Inimiseloomu kasvatusest ja ühisteadvuse mõjust seriaali "Anne, e lõpus" ainetel. Juno analüüs

 

Armas lugeja!

President Alar Karis andis enda Eesti Vabariigi 105. aastapäeva kõnes edasi Tallinna Polütehnikumi õpetaja Merje Meerits'a järgneva mõtte: "Iga inimene on maailm..." See tähendab ühtlasi seda, et maailma loomine algab meist endist, meie mõtetest, sõnadest ja tegudest. On neid inimesi, kes on seejuures eeskujuks, aga on ka neid, kes enda sisemusest lähtuvalt loovad maailma, kus kellelgi ei ole hea olla.

Siin postituses, mis on pühendatud ka EV 105. sünnipäevale, saan aga rääkida positiivseks eeskujuks olemisest, sest MA GISK õppetöö raames on meile antud ülesandeks analüüsida seriaali "Anne, e lõpus", mis räägib noorest tüdrukust, kes on elu alguses orvuna justkui elu poolt hüljatud, kuid kes sellegi poolest kasvab igas mõttes vastutustundlikuks ja eeskujulikuks kodanikuks, sütitades enda hingetulega ka teisi. See meenutab mulle Oscar Wilde'i tsitaati, et: "Me kõik oleme rentslis, aga mõnel meist on pilk suunatud taevatähtede poole", aga samas ka, et: "Eeskuju ei ole peamine viis teisi mõjutada. See on ainus viis (A. Schweitzer)." Mõlemad tsitaadid on pärit MA GISK ülestõusustrateegia dokumendist, mis on kooli juhi ning medium-terapeudi Ingliterapeut Marya koostatud ja on meie kui õppurite jaoks olnud oluliseks õppematerjaliks. 

Sellised elulised eeskujud nagu "Anne, e lõpus" filmis saab näha, on väga vajalikud nii täiskasvanutele kui ka lastele, kelle iseloomu on veel võimalik ilma suuremate vastutöö konfliktideta suunata. Samas oleme meie MA GISK õppuritena kogenud ka seda, kui oluline on täiskasvanutelgi enda iseloomuga tööd teha. Õppetöö üheks olulisemaks eesmärgiks on olnud ka vastutustundliku hooldajaloomuse sütitamine, mis Anne's väga loomulikul viisil olemas oli. Ka lugupeetud president on alati ümbritseva märkamist ning inimese isikliku panuse andmise olulisust rõhutanud, öeldes ka viimases kõnes järgmist: "Sageli on võti ka meis endis. Selles, kuidas me kõik mõtleme ja ütleme.." Sellega saab vaid nõustuda. 

Kuna minu ülesandeks oli seriaali vaadates pöörata rohkem tähelepanu sellele, kuidas täitsid lapsevanema rolli filmi ühed peategelased Matthew ja Marilla, kes said ootamatult noore tüdruku hooldajateks ning kuidas nad siis kõik üheskoos kasvasid ja arenesid, siis käsitlen enda analüüsis kaudselt eeskujuks olemist nii Anne'st kui ka tema hooldajate vanemlikest rollidest lähtuvalt. 

Nimetatud seriaal on loodud Lucy Maud Montgomery 1908. aastal valminud raamatu “Roheliste Viilkatuste Anne” põhjal. See räägib orvuks jäänud tüdrukust, kelle kasvatajateks saavad õde ja vend, kes elavad koos ning kellel elu keerdkäikude tõttu enda perekonda ei ole. Seeläbi satub peategelane uude kogukonda, kus esialgu toimub kohanemine üle kivide ja kändude, kuid kus ta siiski pälvib ka teiste poolehoiu südika iseloomu ja mitmekülgsete annete tõttu.

Eredalt jäi meelde seriaali algusosa, kui Anne saabus Roheliste Viilkatuste maja juurde koos Matthew'ga, kes loomult oli väga kinnine, aga samas ka äärmiselt südamlik. Ta lihtsalt ei osanud ning julgenud välja näidata seda, mida ta tunneb ja mõtleb. Sellel ajal oli see tõenäoliselt üsna tavapärane, eriti meeste puhul. Kohale jõudes tuli uksele vastu Marilla, kes oli väga kohkunud sellest, et neile ei tulnud abiks poisslaps, vaid tüdruk, keda nad ei oodanud. Nad olid soovinud abilist talutöödeks, sest vanuse tõttu olid igapäevased tööd Matthew jaoks juba raskendatud. Anne sai sellest aru ning Marilla reageering oli tema jaoks šokk. Sellel hetkel oli keeruline tekkinud olukorda vaadata, sest Anne koges taas seda, mida ta terve elu oli pidanud tundma, kuid mõistsin, et see peegeldas eelkõige selle ajastu ühisteadvust, mis oli kohati eluliselt väga karm, sest inimesed pidid hakkama saama ka rasketes olukordades. Esialgu siis tunduski, et perekonna ühte sulamine ei pruugi minna kergelt ning tekkis küsimus, kas ja kuidas Matthew ning Marilla avanevad, et võetud rolli täita nii, et Anne tunneks ennast hoitud ning armastatuna. Üsna pea aga Anne’i avatud ja loominguliselt mitmekülgne iseloom muutis ka õde-venda ning välja koorus nende ääretult südamlik, aga samas ka vajalikul määral konkreetne ning piire seadev vaade elule ja kasvatusele. Arvan, et Anne sattus väga õigesse perekonda, sest kui ta oleks võetud näiteks mõne rikkama perekonna liikmeks, siis oleks teda olnud äärmiselt raske taltsutada ning olnuks suurem tõenäosus, et ta jääb teiste inimeste põlu alla või oleks teda sunnitud olema keegi, kes ta tegelikult ei ole. Seda kõike oli ta niikuinii juba varem orvuna kogenud. 

Matthew oli küll vaikne mees, kuid oli neid hetki, kus ta seisis Anne’i eest väga õigel viisil. Näiteks ütles Matthew Anne’i kaitseks, et iga idee on kunagi olnud modernne, kuni see seda enam ei olnud. See ühtib väga hästi ka MA GISK arengulooga, kus oleme korduvalt pidanud näiteks tooma selle, et nii mõnedki asjad, mis tänapäeval on juba tuttavad ja tavapärased, olid 20 või 50 aastat tagasi veel justkui teiselt planeedilt. Elu muutub pidevalt ja sellega on oluline kaasa liikuda. Ma arvan, et Anne’i tulek sellesse perekonda aitas ka Matthew'l ja Marillal seda mõista. Nende aeg oli talus justkui seisma jäänud, sest elati elu, mis oli saatuse ja pere poolt ette määratud ja mitte niivõrd seda, mida nad iseenda jaoks oleks soovinud. Kui Anne tuli, siis oli see nagu värske tuulepuhang või kevade saabumine peale pikka ja külma talve. See keerutas lahti seisva vee ja pani paljud protsessid tööle nii peres, pereliikmetes endis kui ka terves kogukonnas. Nii toimubki tervendus sügavamate mustrite tasandil elus eneses. 

Eelnevat kinnitas Marilla enda öeldu. Seriaali teises pooles toimus pööre, sest kooli tuli tööle uus õpetaja. Kuigi õpilased olid õpetajast väga vaimustunud, siis täiskasvanutest kogukond ei võtnud õpetajat kohe vastu, kartes, et tema õpetamismeetodid on liialt erinevad traditsioonilisest. Seetõttu oleks õpetaja pidanud peaaegu lahkuma, kui õpilased ei oleks teinud tema heaks toetusaktsiooni. Marilla aga ütles toimuval koosolekul, et ta on elanud suurema osa enda elust muutusteta, aga siis tuli tema ellu tohutu muutus. Ta sai seeläbi kinnitada, et see on ainuke viis areneda ja õppida. Siin meenub mulle tsitaat meie reeglite kullavaramust: "ELU TULEB LAHTISTE SILMADEGA VAADATA JA KUI KOHTAD MIDAGI, MIDA EI TUNNE, MIDA EI TEA, SAA TUNDMA, SAA TEADA, ENNE KUI KUULUTAD VASTUTULIJA ENDA VAENLASEKS VÕI KURJAJÕU ESINDAJAKS. ELU MUUTUB MEIE ÜMBER IGA HETKEGA JA KEEGI EI SAA SEDA SEETÕTTU VALEKS PIDADA, ET EI OLE VEEL MUUTUSTEST TÄIT ÜLEVAADET SAANUD." (UNIVERSAALNE ELU REEGEL; Ingliterapeut Marya)

Kui Anne’l oli kooli minnes keeruline, sest teda kiusati, siis ta soovis valu eest põgeneda kujutlusmaailma. Marilla oli aga seejuures pigem karm ja resoluutne, et Anne peab kooli minema. Kohati tundus see isegi liiga järsu lähenemisviisina, aga samas oli see ka mõistetav ja vajalik, sest Anne olekski muidu hakanud sellistes olukordades kõigest eemale hoidma. Võib-olla oleks Anne't aidanud selles olukorras ka MA GISK mõttetera, et "IME EI OLE MITTE ÕHUS LENDAMINE, VAID MAA PEAL KÕNDIMINE", sest spirituaalses hinge rollis taolist tunnet enam kogeda ei saa. Armas Ingliterapeut Marya on alati öelnud, et isegi kui on raske, siis Maa peal kehastumise võimalust tuleb sügavalt hinnata, sest hingele õpetab see kogemus väga palju. 

Marilla siiski ka kahtles selles, kas ta on käitunud õigesti ja mõtles, mida ta üldse ette võtma peaks, sest lapsekasvatamise kogemus puudus. Seetõttu küsis ta nõu naabrinaiselt, kes oli paljulapselise pere ema, kuid vastuolulise iseloomuga ja kuulujutte levitav. Vaatamata sellele, et Marillal tekkis kahtlusi ja segadust, tegi ta siiski lõpuks õigeid otsuseid, sest armastus Anne’i vastu näitas teed. Koolis tekkinud raskuste tõttu valetas Anne Marillale, et ta käib koolis ja seal kulgeb kõik hästi, kuid tegelikult oli ta loonud metsa enda koolimaja, kus ta käis raamatuid lugemas. Kuigi Marilla oli selle peale pahane, siis südames ta siiski tõenäoliselt mõistis Anne't. See oli samuti kooskasvamise koht, sest Anne sai aru, et see ei aita, kui ta põgeneb probleemide eest. Matthew ja Marilla kasvatuses oli seda tõe joont ka igati tunda. Ka karmus ja resoluutsus saab olla armastus teise inimese vastu, kui selle eesmärgiks on aidata püsida õigel rajal. Vanemad õppisid kindlasti ka seda, et kasvatus ei ole tavaliselt otsetee, vaid kulgeb käänuliselt läbi erinevate kogemuste lähtuvalt lapse enda pagasist ja kujunemisloost.  

Kui Marilla sai aru, et Anne’st sirgub juba noor naine, siis andis ta talle ka veidi rohkem vabadust, kuid see esialgu kulmineerus siiski ka katastroofiga, mille järel Anne’l ja Diana'l ei olnud luba enam omavahel suhelda. Vaatamata kogukonnas tekkinud probleemidele õppisid Matthew ja Marilla nendega toime tulema ja kui vaja, siis ka Anne’i eest kõnelema. Samas oli just Anne ise see, kes lõpuks enda annetega võitis kõigi südamed. Siinkohal sooviksin Anne'le öelda, et: "KEL VÄGI, SEE ARENEB KASVÕI VÄGISI, S.T, OLUDE KIUSTE JA MUUST ILMAST VÄLJA TEGEMATA (eesmärgi saavutamise, mitte isekuse mõttes)." See on samuti Ingliterapeut Marya poolt meile antud kuldreegel. 

Anne õpetas enda tarkuseteradega ka vanemaid, öeldes näiteks nii: "Ma usun, et igas olukorras on midagi head, isegi halvas. See kasvatab iseloomu." Inglikoolis on kuldreegel, et: "Iseloomudest sõltub maailma rahu püsimajäämine." See ütleb otseselt, et iseloom on väga oluline. Au sees on ka olukordade positiivselt vaatamine, mida film ülimalt hästi demonstreeris. Olukorras, kus Anne pidi Matthew ja Marilla kodust lastekodusse tagasi minema, sest arvati, et ta on ära võtnud Marilla perekonnale kuuluva prossi ja see talle väga haiget tegi, otsustas ta siiski vaadata olukorda positiivselt ehk teise nurga alt. 

Matthew ja Marilla olid harjunud elama kahekesi, töises rahus ja vaikuses. Kui Anne saabus, siis oli majas palju jutustamist, aga mõnikord ka teiste laste külaskäiku ja kilkeid. Seriaalis oli stseen, kus esialgu Marillat laste valjuhäälsus justkui häiris, aga siis ta seisatas korra ja naeratas, nagu oleks midagi meenunud ka iseenda elust. See näitas selgelt seda, kuidas ta selle rolliga üha enam ja enam kohanes, ei olnud enam nii resoluutne ja kohati ka kalk. Õde-vend pidid minevikus hakkama saama nendes tingimustes, mis neile oli antud ja Marilla tunnistas vestluses Matthew’ga, et kogetud elusündmused on teda teinud südamelt mõneti kalgiks. Oli aga aru saada, et ta seda tegelikult ei soovinud ning hakkas ka ise sellest välja kasvama. 

Kohati Anne’i avatus ka vanemaid šokeeris, mille peale Marilla reageeris nii, et Anne ei tohiks söögilauas teatud teemadest rääkida, Matthew aga soovis põgeneda. Arvan, et teatud olukordades ongi oluline piire kehtestada, aga see oli ka oluline teema, mida arutada. Täiskasvanu ei pruugi mõnes olukorras teada, kuidas on õige reageerida ja siis on oluline võtta aega, et selle üle mõtiskleda ja siis lapsega uuesti rääkida. Marilla seda tegi.

Kui Anne’l tuli teismeliseiga, siis ta pööras rohkem tähelepanu enda välimusele. Oma välimuse ja eriti juuste punase värviga ei olnud ta kunagi rahul olnud. Ühel hetkel soovis ta patsidesse punuda juuksepaelad, aga Marilla palus need ära võtta, mille tõttu Anne sai vihaseks ning küsis, kuidas Marilla võib nii tundetu olla. Seda olukorda võib vaadata mitmeti. Ühest küljest oli see hea, et Marilla ei lasknud Anne's edevusel ja välimusele keskendatusel kasvada, teisalt oli see olukord, kus valikuvabaduse andmine oleks olnud ka mõneti eakohane. Siiski ma usun, et Marilla käitumine oli õige, sest kõike tuleb alati vaadata konkreetse lapse või noore iseloomu kasvatamise kontekstis. Välimuse teema kulmineerus sellega, et Anne värvis enda juuksed mustaks ning kui ta sai aru, et see oli väga vale tegu, proovis neid valgendada, mistõttu olid juuksed lõpuks rohelised. Selle tagajärjel pidi ta juuksed lõikama täiesti lühikeseks. Marilla ütles seejärel ka õpetussõnad, et loodetavasti Anne nüüd mõistab, kuhu edevus teda viib. Inglikoolis on välimuse eest hoolitsemine olnud olulisel kohal, aga pigem nii, et inimese enda loomulik ilu domineerima jääks. 

Vanemad mõtlesid alati ka Anne tuleviku peale ning Matthew oli seisukohal, et kui nad tahavad Anne’le teha head, siis ta peab saama elada täiuslikumat elu kui neil see on olnud. Samas oli neil siiski raske sellega ka leppida, kui Anne hakkas huvi tundma enda juurte vastu ning kooli lõpetamisel pidi kodust lahkuma. Matthew ja Marilla esialgu kartsid, mida Anne’i vanemate otsing võib neile põhjustada ja kas ehk Anne siis nende juurest lahkub. Nad siiski mõistsid, kui oluline juurte tunnetus noore jaoks on ning koos saatjaga lubasid Anne’l minna iseseisvalt linna, et koguda infot enda vanemate kohta. See oli lahti laskmise ja aususe õppetund, mis vanemaks olemise juures on oluline. Sarnane olukord tekkis ka siis, kui Anne läks ülikooli ning Matthew'l oli keeruline välja näidata, mida ta tegelikult tunneb. Seetõttu käitus ta, justkui see teda ei huvitakski ja pigem keskendus sellele, et sulasepoiss Jerry saaks neid rohkem aidata, mille peale Anne muutus armukadedaks ja kurvaks. Kui aga perekond Anne’t külastades jälle kokku sai, tunnistas Matthew enda tegelikke tundeid, mis oli samuti vanemlikult õige käitumine. See on kindlasti midagi, millest ka tänasel päeval saab palju õppida. 

Anne õpetas nii enda vanemaid kui ka kogu kogukonda olema julge, tõene, innukas ja aktiivne ning see oli midagi, mida kõik need inimesed väga vajasid ja mida ka praegune ühiskond taga igatseb. See oli ilus perekonna kooskasvamise lugu. 

LISA. "Minu isiklik arvamus, miks on selle töö alateema ja filmi tegelaskuju õppurgrupi koosseisust just minule analüüsida antud." 

Arvan, et see konkreetne alateema on minule antud just seetõttu, et vaataksin sügavamalt lastekasvatuse ja üldiselt isiksuse ning iseloomu kujunemise teemat. Olen üles kasvanud Anne'ga võrreldes väga teistsuguses taustsüsteemis ja seetõttu olen pidanud õppima mõistma ja tunnetama väga erinevaid elukäike, et suuta suhtuda nendesse hinnanguvabalt. Hilisemas elus nii mõnelgi juhul ka läbi isikliku kogemuse. Iga selline analüüsiülesanne aitab sisse elada konkreetsesse ajastusse ning sellel ajal levinud hoiakutesse, suhtemustritesse ning kasvatusstiilidesse, mis annab palju laiema vaatepildi võrreldes sellega, mida ise kogenud olen. Olen aru saanud, et kui inimene elab väga heas keskkonnas, siis see ei tähenda veel seda, et ta enda potentsiaali tegelikult realiseerib, pigem võib ta jääda hellikuks ning puudub tahe midagi suurt enda, aga eelkõige teiste jaoks ära teha. Selle filmi vaatamine aitas aga tervendada seda kohta, et ka rasked tingimused võivad olla õnnistus ning kokkuvõttes palju õpetlikumad, kui miski muu. See aitab ka enda elus ettetulevaid keerukamaid kohti teisiti näha, keskendumata haledusele iseenda ja teiste suunas. 

Usun, et pidin just sellest aspektist lähtuvalt seriaali analüüsima ka seetõttu, et ma mõistaks paremini, kuidas perekonnana ja vanemana on võimalik koos kasvada ning mõistaksin, et elu ongi pidev looming ja loomine ning mitte miski ei ole lõplikult kivisse raiutud. Igas meetodis on oma head ja vead ning meetod areneb ka vastavalt sellele, kuidas elu muutub. Peab olema oskust inimesi sügavuti näha ning sellest lähtuvalt ka valikuid teha.  

Kui mõelda Anne iseloomu peale, siis minus on kindlasti sarnaselt temaga uutest lähenemisviisidest innustumise võimet ning sütitatult ka julgust nende järel liikuda. Ilma selleta ei oleks ma tõenäoliselt hingeravikooliga liitunud ning siia püsima jäänud. Teisiti öeldes on mulle alati meeldinud innovaatilised lähenemised, mis muudavad olemasolevat süsteemi ja õpetavad toimuvat nägema uuel viisil. Reeglipärasus ei ole minu jaoks tingimata vajalik olnud, seda olen ma pidanud õppima eelkõige hingeravikoolis ning mõistan nüüd ka selle olulisust. 

Anne on enda loomult väga loominguline, temal väljendus see looduses toimetades, rikkalikus keelelises väljendusviisis ning kujuteldavatesse sündmustikke sisseelamise võimes. Minus on samuti loomingulisust, aga teisel viisil. Siia hulka kuulub minu arvates teatud määral ka elu ja olukordade sügavam tunnetus ning seoste mõistmine, mis ka minus on võimena olemas ja on miski, mis eelkõige hingeravikoolis on esile tulnud.  

Kuna tervenemisteekonnal on olnud ka parasjagu raskusi, siis kindlasti on minus ka teatud määral sisemist motiveeritust takistusi ületada ning iseendale vajalikke eesmärke seada, hoides endas alal teadmist, et "MÕTE LOEB!" -  nii nagu Anne seda tegi. Olen selleks vajanud küll ka suunamist ja tuge, kuid ilma tahtepingutuseta ei oleks ma saavutanud seda, mille eest tänasel päeval ka rõõmu tunda saan. 

Positiivseid iseloomuomadusi aitab tugevamaks muuta see, kui on võimalik ennast mitmekülgselt väljendada ning proovile panna, ka uusi tegevusi katsetades. Eesmärgipärasust aitab tugevdada just konkreetsete eesmärkide suunas liikumine ning järjepidevuse hoidmine. Seda kõike on hingeravikoolis ka tegema suunatud. 

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, HÜP õppur, noorsootöö- ja pereprojektide koordinaator Juno Mandre