AKEN UUDE INGLIKOOLI KLASSITUPPA. Hypatia meenutused. Anno 2022, juuni-juuli

 

Armas lugeja! 

Vahetult peale jaanipühi, 25. juunil, kogunes MA GISK õppurkond Pangodisse, et tähistada koolilõpupidu. Üritus oli planeeritud 2-päevasena, meie loodusravilaagritele omaselt telkimisega. Ürituse kandvam osa oli 1. päeval, kui kulminatsioonina toimus ka uue lipu sisseõnnistamise ja heiskamise rituaal. See sündmus märkis UUT AEGA maavälist päritolu teadvuse tõstmise projekti arengus. Piduliku tseremoonia järel suundusime asisemate, aga siiski hingeravikoolile omaselt müsteeriumlike toimetuste juurde.

Meie pärimuskultuuris on väga olulisel kohal olnud saun. Maarahval oli 2 pühapaika: mets ja saun. Ammusel ajal olid jumalad ühed meie seast - vägevad hinged, loodusvaimud olid justkui emad ja isad, aga vägevad hinged olid ka hooned, sealhulgas saun. Kõike alates saunapuudest peeti pühadeks, juba sauna kohta valides algas pühadus. Saun puhastab nii ihu kui hinge. Saun on käinud pühade tähistamise juurde, seal on lapsed ilmale toodud, haigusi ravitud, esivanematega suheldud ja sümboolselt vanaga lõpparvet tehtud, et uus saaks asemele tulla. Saunas oli toimunud ka nii mõndagi maagilist.

Olgugi et päev oli kuum, ootas meidki sel õhtul ees omakorda kuum saun.

Esmalt toimus saunamütsi valmistamise töötuba meile külla saabunud õpetaja Virge juhendamisel.

Töötoa mõte oli tekkinud sellest, et armas Magdalena oli enda Metsamemme-teenuse jaoks tellinud tuttavalt viltijalt toreda mütsi ja nüüd soovisimegi ise ka seda protsessi tundma õppida ning endile mütse valmistada. Õpetaja nõustuski kohale tulema. Igaüks sai valida endale meelepärast tooni villatüki. See tuli kolmeks kihiks lahutada ja kihid ükshaaval šabloonile mähkida nii, et lõimed eri pidi. Peale said mustriks asetatud meriinovilla ribad, kas siis triipudeks või lilledeks, vastavalt soovile. Nüüd algas põnev osa - seebitamine. Lauale toodi seebivahune soe vesi ja suured seebid. Tülli sisse keeratud müts tuli tugevalt seebivahuseks teha ja seejärel seda jõuliselt hõõruda. Ühelt ja teiselt poolt. See tõi meelde seebivahu-laulu, mis minul oli kunagi olnud laste ja hiljem lastelastega koos lauldavate laulude repertuaaris. See sobis hästi, laulsime, ja nii mõnegi muu laulu veel lisaks.

Hõõrumisele järgnes mütsi rullimine kanga vahel, et villakiud võimalikult tihedalt üksteisega haakuks. Kui juba mütside päheproovimiseni jõudsime, oli elevust palju ja üllatustki. Igaühele oli müts saanud tema loomusele vastavalt isikupärane. Kõik olime ühel meelel, et armsa Ingliterapeut Marya müts sai eriliselt sobiv, olles justkui võlurimüts. Kui mütsid olid seebivahust ka pestud, pakkus meie juhendaja, et serva võiks auguliseks lõigata. Ta tegi armsa Rafaela mütsile paar näidislõiget. Armas Ingliterapeut Marya soovis endale ka ja sai. Justkui ime väel võttis meie armas juhendaja enda materjalidest pärlitega kardinariba ja tõmbas neist aukudest läbi. See oli sedavõrd armsale Ingliterapeut Maryale ja konteksti sobiv, et oli taaskord mõte, et kuidas selline kokkulangevus on võimalik. Inglikoolis on. 

Järgnes pildistamisevoor. Kõrvaltvaatajale tundunuks kindlasti, et oleks justkui sattunud haldjatemaale, kus üks olevus piilub puu tagant, teine meie uuelt purdelt, kolmas kuuse seest. See oli meie jaoks selline tore toimetamine kauneid ja ka tähenduslikke pildistamisekohti otsides. Kuid ka reaalselt on see paik kõrgsagedusliku energiaga, kuna alaliselt inglitega kokku kuuluv armas Ingliterapeut Marya seal elab ja tegutseb ning meie oma avatarväega ka osaleme õueala kaunimaks ja funktsionaalsemaks loomistes, mida oleme juba korduvalt teinud ka sellel kevadel. Lisan siia ühe selle pildistamisevooru pildivaliku.

Samaaegselt oligi saun kuumaks saanud ja suundusime oma uhiuute mütsidega lavale. Minu ülesanne oli olnud vihad valmistada, kuna olen seda oma andepõhistes õpingutes Alar Krautmani Terviseakadeemias eesti pärimusmeditsiini õppekava läbides õppinud. Lõikasin vihad eelmisel päeval enda maakodu lähedalt Kiidjärve küla servalt. Vihamaterjali võttes tehakse puuga kokkulepe, et mitu oksa võtan, tänatakse ja soovitakse talle omalt poolt jõudsat kasvamist. Tegin noortest puukestest mõne kaseviha, tammeviha, segaviha sisse sattus ka muud, aga paar vihta valmis ka rohttaimedest, sest seda olime just koolis läbi teinud. Seekord tulid kokku sõnajalg ja põdrakanep. Värskeid vihtu vette ei panda, saunaleilis annavad need imehea aroomi.

Viskasime leili ja vihtlesime kordamööda eri vihtu proovides, värske vihtadevalik oli nauding kõigile. Öeldi sedagi, et justkui raskus laskus õlgadelt. Lisan siia ka meile kõige tuntuma - kaseviha infot tsitaadina:

„Millal teha?: Üks nädal enne ja kaks nädalat pärast jaanipäeva. Nii et viimane aeg!
Kuidas säilitada?: Lasta vilus kuivada.
Milleks hea?: Väidetavalt noorendab nahka, vaigistab valu ja parandab haavu, sest on mikroobidevastase toimega. Lehed sisaldavad A- ja C-vitamiini, seepärast peaks kasevihaga vihtlemine tugevdama immuunsüsteemi. Kasevihal usutakse olevat imeline vägi raskest haigusest toibuvate inimeste turgutamisel.“

Tammeviht annab omakorda elujõudu ja energiat: http://www.mooska.eu/index.php/mooska/322-viht-hoiab-needusest 

Sauna ei mindud vanal ajal kunagi endas oleva vihaga, ei saadudki minna. Vihtlemise mõte oli ka selles, et sellest vihast sootuks lahti saada ja kaitsta end, aga ka puudutada end pühade okstega. Samas vihtlemine ei pea ilmtingimata toimumagi tavapärasel viisil, sest vihtade funktsioon on ka sauna lae alt leili allatoomine. 

Looduse puudutust saime kogeda ka muul moel. Määrisime endi kehale minu poolt teetaimede ülejäägist purustatud ürtidega kokkusegatud soola ja näole kohvipuruga koorimiskreemi, mis tegi naha imeliselt pehmeks ja mõnusaks. 

Sauna väega väestatult suundusime õhtusöögile ja sealt edasi lõkkeplatsile, kus trummihelide saatel süütasime tule ja laulsime.

See kõik oli vana aja lõppemise ja uue saabumise teenistuses: põgus kohtumine haldjamaaga, nii nagu armas Ingliterapeut Marya meie mütsitöötuba nimetas, põhjalik puhastus sauna ja hilisema lõkke läbi, kus laul pani hinged helisema ja tervendas planeeti, sest laul teatavasti on planeedi hooldusvahend.

Uuel päeval toimus meil koolilõpupeoks armsale õpetajale ja koolijuhile Ingliterapeut Maryale kingitud roosi istutamise aktsioon. Kinkisime roniroosi nimega “Red Climber”. Punaste õitega roniroos oli olnud armsa Ingliterapeut Marya ammune unistus. Et õueala müüri ääres olev muld oli erakordselt sitke, siis oli tükk kaevamist, milles kõik saime osaleda. Enda koha loovutas roosile varemerohi, aga seda raviomadustega just jaaniajal õitsevat taime on krundi piiril ka piisavalt palju. Kui istutamise ülesanne oli peaasjalikult minul, nii nagu tavapäraselt sealse ala istutused, siis lisaks kaevamisele asetasime ka mulda taime ümber kõik kordamööda.  

Istutuse viimase lihvimise aegu võttis armas Ingliterapeut Marya üles laulu “Kõik roosid ma kingiksin sulle” ja lauldi ümber seistes toetavalt. See oli harras hetk. Jõudu ja väge armsale lillele ja kõike seda kogu projektile!

Tänan armsat Ingliterapeut Maryat ja kõiki armsaid kaaslasi!

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, TP õppur, eluraamatu avastusgiid Hypatia Hübner