Armas lugeja!
Armas Ingliterapeut Marya on meile öelnud: “MA GISK eksperimendi järgne suur maalritöö on lõpuks lõpetatud ning aeg on astuda samme senisest siseruumist juba väljapoole, ka riikide ja rahvaste ning erinevate sihtgruppide mõttes. Uue lipu sisseõnnistamise järel avaldatud MA GISK õppurite blogilood on jutustamise järjega just selleni jõudnud, et elu inimeste ühiskonnas käib peamises ikka nii, et toit oleks laual, riie seljas ja katus peakohal, aga KUIDAS seda tehakse, see on rahvastel ja riikidel mitmeski mõttes erinev.” Just seda ma oma seekordses kooli blogiloos püüan edastada ja viia näited meie jaoks uudsete lahendusteni, et meil oleks mõtteid ja ideid, mille puhul me ka oma koolis loodusravi teostades midagi sellist kasutusele võiksime võtta.
MA GISK hingeravikooli liikmeskond kogunes 25.06.2022 Pangodisse, et tähistada kooli testgrupi 10-aastase õppeperioodi lõpule jõudmist. Selleks ajaks sai valmis ka meie uus lipp, mis kooli esindusmeeskonna poolt Pangodis laagriplatsil kooli hümni saatel lipuvardasse heisati. See oli kindlasti ülev ja pidulik hetk, millest mina sain aimu alles järgmisel päeval. Armsa Ingliterapeut Marya sõnul astusime uue lipu sisseõnnistamise ja pühitsemisega nüüdsest UUDE AEGA, seda esialgu maavälise teadvuse tõstmise projekti arengu raames.
Juhtus aga nii, et kooli lõpupeo ajal viibisin mina Soomes armsa kaasa juures, kuhu sõitsime koos armsa tütre, tema töökaaslase ja tütrepojaga ning tagasi jõudsin 25. juuni hilisõhtul, lipupeo teiseks päevaks.
Esialgu olin väga õnnetu, et ei saa olla kahes kohas korraga ning pidin juba peaaegu reisi tühistama, kui sain armsatelt treeneritelt volituse siiski minna ja olla seal koos perega, sest see oleks ka uue etapi poole liikumise suund, kus me liigume aina enam peredeni ja laiema ilmarahva eludega tutvumise poole ning sellest eesmärgist oligi minu lähetus planeeritud.
Siinjuures teen põgusa ülevaate reisist. Üle lahe saime laevaga ja kuna me olime ka enda autoga, siis jõudsime kenasti armsa kaasa juurde juba kella 16 paiku. Seejärel tutvusime majaga, mis Soomes tööl käivatele meestele tööandja poolt kasutada oli antud. Teised mehed olid pühade ajaks kodumaile perede juurde sõitnud, meil oli aga kokku lepitud, et teeme väikese reisi Soomemaale. Seda ka selle mõttega, et tütrepojal algas suvine koolivaheaeg ning armas kaasa tegi ettepaneku temale sinna külla minna. Maja asus kohe metsa ääres ja selle ümbruskond pakkus palju huvitavat. Mina kui aktiivtegevuste instruktoriks õppinud mtü liige olin kohe huvitatud maja juurest algavast mäekesest, millel kasvasid suured kõrged puud. Ronisin mäest ülesse ning sattusin kokku täiesti puutumatu loodusega, kuigi sealsamas teisel pool mäge avastasin väikese hobusekasvatuse. Tagasi maja juures, leidsin huvitavaid vanu ja mahajäetud esemeid nagu roostes pumbakaev, mitte töökorras kolmerattaline jalgratas, eriline uksekoputi ja palju muudki.
Maja tagant algas lapikene niitmata heinamaad, kus kasvas lisaks erinevatele niidutaimedele ka nõgeseid ja hapuoblikaid. See viis mõtte sellele, et võiksime sealoleku ajal ka nõgesesuppi keeta. Nõges on väekas tervendaja, hinnaline ravimtaim ja tugev energiaallikas, mis turgutab organismi. Oleme ka hingeravikooli üritustel nõgesesuppi valmistanud ning selle tervendavat mõju tunda saanud. Nõges pidi aitama ka raskused muuta vaimseks arenguks ning eemaldama negatiivsust. Seega, igati sobilik koht vaimseks arenguks.
Kuna oli 23.06. ja Võidupüha, siis grillisime liha ja tegime hämaramaks minnes ka lõkke ülesse. Leidsime poissmeeste elamisest kena triibulise lina, mille laua peale panime ning laua keskele sai asetatud 2 küünalt, millest üks oli armsa kaasa poolt ja teise olin mina kaasa toonud (selle väiksema), mille kohta võin nüüd tagantjärgi tarkusena öelda, et JUHUSEID EI OLE, sest selles polnud me kokku leppinud. Katsime laua ja süütasime küünlad ning mina sain sel hetkel olla koos MA GISK hingeravikooliga, kelle õpetusi järgides tundsin ennast ka võõrsil olles nagu kodus ja sain sellel õhtul mitmel moel ka valgust edasi kanda.
Kuna armas kaasa oli Soome kaasa võtnud ka jalgratta, millega oli ümbruskonna teedel ringi sõitnud, siis oli ta sealkandis leidnud mitmeid huvitavaid matkaradasid, mida soovitas meil vaatama minna. Panimegi plaanid paika, et järgmisel päeval võtame ette lähemal asuva matkaraja ning ülejärgmise päeva hommikul käime ära teisel rajal, kus on ka discgolfirajad. Avastamist oli üksjagu, sest matkarajad on Soomes teistsugused, mägisemad ja kivised. Esimese matkaraja alguses oli kena ja korras lõkkekoht, oli ka uhke puukuur ja pingid. Rada algas sealtsamast laudteega, sest pinnas oli mõne koha pealt soine.
Sellel rajal oli ka teeviit, mis suunas sealset kõrgemat tippu vallutama. Mäetipp kujutas endast suurt graniitkivilahmakat, kus tegime väikese puhkepausi, vaatlesime sealset kidurat taimestikku, meenutasime mõnede taimede nimetusi ja uudistasime huvitavaid kuivanud puid.
Matkarajalt tagasi jalutades leidsime tee äärest punetavaid maasikaid ning imetlesime erivärvilisi lupiine. Sealsed heinamaad ja teeääred meenutasid kunagi lapsepõlves kogetut, oli selline looduslik keskkond ja kooslus. Maja juurde tagasi jõudes valmistasime lubatud nõgesesupi, mis maitses hää ning pärast seda käisime vaatamas veel lähedal koplis olevaid hobuseid. Ringi jalutades ja ka teisel päeval autoga sõites hakkas silma, et Soomes on päris palju hobusekasvatusi, või oli see selle koha eripära. Siia juurde lisan pildi Soome laevalt, kus meie ette jäi üks musta hobuse kuju, mis ilmselgelt andis mõista, et selles riigis võime nendega hulgaliselt kokku puutuda.
Erilisteks vaatamisväärtusteks kujunesid eramajade juures olevad väikesed kenasti ehitatud majakesed, mille otstarvet esialgu ei osanudki arvata. Lähemalt vaadates selgus, et need on maja numbriga varustatud prügikastide varjualused.
25.06. hommikul olime valmis minema discgolfi rajaga tutvuma ja läbima teist matkarada. Sealne discgolfi rada on iseenesest huvitav, sest on mägise maastikuga ja metsade sees. Kui aga vaadata neid metsi, kus mängitakse, siis puudealune pinnas on igalt poolt päris paljaks nühitud ja see küll head tunnet ei jätnud. Mõtlesin nende puude peale, et kaua nad niimoodi veel vastu peavad ning pöördusime sealt ära matkarajale, mis selgus, et on seekord kaetud hoopis killustikuga.
Esialgu tundus ka see võõrastav, aga kui ühe koha peal killustik puudus, siis sain aru, et seda tehaksegi puude juurte kaitseks. Sellel rajal oli oht isegi ära eksida, sest märgid puudusid ja haruteid oli palju ja kui armas kaasa varem ei oleks seal rattaga sõitmas käinud, siis kes teab, kas oleksime õigeks ajaks välja jõudnud, sest oli tagasisõidu päev ning sadamas tuli olla kella 15-ks. Kõik läks hästi, jõudsime raja lõppu ning kuna natukene aega veel oli, siis armas kaasa viis vaatama ka lähedal olevat vana ja suurt veskit.
Mõlemal päeval looduses viibimine oli äärmiselt tervistav ning metsas liikumine mõjus rahustavalt ja kuidagi vabastavalt. Mul oli seal uudses looduses ringi jalutades ütlemata hea tunne ning olen armsale kaasale väga tänulik, et mind nendele matkaradadele juhatas. Kuna õppisin armsa Ingliterapeut Marya suunamisel Tartu Rakenduslikus Kolledžis aktiivtegevuste instruktoriks ja valitud suunaks said matkarajad, siis need on mind paelunud juba lapsest saati, aga tihedamalt õppisin metsaga üheks saamist Rannus elades, kus koos kaasaga liikusime väga palju ringi Võrtsjärve- äärsetes metsades ja kui vahepeal pole loodusesse väga palju saanud, siis tean, et see hingekutse on minu sees tugevalt olemas.
Laevale jõudsime õigeaegselt ning Tallinnasse jõudes tõi armas tütar mind autoga bussijaama, kus õnnestus saada pileti just väljuvale Tartu bussile.
Järgmisel päeval, 26.06 olin jälle bussijaamas, et sõita seekord Pangodisse kooli lõpupeo teiseks päevaks, kus tegime uue suvekooli ettevalmistusi. Hea meel oli nüüd teistega koos selleks ka enda panus anda. Võimalus oli ka uut lippu lipuvardas näha, kuid tuult ei olnud ja täies hiilguses seda näha seekord ei õnnestunudki. Mis muud kui võtsime ülesse laulu ja Jaan Tätte “Tuulevaiksel ööl” lauldes lipp meile veidi lehvitas. Selle laulu peale tuli meie juurde armas naabrinaine Inge, kes oli sügavalt liigutatud meie laulust ning tõi tänutäheks sügavkülmast võetud joogipudeli. Olime sellest meeldivalt üllatunud ning ka väga tänulikud.
Peopäeval oli kavas ka viltimise töötuba, kus Aakrest kohale sõitnud armas Virge õpetas märgviltimise teel saunamütsi tegemist. Mina jäin reisi tõttu sellest töötoast küll kõrvale, aga armsad koolikaaslased tegid minu jaoks kena etteaste, kus esitasid enda valmistatud vahvaid saunamütse. Kui hästi neile need mütsid sobisid! Meeleolu muutus ka lõbusaks ning olime justkui haldjatemaale sattunud.
Armas Virge oli viltimise töötuba läbi viies märganud meie konverentsitelgi ees olevat sissepääsuala, kus olid mulla ja killustiku peal katkised plaadikillud ning mainis, et see on nagu mosaiik. Eks ta oligi, aga see mõte sai armsate inglite poolt edasi arendatud ning kuna olid olemas ka mõned ülejäänud plaadid ja ka müürisegu ootas kuskile panemist, siis suunati seda mosaiiki täiustama. Ülesanne anti esialgu minule, kuhu kaasasin ka armsa Juno, kes aitas endised killud kokku korjata ning purustas juurde ilusat egiptuse sinist värvi põrandaplaate.
Mina tasandasin mosaiigi jaoks põhja ning valmistasin segu. Kuskilt tuli mõte kildudest kokku panna ka meie kõigi nimed ja et igaüks siis teeb seda ise. “Ingliterapeut Marya” sai minu poolt kildudest keskele kujundatud ning seejärel sai igaüks enda nime kiirtena mõlemale poole kõrvale teha. Segu tahtis küll vahepeal kõvastuda, aga vett lisades ehk said siiski kenasti kinnitatud.
Vahepeal oli armas Hypatia jõudnud müüri äärde istutada kingituseks toodud roniroosi istiku. Ühtekuuluvuse tundest sai lisatud ka meie kõigi poolt roosile kasvuks oma kogus mulda. Kingitud roos on olulise märgilise tähendusega, sümboliseerib meie kokkukuuluvust ning väljendab kuninglikkust. Kui olime kõik seal koos roosipuu juures, siis armas Ingliterapeut Marya tuli minu jaoks välja ootamatu üllatusega, mis väljendus selles, et neil oli valmis pandud pühitsussall minu jaoks. See oli väga suur au ning eriline tunne kui armas Ingliterapeut Marya selle mulle kaela pani. Olen südamest tänulik selle usalduse eest!
UUS ALGUS ON ALANUD!
Tänan siinjuures ka kõiki armsaid meeskonnakaaslasi toreda ja mitmekülgse päeva eest! Suur tänu kõigile EMA MAARJA inglitele nii siin- kui sealpool lahte, igavesti!
Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, LIP grupi õppur, praktiline tegevusjuht Ariel Raudsepp
.jpg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar