loodusega ümber käia.
Kui Jõulude ootuse ajal olid meie pärjal veel okkad küljes, siis mingil hetkel tulid need lõpuks küljest ja siis oli mul võimalus meie pärg kuldse spreivärviga katta. Huvitaval kombel just meie kassile Teodorile meeldis seda pärga närida.
Niisugune nägi välja advendiküünaldega meie pere jõulupärg.
Niisugune nägi välja advendiküünaldega meie pere jõulupärg.
Sellel aastal otsustas armas Lene, et jõulususs peab rippuma just elutoa akna juures, et päkapikkudel oleks lihtsam meie pere kassist Teodorist ohutult mööda pääseda.
Samuti seadis armas Lene oma tuppa aknale LED-tulede keti, mis iseäranis õhtupimeduses kaunis paistis.
Seega ehkki meie kodu polnud küll väga suures ehtes, siis oli minu südames palju rohkem jõulurõõmu ja ma tundsin aina suurenevat tänutunnet elu ja inimeste vastu. On tekkinud tunne, et seda elu tuleb ka teiste inimestega jagada ja mitte hoida enda andeid vaid iseendale.
Sissekande juurde lisan ka selle toreda kodulaulu sõnade lingi:
https://www.laulud.ee/laul/kodulaul_filmist_nukitsamees-383.aspx Aitäh info jagajale!
Pärast pühade kajastamist anti meile ülesandeks kirjutada ka seda, kuidas meil MA GISK kooliperes on kombeks aastavahetust tähistada.
Kuna selle nädala esmaspäeval, 27.detsembril oli minu sünnipäev, siis alles vana-aasta õhtul oli mul pärast kiiret töönädalat võimalus võtta maha aeg ning kõike seda koos armsa tütre Lene, ema ja kasuisaga tähistada. Nad elavad meil Võru linnas. Seega sain ma esmakordselt enda sünnipäeva tähistada nii. Samuti avastasin ma, et minu sünnipäev on hea võimalus, kuidas pikendada jõulude perioodi ühe päeva võrra. Seega ootasin ma terve nädala juba seda aastavahetust.
Vana-aasta õhtul sõitsin lõpuks peale tööd liinibussiga linna. Pärast pikka sõitu jõudsin mina ka kohale. Minu kohalejõudmise ajal askeldasid armas kasuisa ja Lene köögis ja maitsestasid küülikuliha. Armsat ema polnud siis veel kodus, sest ta oli veel ise tööl. Alles tema saabumisega sain ma lauale mineva toidu taldrikutele panemiseks valmis lõigata ning meie suured lihaküpsetajad said lõpuks maitsta seda ahjust võetud küülikuliha. See küpsetamine õnnestus neil oivaliselt. Kui toit oli lauale viidud, siis seadsime ka meie ennast korda ning istusime pühadelauda.
Esmalt lõime klaase kokku minu sünnipäeva puhul ja alles seejärel asusime kõik sööma ja kuulama taustaks kostvat muusikat.
Kell 23:00 lõime klaase kokku Venemaal alanud uue 2022. aasta puhul ja tund hiljem, kell 00:00 lõime me klaasid kokku meie oma saabunud uusaasta puhul. Nii on see meil olnud aastaid traditsiooniks.
Fotol on jäädvustatud armsa ema ja kasuisa kass Roosi, kes samuti nautis meiega koos aastavahetuse tähistamist.
Selline sai siis meie aastavahetuse pidulaud.
Mina seekord välja ei läinud, sest aasta aastasse tõmbab mind aina vähem selle suure kõrvulukustava kära sisse, mis hirmutab väikseid lapsi ja lemmikloomi kodudes ning lisaks juhtub iga aastavahetuse ajal palju kõiksuguseid õnnetusi, sest rakette on valesti paigaldatud. Pigem võiks need minu meelest siiski taevasse laskmata jätta. Oleks palju rahulikum ja kõigi jaoks ohutum. Seega jäin mina vaatama ja kaasa laulma telerist käivat ETV aastavahetuse muusikaprogrammi.
Järgmisel päeval tuli mul tingimata koju sõita, sest mind ootas seal meie armas kass Teodor ja kütmiskohustus. Nii sai selleks korraks läbi minu aastavahetus.
Niisuguse Facebooki pühadetervituse tegin ma sellel aastal.
Mida Sulle veel soovida? Hingehelisevat ja palju paremat seda aastat!
Armastusega, MA GISK 3. kobara liige, AB õppur Krista Kommer
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar