Inimiseloomu kasvatusest ja ühisteadvuse mõjust seriaali "Anne, e lõpus" ainetel. Magdalena analüüs

 

Armas lugeja! President Alar Karis puudutas Eesti Vabariigi iseseisvuspäevale pühendatud kõnes ka hinge teemat, tsiteerin: “Eesti haridus ja Eesti kool – tark rahvas – annavad selgroo Eestile, ka meie kultuurile. See tuletab meelde, et inimesel on ka hing...” MA GISK hingeravikoolis ongi esikohal hing ja hingestatus, et luua uus ühiskonnamudel, kus inimesed suhtlevad üksteist austades ja armastusega pöördudes ning on oma anded avastanud ja rakendavad neid planetaarses teenimises ning ühishoolekandes. Koostöös Loojaga on võimalik saavutada Kõrgkultuuri toomine Maa peale, mis tagab rahu ühiskonna, mida me nii väga tänasel päeval igatseme, vaadates maailmas toimuvat, milles kurjuse juur niisama lihtsalt ei taltu. Hinge tundma õppimiseks ongi ellu kutsutud Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskool (MA GISK), teadvusharidust andev hingeravikool, et meile meenuks see, milleks me oleme kehastunud ning mida siia ellu tegema tulnud. Meie ülesanne on hingestatuse rakendamine igapäevaellu, kõigisse oma suhtlusviisidesse ja tegemistesse, mis saab toimuda läbi iseloomutreeningu, nagu meie koolis käibelolev peamine kuldreegel ütleb: "ISELOOMUDEST SÕLTUB MAAILMA JA RAHU PÜSIMAJÄÄMINE." (Ingliterapeut Marya) Tsiteerin Ingliterapeut Marya öeldut: “Maa Ema Ülimjõu koosluses pole Maarja uueks Elu annetajaks ülendamisest eemale jäänud, vaid elab siin riigis, Emana ja taaskord Maarjas ning kasutab Ema abinõudeks hingeravilist koolikatsetust MA GISK sel moel nagu see praegune tsitaat veidi paotas, sest meie tänase päeva arusaamad on teisemaks muudetud ja religioonist saab abi vaid usupuhastuse vajaduseks, kuid seda, mida Elu ise vajab ja kuidas uue maailma loomiseks teed avab, see on teada Elava Jumalema suurtes kooliraamatute salataskutes ja selles peab peale jääma hing ja hingestatus, mistõttu ongi meie koolis peamine töömeetod see, mis inimese jumalikku hinge ja annet avab ja oma uutel inglitiibadel õigele südamepuhtusele kannab.” Pikemalt saad lugeda MIS lehelt 16.02 kell 12.46 postituse alt SIIT Eesti Vabariigi 105. aastapäevale pühendatud postitus, mida MA GISK õppetöö raames saadud ülesandena analüüsime filmi “Anne, e lõpus” ainetel, milles on näha peategelase, lastekodust pärit noore tütarlapse isiksuse kujunemislugu, kus tal oli vaja ennast ületades ja oma tundeid taltsutades õppida uues kodus kohanema, on suurepärane näide kasvatusmeetodite kasust ja iseloomutreeningust. Kogu filmi vältel on näha paljude isikute iseloomude teravate nurkade lihvimist, et saaks elada kogukonnas, kus üksteist austades tehakse koostööd, meeskonnatööd ja seistakse üksteise eest. Ühiselt millegi eest seistes tekib sünergia, mis võimendab olukorra muutmiseks vajaminevat energiat. Taas saan siia lisada ühe meie hingeravikooli reegli: “ISETU KOOSTÖÖ LOOB SÜNERGIAT." (MARIA&ANGELS) Ajastu, millest film pärineb, oli raske ja täis mitmeid eelarvamusi väga paljudes ühiskondlikes teemades ning eriti lastekodust tulnud laste kohta, keda väga raskelt kogukondadesse vastu võeti, kui üldse. Roheliste Viilkatuste tallu, kus elasid vend ja õde, Matthew ja Marilla, kes olid juba eakamad, saabus lastekodust pärit tüdruk nimega Anne. Pere oli soovinud lastekodust poissi, kes oleks abiks talutööde tegemisel, kuid üksteisest möödarääkimiste tõttu oli lastekodu aru saanud, et tuleb saata tüdruk. Tugeva iseloomuga naine Marilla pidas endaga sisemist võitlust ning ütles kindla ei tüdrukule ja lasi ta tagasi saata. Marilla arvas, et ega tüdrukust ju talutöödes abi ei oleks olnud. Asjaolud kujunesid siiski nii, et Marilla andis tüdrukule võimaluse jääda nende perre elama, kõigepealt katseajaks, et vaadata, kuidas tüdruk saab käitumisega hakkama. Tugeva natuuriga ja ellujääja tüdruk taltsutas ennast, et jääda perre täieõiguslikuks pereliikmeks ning ta jäi. Edaspidi pidi ta pidevalt õppima ennast taltsutama ja oma iseloomu parandama ning see kõik oli talle raske. Väärkohtlemine lastekodus ja kasuperedes olid jätnud oma jälje tema mälestustesse, kuid samas oli ta ka palju kogenud ning tal oli oskusi ja julgust, millega aidata teisi inimesi ja nende oskustega ta ka kogukonna poolehoiu tasapisi võitis. Kuna meie MA GISK hingeravikoolis toimub täiskasvanute iseloomutreening, siis filmis oli seda samuti näha, kuidas täiskasvanud pidasid sisemist võitlust oma tunnetega ja siis tegid otsuse. Perenaine Marilla taltsutas enda tugevat natuuri ja pidi ka oma venna sõnade üle järele mõtlema päris mitmel korral, sest vend Matthew kiindus tunduvalt kiiremini tüdrukusse ja mõistis tema üle elatut paremini. Kuna Anne jäi peretütreks ja läks kooli, oli talutööde jaoks vaja endiselt sulasepoissi. Nii võetigi tallu Jerry, kes oli pärit vaesemast, paljulapselisest, prantsuse perest. Tema ülesandeks oli abistada Matthew`d talutöödes, sest Matthew ei olnud enam noor ja talutöid oli palju. Sulasepoiss Jerry tundus esmajoones natuke häbelik ja vaikne noormees, mida ta tegelikult ka oli. Märkasin seda, et Jerry't koos pererahvaga söögituppa sööma ei kutsutud, vaid talle viidi toit õue, seega võib arvata, et sulasepoisse tuppa ei lastudki, mis tähendas seda, et nad veetsid ilmselt oma elus väga palju aega õues, süües kas küünis, põlluveerel või aias. Kuna Jerry oli pärit vaesemast paljulapselisest prantsuse perest, siis tema kodus ei olnud tal näiteks oma vooditki ning ta magas koos õdede ja vendadega nii, et lastel olid pead ja jalad vaheldumisi. Jerry kodus oli aga alati muusika ja laul ning tema peres olid inimeste omavahelised suhted soojad ja sõbralikud. Poiss sai kodust lauluande ja laulis keerukamatel hetkedel alati mõnda viisikest ning seeläbi lahustas nii mõnegi tüdruku pahameele. Teadvuse tõstmise koolist teame, et laul on planeedi hooldusvahend ning teeb rinna rõõmsaks ja tõstab inimese meeleolu. Filmi episoodides tuli ka see välja, et Jerry oli väga viisakas ja lahke noormees, kes alati tervitas tüdrukuid, öeldes, “Tere preilid”, püüdes ennast ja oma riideid enne nende ette ilmumist kohendada, kui tüdrukud näiteks Anne`le külla tulid, või teda otsimas käisid. Kui Anne`l tekkis kriis ja ta ei tahtnud enam kooli minna, aga valetas, et läks, siis kutsuti koju pastor, kes räägiks õigetest käitumisnormidest ja Jumala vaatest tema käitumisele. Pastor selgitas, et valetada ei tohi ja ta arvas, et kui Anne ei taha koolis käia, et las ta siis õpib majapidamistöid selleks, et temast saaks tulevikus hea abikaasa.

Anne hakkaski majapidamistöödes abiks olema ning kasuema Marilla saatis ta heinaküüni Jerry juurde, kes viskas lakas hanguga heina. Anne arvas, et Jerry'l on vedanud, et kuna ta on poiss ja võib teha mida tahab. Tüdruk arvas, et poistele on kõik lubatud. Anne ei olnud mõelnud, et Jerry ei saanud koolis käia ja poiss ütles Anne`le nii: “Sina võid koolis käia, kui Sa tahad.” Selle peale küsis Anne poisilt, et kas tema jaoks siis ei tule kool kõne alla? Jerry küsis vastu, et mida Anne arvab, kus poiss olla tahaks, ikka koolis. Usun, et kui Jerry nägi, kuidas tüdrukud koolist tulles Anne`l külas olid ja juttu vadistasid ning koos õppisid või lihtsalt aega veetsid, siis tuli temalgi tahtmine omaealistega koolis käia ja omandada uusi teadmisi ning leida sõpru. Anne vajus mõttesse selle üle, mida Jerry oli öelnud ning ütles, et pole sellele mõelnudki, et Jerry ei saagi koolis käia nagu tema ja arvas, et on nii palju asju, millele ta ei olnud mõelnud. Anne arvas, et temast ei saaks head abikaasat, millele Jerry ka jaatavalt noogutas ja ega see abikaasaks olemine praegu teda ei paelunud ka. Kui Anne arvas enda kohta, et tal on halb iseloom, oli Jerry sellega taas nõus, sest see oli tõesti nii. Siinkohal pean ütlema, et see elu, mida Anne oli pidanud läbi tegema ja elama enne Roheliste Viilkatuste majja tulekut, ei olnud kergete killast ja oli kasvatanud tüdrukus vastuhakku, okkalisust ja kergesti vihastumist, seega oli vaja ennast muuta ja suuta taltsutada oma iseloomu, milles Jerry oli tüdrukule kindlalt eeskujuks mitmes aspektis. Kui Anne ja Jerry veel omavahel vestlesid kooli teemal ning tüdruk uuris, miks Jerry ei lähe siis kooli, selgus, et tema töö ongi olla sulane. Jerry rääkis, et tema vend õpib sepaks ja teine lihunikuks, aga tema teeb seda, mida teeb, on sulane, sest tema harimiseks perel raha ei jätku. Kui Anne küsis Jerry`lt tema unistuste kohta, siis ei osanud Jerry midagi selle peale vastata, sest ta ei olnud sellele mõelnud, kelleks ta võiks tulevikus saada, kuna oli sulane ja ei osanudki muust unistada. Anne kasutas poisiga vesteldes selliseid sõnu, mida Jerry ei tundnud ega saanud aru ja Anne lõpetas selle teema. Ta võttis hangu ja hakkas hoopis heina viskama, sest ta mõistis, et Jerry ei saa tema jutu mõttest aru. Siin oli näide sellest, kuidas Jerry'ga ei saanudki kahjuks kõigest rääkida, sest ta ei mõistnud sõnade taga olevat mõtet ja tal ei olnud ka nii hiilgavat kujutlusvõimet, kui Anne`l oli. Anne sai elu olukordades peagi selgelt aru, et koolis käimine oli temale võimaldatud privileeg, aga Jerry'le, ka Anne kasuemale Marillale ei olnud see sugugi tavaline asi, sest nad ei saanud valida, vaid pidid tegema seda, mis tollel ajahetkel nende peret aitas või tähtis oli. Marilla ei saanud koolis käia, sest tema vend suri ja ema haigestus raskelt ning talu eest oli vaja hoolt kanda. Just seetõttu tuli loobuda Marillal nii koolis käimisest kui ka nooruspõlve armastusest, mida ta veel eakanagi meenutas. Vaesemates peredes ei saanud kõik lapsed haridust, vaid esiklapsed said selle, kui seegi võimalik oli.

Muidugi peab seda ütlema, et Matthew, Anne kasuisa, oli väga suure südamega mees ja ta kinkis Jerry`le koolitahvli, selle, millega Anne lõi kooli alguses noormeest nimega Gilbert, mille tulemusel tekkis tahvlisse mõra. Jerry oli siiski selle tahvli üle väga õnnelik ning ta õppis tähed selgeks. Aeg läks edasi ja Anne perekond sattus rahalistesse raskustesse, kus Jerry tuli saata koju, sest teda ei saadud pidada, mis põhjustas ka noormehele suurt meelehärmi ning tema perele, sest oli ju tema sissetulek ta perele tähtis. Küll aga saadeti Jerry Anne`ga linna kaasa müüma nende pere isiklikke asju ja hobust. Ta pidi olema Anne`le saatjaks. Jerry oskas rege juhtida ja hobust oksjonile viia ning müüa, tal oli selleks annet ja oskusi. Anne küll ei tahtnud teda kaasa võtta, aga pererahva nõudmisel tegi seda ning Jerry oli hea veenja ja arvas, et Anne`l on hästi läinud siiani, käies üksi linnas, sest alati ei pruugi see nii turvaline olla. Jerry oli oma hinges heatujuline. Ta laulis ikka prantsuse keeles, mis Anne`i isegi natuke pahandas, sest Anne tahtis olla vihane aeg-ajalt, kuid Jerry ei lasknud ennast sellest häirida. Jerry iseloomu kohta saab öelda, et ta oli väga lojaalne ja truu oma pererahvale ning suure südamega noormees, kes hoolis ka Anne`st. Hobust oksjonil müües sai Jerry raha, kuid sulid peksid ta läbi ja võtsid kogu raha, millest poiss oli väga löödud ja kurb ning ka kehalisi vigastusi saanud. Siis oli Anne see, kes poissi lohutas ning nii nad seal linnas üksteisele toeks olid. Jerry oli tõeline kaitsja, kes arvates, et Anne on ohus, kui viimane klassikaaslase Gilbertiga vestles, astus kohe vahele, olles ise just läbi pekstud. Tema head iseloomuomadused tulid esile ka keerulistes olukordades, mis näitas seda, et teda oli vaatamata vaesusele peres hästi kasvatatud. Lastest said noored inimesed. Jerry`le hakkas meeldima rikkast perest pärit Diana, kes oli Anne parim sõbranna ja käis Anne juures pidevalt külas. Noored hakkasid koos salaja jalutamas käima. Kord tõi Jerry Dianale raamatu lugemiseks. Mõne aja pärast hakkas Diana raamatust rääkima ja siis selgus, et Diana märkas raamatu sisus hoopis teisi asju ja tahtis kirjeldada tundeid ning arutada mõtteid selle teema kohta, aga Jerry ei osanud samal teemal sõna võtta ja nad ei saanudki koos selle raamatu sisu üle arutleda. Diana viis jutu mujale, aga filmis oli näha, et see puudutas teda sügavalt, et ta Jerry'ga ei saanud rääkida oma mõtetest. Hiljem oligi näha see, kuidas noorte tee viis lahku, sest need maailmad, kus nad kasvasid, olid väga erinevad. Selgelt joonistus välja hariduse ja harituse olulisus ning laste koolis käimise vajadus. Haridus avardab inimese mõtlemist ja suurendab teadmisi ning teeb inimesest laia maailmavaatega ja huvitava vestluspartneri. Jerry'l ei olnud lootustki saada sellest talust kuhugi edasi ning ega ühiskond ja Diana vanemad ei oleks seda suhet ilmselt ka aktsepteerinud, kuna üks oli vaene sulasepoiss ja teine rikas tüdruk. Armas Ingliterapeut Marya on alati meie MA GISK teadvuse tõstmise koolis haridusele ja haritusele tähelepanu pööranud, sest ilma selleta ei saa inimene elada täisväärtuslikku elu ning mõista maailma laiemalt ja laskuda avatud dialoogi teistega ning sotsialiseeruda, sellest on ka minu loo alguses juttu. Tegelikult oli seda nii kurb näha ja kogeda, et ühel lapsel olid suured võimalused kooliharidust saada ja tore, kui ta seda hindas, milline õnn talle sülle oli kukkunud, aga teisel lapsel oli ainult see töö, mida ta tegi, et ellu jääda ja oma peret aidata. Läbi filmi oli näha inimeste vaheline nähtamatu niit, mille nimeks on armastus ja millega inimesed püüdsid üksteist toetada ja siis leida lahendusi ning üksmeelt läbi erinevate olukordade. Nii mõnigi kord oli vaja kogukonnas vanematel noorte kaitseks välja astuda ning võtta omaks näiteks uus innovaatiline õpetaja, kes õpetas lapsi läbi kogemuse, mida ka meie hingeravikoolis teeme. Filmis oli väga tugevalt näha, kuidas uus ja vana muster põrkusid ning vana ei andnud sugugi kergelt alla, vaid püüdis kasutada ka valet ning jõudu, kuid ega uut siiski kinni ei hoia, see tuleb vääramatu jõuga. Meie MA GISK hingeravikoolis pöörataksegi suurt tähelepanu heale iseloomule ning heade iseloomujoonte treenimisele, et meie ühiskond muutuks samuti eetilisemaks ja üksteist austavamaks. Film on südamlik ja väga hea õppematerjal kasvatusmeetodite rakendamisest ning just iseloomutreeningu kaudu. LISA. "Minu isiklik arvamus, miks on selle töö alateema ja filmi tegelaskuju õppurgrupi koosseisust just minule analüüsida antud." Sarnaselt sulasepoiss Jerry`le olen ka mina pärit suurest perest ning mul on endal ka suur pere, seega olen teadlik nendest valikutest ja hakkama saamise võimalustest.

Sulasepoisiga on meil ühine laulu ja muusika armastus. Lisaks on meil vastupidavus ja jõud füüsilise töö tegemiseks. Ma arvan, et ka truudus oma perele ja lähedastele on ühised omadused. Negatiivse iseloomujoonena toon välja liigse ujeduse ning pidevalt enda tahaplaanile jätmise ning sellest tuleneva üksinduse, kuigi filmis ei olekski saanud üks laps palju muuta, sest Jerry jaoks seisnes elu sulasepoisi rollis olemises. Kui teda oleks keegi õpetanud ja suunanud ning ta oleks saanud kooli minna, siis usun, et temast oleks kasvanud noormees, kes oma sügavuses ja tundlikkuses saanuks oma annetega maailmale palju pakkuda. Hingeravikoolis olen tahaplaanile hoidmise hoiakust pidanud välja treenima ja seda on tulnud harjutada. Olen pidanud õppima töötubade juhtimisoskust, suhtlemisoskust, väljendamisoskust, lisaks aja planeerimisele, et ma saaksin enda andeid üldse ellu rakendada. Viie aasta jooksul olen osalenud MA GISK loodusravilaagrites ja saanud olla kokk ning õppida delegeerimist ja juhendamist. Iseloomutugevust saab siin kindlasti toetada veel julgustamisega ja eneseväljendusoskuse harjutamisega ning ujedusest välja esinemisega, just nii on ka mind treenitud maavälises emaenergias. Seetõttu saame kooli ülesanneteks vaadata filme ja lugeda raamatuid ning neid pärast analüüsida kirjalikult. Kõik see toetab eneseväljendusoskust ja julgust teiste ees rääkida ning oma mõtteid väljendada. Tänan filmi tegijaid ja näitlejaid!

Tänan MA GISK visionääri, arendajat ja elukäiguravi vahendajat Ingliterapeut Maryat! Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, HÜP õppur, kogukonna koondaja ja peretööde koordineerija Magdalena Kalev

Inimiseloomu kasvatusest ja ühisteadvuse mõjust seriaali "Anne, e lõpus" ainetel. Hypatia analüüs

 

Armas lugeja! 

Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskoolis treenitakse läbi teadvushariduse iseloomusid selleks, et ühiskonnas laieneks headus ja igapäevaelus hakkamasaamine, paraneksid suhted. Hingeravikooli treening laieneb ikka ka õpetlike raamatute, filmide ja internetimaterjalide analüüsimisele. Meie seekordseks treeningülesandeks oli läbi vaadata filmiseriaal “Anne, e lõpus” (Kanada, 2017-2019), mis räägib ühe oma eluteed orvuna alustanud, ent juhuse tahtel toredasse peresse ja seeläbi uude kogukonda sattunud,  sealgi konarliku sirgumistee läbinud tüdrukust Anne’st, kelle tulek ja olek raputas samas ka ümbritsevat. Meie ülesanne oli lähtuda teemast: “Minu arusaam inimiseloomu kasvatuse meetodeist ja ühisteadvuse mõjudest selles filmiseriaali "Anne, e lõpus" ainetel”  ning minu individuaalne ülesanne "Anne'i iseloomu tugevused ja nõrkused ning meetodid, mis ühele ja teisele aspektile tuge pakkusid." 

Meie filmianalüüsid valmisid samaaegselt Eesti Vabariigi 105. sünnipäevaga ja pühendasimegi need lood sellele tähtpäevale. Film toob välja palju ühishoolekandele olulisi mõtteid ja kasvatuspõhimõtteid, mis on olnud meie esivanematelegi omased ja mida rakendatakse ka meie hingeravikooli õppe- ning treeningtöös. Kasvatus kujundab paljuski inimese iseloomu, vaimse tervise ja hingelisuse. Kõike seda rõhutas sel aastal enda aastapäevakõnes ka Eesti Vabariigi president Alar Karis. Kõnes tähtsuselt teisele kohale tõstetud vaimse tervise teemas rõhutas ta eriti noorte inimeste vaimse tervise olukorra parandamise vajadust. Kõlama jäi ka see, et tähtsustada tuleb materiaalse elu kõrval ka hinge ning et igast inimesest, tema olemusest, suhtumisest ja suhtlemisest saab ühiskond alguse. Kõneledes Eesti inimarengu värske aruande kurbadest näitajatest vaimse tervise olukorra puhul, ütles president:   “Sageli on võti kinni meis endis. Selles, kuidas me kõik mõtleme ja ütleme, kuidas oskame ümberkaudsetega suhteid hoida, kuidas märkame teiste tundeid ja reageerime nendele. Kokkuvõttes on see üsna kõikehaarav lahendus, kuidas olla parem inimene endale ja teistele.” President lisas olulise viitena, et parem tähendab ka tervemat. 

Kasvatus ja selle kaudu kujunev iga üksikinimese iseloom on laiemas plaanis ühiskonda kujundav, aga teame, et iseloomudest sõltub veel enam. “ISELOOMUDEST SÕLTUB MAAILMA JA RAHU PÜSIMAJÄÄMINE” -  see armsalt Ingliterapeut Maryalt pärinev tsitaat on teadvuse tõstmise projektis meie teadvusesse juurdunud. Seega inimhinge arendamisel on väga oluline teada ja kasutada õigeid  kasvatusvõtteid.  Anne’i arengut ühiskonna vastuseisu kiuste, mis mõnes mõttes sarnaneb ka teadvuse tõstmise projekti arenguga ühisteadvuse vastuseseisu suhtes, kuna on liialt uudne,  sobib iseloomustama teine meie treeneritelt pärit MA GISK kuldreeglite seast:  “Kel vägi, see areneb kasvõi vägisi, s.t olude kiuste ja muust ilmast välja tegemata" (eesmärgi saavutamise, mitte isekuse mõttes).

Minu tagasiside Anne’i arenguloost järgneb siin. 

Anne sattus Avonlea külla Roheliste Viilkatuste tallu õnneliku juhuse läbi, sest perele, eakatele õele ning vennale Matthew’le ja Marillale pidi saadetama meestetööde abiks orbudekodust poiss, mitte tüdruk. Vaikne ja sissepooletõmbunud Matthew imetles juba esimesel koossõidul Anne loodusearmastust ja tarku mõttearendusi, millest algas südame sulamine. Tulevases kasuema Marillas toimus usalduse võitmine aegamööda, alates täielikust vastuolemisest sellisele eksitusele kuni tugeva armastuseni aja möödudes. Kogukonnas tekitas elav punasejuukseline tüdruk üsna palju tormi ja muutuseid. Nii Anne kui tema lapsendamise tõttu ta kasuvanemad pidid ühiskonna halvakspanuga hakkama saama ja sellest läbi minema, sest orb oli sellel ajal nii täiskasvanute kui laste teadvuses alaväärtuslik. 

Anne tugevusteks oli elurõõm, siirus, õppimishimu, tarkus, töökus ja loovus, sihikindlus ja eesmärgile orienteeritus, raskustest ülesaamise oskus ja ka eelnevast eluperioodist saadud teadmised, samuti õiglusetunne, hoolivus ja osavõtlik abivalmidus, oskus oma emotsioone ja ka väliseid olukordi lahata, mis arenes väga tarkade ja tolleaegses konservatiivses ühiskonnas piire ületavate mõtete ja ka tegudeni. Paljudele hakkas silma, aga esialgu nõudis ka harjumist tema eriline loodusetunnetus ja osadus sellega. Näiteks kasuema Marilla oli talle alguses öelnud, kui ta tuppa ja endale kübarasse õisi sättis: “Ära risusta ennast ja oma tuba lilledega!”, aga järjest enam hakkas ta last mõistma.  

Anne’i nõrkuseks oli impulsiivsus, üliemotsionaalsus, mõnikord valede kasutamine eesmärgi saavutamiseks. Selles impulsiivsuses tuli ette lobisemist piire tunnetamata, mis viis näiteks konflikti ka kõrgemast ühiskonnakihist pärit klassikaaslastega ja põhjustas nende perede suhtumise taas halvenemise.  Anne käis nagu noateral, mõistis ka ise seda ja lootis, et tuleks päev, kus midagi halvasti ei läheks.  

Anne minevik oli olnud senimaani ääretult raske. Orbudekodus oli ta teistest erinevana pidanud taluma kasvatajate ja kaaslaste ülekohut. Asendusperesse antult oli ta pigem teenijaks alandatud ja karmus ning ülekohus jätkus pererahva poolt. Sealt kujunes tema kujutlus- ja kirjandusmaailma armastus, mis oli tollel ajal olnud tema ainus reaalsusest põgenemise võimalus ja millega ta avaldas nüüd uues elus ka enda sõprades imetlust. Keerulistes olukordades soovitas Anne ka teistel kujutlusvõimet kasutada ehk loov olla, aga võimalusel aitas hädasolijaid alati ka reaalselt. Paraku pidi ta ka sellel oma raamatuarmastuse ja loovuse teel mitmel korral kaotusi taluma, sest nii nagu võeti orbudekodus talt karistuseks raamatuid, nii lõhuti tema ja ta sõprade meelis- ja loovuspaigana sisse seatud metsaonn, ometi vajas ta seda kõike nagu õhku. Kontrastiks oligi tema loovale küljele varasematest kogemustest pärit reaalse tegutsemise oskus, näiteks kiire ja ennastsalgav tegutsemine tulekahjus,  sõbra Diana väikese õe kriitilisest haigusseisust välja toomine.  

Kõige enam oli tema kasvataja rollis kasuema Marilla. Marilla kasvatusstiil oli nõudlik, mis arenes esialgsetelt karistustelt küll tüdrukut enam tundma õppides järjest enam mõistmisteks. Nõudlikkus oli vajalik Anne´i impulsiivsuse ja kohati mässumeelsuse vaos hoidmiseks. Nõudlikkus on meile teadvushariduse kooliski väga tuttav meetod, mille puudumisel ei saaks toimuda arengut. Tollases ühiskonnas oli muidugi ka religioon väga olulisel kohal ja Marilla õpetas Anne’ile ka igapäevast palvetamist. Anne oma spontaansuses tegi seda küll püüdlikult, see kujunes ta harjumuseks ja ilmselt sai ka abi, aga hinges oli esialgu mõelnud, et teeks seda täiesti teisiti - läheks ihuüksi suurele väljale või sügavasse metsa, vaataks üles ja tunneks seda palvet.

Üks meeldejäävaid kohti oli see, kui Marilla sõber, naaber proua Lynde esimesel kohtumisel orbu eelarvamusega suhtus nii, nagu seda tegi pea kogu kogukond, ja temale omaselt jõuliselt otse ja paraku alandavalt ka väljendus. Anne läks ägedaks ja vastas sama mõõduga. Olgugi, et Marilla mõistis Anne´ile tehtud ülekohut, pidi säilima tollele ajale veel eriti omane austus täiskasvanu vastu ja ta nõudis tüdrukult proua Lynde ees vabandamist. Anne keeldus esialgu kategooriliselt, ent nähes, et kasuema enda nõudmisest ei tagane, läks sellest vabandamisest läbi ja tegi seda ennastsäästval üliemotsionaalsel viisil, mis tegelikult ka proua Lynde sulatas. Siin ja veel mitmetes kohtades väljendus tema võime raskuste puhul otsustada, et teeb ära ja suutlikkus tehagi. Juba siis, kui filmi algul, eksituse ilmnedes ja Marilla nõudel oli Anne orbudekodusse tagasi viidud, olles küll ääretult õnnetu, ütles tüdruk endale, et otsustab nautida seda sõitu. Ta oli märganud, et peaaegu kõike võib nautida, kui otsustab seda teha. Tuleb vaid kindlalt otsustada. See seostub ka teadvuse tõstmise protsessis vajaliku mõtte seadmise ja otsustamisega, sest areng toimub skeemis “Mõte-sõna-tegu” ja seda toetab kooli slogan “MÕTE LOEB!”. 

Et lapsed õpivad paljuski eeskuju järgi, siis proua Lynde kindlasti enda keelepeksukombe, kaootilisusega, konservatiivsete juhtidega koostöös tekkinud vastuseisu tõttu positiivne eeskuju ei olnud, küll aga Marilla, rahuliku, tööka, sihikindla, ikkagi hooliva ja ka arenemisvõimelisena Anne´i näidatud suunas. Arenes lõpus õiges, paljuski ka Anne’i õiglustunde ja vaprusega näidatud suunas küll ka proua Lynde. 

Matthew oli enda lapsepõlvetraumadest tingitult peres alandlik ja vähe emotsioone ning sõnu välja ütlev, aga tema armastav toetus oli kogu filmi vältel igati tuntav ja Anne´le turvatunnet pakkuv. Ta oli kui väga vajalik rahulik tugipuu. Just Matthew oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel andis Anne’le eneseusku ja enesekindlust, kui tunnustas, et ta on väga vapper. Anne’i minevik ei olnud võimaldanud tal enda jaoks endast kujundada adekvaatset pilti ja seetõttu olid tunnustused väga olulised. Matthew õhutas ka Marillat rohkem Anne’i ja tema valikuid usaldama. Kartlikum Marilla andiski mitmel puhul viimase sõna Matthew`le. Näiteks kui Anne sõpradega linna tollasele kõrgseltskonna peole soovis minna. Kui Anne organiseeris naiste õiguste eest seisvat demonstratsiooni ja Marilla oli küsinud Matthew’lt tema arvamust, kas sellest tuleb midagi head,  vastas see: “Anne… , … ta tahab asju muuta paremaks, nii et me toetame tema püüdlusi”. Ta rääkis vähe, aga kui ütles, siis kaalukalt ja mõistvuse- ning armastusetundes. Nimetatud kogukonda raputava ettevõtmise juures avaldus ka Anne’i hulljulgus enda eesmärgi ja õigluse saavutamise teel, sest oli võimalus, et ei tulda kaasa, aga lõpuks selgus, et ikkagi kõik tulid tema taha. 

Anne ei olnud piiridesse kammitsetud, nagu tollane ühiskond oli. Ta puutus kokku mitmete täiskasvanutega, kes olid ka õnneks tolleaegsetest piiridest väljas, keda tema mõistis ja kes teda mõistsid ning tema avatust julgustavalt kannustasid  -  Matthew sõber preili Jeanne, Anne´i sõbra Diana eriline tädi Josephine. Nad aitasid maailma avaramalt vaadata ja toetasid otseselt. Tädi Josephine tasapisi avaneva isikliku suhte teema teise naisega andis Anne´le teadmise, et võimalusi on rohkem, kui esialgu paistab. Film on loodud Lucy Maud Montgomery 1908. aastal valminud raamatu “Roheliste viilkatuste Anne” põhjal. Kui arvestada, et raamatu ja filmi tegevus toimus 1808. aastal, oli sellistel teemadel kirjutamine ka autori poolt julge ja muutusi toov samm. 

Järjestikused kooliõpetajad olid kardinaalselt erinevad. Härra Phillips oli ebameeldiva iseloomuga, alandas ülekohtuselt mitmeid õpilasi, eriti Anne’i  just tema päritolu ja ehk ka tarkuse tõttu. Ta tegi seda iseenda probleemide ja komplekside tõttu, liiatigi alavääristas teisi õpilasi õpetaja suhtepunumine ühe õpilasega, mille valelikkus lõpus siiski ilmnes. Sellised alandamised jätsid ka Anne’i hinge kindlasti haava, aga kasvatasid veel enam talle omast õiglustunnet. Anne’il tundus olevat võime ka alati lootusrikkalt ettepoole vaadata, valusaid mälestusi juurde kogumata, sest ta oli ka nii toimekas, et pikalt nukrutsemiseks ei olnudki aega ega võimalust. Keerulise mineviku väga valusad mälestused küll aeg-ajalt erinevates olukordades esile tulid, aga silma jäi keskendatus positiivsele ja eesmärgile.   

Uut kooliõpetajat preili Staceyd tunnetas Anne kohe hingesugulasena sarnase pealehakkamise ja maailma muutva hoiakuga. Ta sattus kohe nii vaimustusse, et ei suutnud end ohjeldada teiste asjadest rääkides. Siin avaldus õpetaja nõudlikkus, kui ta kutsus Anne´i endaga vestlusse inimeste privaatsusest ja kirjutama essee keelepeksu ohtudest ja empaatiast. See oli mõjus kasvatusmeetod ja sarnases ka meie koolitööga, mis toimub ka enamjaolt kirjutades, kus me valukohti ja toimunut analüüsime. Kui Anne´i kirjatöö hävines, siis õpetaja uskus, usaldas  ja ütles sõnad: “Tagasilöögid võivad olla õnnistus”. Mõistan seda nii, et tagasilöögi puhul peadki süvenenult teemaga tegelema, analüüsima ja sellest läbi minema, mis annab vajaliku kogemuse uuele tasandile jõudmiseks. Teadvushariduse kogemusõppes toimub samuti. Õpetaja meetodid olid kõik progressiivsed ja lapsi tõeliselt eluks ette valmistavad. Temagi sattus kohe tagurliku valitsusega konflikti ja taheti eemaldada, aga laste ja ka tasapisi usaldama hakanud kogukonna abiga sai jääda. 

Anne’i suuremad sõbrad ka kindlasti mõjutasid teda. Diana oli rikkast perest, aga see ei seganud nende sõprust. Anne’i iseenesest head soovivad teod või tõe rääkimised olid koolipõlves juba mõnigi kord ebaõnnestunult lõppenud. Mõlemad siis iga kord jahmusid, et nii läks. Diana jäi siiski alati Anne’i juurde, lohutama ja kaaslaste suhtumist korrastama. 

Klassivend Gilbert näitas algusest peale ainsana poistest hoolivust ja õiglust, millest kujuneski ka vastastikune austus ja armastus. Anne oli alati avatud, ka armastuseasjadele mõeldes. Kui ta selleteemalisi küsimusi peres otse esitama hakkas, tõi ta sellegagi kui uue kevadtuulepuhangu, kus kasuvanematele nende endi minevik ja suhtelood meenusid ja kus nad ka hingelisuse poole sulama hakkasid senisest traditsioonilisest jäikusest. Anne oligi kogu sellele paikkonnale kui värskendav kevadetuul, muutes elu uueks, aga pannes inimesi ka sügavamalt elu üle mõtlema.  

Anne´i ja Ema Marilla kahekõnest toon tsitaadi, mis seostub ka otseselt Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskooliga: 

Anne: „Saame teha ainult oma parima, sõltumata sellest, mida teame või ei tea. Mina usun, et igas olukorras on midagi head, isegi halvas. See kasvatab iseloomu.“

Marilla:„Kergem öelda, kui teha. Aga see on tore viis asju näha.“

MA GISK teadvusharidus treenib ka iseloome. See ei ole lihtne teekond, aga vajalik, sest oleme teadvustanud iseloomude muutmise vajadust. 

Minule meenutab see lugu mõneti ka teist, meil hingeravikoolis varem analüüsitud, pea samal ajal kirjutatud raamatut “Salaaed” (F. H. Burnett, 1911), sest selleski muudab orvuks jäänud tüdruk ühe kogukonna - seal siis lossi ja selle elanike elu must-valgest värviliseks ja tervendab inimesi, oma helge hingelise olemuse ja loodusearmastusega. 

Tänan väga nüüdse suunamise eest armsat Ingliterapeut Maryat ja kõiki loojaid! 

LISA "Minu isiklik arvamus, miks on selle töö alateema ja filmi tegelaskuju õppurgrupi koosseisust just minule analüüsida antud." 

Leidsin peategelases endaga teatud sarnasust. Eelkõige samastusin tema loodusearmastusega ja võimega märgata lihtsates väikestes asjadeski võlu, ka olukordades positiivse külje leidmise võimega. See seostub mul näiteks eelneva elu kõigis ametites kiire kohanemisega, kus kõige üle on alati prevaleerinud võimalus inimesi aidata. 

Kui nimetada negatiivseid omadusi, siis ka minul on siin õppeprotsessis ette tulnud piiride õige tunnetamise teemat, mida olen ise näinud siirusena, kuid see on selgelt tasakaalust väljunud. See on väljendunud nii armsate treenerite juhistest täpses kinnipidamises tegudes kui ka suhtluses. Olen vigade näitamise eest väga tänulik! 

Anne’iga sarnasustena toon veel välja teadmistejanu, sihikindluse ja eesmärgile orienteerituse, võime raskustega hakkama saada ja näiteks püsivalt mingit ülesannet paremaks lihvida. Tema impulsiivsusest olen pigem tasakaalukam ja stabiilsem. Seda kõike on aga paremaks treeninud iseloomusid muutev teadvusharidus kuni loovuse ja hooldajaloomuse avamiseni, mida minus varem niisugusel kujul ei ole olnud. Samas on Anne’ilt palju õppida tema loovate lähenemiste, kõrgemate eesmärkide seadmise ja otsustava ärategemise osas, aga inspireeriv on ka tema võime alati olla tema ise, mitte teeselda kedagi teist, sest ka teadvuse tõstmise kool õpetab, et oluline on olla, mitte näida ja taunib meeldimise pärast olemist või tegemist, mida on ka minu veaks märgitud. 

Positiivsete külgede veel tugevamaks arenguks on vajalik kasvatusmeetod olnud nõudlikkus, aga ka rahulik selgitamine, mis oli ka Anne’i kasvatuses eelkõige kasuema, aga ka õpetaja preili Stacey poolt olemas. Näitena toon sellesama korra, kui õpetaja palus Anne’il kuulujuttude levitamise kohta essee kirjutada. Meie kogemusõppena toimuvas hariduses on treenerite nõudlikkuse ja selgituste kõrval ainulaadseks meetodiks arendamist nõudvate olukordade Elu poolt ettetoomine ehk see, mis arendamist vajab, tulebki lihtsalt elus vajaliku lahendamist vajava olukorrana ette. See on võimalik ainult kõrgteadvuse käe all kogemusõppes treenides. Kogemusõpe tähendab seda, et tihti antakse õppuritele enne kogemus, alles seejärel selgitatakse.  Peame ka palju toimuvat analüüsima nagu praegugi siin. Kindlasti on oluliseks meetodiks treeningud pingelistes olukordades ja enamasti järjest kõrgemal tasemel antud kordused, millest aina läbi minnes kujunevad uued harjumused ja parem iseloom. Anne'i kasvatus kujunes tema pereliikmete poolt armastusest kantuks aegamisi, teadvushariduse koolis on õpetus kogu aeg tingimusteta armastusest lähtuv, ka siis, kui  egotoimimist karmilt korrale kutsutakse, mille eesmärgiks ongi inimese enda senisest olemusest kõrgemale aitamine. Ka rasketes olukordades aidatakse samas alati jalgele jääda ehk nii nagu inglitel on tavaks korrata, ABI ON ALATI TEEL.

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, HÜP õppur, eluraamatu avastusgiid Hypatia Hübner

Inimiseloomu kasvatusest ja ühisteadvuse mõjust seriaali "Anne, e lõpus" ainetel. Juno analüüs

 

Armas lugeja!

President Alar Karis andis enda Eesti Vabariigi 105. aastapäeva kõnes edasi Tallinna Polütehnikumi õpetaja Merje Meerits'a järgneva mõtte: "Iga inimene on maailm..." See tähendab ühtlasi seda, et maailma loomine algab meist endist, meie mõtetest, sõnadest ja tegudest. On neid inimesi, kes on seejuures eeskujuks, aga on ka neid, kes enda sisemusest lähtuvalt loovad maailma, kus kellelgi ei ole hea olla.

Siin postituses, mis on pühendatud ka EV 105. sünnipäevale, saan aga rääkida positiivseks eeskujuks olemisest, sest MA GISK õppetöö raames on meile antud ülesandeks analüüsida seriaali "Anne, e lõpus", mis räägib noorest tüdrukust, kes on elu alguses orvuna justkui elu poolt hüljatud, kuid kes sellegi poolest kasvab igas mõttes vastutustundlikuks ja eeskujulikuks kodanikuks, sütitades enda hingetulega ka teisi. See meenutab mulle Oscar Wilde'i tsitaati, et: "Me kõik oleme rentslis, aga mõnel meist on pilk suunatud taevatähtede poole", aga samas ka, et: "Eeskuju ei ole peamine viis teisi mõjutada. See on ainus viis (A. Schweitzer)." Mõlemad tsitaadid on pärit MA GISK ülestõusustrateegia dokumendist, mis on kooli juhi ning medium-terapeudi Ingliterapeut Marya koostatud ja on meie kui õppurite jaoks olnud oluliseks õppematerjaliks. 

Sellised elulised eeskujud nagu "Anne, e lõpus" filmis saab näha, on väga vajalikud nii täiskasvanutele kui ka lastele, kelle iseloomu on veel võimalik ilma suuremate vastutöö konfliktideta suunata. Samas oleme meie MA GISK õppuritena kogenud ka seda, kui oluline on täiskasvanutelgi enda iseloomuga tööd teha. Õppetöö üheks olulisemaks eesmärgiks on olnud ka vastutustundliku hooldajaloomuse sütitamine, mis Anne's väga loomulikul viisil olemas oli. Ka lugupeetud president on alati ümbritseva märkamist ning inimese isikliku panuse andmise olulisust rõhutanud, öeldes ka viimases kõnes järgmist: "Sageli on võti ka meis endis. Selles, kuidas me kõik mõtleme ja ütleme.." Sellega saab vaid nõustuda. 

Kuna minu ülesandeks oli seriaali vaadates pöörata rohkem tähelepanu sellele, kuidas täitsid lapsevanema rolli filmi ühed peategelased Matthew ja Marilla, kes said ootamatult noore tüdruku hooldajateks ning kuidas nad siis kõik üheskoos kasvasid ja arenesid, siis käsitlen enda analüüsis kaudselt eeskujuks olemist nii Anne'st kui ka tema hooldajate vanemlikest rollidest lähtuvalt. 

Nimetatud seriaal on loodud Lucy Maud Montgomery 1908. aastal valminud raamatu “Roheliste Viilkatuste Anne” põhjal. See räägib orvuks jäänud tüdrukust, kelle kasvatajateks saavad õde ja vend, kes elavad koos ning kellel elu keerdkäikude tõttu enda perekonda ei ole. Seeläbi satub peategelane uude kogukonda, kus esialgu toimub kohanemine üle kivide ja kändude, kuid kus ta siiski pälvib ka teiste poolehoiu südika iseloomu ja mitmekülgsete annete tõttu.

Eredalt jäi meelde seriaali algusosa, kui Anne saabus Roheliste Viilkatuste maja juurde koos Matthew'ga, kes loomult oli väga kinnine, aga samas ka äärmiselt südamlik. Ta lihtsalt ei osanud ning julgenud välja näidata seda, mida ta tunneb ja mõtleb. Sellel ajal oli see tõenäoliselt üsna tavapärane, eriti meeste puhul. Kohale jõudes tuli uksele vastu Marilla, kes oli väga kohkunud sellest, et neile ei tulnud abiks poisslaps, vaid tüdruk, keda nad ei oodanud. Nad olid soovinud abilist talutöödeks, sest vanuse tõttu olid igapäevased tööd Matthew jaoks juba raskendatud. Anne sai sellest aru ning Marilla reageering oli tema jaoks šokk. Sellel hetkel oli keeruline tekkinud olukorda vaadata, sest Anne koges taas seda, mida ta terve elu oli pidanud tundma, kuid mõistsin, et see peegeldas eelkõige selle ajastu ühisteadvust, mis oli kohati eluliselt väga karm, sest inimesed pidid hakkama saama ka rasketes olukordades. Esialgu siis tunduski, et perekonna ühte sulamine ei pruugi minna kergelt ning tekkis küsimus, kas ja kuidas Matthew ning Marilla avanevad, et võetud rolli täita nii, et Anne tunneks ennast hoitud ning armastatuna. Üsna pea aga Anne’i avatud ja loominguliselt mitmekülgne iseloom muutis ka õde-venda ning välja koorus nende ääretult südamlik, aga samas ka vajalikul määral konkreetne ning piire seadev vaade elule ja kasvatusele. Arvan, et Anne sattus väga õigesse perekonda, sest kui ta oleks võetud näiteks mõne rikkama perekonna liikmeks, siis oleks teda olnud äärmiselt raske taltsutada ning olnuks suurem tõenäosus, et ta jääb teiste inimeste põlu alla või oleks teda sunnitud olema keegi, kes ta tegelikult ei ole. Seda kõike oli ta niikuinii juba varem orvuna kogenud. 

Matthew oli küll vaikne mees, kuid oli neid hetki, kus ta seisis Anne’i eest väga õigel viisil. Näiteks ütles Matthew Anne’i kaitseks, et iga idee on kunagi olnud modernne, kuni see seda enam ei olnud. See ühtib väga hästi ka MA GISK arengulooga, kus oleme korduvalt pidanud näiteks tooma selle, et nii mõnedki asjad, mis tänapäeval on juba tuttavad ja tavapärased, olid 20 või 50 aastat tagasi veel justkui teiselt planeedilt. Elu muutub pidevalt ja sellega on oluline kaasa liikuda. Ma arvan, et Anne’i tulek sellesse perekonda aitas ka Matthew'l ja Marillal seda mõista. Nende aeg oli talus justkui seisma jäänud, sest elati elu, mis oli saatuse ja pere poolt ette määratud ja mitte niivõrd seda, mida nad iseenda jaoks oleks soovinud. Kui Anne tuli, siis oli see nagu värske tuulepuhang või kevade saabumine peale pikka ja külma talve. See keerutas lahti seisva vee ja pani paljud protsessid tööle nii peres, pereliikmetes endis kui ka terves kogukonnas. Nii toimubki tervendus sügavamate mustrite tasandil elus eneses. 

Eelnevat kinnitas Marilla enda öeldu. Seriaali teises pooles toimus pööre, sest kooli tuli tööle uus õpetaja. Kuigi õpilased olid õpetajast väga vaimustunud, siis täiskasvanutest kogukond ei võtnud õpetajat kohe vastu, kartes, et tema õpetamismeetodid on liialt erinevad traditsioonilisest. Seetõttu oleks õpetaja pidanud peaaegu lahkuma, kui õpilased ei oleks teinud tema heaks toetusaktsiooni. Marilla aga ütles toimuval koosolekul, et ta on elanud suurema osa enda elust muutusteta, aga siis tuli tema ellu tohutu muutus. Ta sai seeläbi kinnitada, et see on ainuke viis areneda ja õppida. Siin meenub mulle tsitaat meie reeglite kullavaramust: "ELU TULEB LAHTISTE SILMADEGA VAADATA JA KUI KOHTAD MIDAGI, MIDA EI TUNNE, MIDA EI TEA, SAA TUNDMA, SAA TEADA, ENNE KUI KUULUTAD VASTUTULIJA ENDA VAENLASEKS VÕI KURJAJÕU ESINDAJAKS. ELU MUUTUB MEIE ÜMBER IGA HETKEGA JA KEEGI EI SAA SEDA SEETÕTTU VALEKS PIDADA, ET EI OLE VEEL MUUTUSTEST TÄIT ÜLEVAADET SAANUD." (UNIVERSAALNE ELU REEGEL; Ingliterapeut Marya)

Kui Anne’l oli kooli minnes keeruline, sest teda kiusati, siis ta soovis valu eest põgeneda kujutlusmaailma. Marilla oli aga seejuures pigem karm ja resoluutne, et Anne peab kooli minema. Kohati tundus see isegi liiga järsu lähenemisviisina, aga samas oli see ka mõistetav ja vajalik, sest Anne olekski muidu hakanud sellistes olukordades kõigest eemale hoidma. Võib-olla oleks Anne't aidanud selles olukorras ka MA GISK mõttetera, et "IME EI OLE MITTE ÕHUS LENDAMINE, VAID MAA PEAL KÕNDIMINE", sest spirituaalses hinge rollis taolist tunnet enam kogeda ei saa. Armas Ingliterapeut Marya on alati öelnud, et isegi kui on raske, siis Maa peal kehastumise võimalust tuleb sügavalt hinnata, sest hingele õpetab see kogemus väga palju. 

Marilla siiski ka kahtles selles, kas ta on käitunud õigesti ja mõtles, mida ta üldse ette võtma peaks, sest lapsekasvatamise kogemus puudus. Seetõttu küsis ta nõu naabrinaiselt, kes oli paljulapselise pere ema, kuid vastuolulise iseloomuga ja kuulujutte levitav. Vaatamata sellele, et Marillal tekkis kahtlusi ja segadust, tegi ta siiski lõpuks õigeid otsuseid, sest armastus Anne’i vastu näitas teed. Koolis tekkinud raskuste tõttu valetas Anne Marillale, et ta käib koolis ja seal kulgeb kõik hästi, kuid tegelikult oli ta loonud metsa enda koolimaja, kus ta käis raamatuid lugemas. Kuigi Marilla oli selle peale pahane, siis südames ta siiski tõenäoliselt mõistis Anne't. See oli samuti kooskasvamise koht, sest Anne sai aru, et see ei aita, kui ta põgeneb probleemide eest. Matthew ja Marilla kasvatuses oli seda tõe joont ka igati tunda. Ka karmus ja resoluutsus saab olla armastus teise inimese vastu, kui selle eesmärgiks on aidata püsida õigel rajal. Vanemad õppisid kindlasti ka seda, et kasvatus ei ole tavaliselt otsetee, vaid kulgeb käänuliselt läbi erinevate kogemuste lähtuvalt lapse enda pagasist ja kujunemisloost.  

Kui Marilla sai aru, et Anne’st sirgub juba noor naine, siis andis ta talle ka veidi rohkem vabadust, kuid see esialgu kulmineerus siiski ka katastroofiga, mille järel Anne’l ja Diana'l ei olnud luba enam omavahel suhelda. Vaatamata kogukonnas tekkinud probleemidele õppisid Matthew ja Marilla nendega toime tulema ja kui vaja, siis ka Anne’i eest kõnelema. Samas oli just Anne ise see, kes lõpuks enda annetega võitis kõigi südamed. Siinkohal sooviksin Anne'le öelda, et: "KEL VÄGI, SEE ARENEB KASVÕI VÄGISI, S.T, OLUDE KIUSTE JA MUUST ILMAST VÄLJA TEGEMATA (eesmärgi saavutamise, mitte isekuse mõttes)." See on samuti Ingliterapeut Marya poolt meile antud kuldreegel. 

Anne õpetas enda tarkuseteradega ka vanemaid, öeldes näiteks nii: "Ma usun, et igas olukorras on midagi head, isegi halvas. See kasvatab iseloomu." Inglikoolis on kuldreegel, et: "Iseloomudest sõltub maailma rahu püsimajäämine." See ütleb otseselt, et iseloom on väga oluline. Au sees on ka olukordade positiivselt vaatamine, mida film ülimalt hästi demonstreeris. Olukorras, kus Anne pidi Matthew ja Marilla kodust lastekodusse tagasi minema, sest arvati, et ta on ära võtnud Marilla perekonnale kuuluva prossi ja see talle väga haiget tegi, otsustas ta siiski vaadata olukorda positiivselt ehk teise nurga alt. 

Matthew ja Marilla olid harjunud elama kahekesi, töises rahus ja vaikuses. Kui Anne saabus, siis oli majas palju jutustamist, aga mõnikord ka teiste laste külaskäiku ja kilkeid. Seriaalis oli stseen, kus esialgu Marillat laste valjuhäälsus justkui häiris, aga siis ta seisatas korra ja naeratas, nagu oleks midagi meenunud ka iseenda elust. See näitas selgelt seda, kuidas ta selle rolliga üha enam ja enam kohanes, ei olnud enam nii resoluutne ja kohati ka kalk. Õde-vend pidid minevikus hakkama saama nendes tingimustes, mis neile oli antud ja Marilla tunnistas vestluses Matthew’ga, et kogetud elusündmused on teda teinud südamelt mõneti kalgiks. Oli aga aru saada, et ta seda tegelikult ei soovinud ning hakkas ka ise sellest välja kasvama. 

Kohati Anne’i avatus ka vanemaid šokeeris, mille peale Marilla reageeris nii, et Anne ei tohiks söögilauas teatud teemadest rääkida, Matthew aga soovis põgeneda. Arvan, et teatud olukordades ongi oluline piire kehtestada, aga see oli ka oluline teema, mida arutada. Täiskasvanu ei pruugi mõnes olukorras teada, kuidas on õige reageerida ja siis on oluline võtta aega, et selle üle mõtiskleda ja siis lapsega uuesti rääkida. Marilla seda tegi.

Kui Anne’l tuli teismeliseiga, siis ta pööras rohkem tähelepanu enda välimusele. Oma välimuse ja eriti juuste punase värviga ei olnud ta kunagi rahul olnud. Ühel hetkel soovis ta patsidesse punuda juuksepaelad, aga Marilla palus need ära võtta, mille tõttu Anne sai vihaseks ning küsis, kuidas Marilla võib nii tundetu olla. Seda olukorda võib vaadata mitmeti. Ühest küljest oli see hea, et Marilla ei lasknud Anne's edevusel ja välimusele keskendatusel kasvada, teisalt oli see olukord, kus valikuvabaduse andmine oleks olnud ka mõneti eakohane. Siiski ma usun, et Marilla käitumine oli õige, sest kõike tuleb alati vaadata konkreetse lapse või noore iseloomu kasvatamise kontekstis. Välimuse teema kulmineerus sellega, et Anne värvis enda juuksed mustaks ning kui ta sai aru, et see oli väga vale tegu, proovis neid valgendada, mistõttu olid juuksed lõpuks rohelised. Selle tagajärjel pidi ta juuksed lõikama täiesti lühikeseks. Marilla ütles seejärel ka õpetussõnad, et loodetavasti Anne nüüd mõistab, kuhu edevus teda viib. Inglikoolis on välimuse eest hoolitsemine olnud olulisel kohal, aga pigem nii, et inimese enda loomulik ilu domineerima jääks. 

Vanemad mõtlesid alati ka Anne tuleviku peale ning Matthew oli seisukohal, et kui nad tahavad Anne’le teha head, siis ta peab saama elada täiuslikumat elu kui neil see on olnud. Samas oli neil siiski raske sellega ka leppida, kui Anne hakkas huvi tundma enda juurte vastu ning kooli lõpetamisel pidi kodust lahkuma. Matthew ja Marilla esialgu kartsid, mida Anne’i vanemate otsing võib neile põhjustada ja kas ehk Anne siis nende juurest lahkub. Nad siiski mõistsid, kui oluline juurte tunnetus noore jaoks on ning koos saatjaga lubasid Anne’l minna iseseisvalt linna, et koguda infot enda vanemate kohta. See oli lahti laskmise ja aususe õppetund, mis vanemaks olemise juures on oluline. Sarnane olukord tekkis ka siis, kui Anne läks ülikooli ning Matthew'l oli keeruline välja näidata, mida ta tegelikult tunneb. Seetõttu käitus ta, justkui see teda ei huvitakski ja pigem keskendus sellele, et sulasepoiss Jerry saaks neid rohkem aidata, mille peale Anne muutus armukadedaks ja kurvaks. Kui aga perekond Anne’t külastades jälle kokku sai, tunnistas Matthew enda tegelikke tundeid, mis oli samuti vanemlikult õige käitumine. See on kindlasti midagi, millest ka tänasel päeval saab palju õppida. 

Anne õpetas nii enda vanemaid kui ka kogu kogukonda olema julge, tõene, innukas ja aktiivne ning see oli midagi, mida kõik need inimesed väga vajasid ja mida ka praegune ühiskond taga igatseb. See oli ilus perekonna kooskasvamise lugu. 

LISA. "Minu isiklik arvamus, miks on selle töö alateema ja filmi tegelaskuju õppurgrupi koosseisust just minule analüüsida antud." 

Arvan, et see konkreetne alateema on minule antud just seetõttu, et vaataksin sügavamalt lastekasvatuse ja üldiselt isiksuse ning iseloomu kujunemise teemat. Olen üles kasvanud Anne'ga võrreldes väga teistsuguses taustsüsteemis ja seetõttu olen pidanud õppima mõistma ja tunnetama väga erinevaid elukäike, et suuta suhtuda nendesse hinnanguvabalt. Hilisemas elus nii mõnelgi juhul ka läbi isikliku kogemuse. Iga selline analüüsiülesanne aitab sisse elada konkreetsesse ajastusse ning sellel ajal levinud hoiakutesse, suhtemustritesse ning kasvatusstiilidesse, mis annab palju laiema vaatepildi võrreldes sellega, mida ise kogenud olen. Olen aru saanud, et kui inimene elab väga heas keskkonnas, siis see ei tähenda veel seda, et ta enda potentsiaali tegelikult realiseerib, pigem võib ta jääda hellikuks ning puudub tahe midagi suurt enda, aga eelkõige teiste jaoks ära teha. Selle filmi vaatamine aitas aga tervendada seda kohta, et ka rasked tingimused võivad olla õnnistus ning kokkuvõttes palju õpetlikumad, kui miski muu. See aitab ka enda elus ettetulevaid keerukamaid kohti teisiti näha, keskendumata haledusele iseenda ja teiste suunas. 

Usun, et pidin just sellest aspektist lähtuvalt seriaali analüüsima ka seetõttu, et ma mõistaks paremini, kuidas perekonnana ja vanemana on võimalik koos kasvada ning mõistaksin, et elu ongi pidev looming ja loomine ning mitte miski ei ole lõplikult kivisse raiutud. Igas meetodis on oma head ja vead ning meetod areneb ka vastavalt sellele, kuidas elu muutub. Peab olema oskust inimesi sügavuti näha ning sellest lähtuvalt ka valikuid teha.  

Kui mõelda Anne iseloomu peale, siis minus on kindlasti sarnaselt temaga uutest lähenemisviisidest innustumise võimet ning sütitatult ka julgust nende järel liikuda. Ilma selleta ei oleks ma tõenäoliselt hingeravikooliga liitunud ning siia püsima jäänud. Teisiti öeldes on mulle alati meeldinud innovaatilised lähenemised, mis muudavad olemasolevat süsteemi ja õpetavad toimuvat nägema uuel viisil. Reeglipärasus ei ole minu jaoks tingimata vajalik olnud, seda olen ma pidanud õppima eelkõige hingeravikoolis ning mõistan nüüd ka selle olulisust. 

Anne on enda loomult väga loominguline, temal väljendus see looduses toimetades, rikkalikus keelelises väljendusviisis ning kujuteldavatesse sündmustikke sisseelamise võimes. Minus on samuti loomingulisust, aga teisel viisil. Siia hulka kuulub minu arvates teatud määral ka elu ja olukordade sügavam tunnetus ning seoste mõistmine, mis ka minus on võimena olemas ja on miski, mis eelkõige hingeravikoolis on esile tulnud.  

Kuna tervenemisteekonnal on olnud ka parasjagu raskusi, siis kindlasti on minus ka teatud määral sisemist motiveeritust takistusi ületada ning iseendale vajalikke eesmärke seada, hoides endas alal teadmist, et "MÕTE LOEB!" -  nii nagu Anne seda tegi. Olen selleks vajanud küll ka suunamist ja tuge, kuid ilma tahtepingutuseta ei oleks ma saavutanud seda, mille eest tänasel päeval ka rõõmu tunda saan. 

Positiivseid iseloomuomadusi aitab tugevamaks muuta see, kui on võimalik ennast mitmekülgselt väljendada ning proovile panna, ka uusi tegevusi katsetades. Eesmärgipärasust aitab tugevdada just konkreetsete eesmärkide suunas liikumine ning järjepidevuse hoidmine. Seda kõike on hingeravikoolis ka tegema suunatud. 

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, HÜP õppur, noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre 

2x13 - midagi sellest sai lõplikult läbi, millestki areneb uus

 

Armas blogi külaline!
 

22. jaanuaril 2023 toimusid Rahvusooperis Estonia P. Tšaikovski balleti "Pähklipureja" 2 viimast etendust. Esimest neist käisime ka meie MA GISK perega ning mõne varasemalt loodusravilaagrites osalenud noorega vaatamas. Saime üheskoos nautida kaunist ja meisterlikku tantsukunsti lavastuses, mis on lavalaudadel olnud juba 13 aastat järjest. Meie jaoks oli see aastate arv oluliseks kokkusattumuseks, sest ühtlasi tähistasime meiegi Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskooli 13 tööaasta täitumist.  Number 13 on Ilmapuukoolis olnud alati pöördelise tähendusega ning seekord tähendas see kooli kõigi tiivalaiuste testimise lõppemist ning samas uuele loomistasandile liikumist kooli esitlemise ja uute koolitusgruppide koondamiseks.

Kooli juht ja medium-terapeut Ingliterapeut Marya on öelnud, et anname sellega oma vaimsele juhtgrupile aastast 2010 arendatud eksperimentaaltöö tulemused üldistuste ja järelduste koostamiseks üle.  Teatrisaali laes särav kaunis lühter, mida esitleme ka  posteril, meenutas meile kõigile talveperioodil Tartus Raekoja platsil rippuvat hingelinnupesa ning see andis ka seose hingeravikoolis toimuva etapivahetusega. Selliste seoste puhul väljenduvad inglid ikka nii, et "Juhuseid ei ole, on juhuste tõlkimise oskuse või tõlkimiseks vajaliku info puudus."

Tartu Valgusküla Hingelinnu pesa

Siin postituses jagame aga etendusel saadud elamusi ning oleme küsitlenud ka meiega kaasa tulnud noori teatrikülastajaid, et nendegi arvamust kajastada.

Seeläbi täname väga kõiki, kes lavastuse toimumisega ühel või teisel viisil aastate jooksul seotud on olnud! Tükike esinejate hingevalgusest pani meiegi päeva särama. 

Hypatia tagasiside:

Balleti külastamine oli mitmes mõttes eriline sündmus. Kõigepealt oli tore armsate kaasõppuritega Tallinnas kohtuda, sest tavapäraselt kohtume Tartus või Tartumaal. Eesti esinduslikumas teatris käik oli iseenesest suursündmus. See oli meie teatriskäimiste traditsioonis juba mitmes pereetendus, aga balletti kogesime üheskoos esmakordselt. Estonias balletti vaatamas käisin paljude aastate eest, viimati armsate lastelastega samuti lasteetendust.

„Pähklipureja“ on jõuluetendus ja seetõttu oligi 22.01. etendus selle talve etenduste tsüklis viimaseid. See oli väga huvitav teadasaamine, et seda lavastust on mängitud juba 13 jõulude aegu. Etendus oli hästi ja huvitavalt lavastatud Ameerika lavastaja Ben Stevensoni poolt, heal tasemel tantsu, kaunite kostüümide ja lavakujundusega. Nii nagu ka varasemates meie külastatud etendustes on olnud õpetlikku ja kokkupuutepunkte teadvusharidusega, nii oli ka nüüd. Etenduse alguspoole tegevuses oli selgelt sisse kirjutatud iseloomude ja kasvatuse teema: kuidas tüdrukud enda jõulukinkide – nukkudega hoolivalt toimisid, aga poistes avaldus püsse ja mõõku kingiks saades sõjakus, kuidas keegi sõnakuulmatult tujutses, millised olukorrad vajasid vanematepoolset korralekutsumist, kehtestamist. Kasvatuses on selge korralekutsumine ja piiride kehtestamine, aga ka tark vanemlik juhatus vajalik, teame ka oma õpingute varal. See balleti osa sealsel jõulupeol oli väga huvitavalt lahendatud, kui paljude tegelaste kaasamisena toimus lava eri paigus üheaegne intensiivne tegutsemine, kusjuures just rõdult oli hea ja ülevaatlik kõiki süžeeliine vaadata.

2. osa tantsunumbritest oli eriti ülalt hea jälgida seda, kus tantsijad imelistes valgetes kleitides justkui lumesajus laval maha laskusid, kleidid laiali laotatult. See oli lummav pilt. Hingeravikooliga seostuski ka muinasjutulisus, unistuslikkus ja unenägude täitumine jõuluõhtu ja tantsu võlumaailmas. Ballett ongi inglimaailmale lähedane, ülevat emotsiooni pakkuv ning muusika vibreerib ka kõrgelt ning tervendab. Eriline oli seegi, kui ühtäkki imelise kõlaga laul orkestriga liitus ja selgus, et poistekoori poisid olid vaikselt sisenenud kahelpool loožides. Balleti ja laulu sümbioosi varasemast ei tea.

Etenduse 2. poole tantsunumbrites kõlas mitmeid tuttavaid meloodiaid, mällu salvestunud juba minu omaaegsetest õpinguist Rapla Muusikakoolis, kus olime kuulanud palju klassikalist muusikat. Samas lemmikballett on sama autori „Luikede järv“, mille imekaunist lavastust olime just muusikakooliga omal ajal käinud vaatamas Leningradis Maria teatris. „Pähklipurejat“ peetakse ka Tšaikovski üheks tuntumaks ja armastatumaks teoseks ja ta on selle loonud E.T.A. Hoffmanni ja Alexandre Dumas’ (sen.) värvika jõulumuinasjutu „Pähklipureja ja hiirekuningas“ ainesel:

https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4hklipureja

See on tähelepanuväärne seos, et kui meie tähistasimegi selle etenduse külastamisega meie hingeravikooli 13-aastast tähtpäeva, kustpeale sai alguse uuele loomistasandile edasiliikumine, siis selle balleti puhul on samuti kogetav järjepidevus, sest oleme teada saanud, et juba aasta lõpus tuleb välja uus „Pähklipureja“ lavastus. Selgi korral oli saal rahvast täis, nii et imeilusa etenduse külastajaid alati jagub.  Endi pidupäeva tähistasime ka väga maitsvat maiust ja meeldivat teenindust pakkunud teatri Valge saali kohvikus ning peale etendust vahetasime ka koos muljeid enne teeleasumist, sest enamus meist sõitis tagasi Tartusse. Teatriskäigu jäädvustasime ka pildiliselt.

Tänan armsat Ingliterapeut Maryat väga toreda idee ja algatuse eest!

Tänan loojaid ja esitajaid!

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, HÜP õppur, eluraamatu avastusgiid Hypatia Hübner

Arieli tagasiside:

Olime MA GISK hingeravikooli õppuritega plaaninud juba eelmise aasta lõpul külastada Tallinnas Estonia teatris esitatavat üle maailma kuulsust kogunud balletietendust “Pähklipureja”, millele on muusika loonud vene klassikalise sümfoonia üks rajajatest - helilooja P. Tšaikovski. Tegime eeltööd ning broneerisime piletid jaanuari lõpuks. Meiega olid nõus ühinema ka osad loodusravilaagrites osalenud noored ning 22. jaanuaril kohtusimegi kõik Estonia teatri fuajees. Estonia teater tekitab aukartust ja kuna ma pole seal väga ammu enam käinud, siis esialgu oli uudistamist palju ning raske seal orienteeruda, kui otsisime teed kolmandale rõdule, oma kohtadele. Ootusärevus oli suur. Rõdult lavale vaade oli imeline, sest lava eesriide värv oli ilus sinine, niisugune nagu Ema Maarja keebi värv ning laes rippus lühter, mis oli Tartu Valguskülas oleva Hingelinnu pesa sarnane - seostasimegi seda selliselt.  

Etendus algas sigina-saginaga, sest käes oli jõuluõhtu, oli elevust ja jagati kinke. Etenduse esimese osa tegevusi jälgides sai tahes-tahtmata tõmmata paralleele ka meie hingeravikooli kasvatusteemadega, nagu piiride kompimine, vanemate-laste vahelised suhted jne. 

Ingellik ja maagiline muusika, kaunid tantsud ja muinasjutumaailm mõjusid puhta ja tõstva energiana üle kogu saalis oleva vaatajaskonna. Kuna meie istekohad olid üleval rõdul, siis saime eriti hea ülevaate laval toimuvast ning imetleda kauneid tantsunumbreid võrratute muusikahelide saatel. Üllatusmomendi pakkusid noored inglihäälega laulupoisid, kes etenduse teises osas olid tulnud rõduboksi orkestrile lisa looma. See oli midagi imelist. 

Natukene balletietenduse sisust ka. Peategelane, väike tüdruk Marie, saab jõulukingituseks pähkleid purustava nuku - pähklipureja, mida ta väga hoiab ning mille võtab ka endale voodisse kaasa. Öösel satuvad nad aga võlumaailma, kus tuleb võitlust pidada salakavalate hiirtega ning pärast nende üle õnnestunud võidu saavutamist, liigutakse haldjamaale, kus lõpuks saab teoks ka tõeline jõuluime ning unistused täituvad. 

“Pähklipureja” on maailma balleti tõeline pärl, mida meie hingeravikooli liikmetel ja lasteravilaagrites osalenud noortel oli õnn kogeda ning mida saime pärast etendust enne koduteele asumist lähedal asuvas söögikohas veel ka meenutada. 

Olen väga tänulik etenduse loojatele ja esinejatele selle imelise etenduse eest! 

Tänan armsat Ingliterapeut Maryat balleti külastamise mõtte algatamise eest!

Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, HÜP õppur, eakate tegevusjuhendaja ja uuskasutuse tuunija Ariel Raudsepp 

Magdalena tagasiside:

Mina olin Rahvusooperis Estonia esmakordselt ja sain tõepoolest väga meeldiva kogemuse osaliseks ka majaga pisut tutvudes. Ajaloost on teada, et Rahvusooper Estonia tegevusele pandi alus 1865. aastal, kui Tallinnas loodi laulu- ja mänguselts „Estonia“. Kahetiivalise ehitise ühte poolde kavandati teatri-, teise kontserdisaal, mis on praegugi nii. Rõdult oli kogu tegevust ka väga hea vaadata. Mulle meeldis, et kogu lava oli tegevust täis ja seda oli hea vaadata ning jälgida. Balleti sisus tuli hästi välja lastekasvatuse vajadus, sest kingituste jagamise ajal tekkinud sõjakust oli vaja ohjeldada ja lapsi korrale kutsuda. Siin on seos meie teadvushariduse suunaga, mis on lastekasvatuse teema koos täiskasvanud inimeste iseloomude muutmise vajadusega. “ISELOOMUDEST SÕLTUB MAAILMA RAHU PÜSIMAJÄÄMINE." (Ingliterapeut Marya)

Lapsed vajavad selgeid piire, aga ka selgitusi ning hoolivalt vastutustundlike täiskasvanute juhiseid. Neid kogemusi, kuidas lastega koos midagi teha, saime me MA GISK hingeravikooli loodusravi laagrites mitme aasta jooksul. Olin vaimustuses mitmetasandilisest hoonest ja suurest sammastega Valgest saalist, kus me etenduse vaheajal kohvi ja koogiga ennast kosutasime. Sinna jalutades nägime, et laud oli väga kenasti kaetud juba, sest see oli meil enne broneeritud. Tegelikult oli koos meie liikmetega selliselt istuda väga armas tunne. Selles oli igatsuse hõngu, sest testkool on lõppenud.

Etenduses kõlanud muusika, üks pala kaunim kui teine, pakkus väga meeldivat hingekosutust. Eriti meeldisid mulle harfi- ja viiulimäng. Arvatakse, et harf leiutati pingule tõmmatud vibunööri tinistamisel. Kunstis on harfi kujutatud Vana-Kreekas 6000 aastat tagasi. Kogu orkestrimäng etenduse ajal oli niivõrd sügavatel tasanditel hingesügavusi puudutav ja etendus kaasahaarav ning kogu selle etenduse lummuses olles ei pannud tähelegi, kuidas aeg lendas. Sellised märgilised etendused mõjuvad ka lastele mõtlema panevalt ja hästi.

Tänan armsat Ingliterapeut Maryat balletikülastuse idee eest, kõiki liikmeid ja lapsi, kes meiega kaasas olid! Armastusega, MA GISK 2. kobar, kogukonna koondaja ja peretööde koordineerija Magdalena Kalev 

Juno tagasiside:

Olen varasemalt Rahvusooperis Estonia käinud, kuid see oli nii ammu aega tagasi, et mingis mõttes saan öelda, et see oli minu jaoks justkui esimene kord, sest eelnevat külaskäiku enam tegelikult ei mäleta. Seega oli huvitav ka ooperimajaga tutvuda ning loodetavasti tekib veel võimalus seda külastada. Ka "Pähklipureja" etendust nägin esmakordselt. Etendus oli nii huvitav ja meeli köitev, et esimene vaatus läks justkui lenneldes mööda ja tekkis tunne, et kas juba ongi pool balletist möödas, sooviks veel palju vaadata.

Esimeses osas oli tegevus tihe ning kõikide tegelaste liikumist ei olnudki võimalik jälgida, kuid hästi tuli esile see, mil viisil lapsed kingitusi saades käitusid ning kuidas siis vanemad sellele pidid reageerima, et laste ülemeelikust ohjata. Taolised stseenid on tõenäoliselt tuttavad nii lastevanematele, lastele kui ka lastega töötavatele inimestele. Meiegi loodusravilaagreid korraldades oleme erinevate olukordadega kokku puutunud, kuigi armsa Ingliterapeut Marya suunamisel on enamus olukordi olnud selgelt ohjatud ning ennetatud. Ballett ükskõik millises esitluse vormis on iseenesest kaunis, aga liikumist vaadates mõtlesin ka sellele, kui palju tööd tegema ja vaeva nägema peavad kõik tantsijad ja tantsijannad, kes igapäevaselt selle lavakunstiga tegelevad, sest kohati tundus, justkui nad oleksid minetanud gravitatsiooni jõu endi kehadele. Olen alati tantsimist armastanud ning erinevatel eluetappidel seda ka harrastanud ja see on ilmselt ka põhjus, miks mind nähtu endaga kaasa viis. Armas Ingliterapeut Marya on öelnud, et inglikoolis treenimine on ka võrreldav balleti õppimisega, sest tulemus peab olema paindlik ja kaunis, aga vajab ka palju tahtejõudu, pühendumist, tehnilisi oskusi ning parima eesmärgi suunas järjepidevat liikumist.

Etenduse kostüümid olid lastele ja peredele vaatamiseks sobilikult värvikirevad. Eriti meeldis mulle stseen, kus oli lumekuninganna, sest tema ümber tantsivate baleriinide kleidid olid kaunist valget ja hõbedast värvi ning kui nad maha istusid, siis tundus justkui olekski maha langenud lumevallid. Nende liikumine imiteeris aga hästi lumehelveste õrna langemist ja õhus lendlemist. Tähelepanuväärsed olid kindlasti ka erinevad soolod ja paaristantsud, mille peale publik vahepeal ka tunnustuseks plaksutas. Teise vaatuse ajal ilmusid saali ühele ja teisele poole aga poistekoori lauljad, kes orkestrit omalt poolt täiendasid. Etenduse sisu muutus järk-järgult helgemaks ja kaunimaks nii, et lõpus jäi hinge samasugune unistuslik tunne nagu see unenäoline etendus oma tervikus ka oli.

Nautisin ka meie ühist vaheaja kohvi ja koogiga pausi, mille jaoks olime laua juba varasemalt broneerinud. Valge sammastega saal oli mõneti suursugune ning üheskoos kaaslastega istumine oli meeldejääv. Hiljem saime koos ka lõunat süüa enne, kui taas Tartu poole hakkasime tagasi sõitma. Kuna mina olin nii Tallinnasse kui ka Tartusse tagasi sõites autojuht, siis pidin ka selle jaoks veel tähelepanu ja energiat varuma.

Tänan armsat Ingliterapeut Maryat balleti külastamise mõtte algatamise, kõiki armsaid MA GISK kaaslasi ühisüritusel osalemise eest ning kindlasti ka “Pähklipureja” lavastuse loojaid ja tantsijaid, ilma kelleta me sellist kogemust saanud ei oleks! Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, HÜP õppur, noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre

Rafaela tagasiside: 

Oli suur rõõm käia kogu MA GISK koolipere ja nende laste ja lastelastega Tallinnas Estonia teatris  vaatamas balletti "Pähklipureja", mis oli varakult koolijuhi armsa Ingliterapeut Marya poolt suunatud üritus. Samuti saime selle ürituse organiseerimisel erinevaid meeskonnatöö ja asjaajamise oskusi testida ja ka uusi kogemusi rühmatöös ning ootamatute ja ettearvamatute olukordade lahendamist ja samas meeskonna ühte hoidmist kogeda.

Teatripäeva hommikul olin varakult üleval, sest hinges oli ootusärevus, sest ei olnud ammu enam kogu kooligrupiga kokku saanud. Koolikaaslased võtsid mind bussi peale Tabiverest, kust kaudu läbi Puurmani sõites saime kenasti Tartu-Tallinn maanteele. Estonia teatrisse  jõudsime varakult ning ootasime, kui kogu grupp sai kokku ning  suundusime üles mööda huvitavaid keerdtreppe kõige kõrgemale rõduosale, kus olid meie kohad. Vaade oli sealt väga põnev ning eriliselt köitis enne etenduse algust ka teatri laemaaling  ja hiljem sain armsa Hypatia jagatud interneti lingi kaudu rohkem infot selle oma ajastu huvitava kunstiteose kohta. 

Olen Estonia teatris varasemalt paar aastat tagasi käinud “Luikede järve” vaatamas, aga "Pähklipurejat" pole seal vaatamas  käinud ning oli huvitav seda balletietendust näha, sest olen kuulnud sellest klassikateosest palju ja televiisoris korra näinud. Kogu balletietendus oli väga ilus ja seda saatis ka imeline muusika ning  oli palju kauneid kostüüme ja kleite, mida esinejad kandsid  Eriti kena vahepalana jäi meelde poistekoori laulmine etenduse taustal, mis kõlas nagu inglid taevas laulaksid. Vaheajal saime teatri Valges saalis  nautida koos kohvi joomist ja koogi söömist. Mulle väga meeldis, et teatris oli palju igas vanuses lapsi ning mõtlesin, et tore oleks ka oma lastelastega seda balletti vaatama tulla, kuid järgmine päev kuulsin Ringvaate saates, et see oli viimane etendus, mis oli juba 13 aastat Estonia lavalaudadel olnud, millest oli kahju, aga jään uut etendust ootama. Peale etendust veel veetsime ühist aega “Solarises”  lõunasööki süües. Tagasisõidu tee läks kiirelt nagu ikka, kui koju tagasi jõuad. 

Suur tänu armsale Ingliterapeut Maryale  ja  kogu kooligrupile ja nende lastele ja lastelastele toreda koosviibimise eest! 

Armastusega, MA GISK 2. kobara liige, HÜP  õppur, erivajadustega inimeste sotsiaaltöö koordinaator Rafaela Kristerson 

Noorte arvamused etenduse külastamise järgselt:

E., 19-aastane: See ballett oli väga rahulik selles mõttes, et seda oli lihtne jälgida. Mõned etendused ja balletid on sellised, kus toimub liiga palju korraga ja seda oleks raske mul jälgida. See oli ka väga ilus. Need inimesed, kes esinesid, olid ilusad ja eriti ühe tüdruku kleit, kes tantsis selle mehega kahekesi. Asja, mis kõige rohkem oleks meeldinud, ei olegi, kuna kõik oli ilus. See teatrimaja oli iseenesest ilus, aga seal all, kuhu joped jäetakse, oli liiga vähe ruumi. See oli vist esimene kord, kui käisin balletti vaatamas, ma vähemalt ei mäleta, et oleks kunagi käinud. E., 19-aastane: Käisime vaatamas balletti. Tantsimine oli ilus, samuti ka muusika, mida orkester mängis. Lugu, mida etendus rääkis, oli ilus. Meeldisid esinejate kaunid riided. Meeldis ka vaheajal saadud hea kook. M., 16-aastane: Mina olin Rahvusooperis Estonia esimest korda, ka balletti vaatasin esimest korda. Mulle meeldis suur ja avar maja ning eriti rõdult vaadata. Sealt avanes ilus vaade. Näha oli ka orkester. Etenduses oli noormees, kes käitus halvasti ja lõhkus pähklipurejat. Poisid kiusasid tüdrukuid. Sisu oli põnev ja lõpuks läks kõik hästi. Ma arvan, et seda etendust läheks veel vaatama. Palju erinevaid tegevusi oli korraga ja oli huvitav jälgida. Muusika oli ilus. Mulle meeldis ka kohvikus kooki süüa ilusa laua taga. A., 13-aastane: Mina olin Rahvusooperis Estonia esimest korda. Mulle meeldis etendus väga. Tüdruk nägi halba unenägu ja see oli hirmus. Seal unenäos käitusid lapsed halvasti. Hiired ründasid ja pähklipureja oli üksi. Pärast läks unenägu heaks. Headus võitis. See mulle meeldis. Muusika oli ilus. O., 11-aastane: Kuna olin “Pähklipureja” etendust varem kooliga Vene teatrit külastades näinud, siis sain sisust enam vähem aru. Kui ei oleks seda enne näinud, siis ei oleks kõigest aru saanud, sest etenduses ei räägitud, ainult tantsiti. Ma ei olnud varem balletietendusel käinud, see oli esimene kord. Oli huvitav, aga natukene igav ka, sest kogu aeg oli tantsimine. Huvitav kogemus oli ikka. Tulevikus läheksin veel balletti vaatama. Meeldis vahepeal kohvikus kooki süüa, kohvik oli ilus. Mulle meeldis orkestri mängimine, sest mängijad ajastasid muusika koos tantsijate liigutustega hästi.

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, HÜP õppur, noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre