INGLITEGA SIIN- JA SEALPOOL LAHTE KÜLAELUST OSA SAAMAS. Arieli meenutused. Anno 2022, juuni-juuli

 

Armas lugeja!

Armas Ingliterapeut Marya on meile öelnud: “MA GISK eksperimendi järgne suur maalritöö on lõpuks lõpetatud ning aeg on astuda samme senisest siseruumist juba väljapoole, ka riikide ja rahvaste ning erinevate sihtgruppide mõttes. Uue lipu sisseõnnistamise järel avaldatud MA GISK õppurite blogilood on jutustamise järjega just selleni jõudnud, et elu inimeste ühiskonnas käib peamises ikka nii, et toit oleks laual, riie seljas ja katus peakohal, aga KUIDAS seda tehakse, see on rahvastel ja riikidel mitmeski mõttes erinev.” Just seda ma oma seekordses kooli blogiloos püüan edastada ja viia näited meie jaoks uudsete lahendusteni, et meil oleks mõtteid ja ideid, mille puhul me ka oma koolis loodusravi teostades midagi sellist kasutusele võiksime võtta.

MA GISK hingeravikooli liikmeskond kogunes 25.06.2022  Pangodisse, et tähistada kooli testgrupi 10-aastase õppeperioodi lõpule jõudmist. Selleks ajaks sai valmis ka meie uus lipp, mis kooli esindusmeeskonna poolt Pangodis laagriplatsil kooli hümni saatel lipuvardasse heisati. See oli kindlasti ülev ja pidulik hetk, millest mina sain aimu alles järgmisel päeval. Armsa Ingliterapeut Marya sõnul astusime uue lipu sisseõnnistamise ja pühitsemisega nüüdsest UUDE AEGA, seda esialgu maavälise teadvuse tõstmise projekti arengu raames.

Juhtus aga nii, et kooli lõpupeo ajal viibisin mina Soomes armsa kaasa juures, kuhu sõitsime koos armsa tütre, tema töökaaslase ja tütrepojaga ning tagasi jõudsin 25. juuni hilisõhtul, lipupeo teiseks päevaks.  
Esialgu olin väga õnnetu, et ei saa olla kahes kohas korraga ning pidin juba peaaegu reisi tühistama, kui sain armsatelt treeneritelt volituse siiski minna ja olla seal koos perega, sest see oleks ka uue etapi poole liikumise suund, kus me liigume aina enam peredeni ja laiema ilmarahva eludega tutvumise poole ning sellest eesmärgist oligi minu  lähetus planeeritud. 

Siinjuures teen põgusa ülevaate reisist. Üle lahe saime laevaga ja kuna me olime ka enda autoga, siis jõudsime kenasti armsa kaasa juurde juba kella 16 paiku. Seejärel tutvusime majaga, mis Soomes tööl käivatele meestele tööandja poolt kasutada oli antud. Teised mehed olid pühade ajaks kodumaile perede juurde sõitnud, meil oli aga kokku lepitud, et teeme väikese reisi Soomemaale. Seda ka selle mõttega, et tütrepojal algas suvine  koolivaheaeg ning armas kaasa tegi ettepaneku temale sinna külla minna. Maja asus kohe metsa ääres ja selle ümbruskond pakkus palju huvitavat. Mina kui aktiivtegevuste instruktoriks õppinud mtü liige olin kohe huvitatud maja juurest algavast mäekesest, millel kasvasid suured kõrged puud. Ronisin mäest ülesse ning sattusin kokku täiesti puutumatu loodusega, kuigi sealsamas teisel pool mäge avastasin väikese hobusekasvatuse. Tagasi maja juures, leidsin huvitavaid vanu ja mahajäetud esemeid nagu roostes pumbakaev, mitte töökorras kolmerattaline jalgratas, eriline uksekoputi ja palju muudki.

Maja tagant algas lapikene niitmata heinamaad, kus kasvas lisaks erinevatele niidutaimedele ka nõgeseid ja hapuoblikaid. See viis mõtte sellele, et võiksime  sealoleku ajal ka nõgesesuppi keeta. Nõges on väekas tervendaja, hinnaline ravimtaim ja tugev energiaallikas, mis turgutab organismi. Oleme ka hingeravikooli üritustel nõgesesuppi valmistanud ning selle tervendavat mõju tunda saanud. Nõges pidi aitama ka raskused muuta vaimseks arenguks ning eemaldama negatiivsust. Seega, igati sobilik koht vaimseks arenguks.

Kuna oli 23.06. ja Võidupüha, siis grillisime liha ja tegime hämaramaks minnes ka lõkke ülesse. Leidsime poissmeeste elamisest kena triibulise lina, mille laua peale panime ning laua keskele sai asetatud 2 küünalt, millest üks oli armsa kaasa poolt ja teise olin mina kaasa toonud (selle väiksema), mille kohta võin nüüd tagantjärgi tarkusena öelda, et JUHUSEID EI OLE, sest selles polnud me kokku leppinud. Katsime laua ja süütasime küünlad ning mina sain sel hetkel olla koos MA GISK hingeravikooliga, kelle õpetusi järgides tundsin ennast ka võõrsil olles nagu kodus ja sain sellel õhtul mitmel moel ka valgust edasi kanda.

Kuna armas kaasa oli Soome kaasa võtnud ka jalgratta, millega oli ümbruskonna teedel ringi sõitnud, siis oli ta sealkandis leidnud mitmeid huvitavaid matkaradasid, mida  soovitas meil vaatama minna. Panimegi plaanid paika, et järgmisel päeval võtame ette lähemal asuva matkaraja ning ülejärgmise päeva hommikul käime ära teisel rajal, kus on ka discgolfirajad. Avastamist oli üksjagu, sest matkarajad on Soomes teistsugused, mägisemad ja kivised. Esimese matkaraja alguses oli kena ja korras lõkkekoht, oli ka uhke puukuur ja pingid. Rada algas sealtsamast laudteega, sest pinnas oli mõne koha pealt soine.

Sellel rajal oli ka teeviit, mis suunas sealset kõrgemat tippu vallutama. Mäetipp kujutas endast suurt graniitkivilahmakat, kus tegime väikese puhkepausi, vaatlesime sealset kidurat taimestikku, meenutasime mõnede taimede nimetusi ja uudistasime huvitavaid kuivanud puid.

Matkarajalt tagasi jalutades leidsime tee äärest punetavaid maasikaid ning imetlesime erivärvilisi lupiine. Sealsed heinamaad ja teeääred meenutasid kunagi lapsepõlves kogetut, oli selline looduslik keskkond ja kooslus. Maja juurde tagasi jõudes valmistasime lubatud nõgesesupi, mis maitses hää ning pärast seda käisime vaatamas veel lähedal koplis olevaid hobuseid. Ringi jalutades ja ka teisel päeval autoga sõites hakkas silma, et Soomes on päris palju hobusekasvatusi, või oli see selle koha eripära. Siia juurde lisan pildi Soome laevalt, kus meie ette jäi üks musta hobuse kuju, mis ilmselgelt andis mõista, et selles riigis võime nendega hulgaliselt kokku puutuda. 

Erilisteks vaatamisväärtusteks kujunesid eramajade juures olevad väikesed kenasti ehitatud majakesed, mille otstarvet esialgu ei osanudki arvata. Lähemalt vaadates selgus, et need on maja numbriga varustatud prügikastide varjualused.

25.06. hommikul olime valmis minema discgolfi rajaga tutvuma ja läbima teist matkarada. Sealne discgolfi rada on iseenesest huvitav, sest on mägise maastikuga ja metsade sees. Kui aga vaadata neid metsi, kus mängitakse, siis puudealune pinnas on igalt poolt päris paljaks nühitud ja see küll head tunnet ei jätnud. Mõtlesin nende puude peale, et kaua nad niimoodi veel vastu peavad ning pöördusime sealt ära matkarajale, mis selgus, et on seekord kaetud hoopis killustikuga. 

Esialgu tundus ka see võõrastav, aga kui ühe koha peal killustik puudus, siis sain aru, et seda tehaksegi puude juurte kaitseks. Sellel rajal oli oht isegi ära eksida, sest märgid puudusid ja haruteid oli palju ja kui armas kaasa varem ei oleks seal rattaga sõitmas käinud, siis kes teab, kas oleksime õigeks ajaks välja jõudnud, sest oli tagasisõidu päev ning sadamas tuli olla kella 15-ks. Kõik läks hästi, jõudsime raja lõppu ning kuna natukene aega veel oli, siis armas kaasa viis vaatama ka lähedal olevat vana ja suurt veskit. 

Mõlemal päeval looduses viibimine oli äärmiselt tervistav ning metsas liikumine mõjus rahustavalt ja kuidagi vabastavalt. Mul oli seal uudses looduses ringi jalutades ütlemata hea tunne ning olen armsale kaasale väga tänulik, et mind nendele matkaradadele juhatas. Kuna õppisin armsa Ingliterapeut Marya suunamisel Tartu Rakenduslikus Kolledžis aktiivtegevuste instruktoriks ja valitud suunaks said matkarajad, siis need on mind paelunud juba lapsest saati, aga tihedamalt õppisin metsaga üheks saamist Rannus elades, kus koos kaasaga liikusime väga palju ringi Võrtsjärve- äärsetes metsades ja kui vahepeal pole loodusesse väga palju saanud, siis tean, et see hingekutse on minu sees tugevalt olemas.

    
Laevale jõudsime õigeaegselt ning Tallinnasse jõudes tõi armas tütar mind autoga bussijaama, kus õnnestus saada pileti just väljuvale Tartu bussile.

 
Järgmisel päeval, 26.06 olin jälle bussijaamas, et sõita seekord Pangodisse kooli lõpupeo teiseks päevaks, kus tegime uue suvekooli ettevalmistusi. Hea meel oli nüüd teistega koos selleks ka enda panus anda. Võimalus oli ka uut lippu lipuvardas näha, kuid tuult ei olnud ja täies hiilguses seda näha seekord ei õnnestunudki. Mis muud kui võtsime ülesse laulu ja Jaan Tätte “Tuulevaiksel ööl” lauldes lipp meile veidi lehvitas. Selle laulu peale tuli meie juurde armas naabrinaine Inge, kes oli sügavalt liigutatud meie laulust ning tõi tänutäheks sügavkülmast võetud joogipudeli. Olime sellest meeldivalt üllatunud ning ka väga tänulikud.

Peopäeval oli kavas ka viltimise töötuba, kus Aakrest kohale sõitnud armas Virge õpetas märgviltimise teel saunamütsi tegemist. Mina jäin reisi tõttu sellest töötoast küll kõrvale, aga armsad koolikaaslased tegid minu jaoks kena etteaste, kus esitasid enda valmistatud vahvaid saunamütse. Kui hästi neile need mütsid sobisid! Meeleolu muutus ka lõbusaks ning olime justkui haldjatemaale sattunud.

Armas Virge oli viltimise töötuba läbi viies märganud meie konverentsitelgi ees olevat sissepääsuala, kus olid mulla ja killustiku peal katkised plaadikillud ning mainis, et see on nagu mosaiik. Eks ta oligi, aga see mõte sai armsate inglite poolt edasi arendatud ning kuna olid olemas ka mõned ülejäänud plaadid ja ka müürisegu ootas kuskile panemist, siis suunati seda mosaiiki täiustama. Ülesanne anti esialgu minule, kuhu kaasasin ka armsa Juno, kes aitas endised killud kokku korjata ning purustas juurde ilusat egiptuse sinist värvi põrandaplaate. 

Mina tasandasin mosaiigi jaoks põhja ning valmistasin segu. Kuskilt tuli mõte kildudest kokku panna ka meie kõigi nimed ja et igaüks siis teeb seda ise. “Ingliterapeut Marya” sai minu poolt kildudest keskele kujundatud ning seejärel sai igaüks enda nime kiirtena mõlemale poole kõrvale teha. Segu tahtis küll vahepeal kõvastuda, aga vett lisades ehk said siiski kenasti kinnitatud.

Vahepeal oli armas Hypatia jõudnud müüri äärde istutada kingituseks toodud roniroosi istiku. Ühtekuuluvuse tundest sai lisatud ka meie kõigi poolt roosile kasvuks oma kogus mulda. Kingitud roos on olulise märgilise tähendusega, sümboliseerib meie kokkukuuluvust ning väljendab kuninglikkust. Kui olime kõik seal koos roosipuu juures, siis armas Ingliterapeut Marya tuli minu jaoks välja ootamatu üllatusega, mis väljendus selles, et neil oli valmis pandud pühitsussall minu jaoks. See oli väga suur au ning eriline tunne kui armas Ingliterapeut Marya selle mulle kaela pani. Olen südamest tänulik selle usalduse eest! 

UUS ALGUS ON ALANUD!

Tänan siinjuures ka kõiki armsaid meeskonnakaaslasi toreda ja mitmekülgse päeva eest! Suur tänu kõigile EMA MAARJA inglitele nii siin- kui sealpool lahte, igavesti!   

Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, LIP grupi õppur, praktiline tegevusjuht Ariel Raudsepp 

AKEN UUDE INGLIKOOLI KLASSITUPPA. Magdalena meenutused. Anno 2022, juuni-juuli

Armas lugeja! 

Armsate kaaslaste lugude kõrvale toon välja ka enda andepõhised tegemised, millega toimetasin  enne MA GISK lõpupidu ja liputseremooniat. Seekordne üritus oli 2 - päevane kogunemine Pangodisse telklaagrisse. Armsa Ingliterapeut Marya sõnul astusime uue lipu sisseõnnistamise ja pühitsemisega UUDE AEGA, esialgu  maavälise teadvuse tõstmise projekti arengu raames. 

Sellel kevadel lõpetasin ka Voco Rakenduskolledži ja sain aktiivtegevuste instruktori kutse matkajuhi erialal. Ingliterapeut Marya poolt kinnitati mind meie MTÜ KULLARATAS teenuse osutajate rolli nimega  "Laagritööde metsamemm". Nagu  nimi aimata annab, siis ongi minu rolliks laagrialal erinevate ehitiste püstitamine ja praktiliste tööde tegemine koos meeskonna ja noortega, et laagrialal oleks võimalik erinevaid aktiivseid tegevusi teha ning ka vaba aega veeta.  

Seekord  toimusid mitmed ettevalmistavad tööd just grillinurgas ja köögiterrassi alal, mis algasid juba mitu kuud enne tänast kokkusaamist. Nendest tegemistest on juttu olnud meie varasemates postitustes.

Nagu ikka välilaagrisse tulles tuleb hoolitseda kõigepealt oma magamiskoha eest, siis sedakorda panimegi taas üles telgid ja sättisime oma asjad kenasti paika, et siis pühenduda enne tseremooniat erinevatele tegevustele, mida igale liikmele omase andega parimal moel ellu saab viia.

Minul on ikka olnud kandev roll tehnilistes töödes, sest olen praktilistes tegevustes tugev, aga et meeskonnas töötada, selleks on tulnud enda iseloomuga suurt tööd teha. Selles koolis sain mõttepuhastust rakendada  maavälises emaenergeetikas treenides, mis tänaseks päevaks ka vilja kannab.  

Muude tööde hulgas oli selgi päeval  tarvis korrastada grilliala ja sättida paika kindlaks kapiesiseks põrandaks mitmed tellised, et köögis ohutum, kenam ja hubasem oleks. Minu tandemikaaslaseks oli seekord armas Rafaela, kes värske avatarina kuulub nüüdseks samuti 2. kobarasse ja oma osavate kätega usinalt telliseid täpselt ritta ja ühele kõrgusele sättis. Mina siis eelnevalt raiusin kirvega vana kännu alt turritavaid juuri, mis meie telliste paigutusteed takistasid. Mulle endale seostub alati selliste sitkete  juurte väljaraiumine avatari teekonnaga, sest raskuste puhul tuleb järjepidevalt ja sihikindlalt ego allutades edasi liikuda ning raskused seljatada ja iseloomu karastada, mitte alla anda. Olen ikka rääkinud just kirvega puujuuri raiudes, et olen justkui kurja juurt läbi raiumas. Avatarväes teada antud vaimse juuremana on minu hooleks toita enda  energiaga juuri, mille kaudu saan kogu oma väega juurtasandil muutusi sisse tuua ja luua uut maailma eelkõige esmalt endast alustades. Minu avatari valitsusala ongi esimene dimensioon: tuli, vesi, muld, kivid ja samblad

Juba varem planeeritud väliköögi kapiesine põrand valmis meil armsa kobarakaaslase  Rafaela toel just meie lipupeo päeval. Tänan teda südamest!

Kõik vajalik on grillinurgas nüüd olemas.

Mulle oli teada antud Ingliterapeut Marya poolt ka see, et liputseremoonia jaoks tuleb ette valmistada veel tulease Inglimäel ja vaadata üle ja täita tõrvikud süüteõliga. Tuleaseme aluseks oli meil endine Viasati pann, mille olime Ingliterapeut Marya maja seinalt kui ajas mahajäänud tarviku nende suunamisel eemaldanud ja Inglimäele paika pannud juba  eelmisel korral. 

Sättisin kuivad männi halud liputseremoonia jaoks paika. Tuli on olnud alati pühade rituaalide juures tähtsal kohal, sest on seotud vana põletamise ja minnalaskmisega ning uute algustega. Tuli puhastab ja väestab, kuid valesti kasutades põletab ja hävitab.

Lisaks kohendasin ka lõkkeaset, et see oleks peale õhtust saunaskäiku ette valmistatud ja saaks kohe põlema süüdata, kui muud tegemised on tehtud. 

Saunamütside tegemisest ja saunaskäigust on kirjutanud armas Hypatia, kuid lipu tseremooniast armas Juno, kelle lugu blogiseeriast oli esimene kokkuvõte.

Sedakorda tuli uuesti üles seada ka mõnus ja seesmise rahu tasakaalu toetav  pesakiik, mille varasem kinnitus oli hapraks osutunud. Vahetasin ilmastikuoludes kannatada saanud jämeda takunööri uuema ja vastupidavama kapronnööri vastu.

Seekord jäi kiige kinnitus kandma! 

Päeva ennelõunal  toimetasin vahepeal ka köögis. 

Hommikusöögiks tegime ahjuomletti ja võileibu.

Õhtusöögiks oli klimbisupp, mis sai väligrillil keema pandud.

Tööde ja tegemiste vahepeal valmistatud saunamüts sobis mulle ideaalselt. Jätsingi selle toimetamiste ajaks pähe.  

Peale lõõgastavat ja mõnusat sauna, kus saime vihelda armsa Hypatia tehtud värskete vihtadega ning võtta mõnusat leili,  toimus meie kooli lõpupeo lihtne ja siiski  pidulik õhtusöök. Peale söömist ja klimbisupi-kaanoni laulmist oli mul au süüdata lõke armsa Hypatia trummimise saatel.  Laulsime ümber lõkke erinevaid laule kogu õhtu ja veetsime üksteise seltsis mõnusalt aega. Laul on teatavasti planeedi hooldusvahend ning väga oluline ja tore hingeline tegevus.

Uus algus on alanud. 

Tänan Ingliterapeut Maryat ja meie meeskonna liikmeid! 

Armastusega, MA GISK 2. kobar, LIP liige, kogukonna koondaja ja peretööde koordineerija Magdalena Kalev

AKEN UUDE INGLIKOOLI KLASSITUPPA. Hypatia meenutused. Anno 2022, juuni-juuli

 

Armas lugeja! 

Vahetult peale jaanipühi, 25. juunil, kogunes MA GISK õppurkond Pangodisse, et tähistada koolilõpupidu. Üritus oli planeeritud 2-päevasena, meie loodusravilaagritele omaselt telkimisega. Ürituse kandvam osa oli 1. päeval, kui kulminatsioonina toimus ka uue lipu sisseõnnistamise ja heiskamise rituaal. See sündmus märkis UUT AEGA maavälist päritolu teadvuse tõstmise projekti arengus. Piduliku tseremoonia järel suundusime asisemate, aga siiski hingeravikoolile omaselt müsteeriumlike toimetuste juurde.

Meie pärimuskultuuris on väga olulisel kohal olnud saun. Maarahval oli 2 pühapaika: mets ja saun. Ammusel ajal olid jumalad ühed meie seast - vägevad hinged, loodusvaimud olid justkui emad ja isad, aga vägevad hinged olid ka hooned, sealhulgas saun. Kõike alates saunapuudest peeti pühadeks, juba sauna kohta valides algas pühadus. Saun puhastab nii ihu kui hinge. Saun on käinud pühade tähistamise juurde, seal on lapsed ilmale toodud, haigusi ravitud, esivanematega suheldud ja sümboolselt vanaga lõpparvet tehtud, et uus saaks asemele tulla. Saunas oli toimunud ka nii mõndagi maagilist.

Olgugi et päev oli kuum, ootas meidki sel õhtul ees omakorda kuum saun.

Esmalt toimus saunamütsi valmistamise töötuba meile külla saabunud õpetaja Virge juhendamisel.

Töötoa mõte oli tekkinud sellest, et armas Magdalena oli enda Metsamemme-teenuse jaoks tellinud tuttavalt viltijalt toreda mütsi ja nüüd soovisimegi ise ka seda protsessi tundma õppida ning endile mütse valmistada. Õpetaja nõustuski kohale tulema. Igaüks sai valida endale meelepärast tooni villatüki. See tuli kolmeks kihiks lahutada ja kihid ükshaaval šabloonile mähkida nii, et lõimed eri pidi. Peale said mustriks asetatud meriinovilla ribad, kas siis triipudeks või lilledeks, vastavalt soovile. Nüüd algas põnev osa - seebitamine. Lauale toodi seebivahune soe vesi ja suured seebid. Tülli sisse keeratud müts tuli tugevalt seebivahuseks teha ja seejärel seda jõuliselt hõõruda. Ühelt ja teiselt poolt. See tõi meelde seebivahu-laulu, mis minul oli kunagi olnud laste ja hiljem lastelastega koos lauldavate laulude repertuaaris. See sobis hästi, laulsime, ja nii mõnegi muu laulu veel lisaks.

Hõõrumisele järgnes mütsi rullimine kanga vahel, et villakiud võimalikult tihedalt üksteisega haakuks. Kui juba mütside päheproovimiseni jõudsime, oli elevust palju ja üllatustki. Igaühele oli müts saanud tema loomusele vastavalt isikupärane. Kõik olime ühel meelel, et armsa Ingliterapeut Marya müts sai eriliselt sobiv, olles justkui võlurimüts. Kui mütsid olid seebivahust ka pestud, pakkus meie juhendaja, et serva võiks auguliseks lõigata. Ta tegi armsa Rafaela mütsile paar näidislõiget. Armas Ingliterapeut Marya soovis endale ka ja sai. Justkui ime väel võttis meie armas juhendaja enda materjalidest pärlitega kardinariba ja tõmbas neist aukudest läbi. See oli sedavõrd armsale Ingliterapeut Maryale ja konteksti sobiv, et oli taaskord mõte, et kuidas selline kokkulangevus on võimalik. Inglikoolis on. 

Järgnes pildistamisevoor. Kõrvaltvaatajale tundunuks kindlasti, et oleks justkui sattunud haldjatemaale, kus üks olevus piilub puu tagant, teine meie uuelt purdelt, kolmas kuuse seest. See oli meie jaoks selline tore toimetamine kauneid ja ka tähenduslikke pildistamisekohti otsides. Kuid ka reaalselt on see paik kõrgsagedusliku energiaga, kuna alaliselt inglitega kokku kuuluv armas Ingliterapeut Marya seal elab ja tegutseb ning meie oma avatarväega ka osaleme õueala kaunimaks ja funktsionaalsemaks loomistes, mida oleme juba korduvalt teinud ka sellel kevadel. Lisan siia ühe selle pildistamisevooru pildivaliku.

Samaaegselt oligi saun kuumaks saanud ja suundusime oma uhiuute mütsidega lavale. Minu ülesanne oli olnud vihad valmistada, kuna olen seda oma andepõhistes õpingutes Alar Krautmani Terviseakadeemias eesti pärimusmeditsiini õppekava läbides õppinud. Lõikasin vihad eelmisel päeval enda maakodu lähedalt Kiidjärve küla servalt. Vihamaterjali võttes tehakse puuga kokkulepe, et mitu oksa võtan, tänatakse ja soovitakse talle omalt poolt jõudsat kasvamist. Tegin noortest puukestest mõne kaseviha, tammeviha, segaviha sisse sattus ka muud, aga paar vihta valmis ka rohttaimedest, sest seda olime just koolis läbi teinud. Seekord tulid kokku sõnajalg ja põdrakanep. Värskeid vihtu vette ei panda, saunaleilis annavad need imehea aroomi.

Viskasime leili ja vihtlesime kordamööda eri vihtu proovides, värske vihtadevalik oli nauding kõigile. Öeldi sedagi, et justkui raskus laskus õlgadelt. Lisan siia ka meile kõige tuntuma - kaseviha infot tsitaadina:

„Millal teha?: Üks nädal enne ja kaks nädalat pärast jaanipäeva. Nii et viimane aeg!
Kuidas säilitada?: Lasta vilus kuivada.
Milleks hea?: Väidetavalt noorendab nahka, vaigistab valu ja parandab haavu, sest on mikroobidevastase toimega. Lehed sisaldavad A- ja C-vitamiini, seepärast peaks kasevihaga vihtlemine tugevdama immuunsüsteemi. Kasevihal usutakse olevat imeline vägi raskest haigusest toibuvate inimeste turgutamisel.“

Tammeviht annab omakorda elujõudu ja energiat: http://www.mooska.eu/index.php/mooska/322-viht-hoiab-needusest 

Sauna ei mindud vanal ajal kunagi endas oleva vihaga, ei saadudki minna. Vihtlemise mõte oli ka selles, et sellest vihast sootuks lahti saada ja kaitsta end, aga ka puudutada end pühade okstega. Samas vihtlemine ei pea ilmtingimata toimumagi tavapärasel viisil, sest vihtade funktsioon on ka sauna lae alt leili allatoomine. 

Looduse puudutust saime kogeda ka muul moel. Määrisime endi kehale minu poolt teetaimede ülejäägist purustatud ürtidega kokkusegatud soola ja näole kohvipuruga koorimiskreemi, mis tegi naha imeliselt pehmeks ja mõnusaks. 

Sauna väega väestatult suundusime õhtusöögile ja sealt edasi lõkkeplatsile, kus trummihelide saatel süütasime tule ja laulsime.

See kõik oli vana aja lõppemise ja uue saabumise teenistuses: põgus kohtumine haldjamaaga, nii nagu armas Ingliterapeut Marya meie mütsitöötuba nimetas, põhjalik puhastus sauna ja hilisema lõkke läbi, kus laul pani hinged helisema ja tervendas planeeti, sest laul teatavasti on planeedi hooldusvahend.

Uuel päeval toimus meil koolilõpupeoks armsale õpetajale ja koolijuhile Ingliterapeut Maryale kingitud roosi istutamise aktsioon. Kinkisime roniroosi nimega “Red Climber”. Punaste õitega roniroos oli olnud armsa Ingliterapeut Marya ammune unistus. Et õueala müüri ääres olev muld oli erakordselt sitke, siis oli tükk kaevamist, milles kõik saime osaleda. Enda koha loovutas roosile varemerohi, aga seda raviomadustega just jaaniajal õitsevat taime on krundi piiril ka piisavalt palju. Kui istutamise ülesanne oli peaasjalikult minul, nii nagu tavapäraselt sealse ala istutused, siis lisaks kaevamisele asetasime ka mulda taime ümber kõik kordamööda.  

Istutuse viimase lihvimise aegu võttis armas Ingliterapeut Marya üles laulu “Kõik roosid ma kingiksin sulle” ja lauldi ümber seistes toetavalt. See oli harras hetk. Jõudu ja väge armsale lillele ja kõike seda kogu projektile!

Tänan armsat Ingliterapeut Maryat ja kõiki armsaid kaaslasi!

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, TP õppur, eluraamatu avastusgiid Hypatia Hübner

AKEN UUDE INGLIKOOLI KLASSITUPPA. Juno meenutused. Anno 2022, juuni-juuli

 

Armas lugeja! 

Sinu ees on postitus, mis on esimene sissekanne kajastuste seeriast, kus me MA GISK õppuritena jagame ühe olulise õppeperioodi lõpupeo meeleolukamaid lõike, sest see oli samuti osa meie praktilisest õppetööst ja meeskonnatöö oskuste lihvimisest. Avan veidi lähemalt seda, kuidas saabus meieni uus, “ahjusoe” lipp ning kuidas kulges lipu heiskamise tseremoonia.

Lipp on olnud meie kooli oluline sümbol ning neid on meil nüüd aastate jooksul olnud mitu. Viimati oli teadvushariduse projekti sünnipaiga ja meie suviste loodusravilaagrite asukoha lipumasti heisatud Consilium Terra Mariana logoga ja meie Eesti sini-must-valge trikolooriga lipuvimpel. Nüüd, kui aeg lähenes kooli lõpupeole, mille oluliseks osaks oli ka vastvalminud lipu sisseõnnistamise tseremoonia, jõudis see kenasti ka paar päeva enne meie kokkusaamist tehasest kohale. Kuna mina ja 2. kobara õppurliige armas Magdalena olime samas ajalaines planeerinud talgupäeva Pangodis, mil saabus pakiga ka planeedi ja Ema Maarja kujutisega lipp, siis oli meil au see Pangodis pakist välja võtta ja täissuuruses laiali laotades pilti teha. Selliselt suurele riidele trükituna oli sümboli kogemus veelgi võimsam kui fotot vaadates. Olin siiralt üllatunud ja tulemusest vaimustuses. 

Siin pildil oleme koos kooli juhi ja meie treeneri armsa Ingliterapeut Maryaga. Tänan meie kooli 2. kobara õppurit ja meeskonnakaaslast, armsat Arieli selle eest, et koostöös Ingliterapeut Maryaga valmis lipu jaoks nii mitmetähenduslik kavand! Sellel samal talgupäeval sain tööülesandeks puhtaks pesta ka lipumast, et uus lipp saaks igati väärilise heiskamispaiga.

Kui me Pangodisse lõpupeole kogunesime, siis esimese päeva üheks kõige olulisemaks sündmuseks oligi just lipu sisse õnnistamine ning üheskoos masti heiskamine. Laulsime sellel ajal kõik koos meie kooli, aga ka suviste laagrite tunnuslaulu "Hümn päikesele". Päev oli imeliselt soe ja päikesepaisteline ning seeläbi tõeline kingitus meile kõigile.

Tseremoonia alguses pöördus armas Ingliterapeut Marya kõnega õppurmeeskonna poole, andes kõigile üle ka äsja valminud individuaalsed pühitsetute teenimissallid. See oli meie jaoks ilus hetk, sest tähendas ka vaimse labürinditee lõppu ja ülendamist planeedi teenimisse, eelkõige MA GISK erinevates tiivalaiustes.

Liikusime siis ühises inglireas ja avatud suuruses lippu kandes mäekünkani, kus oli Magdalenal au süüdata püha tuli selleks kohale pandud uuel tuleasemel. Saatsime neid hetki lauluga "Ood armastusele", mis on olnud meie repertuaaris juba ka varasemalt ning annab sügavama tunnetuse Looja armastuse väest inimkonna vastu.

Seejärel suundusimegi juba lipumasti juurde, kus lugesime “Meie Ema palve” uusima avatarliikme, Rafaela eestlugemisel, kes langetas ka seni mastis hoitud lipuvimpli ning meie armsa Hypatiaga heiskasime armsa Ingliterapeut Marya suunamisel uue, mille olime inglitiivul ja meie käte jõul koos mastini kandnud. Päike tervitas uut lippu kõikides suundades ning meie saime olla tänulikud kogetud hetkede eest.

Nii nagu lõpupidudel ikka, siis tänasime meiegi kooli õppurkonnana armsat Ingliterapeut Maryat innustavaks ja elumuutvaks teejuhiks olemise eest ning kinkisime neile roniroosi, millest nad juba mõnda aega unistanud olid.

Lisan siia ka lühikese videoklipi kingituse üleandmise tseremooniast.

Soovin kõigile siinse loo lugejaile järjepidevat lipupeo postituste jäljes edasiliikumist, et olla kursis sündmuse kajastusega, mis sel pidupäeval aset leidis!

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, TP õppur, noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre