Inimiseloomu kasvatusest ja ühisteadvuse mõjust seriaali "Anne, e lõpus" ainetel. Hypatia analüüs

 

Armas lugeja! 

Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskoolis treenitakse läbi teadvushariduse iseloomusid selleks, et ühiskonnas laieneks headus ja igapäevaelus hakkamasaamine, paraneksid suhted. Hingeravikooli treening laieneb ikka ka õpetlike raamatute, filmide ja internetimaterjalide analüüsimisele. Meie seekordseks treeningülesandeks oli läbi vaadata filmiseriaal “Anne, e lõpus” (Kanada, 2017-2019), mis räägib ühe oma eluteed orvuna alustanud, ent juhuse tahtel toredasse peresse ja seeläbi uude kogukonda sattunud,  sealgi konarliku sirgumistee läbinud tüdrukust Anne’st, kelle tulek ja olek raputas samas ka ümbritsevat. Meie ülesanne oli lähtuda teemast: “Minu arusaam inimiseloomu kasvatuse meetodeist ja ühisteadvuse mõjudest selles filmiseriaali "Anne, e lõpus" ainetel”  ning minu individuaalne ülesanne "Anne'i iseloomu tugevused ja nõrkused ning meetodid, mis ühele ja teisele aspektile tuge pakkusid." 

Meie filmianalüüsid valmisid samaaegselt Eesti Vabariigi 105. sünnipäevaga ja pühendasimegi need lood sellele tähtpäevale. Film toob välja palju ühishoolekandele olulisi mõtteid ja kasvatuspõhimõtteid, mis on olnud meie esivanematelegi omased ja mida rakendatakse ka meie hingeravikooli õppe- ning treeningtöös. Kasvatus kujundab paljuski inimese iseloomu, vaimse tervise ja hingelisuse. Kõike seda rõhutas sel aastal enda aastapäevakõnes ka Eesti Vabariigi president Alar Karis. Kõnes tähtsuselt teisele kohale tõstetud vaimse tervise teemas rõhutas ta eriti noorte inimeste vaimse tervise olukorra parandamise vajadust. Kõlama jäi ka see, et tähtsustada tuleb materiaalse elu kõrval ka hinge ning et igast inimesest, tema olemusest, suhtumisest ja suhtlemisest saab ühiskond alguse. Kõneledes Eesti inimarengu värske aruande kurbadest näitajatest vaimse tervise olukorra puhul, ütles president:   “Sageli on võti kinni meis endis. Selles, kuidas me kõik mõtleme ja ütleme, kuidas oskame ümberkaudsetega suhteid hoida, kuidas märkame teiste tundeid ja reageerime nendele. Kokkuvõttes on see üsna kõikehaarav lahendus, kuidas olla parem inimene endale ja teistele.” President lisas olulise viitena, et parem tähendab ka tervemat. 

Kasvatus ja selle kaudu kujunev iga üksikinimese iseloom on laiemas plaanis ühiskonda kujundav, aga teame, et iseloomudest sõltub veel enam. “ISELOOMUDEST SÕLTUB MAAILMA JA RAHU PÜSIMAJÄÄMINE” -  see armsalt Ingliterapeut Maryalt pärinev tsitaat on teadvuse tõstmise projektis meie teadvusesse juurdunud. Seega inimhinge arendamisel on väga oluline teada ja kasutada õigeid  kasvatusvõtteid.  Anne’i arengut ühiskonna vastuseisu kiuste, mis mõnes mõttes sarnaneb ka teadvuse tõstmise projekti arenguga ühisteadvuse vastuseseisu suhtes, kuna on liialt uudne,  sobib iseloomustama teine meie treeneritelt pärit MA GISK kuldreeglite seast:  “Kel vägi, see areneb kasvõi vägisi, s.t olude kiuste ja muust ilmast välja tegemata" (eesmärgi saavutamise, mitte isekuse mõttes).

Minu tagasiside Anne’i arenguloost järgneb siin. 

Anne sattus Avonlea külla Roheliste Viilkatuste tallu õnneliku juhuse läbi, sest perele, eakatele õele ning vennale Matthew’le ja Marillale pidi saadetama meestetööde abiks orbudekodust poiss, mitte tüdruk. Vaikne ja sissepooletõmbunud Matthew imetles juba esimesel koossõidul Anne loodusearmastust ja tarku mõttearendusi, millest algas südame sulamine. Tulevases kasuema Marillas toimus usalduse võitmine aegamööda, alates täielikust vastuolemisest sellisele eksitusele kuni tugeva armastuseni aja möödudes. Kogukonnas tekitas elav punasejuukseline tüdruk üsna palju tormi ja muutuseid. Nii Anne kui tema lapsendamise tõttu ta kasuvanemad pidid ühiskonna halvakspanuga hakkama saama ja sellest läbi minema, sest orb oli sellel ajal nii täiskasvanute kui laste teadvuses alaväärtuslik. 

Anne tugevusteks oli elurõõm, siirus, õppimishimu, tarkus, töökus ja loovus, sihikindlus ja eesmärgile orienteeritus, raskustest ülesaamise oskus ja ka eelnevast eluperioodist saadud teadmised, samuti õiglusetunne, hoolivus ja osavõtlik abivalmidus, oskus oma emotsioone ja ka väliseid olukordi lahata, mis arenes väga tarkade ja tolleaegses konservatiivses ühiskonnas piire ületavate mõtete ja ka tegudeni. Paljudele hakkas silma, aga esialgu nõudis ka harjumist tema eriline loodusetunnetus ja osadus sellega. Näiteks kasuema Marilla oli talle alguses öelnud, kui ta tuppa ja endale kübarasse õisi sättis: “Ära risusta ennast ja oma tuba lilledega!”, aga järjest enam hakkas ta last mõistma.  

Anne’i nõrkuseks oli impulsiivsus, üliemotsionaalsus, mõnikord valede kasutamine eesmärgi saavutamiseks. Selles impulsiivsuses tuli ette lobisemist piire tunnetamata, mis viis näiteks konflikti ka kõrgemast ühiskonnakihist pärit klassikaaslastega ja põhjustas nende perede suhtumise taas halvenemise.  Anne käis nagu noateral, mõistis ka ise seda ja lootis, et tuleks päev, kus midagi halvasti ei läheks.  

Anne minevik oli olnud senimaani ääretult raske. Orbudekodus oli ta teistest erinevana pidanud taluma kasvatajate ja kaaslaste ülekohut. Asendusperesse antult oli ta pigem teenijaks alandatud ja karmus ning ülekohus jätkus pererahva poolt. Sealt kujunes tema kujutlus- ja kirjandusmaailma armastus, mis oli tollel ajal olnud tema ainus reaalsusest põgenemise võimalus ja millega ta avaldas nüüd uues elus ka enda sõprades imetlust. Keerulistes olukordades soovitas Anne ka teistel kujutlusvõimet kasutada ehk loov olla, aga võimalusel aitas hädasolijaid alati ka reaalselt. Paraku pidi ta ka sellel oma raamatuarmastuse ja loovuse teel mitmel korral kaotusi taluma, sest nii nagu võeti orbudekodus talt karistuseks raamatuid, nii lõhuti tema ja ta sõprade meelis- ja loovuspaigana sisse seatud metsaonn, ometi vajas ta seda kõike nagu õhku. Kontrastiks oligi tema loovale küljele varasematest kogemustest pärit reaalse tegutsemise oskus, näiteks kiire ja ennastsalgav tegutsemine tulekahjus,  sõbra Diana väikese õe kriitilisest haigusseisust välja toomine.  

Kõige enam oli tema kasvataja rollis kasuema Marilla. Marilla kasvatusstiil oli nõudlik, mis arenes esialgsetelt karistustelt küll tüdrukut enam tundma õppides järjest enam mõistmisteks. Nõudlikkus oli vajalik Anne´i impulsiivsuse ja kohati mässumeelsuse vaos hoidmiseks. Nõudlikkus on meile teadvushariduse kooliski väga tuttav meetod, mille puudumisel ei saaks toimuda arengut. Tollases ühiskonnas oli muidugi ka religioon väga olulisel kohal ja Marilla õpetas Anne’ile ka igapäevast palvetamist. Anne oma spontaansuses tegi seda küll püüdlikult, see kujunes ta harjumuseks ja ilmselt sai ka abi, aga hinges oli esialgu mõelnud, et teeks seda täiesti teisiti - läheks ihuüksi suurele väljale või sügavasse metsa, vaataks üles ja tunneks seda palvet.

Üks meeldejäävaid kohti oli see, kui Marilla sõber, naaber proua Lynde esimesel kohtumisel orbu eelarvamusega suhtus nii, nagu seda tegi pea kogu kogukond, ja temale omaselt jõuliselt otse ja paraku alandavalt ka väljendus. Anne läks ägedaks ja vastas sama mõõduga. Olgugi, et Marilla mõistis Anne´ile tehtud ülekohut, pidi säilima tollele ajale veel eriti omane austus täiskasvanu vastu ja ta nõudis tüdrukult proua Lynde ees vabandamist. Anne keeldus esialgu kategooriliselt, ent nähes, et kasuema enda nõudmisest ei tagane, läks sellest vabandamisest läbi ja tegi seda ennastsäästval üliemotsionaalsel viisil, mis tegelikult ka proua Lynde sulatas. Siin ja veel mitmetes kohtades väljendus tema võime raskuste puhul otsustada, et teeb ära ja suutlikkus tehagi. Juba siis, kui filmi algul, eksituse ilmnedes ja Marilla nõudel oli Anne orbudekodusse tagasi viidud, olles küll ääretult õnnetu, ütles tüdruk endale, et otsustab nautida seda sõitu. Ta oli märganud, et peaaegu kõike võib nautida, kui otsustab seda teha. Tuleb vaid kindlalt otsustada. See seostub ka teadvuse tõstmise protsessis vajaliku mõtte seadmise ja otsustamisega, sest areng toimub skeemis “Mõte-sõna-tegu” ja seda toetab kooli slogan “MÕTE LOEB!”. 

Et lapsed õpivad paljuski eeskuju järgi, siis proua Lynde kindlasti enda keelepeksukombe, kaootilisusega, konservatiivsete juhtidega koostöös tekkinud vastuseisu tõttu positiivne eeskuju ei olnud, küll aga Marilla, rahuliku, tööka, sihikindla, ikkagi hooliva ja ka arenemisvõimelisena Anne´i näidatud suunas. Arenes lõpus õiges, paljuski ka Anne’i õiglustunde ja vaprusega näidatud suunas küll ka proua Lynde. 

Matthew oli enda lapsepõlvetraumadest tingitult peres alandlik ja vähe emotsioone ning sõnu välja ütlev, aga tema armastav toetus oli kogu filmi vältel igati tuntav ja Anne´le turvatunnet pakkuv. Ta oli kui väga vajalik rahulik tugipuu. Just Matthew oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel andis Anne’le eneseusku ja enesekindlust, kui tunnustas, et ta on väga vapper. Anne’i minevik ei olnud võimaldanud tal enda jaoks endast kujundada adekvaatset pilti ja seetõttu olid tunnustused väga olulised. Matthew õhutas ka Marillat rohkem Anne’i ja tema valikuid usaldama. Kartlikum Marilla andiski mitmel puhul viimase sõna Matthew`le. Näiteks kui Anne sõpradega linna tollasele kõrgseltskonna peole soovis minna. Kui Anne organiseeris naiste õiguste eest seisvat demonstratsiooni ja Marilla oli küsinud Matthew’lt tema arvamust, kas sellest tuleb midagi head,  vastas see: “Anne… , … ta tahab asju muuta paremaks, nii et me toetame tema püüdlusi”. Ta rääkis vähe, aga kui ütles, siis kaalukalt ja mõistvuse- ning armastusetundes. Nimetatud kogukonda raputava ettevõtmise juures avaldus ka Anne’i hulljulgus enda eesmärgi ja õigluse saavutamise teel, sest oli võimalus, et ei tulda kaasa, aga lõpuks selgus, et ikkagi kõik tulid tema taha. 

Anne ei olnud piiridesse kammitsetud, nagu tollane ühiskond oli. Ta puutus kokku mitmete täiskasvanutega, kes olid ka õnneks tolleaegsetest piiridest väljas, keda tema mõistis ja kes teda mõistsid ning tema avatust julgustavalt kannustasid  -  Matthew sõber preili Jeanne, Anne´i sõbra Diana eriline tädi Josephine. Nad aitasid maailma avaramalt vaadata ja toetasid otseselt. Tädi Josephine tasapisi avaneva isikliku suhte teema teise naisega andis Anne´le teadmise, et võimalusi on rohkem, kui esialgu paistab. Film on loodud Lucy Maud Montgomery 1908. aastal valminud raamatu “Roheliste viilkatuste Anne” põhjal. Kui arvestada, et raamatu ja filmi tegevus toimus 1808. aastal, oli sellistel teemadel kirjutamine ka autori poolt julge ja muutusi toov samm. 

Järjestikused kooliõpetajad olid kardinaalselt erinevad. Härra Phillips oli ebameeldiva iseloomuga, alandas ülekohtuselt mitmeid õpilasi, eriti Anne’i  just tema päritolu ja ehk ka tarkuse tõttu. Ta tegi seda iseenda probleemide ja komplekside tõttu, liiatigi alavääristas teisi õpilasi õpetaja suhtepunumine ühe õpilasega, mille valelikkus lõpus siiski ilmnes. Sellised alandamised jätsid ka Anne’i hinge kindlasti haava, aga kasvatasid veel enam talle omast õiglustunnet. Anne’il tundus olevat võime ka alati lootusrikkalt ettepoole vaadata, valusaid mälestusi juurde kogumata, sest ta oli ka nii toimekas, et pikalt nukrutsemiseks ei olnudki aega ega võimalust. Keerulise mineviku väga valusad mälestused küll aeg-ajalt erinevates olukordades esile tulid, aga silma jäi keskendatus positiivsele ja eesmärgile.   

Uut kooliõpetajat preili Staceyd tunnetas Anne kohe hingesugulasena sarnase pealehakkamise ja maailma muutva hoiakuga. Ta sattus kohe nii vaimustusse, et ei suutnud end ohjeldada teiste asjadest rääkides. Siin avaldus õpetaja nõudlikkus, kui ta kutsus Anne´i endaga vestlusse inimeste privaatsusest ja kirjutama essee keelepeksu ohtudest ja empaatiast. See oli mõjus kasvatusmeetod ja sarnases ka meie koolitööga, mis toimub ka enamjaolt kirjutades, kus me valukohti ja toimunut analüüsime. Kui Anne´i kirjatöö hävines, siis õpetaja uskus, usaldas  ja ütles sõnad: “Tagasilöögid võivad olla õnnistus”. Mõistan seda nii, et tagasilöögi puhul peadki süvenenult teemaga tegelema, analüüsima ja sellest läbi minema, mis annab vajaliku kogemuse uuele tasandile jõudmiseks. Teadvushariduse kogemusõppes toimub samuti. Õpetaja meetodid olid kõik progressiivsed ja lapsi tõeliselt eluks ette valmistavad. Temagi sattus kohe tagurliku valitsusega konflikti ja taheti eemaldada, aga laste ja ka tasapisi usaldama hakanud kogukonna abiga sai jääda. 

Anne’i suuremad sõbrad ka kindlasti mõjutasid teda. Diana oli rikkast perest, aga see ei seganud nende sõprust. Anne’i iseenesest head soovivad teod või tõe rääkimised olid koolipõlves juba mõnigi kord ebaõnnestunult lõppenud. Mõlemad siis iga kord jahmusid, et nii läks. Diana jäi siiski alati Anne’i juurde, lohutama ja kaaslaste suhtumist korrastama. 

Klassivend Gilbert näitas algusest peale ainsana poistest hoolivust ja õiglust, millest kujuneski ka vastastikune austus ja armastus. Anne oli alati avatud, ka armastuseasjadele mõeldes. Kui ta selleteemalisi küsimusi peres otse esitama hakkas, tõi ta sellegagi kui uue kevadtuulepuhangu, kus kasuvanematele nende endi minevik ja suhtelood meenusid ja kus nad ka hingelisuse poole sulama hakkasid senisest traditsioonilisest jäikusest. Anne oligi kogu sellele paikkonnale kui värskendav kevadetuul, muutes elu uueks, aga pannes inimesi ka sügavamalt elu üle mõtlema.  

Anne´i ja Ema Marilla kahekõnest toon tsitaadi, mis seostub ka otseselt Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskooliga: 

Anne: „Saame teha ainult oma parima, sõltumata sellest, mida teame või ei tea. Mina usun, et igas olukorras on midagi head, isegi halvas. See kasvatab iseloomu.“

Marilla:„Kergem öelda, kui teha. Aga see on tore viis asju näha.“

MA GISK teadvusharidus treenib ka iseloome. See ei ole lihtne teekond, aga vajalik, sest oleme teadvustanud iseloomude muutmise vajadust. 

Minule meenutab see lugu mõneti ka teist, meil hingeravikoolis varem analüüsitud, pea samal ajal kirjutatud raamatut “Salaaed” (F. H. Burnett, 1911), sest selleski muudab orvuks jäänud tüdruk ühe kogukonna - seal siis lossi ja selle elanike elu must-valgest värviliseks ja tervendab inimesi, oma helge hingelise olemuse ja loodusearmastusega. 

Tänan väga nüüdse suunamise eest armsat Ingliterapeut Maryat ja kõiki loojaid! 

LISA "Minu isiklik arvamus, miks on selle töö alateema ja filmi tegelaskuju õppurgrupi koosseisust just minule analüüsida antud." 

Leidsin peategelases endaga teatud sarnasust. Eelkõige samastusin tema loodusearmastusega ja võimega märgata lihtsates väikestes asjadeski võlu, ka olukordades positiivse külje leidmise võimega. See seostub mul näiteks eelneva elu kõigis ametites kiire kohanemisega, kus kõige üle on alati prevaleerinud võimalus inimesi aidata. 

Kui nimetada negatiivseid omadusi, siis ka minul on siin õppeprotsessis ette tulnud piiride õige tunnetamise teemat, mida olen ise näinud siirusena, kuid see on selgelt tasakaalust väljunud. See on väljendunud nii armsate treenerite juhistest täpses kinnipidamises tegudes kui ka suhtluses. Olen vigade näitamise eest väga tänulik! 

Anne’iga sarnasustena toon veel välja teadmistejanu, sihikindluse ja eesmärgile orienteerituse, võime raskustega hakkama saada ja näiteks püsivalt mingit ülesannet paremaks lihvida. Tema impulsiivsusest olen pigem tasakaalukam ja stabiilsem. Seda kõike on aga paremaks treeninud iseloomusid muutev teadvusharidus kuni loovuse ja hooldajaloomuse avamiseni, mida minus varem niisugusel kujul ei ole olnud. Samas on Anne’ilt palju õppida tema loovate lähenemiste, kõrgemate eesmärkide seadmise ja otsustava ärategemise osas, aga inspireeriv on ka tema võime alati olla tema ise, mitte teeselda kedagi teist, sest ka teadvuse tõstmise kool õpetab, et oluline on olla, mitte näida ja taunib meeldimise pärast olemist või tegemist, mida on ka minu veaks märgitud. 

Positiivsete külgede veel tugevamaks arenguks on vajalik kasvatusmeetod olnud nõudlikkus, aga ka rahulik selgitamine, mis oli ka Anne’i kasvatuses eelkõige kasuema, aga ka õpetaja preili Stacey poolt olemas. Näitena toon sellesama korra, kui õpetaja palus Anne’il kuulujuttude levitamise kohta essee kirjutada. Meie kogemusõppena toimuvas hariduses on treenerite nõudlikkuse ja selgituste kõrval ainulaadseks meetodiks arendamist nõudvate olukordade Elu poolt ettetoomine ehk see, mis arendamist vajab, tulebki lihtsalt elus vajaliku lahendamist vajava olukorrana ette. See on võimalik ainult kõrgteadvuse käe all kogemusõppes treenides. Kogemusõpe tähendab seda, et tihti antakse õppuritele enne kogemus, alles seejärel selgitatakse.  Peame ka palju toimuvat analüüsima nagu praegugi siin. Kindlasti on oluliseks meetodiks treeningud pingelistes olukordades ja enamasti järjest kõrgemal tasemel antud kordused, millest aina läbi minnes kujunevad uued harjumused ja parem iseloom. Anne'i kasvatus kujunes tema pereliikmete poolt armastusest kantuks aegamisi, teadvushariduse koolis on õpetus kogu aeg tingimusteta armastusest lähtuv, ka siis, kui  egotoimimist karmilt korrale kutsutakse, mille eesmärgiks ongi inimese enda senisest olemusest kõrgemale aitamine. Ka rasketes olukordades aidatakse samas alati jalgele jääda ehk nii nagu inglitel on tavaks korrata, ABI ON ALATI TEEL.

Armastusega, MA GISK 1. kobara liige, HÜP õppur, eluraamatu avastusgiid Hypatia Hübner