LII KRISTERSON
KRISTA KOMMER
Nende Juhan Viidingu ja Olav Ehala poolt "Kodulauluks" loodud sõnadega saab sisse juhatada sissekannet „Kuidas MA GISK pühadeks valmistus”.
Pean ütlema, et ma pole kunagi väga suur pühade tähistaja, sest minu sünnipäev on alati jäänud sellesse pühade järgsesse perioodi ehk siis 27. detsembrile.
Ometi meenuvad detsembrikuule ja Jõuludele mõeldes minule just meie, armsa onu või armsa vanaema poole kogunemised. Detsembris oli ju ka armsa onu ja vanaema sünnipäev ning sinna siis tulid kokku kogu meie pere, armsa onu pere, tema ämm-äi ja meie vanaema. Need polnud lihtsalt sünnipäevade ja Jõulude tähistamised, vaid seal lauldi ja tantsiti. Laulmise jaoks oli armsal isal alati kaasas kitarr ja tema poolt käsitsi ümber kirjutatud sõnadega lauluraamat. Seega said neil kogunemistel kaasa laulda kõik. Kunagi polnud ühte kindlat lauljat. Hiljem minu armsa venna ja onupoja kasvades olid pillimängijatena armsale isale toeks juba ka nemad. Tantsumuusika eest vastutas alati armas onu, sest tema töötas aastaid Ring FM-s helitehnikuna ja tal oli ligipääs igasugusele muusikale. Seega meie perekonnas armastati muusikat ning see tõi meid ka aastaid üksteisega ikka ja jälle kokku.
Järgmisena meenuvad mulle Jõulude-eelsed verivorsti ja pühadetoitude tegemised armsa vanaema juures, kuhu meid, lapsi, ka kaasati. Seega pole minu jaoks kunagi olnud mingit küsimust, et ma ei teadnud, kust kohast maal meie vanaema kodus kogu see toit lauale tuli, sest meie armas vanaema pidas loomi ja tal oli ka suur aiamaa. Seepärast oli kogu pühadelauale minev tooraine kas oma kasvatatud või sahvrisse talvevarudeks tehtud.
Just armas vanaema oli minu jaoks see armas inimene terves meie suures perekonnas, kes kandis seda MA GISK õppetöö käigus tuttavaks saanud emaliku hoolekande tegelikku tähendust. Ta armastas meid, lapsi, kõiki ühtemoodi, kuid ta oli meie tegude suhtes alati karm ja õiglane. Ka rääkis ta asjadest nii, nagu see oli, kuid kõigis neis vestlustes oli tunda alati tema head elu tundmist, elukogemusest tulevat suurt ettenägelikkust ja ka suurt tarkust.
Nii on see õppetöö ka meie MA GISK õppurite jaoks toimunud, sest ilma armsa koolijuhi-treeneri Ingliterapeut Marya tingimusteta armastuse, karmuse, tõe rääkimise ja tõelise hoolimiseta poleks suudetud luua niisugust mastaapset maavälist teadvushariduse projekti ja galaktilisel suhtlemiskultuuril põhinevat näidiskooli. Seega on need väärtused praeguses maailmas kõigi jaoks ühtpidi olulised ning inimhinge hooldajaloomuse avamise jaoks ääretult vajalikud.
Sedasi olen MA GISK-is õppinud nägema, mis väärtuseid ja traditsioone meie vanaema meie suures perekonnas meile, lastele kaasa andis ning kuidas just tema suutis luua meie suures perekonnas seda tugevat, kokkuhoidvat ja armastusel põhinevat sidet.
Tõsi on see, et kõike seda eeskuju väärilist enda lapsepõlvest oskan ma alles nüüd vanemana ära tunda sooviga ka enda ellu rakendada.
Seega on Jõulud minu jaoks alati kandnud tugevat perekeskset väärtust. Kahjuks pärast armsa vanaema surma muutusid meie ühised kooskäimised aina harvemaks ning see tore pühadetraditsioon hääbus sootuks. Nii muutusid minu jaoks igasuguste pühade tähistamised tavalisteks nagu teisedki päevad aastas ning minu jaoks igasugune jõulurõõm ning tõeline kodutunne kadus üldse aastateks.
Sellel aastal on aga toimunud mitmed erakordsed sündmused, mis on muutnud minu suhet kodu ja pühade tähistamise osas. Nüüd MA GISK uusõppurina olen ma hakanud paremini mõistma, kui palju kokkuhoidev ja alati kõigis tegemistes kaasatud on olnud meie pere, armsa onu pere tema ämma-äiaga ja armsa vanaemaga. See on minu jaoks suur väärtus.
Minu selleaastased Jõulupühade ettevalmistused olid minule omaselt pigem tagasihoidlikud. On olnud suur õnn leida jõulupärja loomise jaoks pisut kuuseoksi ja mustikate oksaraagusid ning seda kõike meie praeguse elukoha lähedal asuvast metsast. Selleks ei olnud mul tarvis muud, kui paluda igalt puuoksalt luba ning valida ainult need kuuseoksad, mille lumi oli vajutanud ligi maad. Ühe metsniku ja kirjaniku Peter Wohllebeni raamatus „Puude salapärane elu” on just niisugusest ja paljudest muudest puude eluga seotud faktidest juttu. Loetu on pannud mind metsa teema osas palju avaramalt vaatama ning andnud mõista, et enese teadmatusest ja kogenematusest võib inimene põhjustada loodusele suuremat kahju, kui teeks seda inimene, kes tunneb ja oskab loodusega ümber käia.
Kui Jõulude ootuse ajal olid meie pärjal veel okkad küljes, siis mingil hetkel tulid need lõpuks küljest ja siis oli mul võimalus meie pärg kuldse spreivärviga katta. Huvitaval kombel just meie kassile Teodorile meeldis seda pärga närida.
Seega ehkki meie kodu polnud küll väga suures ehtes, siis oli minu südames palju rohkem jõulurõõmu ja ma tundsin aina suurenevat tänutunnet elu ja inimeste vastu. On tekkinud tunne, et seda elu tuleb ka teiste inimestega jagada ja mitte hoida enda andeid vaid iseendale.
Sissekande juurde lisan ka selle toreda kodulaulu sõnade lingi:
https://www.laulud.ee/laul/kodulaul_filmist_nukitsamees-383.aspx Aitäh info jagajale!
Pärast pühade kajastamist anti meile ülesandeks kirjutada ka seda, kuidas meil MA GISK kooliperes on kombeks aastavahetust tähistada.
Kuna selle nädala esmaspäeval, 27.detsembril oli minu sünnipäev, siis alles vana-aasta õhtul oli mul pärast kiiret töönädalat võimalus võtta maha aeg ning kõike seda koos armsa tütre Lene, ema ja kasuisaga tähistada. Nad elavad meil Võru linnas. Seega sain ma esmakordselt enda sünnipäeva tähistada nii. Samuti avastasin ma, et minu sünnipäev on hea võimalus, kuidas pikendada jõulude perioodi ühe päeva võrra. Seega ootasin ma terve nädala juba seda aastavahetust.
Vana-aasta õhtul sõitsin lõpuks peale tööd liinibussiga linna. Pärast pikka sõitu jõudsin mina ka kohale. Minu kohalejõudmise ajal askeldasid armas kasuisa ja Lene köögis ja maitsestasid küülikuliha. Armsat ema polnud siis veel kodus, sest ta oli veel ise tööl. Alles tema saabumisega sain ma lauale mineva toidu taldrikutele panemiseks valmis lõigata ning meie suured lihaküpsetajad said lõpuks maitsta seda ahjust võetud küülikuliha. See küpsetamine õnnestus neil oivaliselt. Kui toit oli lauale viidud, siis seadsime ka meie ennast korda ning istusime pühadelauda.
Esmalt lõime klaase kokku minu sünnipäeva puhul ja alles seejärel asusime kõik sööma ja kuulama taustaks kostvat muusikat.
Kell 23:00 lõime klaase kokku Venemaal alanud uue 2022. aasta puhul ja tund hiljem, kell 00:00 lõime me klaasid kokku meie oma saabunud uusaasta puhul. Nii on see meil olnud aastaid traditsiooniks.
Fotol on jäädvustatud armsa ema ja kasuisa kass Roosi, kes samuti nautis meiega koos aastavahetuse tähistamist.
Mina seekord välja ei läinud, sest aasta aastasse tõmbab mind aina vähem selle suure kõrvulukustava kära sisse, mis hirmutab väikseid lapsi ja lemmikloomi kodudes ning lisaks juhtub iga aastavahetuse ajal palju kõiksuguseid õnnetusi, sest rakette on valesti paigaldatud. Pigem võiks need minu meelest siiski taevasse laskmata jätta. Oleks palju rahulikum ja kõigi jaoks ohutum. Seega jäin mina vaatama ja kaasa laulma telerist käivat ETV aastavahetuse muusikaprogrammi.
Järgmisel päeval tuli mul tingimata koju sõita, sest mind ootas seal meie armas kass Teodor ja kütmiskohustus. Nii sai selleks korraks läbi minu aastavahetus.
Niisuguse Facebooki pühadetervituse tegin ma sellel aastal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar